Esimene jõuluõhtu oma kodus

Meil oli pikalt unistus, et oleksime jõuludeks uues kodus. Paneksime püsti kuuse, ärkaksime jõuluhommikul seal, küpsetaksime kaneelirulle ja tunneksime lihtsalt rõõmu, et tehtud, lõpuks. Muidugi saime juba novembri lõpus aru, et päris niiviisi ei lähe. Seega panime paika uue plaani – tahaks lihtsalt jõuluõhtut seal veeta. Kuusega. Et oleks lihtsalt ruumi, et istuda ja saaks öelda, et jõulud olid oma kodus.

Ideaalis oleks me tahtnud seda teha allkorrusel. Panna kuuse verandale (esialgu kujuteldavale, ok) viiva akna juurde, mässida see kuldsetesse tuledesse ja loota, et ehk Jõulutaat jätab ka üht-teist sinna alla. Läks aga nii, et allkorrus polnud jõuludeks üldse selline, et tahaks lasta seal lastel vabalt ringi joosta. Pigem vastupidi. Ehitusmaterjalid ja pahteldatud seinad ja selline segasummasuvila, mis on remontikast kaugel. Pigem lihtsalt ebapraktiline ja Milo jaoks kohati ohutu. Teisele korrusele polnud pahtel veel jõudnud. Ainult kipsseinad. Ja uus põrand. Niisiis otsustasimegi, et olgu – võtame ühe tüdrukute magamistoast. Et Liisu tuba tundus oma olemuselt kõige praktilisem, siis andiski Bruno 23. päeval endast parima, et just see võimalikult puhtaks küürida ning õhtul läksime enda jõulupuud otsima. Tuleb välja, et õhtul enne jõululaupäeva on nende jõulupuudega nagu on – pigem nagu pole. Ühtki kuuske polnud enam saada, ainult nulud. Mu unistus suurest (no laeni) ja tihedast puust läks ka pigem aknast. Võtsime pakutavatest kõige ilusama ja tundsime rõõmu, et vähemalt oli allahindlus. Muidu 52 eurot maksnud puu oli nüüd eelviimase müügipäeva puhul 30. Ei kurtnud!

Kuldsed tulekesed olin juba mõni nädal tagasi ühes värvipottidega ostnud ja need ainult ootasid, et saaks puule ümber mässitud. Et me panime Bruno vanemate juures püsti nende kuuse, aga meie ehetega, siis oli ilmselge, et me enne jõule seda kuuske päris tühjaks tegema ei hakka. Noh, et me nüüd kaunistame ühte teist puud, vabandust! Tellisin lastele Northeost nende tubade jaoks ilusaid dekoratiivasju ja kingitusena tulid kaasa ka kuuseehted. Seega kasutasime enda jõulupuul neid. Lisaks tegime portselanitainast, millest tüdrukud jõuluehted valmistasid. Selle taignaga on muidugi nõnda, et esimesel korral oli jube rahul – taigen oli lumivalge ja kaunis. Ahjust tulid aga piparkoogid. Proovisin 80 kraadiga, 50 kraadiga, isegi 40 kraadiga aga tulemus alati sama – pruun mis pruun. Vihastasin natuke ja läksin eluga edasi. Siis tuli trots peale ja tegin uue laari. Täpselt sama retsept. Ainult, et nüüd jäid ehted ka ahjus lumivalgeteks.

Igatahes kaunistasimegi siis puu nende ehete ja tulekestega ja olime rahul. Meie enda jõulupuu!

Jõuluhommikut alustasime jõulupudruga, mis tegelikult on tavaline kaerahelbepuder nagu ikka. Lihtsalt veidi kaneeli ja üks mandel. Eks ma natuke tegin sohki ka. Et Milo üritab end ise toita, siis ma pigem ei tahtnud, et tema mandli saaks. Seega võtsin ma Milo portsjoni enne mandli lisamist potist välja. Küll ta järgmisel aastal saab oma võimaluse! Ülejäänud hommikupoolik kulus suuresti piparkoogimajadele, mis on veel üks meie aastatepikkustest traditsioonidest. Kuna lapsed ja nende ilumeel on aga väga erinevad, siis tahtsin juba eos oma elu teha lihtsamaks. Ei mingit kraaklemist, et kes tahab mida peale panna, kelle kord või kes on majast kaugemal. Otsustasin, et teen neli maja – üks mulle ja igale tüdrukule ka üks. Niimoodi saavad kõik teha nagu süda lustib. Ja kaunistamiseks sel aastal ainult glasuur, sest need kommid rändavad tihtipeale maja asemel hoopis kõhtu ja mu meelest on nad detsembris niigi nii palju kommi söönud, et suure tõenäosusega on nende vereringe juba põhimõtteliselt suhkruringe. Olgu, nii dramaatiline pole, aga ühesõnaga ei leidnud ma, et majakeste kommidega kaunistamine oleks hädavajalik.

Muidugi ma ise võisin arvata, et lihtsustan oma elu, aga ma unustasin milline nikerdamine see majade välja lõikamine ja liimimine on. Puhisesin omaette vähemalt seitse korda, et järgmise aasta majakomplektid tulevad hoopis Ikeast ja asi ants. Muidugi teades Ikeat, siis ilmselt oleks ka nende kokkupanekuks vaja kaht inimest ja nelja tundi. Ja kuigi ma võin puhiseda, siis tegelikult mulle meeldib see piparkoogilõhnaline mässamine.

Enda majakese osas oli mul kohe selge nägemus. Jäi kunagi Pinterestis silma ja tahtsin ka proovida. Tavapäraste kommide kasutamise asemel teha aknad hoopis želatiinilehtedest. No isver kui ilus jäi! Muidugi mu enda glasuur oli liiga vedel ja voolas igas ilmakaares laiali ja ma pole nii pedant, et ära pühkida ja kõik uuesti teha, nii et eks ta veits sigrimigri jäi. Sellest hoolimata armas ja tore. Minu majake!

Ja kolme maja tegemine oli ka hea idee, sest tõesti – kraaklemine jäi ära. Kaunistamine möödus rahu ja üksmeele taustal. Mu lemmiksõnad ja lemmikhetked, ausalt!

Õhtul pakkisime kokku järjekordse koti toidumoonaga, sest kohapeal me ju süüa teha ei saa. Otsustasime, et võtame seal siis aperitiivi. Kuna me tahtsime, et nad hiljem korralikku sooja toitu ka sööks, siis liiale siiski ei läinud. Lihtsalt mõned väikesed snäkid.

Majja jõudes olid kohe õhus laste rõõmukilked – Jõuluvana oli käinud ja kuusealune polnud teps mitte nii tühi nagu eelmisel õhtul. Ka lauale jäetud küpsised oli taat ära söönud (ja paraja puru endast maha jätnud, on põrsas!)

Kuna päkapikk Suusi tõi detsembri alguses lastele eestikeelsed luuletused, mida nad äärmise pühendumisega õppisid, siis saidki nad nüüd neid ette lugeda. No peale Liisu, kes arvas, et tegelikult piisab kallistusest ka. Piisas! Ja lõpus tuli prantsusekeelseid laulukesi ka. Silmad särasid igatahes kõikidel. Eriti Ellal, kes kartis, et tal pole puu all ühtki kinki. Nimelt ei osanud tema oma soovinimekirja teha. Ta hoopis joonistas paar asja, mis talle meeltmööda olid. Paraku lõpetas see joonistus prügikastis (puudutasin seda teemat ühes vlogis) ja üles seda ei leitud. Uue tegemiseks oli Ella natuke liiga murtud. Ella suurim soov polnud midagi uhket ega ekstravagantset – ta tahtis Muumimamma kaisukat. Ja kui ta selle siis paberist lahti tegi..Ta surus kaisuka koheselt tugevalt enda vastu ja sosistas “just sind ma tahtsingi”. Ja ma võib-olla sulasin natuke, sest no kuidas ta on nii armas ja hea? Tegelikult on nad kõik olnud väga armsad ja head, nii et igaüks sai kuuse alt täpselt selle, mida sealt lootis leida. Oli selleks siis Harry Potteri Cluedo, soengupea, Muumimaja või miskit muud. Nõnda ka mina ja Bruno. Ja kuigi kingid olid vahvad, siis kõige vahvam oli see, et saime seal olla koos. Istuda Liisu tulevases toas (Eloise samal ajal seitse korda küsimas, miks ta voodi juba seal pole) kuuse all, koos laulda, koos itsitada. Ma ei hakka väitma, et meie igapäevaelu oleks üks suur lust. Tüdrukud (eriti Ella-Eileen) kaklevad ikka omajagu. Milo on nii väsitav, et ma senini ei teadnudki, et üks beebi võib nõnda väsitav olla. Eloise on mingisuguses faasis, kus ta suurem osa ajast teab ainult seda mida ta ei taha ja väljendab seda väga valju volüümiga. Bruno on väsinud, sest remont võtab kogu energia ja aja. Mina olen väsinud, sest kogu selle remondiasja keskel olen ma suuresti üksi, et kõike muud hallata. Ei ole lust ja lillepidu ja sellepärast ma hindasingi nii väga seda jõuluõhtut, mil oli aega, et olla rahulikult koos. Mil polnud kraaklemist tühiste asjade üle (näiteks kes trepist üles minnes eespool kõnnib). Oligi lihtsalt jõulurõõm.

Kui kingid avatud, snäkid söödud, siis võtsimegi sammud tagasi Bruno vanemate juurde, et õhtust süüa ja seejärel juba koos lauamänge mängida. Voodisse ei kippunud keegi. Võib-olla ainult Milo veidi. Tüdrukud olid elevil, meie Brunoga tahtsime lihtsalt püsida selles mõnusas hetkes. Teadsime, et järgmine päev koos järgmiste jõulupidustustega on veidi teistsugune. Vähem rahu ja rohkem kraaklemist (mitte küll meist olenevat).

Sellised jõulud. Natukene nagu oma kodus. Kuigi ma üldiselt ei taha, et aeg liiga kiirelt läheks, siis praegu ootan küll juba väga järgmise aasta detsembrit. Et oleks uued jõulud juba valmis kodus. Maja ees väike kuuseke, millele tulukesed panna ja kõik muu.