Eileeni esimene elukuu ongi täitunud. Me oleme selle kuu jooksul ikka saanud nutta ja naerda. Tema nutab valavalt gaasivalude üle ja mina nutan siis kui on aeg teda kaaluda.
Õnneks sai Leenu sünnikaalu lõpuks kätte ja natukene pealegi aga kaaluprobleemiga tegeleme me siiski edasi. Ometigi tundub, et asi on tõusuteel 
Praeguseks on Eileenile kogunenud ka mõned mänguasjad millega ma aeg-ajalt ta silme ees tegutsen aga tundub, et hetkel veel võin ma tema poolest nendega ise mängida. Samas vahel ta siiski jälgib. Viimaste päevade jooksul on ta hakanud ka rohkem naeratama ja kilkama, mida on lihtsalt nii vahva vaadata. Jalutamas üritame ka käia, sest vankris tuleb tal tavaliselt hea uni. Rusikareegel on aga see, et sel hetkel kui oleme jõudnud kodust kõige kaugemasse punkti, siis kaob see uni ära ja mul tuleb siis vankrikookoniga kiiga-kaaga teha. Ma hakkan vaikselt juba beebikiigust unistama aga ma ei tea milline ärihai neile hinnad välja mõtles ( loe: ülehinnatud).
Eilne jalutuskäik jäi meil aga sootuks lühikeseks, sest me jäime lihtsalt äikese ja rahetormi kätte. Õnneks oli mu väikesel karupeakesel nii palju oidu, et taevas tumedaid pilvi nähes otsustasin ma igaksjuhuks vankrile vihmakile kaasa võtta. Nii et kui mina kaitsesin meeleheitlikult oma pead nende rahekamakate eest ja üritasin samal ajal joosta ja vankrit lükata, siis Leenu magas õndsalt und ja isegi naeratas paar korda. Ma ei tea mis ma oleks teinud ilma selle kileta. Ilmselt seisma jäänud ja enda kehaga seda vankriavaust varjanud, et miskit sisse ei pääseks, või oma pusa ära võtnud. Õnneks oli mu ema nii kena ja tuli meile autoga vastu ja me saime päästetud
Selle kuu jooksul on Eileen juba ka ühte beebit näinud, kelleks oli sugulane Rasmus, kes on siis Kristiina poeg. Rasmus on Eileenist 20 päeva vanem ja täitsa asjalik poiss juba Muidugi oli Leenu Rasmusega võrreldes üsna kleenuke ja tilluke 😀
Nüüd me aga kasvame veel nädalakese ja siis võtame ette Eileeni jaoks esimese lennureisi
Leave a Reply