End alasti kiskudes

Ma olen korduvalt öelnud, et kirjutamine on minu jaoks justkui teraapiavorm. Ma ei pea kirjutama asjadest, mis on päris. Asjadest, millel oleks seos minuga. Ma pean lihtsalt..kirjutama. Ma jagan neid asju harva. Väga-väga harva. Mõnikord harva panen mingisugused suure tüdruku püksid (mis, olgem ausad, mu puhul oleks dressid) jalga ja jagan. Näiteks mõne enda jaoks väga armsa inimesega, aga ma pean selle jaoks neid hiiglama palju usaldama. Sest kuigi ma ei pruugi kirjutada endast, siis on niiviisi kirjutatud sõnadel kuidagi…teine tähendus. Nende jagamine tekitab tunde nagu kooriks endalt kõik kihid maha. Ja ma ei räägi riietest, sest ma tõesõna vist mõnikord pigem astuks inimeste ette alasti, kui jagaks nendega mingeid mõtteid, mis on kuskil sügaval-sügaval peidus. Sest me kõik oleme näinud kedagi alasti ja selles ei ole midagi erakordset. Aga mõtted…mõtted võivad olla erakordsed ja hirmutavad ja kummastavad. Ja nüüd ma triivin hoopis kuskile mujale.

Ma tahtsin seda öelda, et ma usaldan teid ka. Ja ma jagan teiega ka midagi, mis on palju rohkem ilukirjanduslik kui see, mis siia muidu jõuab.

Jaanuar. Kõik meie ümber oli mattunud paksu lumevaiba alla ja interneti uudisküljed paiskasid igal hommikul endast aina hirmuäratavaid numbreid justkui janunedes nendega kaasneva reaktsiooni järele. Kiilasjää, ohtlik libedus, rekordarv õnnetusi. Aga ma tundsin end kui lumekuulis, vaadates suurtest akendest, kuidas prisked lumehelbed aeg-ajalt end näole andvate tuuleiilide käes tantsisid. Näiteks rumbat. Midagi rütmilist, aga samas niivõrd graatsilist ja kaunist. Sa kõndisid must mööda ja viskasid mulle õuna. Pooleldi muigel. Sest ma olin näost sama kahvatu kui õues langev lumi. Igal talvel. Mõnikord ka suvel. Lumivalgeke.
Sa istusid krigisevale puutoolile ja nõjatusid tahapoole, lüües selle eesmised jalad maast lahti. Kõikusid muretult. Sa olid nii-nii muretu. Liuglesid vooluga kaasa.
„Me elame ainult ühe korra,” ütlesid sa ja see kõlas nii poeetiliselt ja julgelt, et ma armastasin sind selle eest. Selle poeesia. Mis tegelikult tähendas lihtsalt seda, et sa polnud mitte prints, kes mind mürgise õuna mõjude käest peaks päästma, vaid nõid kes mulle õuna andis. Näiliselt nii ilusa ja mahlase, aga..mürgise.
Sa panid muusika käima. Džäss. Sume ja liikuv. Sa istusid tagasi oma toolile, kõigutasid nüüd toolijalgu juba muusikaga ühes rütmis ja ümisesid omaette. Ka su ümisemine kõlas nii meloodiliselt, kutsuvalt, kaunilt. Mina ei osanud laulda. Ei oska siiani. Ka ümiseda mitte.

Ma tõusin ja me tantsisime. Ega me eriti ei osanud või siis sina tegid nägu nagu ei oskaks, et ma end halvasti ei tunneks. Sa tegid selliseid asju tihti. Mängisid end väiksemaks, et mina saaksin end tunda suuremana. Ja see oli vist päris ilus. Jah.

Su keha oli kondine, aga tugev ja kätt mööda su ribikorvi libistades tundsin ma neid kõiki ja kujutasin ette, et olen su küljeluu, et sa ei saa minuta. Panin oma käe su rinnale ja tundsin su südant iga rakuga oma kehas üritades enda südant sama takti järgi tantsisklema panna. Me tantsisime põsed vastakuti ja hingasime teineteise rütmis, sõrmed omavahel põimunud haardega, mis oli täpselt nii tugev nagu haare, mis ütleb, et ma ei pea sind tugevalt hoidma, et sa teaks, et oled hoitud. Sa oskasid seda hästi. Mind niiviisi hoida.

Eemalt kostus telefonihelin ja sa ruttasid õue. Vaatasin aknast, kuidas lumehelbed su tumedatesse pikkadesse juustesse takerdusid ja naeratasin, sest sa olid nii ilus. Sa panid ühe käe taskusse ja tegid kohapeal seistes ebalevaid samme justkui tantsides iseendaga. Või sellega, kes sinuga telefonis rääkis. Sa arvasid, et ma ei tea. Ja võib-olla ma ei teadnudki. Aga mu süda teadis. Sest kuigi mu silmad nägid tol hetkel neid tantsisklevaid lumehelbeid, siis mu süda nägi seda naeratust. Sama naeratust, mille sa igal hommikul mulle kinkisid. Seda naeratust, mis peitis endas nii palju. Ja mis tegelikult oli tühine. Lihtsalt üks hambapastareklaam ja säravad pärlid sirges reas.

Sa tulid tuppa ja raputasid oma jope lumest kuivaks, lumehelbed põrandale märga loiku tekitamas nagu süütunne, mille endalt sama sujuva liigutusega maha kloppisid. Sa ohkasid ja lõid silmad maha. Öövahetus, veel üks. Sa ütlesid, et sa ei taha, aga ilma sinuta kukuks see kõik kokku. Ja ma olin nõus, sest ka mina tundsin, et kukuksin ilma sinuta kokku.
„Pole hullu, homme on ka päev,” valetasin ma sulle vastuseks ja sa naeratasid teades, et ma valetan.

Hommikul jõudes nii hilja, et pigem oli lõuna, kurtsid sa teeolude üle. Sa lõhnasid värskelt nagu keegi kes on just käinud duši all ja su töö juures polnud duši. Sa lõhnasid värskelt nagu keegi, kes on üritanud endalt patte maha pesta. Nüüd või ei iial.

Me ütlesime palju asju. Asju, mida me võib-olla ei mõelnud, aga võib-olla ka mõtlesime. Juba pikalt. Sa ütlesid, et ma ei usalda sind ja ma karjusin küsides kuidas ma saaks. Sa ütlesid, et ma võin kontrollida kus sa olid, aga ma kuulsin, kuidas su hääl seda öeldes murdus. Ja sa ei teadnud, et ma juba olin kontrollinud.
Sa ütlesid, et ma pole normaalne ja ma nõustusin. Ma ju teadsin. Aga ma panin silmad kinni uskudes, et siis on see vähem päris. Ja see mis meil, on rohkem päris.

Sa tormasid uksest välja ja lõid selle pauguga kinni. Ei vaadanud tagasi. Ma vaatasin su selga muutumas aina hägusemaks ja hägusemaks ning tundsin oma pulssi minemas aina kiiremaks. Kõik, mida ma teadsin, segunes mu peas. Äkki ma ei olegi normaalne? Äkki mul on raske usaldada? Äkki ma näen, mida ma tahan näha. Ja ma jooksin sulle järgi. Paljajalu keset talve. Lumi mu jalge all krudisemas ning iga samm eelmisest rohkem haiget tegemas kuniks ma põlvili langesin, sest ma ei tundnud enam midagi. Oma jalgu ega südant. Sest sa ei vaadanud tagasi.