Elu piltides

Mul on siin posu pilte, mis ootavad ja ootavad. Pilte tahaks jagada, aga öelda ei ole mitte kui midagi. Las siis pildid ütlevad ise.

Vahepeal oli tuulerõugeelu. Üks sai ja andis lahkelt teistele ka. Milo võttis kohe peoga. Oli väga väsitav ja natuke kurb ja temast oli kahju ja vähemalt sai mööda. Jalgadelt täpid veel vaikselt kaovad. Liisul ja Eileenil poleks nagu miskit olnud. Ellal jäi aga täpselt kolmanda silma asukohale üks üsna sügav arm. Eks aeg näitab, kas see kunagi ära ka kaob. Huvitav asukoht igatahes. 😛 Piltidel Milo oma tuulerõugeelu alguses, kui täpid vaikselt tulema hakkasid.

Ja siis oli selline päev kui Eileen sai kaheksa. Nagu suur inimene. Õpetajaga kokkuleppel tuleb aeg-ajalt ka üksi koolist koju. Väga uhkelt. Hommikul mõnikord käib pagariärist saia ka toomas, mündid pihku surutud nagu kalleim vara. Pagariäri on meist muidugi kaks maja eemal ka, pole just pikk tee. Aga oi kui uhke ja rõõmus ta on. Suur ja äge inimene.

 

Selline suur ja äge inimene, kellel on mee-le-tu Potterivaimustus peal, et enamus ta kinkidest olid samasse auku ja sünnipäevapidu ja põhimõtteliselt tuleb teda iga päev veenda, et ta oma Hermione’i kostüümi asemel midagi muud selga paneks..

Noh ja kaks nädalat hiljem sai Ella kuueseks. Ka peaaegu suur inimene, kes läheb sügisel esimesse klassi ja ootab üle kõige, et saaks ägeda seljakoti ja valge kirjutuslaua. Väga olulised asjad siiski. Saab muidugi ka. Loeb ja kirjutab ja vahepeal tuleb ja ütleb mööda minnes, et 6×3 on 18 ja siis teeb omi asju edasi. Eileen on Ellat muidugi ka Potterimaaniaga nakatanud, nii et tal oli ka hädasti vaja üht vastavat Lego komplekti sünnipäevaks. Rõõmu küllaga. Ja vastavaid nukke. Mu enda lemmikkinkideks olid vast pigem mu isa kingitud nuputamismängud, mida ma salaja õhtuti ise ka mängin. 😛 (kellele ka lauamängud meeldivad, siis https://www.brain-games.ee/ lehel on juuni lõpuni koodiga BRITT10 kõik tooted -10%!)

Ella on ilmselt terve selle pere kõige sotsiaalsem hing. Kohe kõikide eest. Mina, Eileen ja Liisu oleme pigem natuurilt omaettenokitsejad, kellel pole mingit probleemi üksiolekuga. Bruno on nõks sotsiaalsem ja Milo on praegu lihtsalt kleepekafaasis, aga ma igaks juhuks seda kestvaks iseloomuomaduseks ei omista. Ella aga ei oska üksi olla. Ei taha ka. Tal on koguaeg vaja, et oleks keegi veel. Ta on väga empaatiline, väga seltsiv, väga hooliv. Mõnikord võib-olla liiga. Ellal pole mingit probleemi kõik enda käest ära anda kui see vaid teisi rõõmustab. Olgu selleks kõik rühmakaaslase sünnipäevalt kaasa antud kommid või vanaemalt saadud pulgakomm. Kui keegi Ellalt midagi küsib, siis Ella annab. Ja üldse mitte vastumeelselt. Ja siis tuleb meil muudkui peale passida, et mõned teised väikesed hõimlased siin seda headust üleliia ei kuritarvitaks.

Siis juhtus nõnda, et me sattusime plakatile. Või noh, varsti satume. Teoreetiliselt juba oleme. Bruno iga-aastane suurprojekt on kohalik rand, mis tegelikult pole rand, aga noh – kohale tuuakse liiva ja palme, nii et peaaegu nagu oleks. Saab zumbat ja jäätist ja basseini ja igast ägedaid asju. Ja nad tahtsid väga panna plakatile üht toredat perekonda. Ja siis selleks saime kuidagi meie. Küll vähendatud koosseisus. Pilte tegime Metzis paadi peal. Meie ühes paadis, teises fotograaf, tema assistent ja igaks sajaks juhuks vetelpäästja. Ilm oli kergelt öeldes keeruline. See tähendab siis seda, et tuul oli selline, et vähe õblukesemad isendid pidid kinni hoidma ettejuhtuvatest objektidest, et nad lendu ei tõuseks. Fotograaf aga leidis, et pilt oleks äge kui Bruno aerutaks. Vastu tuult muidugi. Kui pildid said tehtud, siis arvas Bruno, kes oma käsi enam ei tundnud, et see paadiäri onu tulgu nüüd ja sõidutagu meid nööriga õigesse kohta tagasi, sest aitab naljast. Ehk siis pigem väga keeruline oli olla seal kus vaja, aga pildid ise said toredad ja varsti on kõik lähiümbruse linnad neid plakateid täis. Selline tore roosa flamingo oli ka paadis seltsiks.

Emadepäev oli ka. Tegelikult lausa kaks. Eesti ja Prantsuse omad. Prantsuse omaks kirjutas Eileen mulle eestikeelse luuletuse, mis on ilmselt kõige armsam asi mida ma lugenud olen. Eloise andis emadepäevaks teada, et ta soovib kahte õde ja seejärel solvus kui ma keeldusin. No ja siis nad tegid kõik ühe väga armsa pildi ja üldse olid need mõlemad päevad mõnusad ja head.

Järgnevast mul nüüd pilti pole, aga mainin ära ikka. Lastel oli koolis pildistamine. Liisu õpetaja viipas käega, et kõrvale astuksin ja sosistas: “Hoiatan ette, Eloise nuttis lohutamatult pildil!”

Ja nii oli. Nähtavasti tahtis Eloise, et pilti tehtaks pärastlõunal, mitte hommikul ja lisaks tahtis ta mind ja ühesõnaga tuli kokku selline kena rühmapilt, kus on raske aru saada, kas Liisu on vihane, solvunud või on kogu maailma raskus ta õlgadel. Ühe pildi sai fotograaf siiski ka hetk enne nutma hakkamist. Ma väga normaalse vanemana tellisin siiski kaks pilti: ühe normaalse ja ühe nutupildi. Tundsin, et see on tulevases “piinlike piltide kogus” täiesti hindamatu väärtusega eksemplar.

Ühel hommikul paistis vannitoa aknast täiskuu. Vannituba on meil veel selline poolik. Alguses häiris hullult, praeguseks enam oluliselt mitte. Sees elamise võlu nagu ikka. Äkitselt on kõigega aega. Aga vaade meeldib väga. Et ei vahi kellegi teise akendesse. Meeldib, et eemal on natuke maju. Ja jõgi. Vannitoas tekib mul aeg-ajalt tunne nagu elaksime maja asemel korteris. Hästi kummaline. Ilmselt seetõttu, et me oleme nii kõrgel. Juba esimene korrus on maapinnast parajalt kõrgemal ja teine seega veel rohkem ja ma ei teagi..lihtsalt tekkib korteritunne.

P.S Need majad on tegelikult ikka kaugel ja teisel pool jõge. Ma kuu paremini pildile saamiseks kasutasin lihtsalt zoomi nii palju kui sain.

Jalutamas oleme ka palju käinud. Niisama ja ratastega ja tõuksidega ja rullikatega. Lastele täiega meeldib. Neil on ilmselgelt oma isa spordigeen. Ja mina, kes ma alles kaheksaselt rattaga sõitma õppisin, vaatan imestusega oma kolmest, kes ilma abiratasteta juba ammu ringi vurab. Rääkimata siis sellest, et rulluiskudel ei seisa ma endiselt püsti ja siis on noh..Ella, kes ka kõvasti üle aasta juba ringi vurab ilma vähimagi probleemita. Ja mul on NII hea meel, et neil on need Bruno geenid. Ühtlasi ka kukkumise-uuesti proovimise osas. Nad ükspäev avastasid, et meil on siin ju rulapark. Ja no ilmselgelt oli vaja proovida. Sel õhtul olid Ella taguots ja jalad nii sinised, et ma lootsin südamest, et meil pole lähiajal arstile asja. Ma tundsin, et see sinikate kogus ilmselt võiks küsimusi tekitada. 😀

Aga nad ongi kõik sellised, et nad kukuvad ja nad ei hooli sellest. Tõusevad püsti ja proovivad uuesti. Võimalik, et kukuvad jälle. Aga ikka püsti ja uuesti. Ja lõpuks on siis kõiksugu kohad kriimulised ja sinised, aga ise nii rõõmsad, et jess – lõpuks tuli välja! Ma käin korra ninali ja siis ma ei taha 15 aastast asjast mitte midagi teada.. 😛

Sellised hetked!