Tuleb välja, et telefon pärsib blogimist! Vähemalt minul. Mu telefon istub endiselt herr Ahmedi käes, kes sinna ilmselt praeguseks õunalogo külge monteerib, et hiljem rohkem raha paranduse eest küsida, ja mina avastan end jälle siit! Ütleks, et täitsa tore!
Täna on suur päev! Või noh, olgu, eks ma tegelikult liialdan. Pigem ühe olulise otsuse päev. Meie lapsed on siiani kõik minuga kolm aastat kodus olnud ja siis alustanud oma kooliteed. Mõtlesime niipidi ja naapidi ja otsustasime, et ülejärgmisest nädalast läheb Milo sõime. Küll üheks päevaks (esialgu) nädalas, aga meie jaoks on see ikka suur muutus – meil ju sõimelapsega kogemust pole!
Kuigi ma ratsionaalselt võttes tean, et see üks päev on parim valik nii talle kui mulle, siis natuke ikka kipitab, et no kas on siis vaja. Aga tegelikult on küll. Ma ei taha teha mingit sugude vastandamist, sest ma usun, et lõppkokkuvõttes mängib kõige tähtsamat rolli temperament, AGA fakt on see, et Milo on suurtest õdedest väga erinev. Nemad oskasid jah põhimõtteliselt üsast välja saades juba omaette end lõbustada ja vaikust kuuldes ei pidanud mõtlema, et mis geniaalsus sealt tuleb. Aga Miloga on teisiti. Ta teeb täiesti mõeldamatuid asju ja lihtsalt pole muud varianti kui tal iga sekund järgi joosta. Ja see on minu jaoks väga harjumatu, sest ma pole harjunud väikelastega, kes mingeid lollusi genereerivad. See aga tähendab, et tema kõrvalt on mingite keskendumist vajavate asjade tegemine nõks keeruline. Nõks palju. Ja eks ma ikka üritan ju oma aega sättida nõnda, et ma tema ärkvelolekul ei peakski liialt nende asjadega tegelema, aga mõnikord pole valikut ja siis need olukorrad on väga stressirikkad. Ja siis olen mina stressis ja lõpuks on Milo stressis. Ühesõnaga see üks päev mingis teises keskkonnas ringi trööpamist tuleks talle ilmselt kasuks. Mina saan aga kõik sellised tähtsamad ja vaikust vajavad asjad kenasti sellele päevale planeerida ja ongi kodurahu olemas. Vat siis, isegi neljanda lapsega võib veel uusi kogemusi lapsevanemluse vallas saada!
Üks uus kogemus tuleb suvel veel: laager! Mul tuli ühel õhtul suvaline uitmõte, et aga kui saadaks Eileeni laagrisse?! Küsisin talt, mis ta arvaks ja Eileen läks maru elevile. Noh ja siis muidugi oli Ella ka elevil, et tal on ka hädasti vaja. Mõtlesingi siis, et no olgu, las minna mõlemad.
Hakkasin laagreid otsima ja siis pidin oma lõuga keldrist viis korda tagasi üles toomas käima. Oleks keegi hoiatanud, et laagrid on ainult rikastele, ma poleks üldse hakanud oma pead vaevama! Vaatasin läbi valdava enamuse 250km raadiuses toimuvatest laagritest ja ahmisin õhku, sest kõige tavapärasem hind nädala kohta oli 650-750 eurot. Leidus ka 1200 euroseid laagreid. Ma tahaks loota, et nendesse lennutatakse lapsed eralennukiga kohale ja õhtuooteks pakutakse kaaviarit. Ja siis tuli muidugi meelde, et ma lubasin ju kaks tükki laagrisse saata. Pea hakkas valutama, ausalt.
Õnneks leidsin lõpuks ühe väga vahva laagri, mille kirjeldus juba tüdrukute nimesid röökis ja mis maksis kaheksa päeva eest 313 eurot. Juba palju mõistlikum! Näitasin neile ka tutvustust ja nad olid jälle hirmus elevil ja leidsid, et just see on nende laager. Hakkasingi siis Ellat registreerima, sain hakkama ja põmm! Laager täis! Aga Eileen???? Õnneks saime asja helistades korda. Nädal varasemasse vahetusse oli veel täpselt kaks kohta ja saimegi tüdrukud kenasti sinna. Ja hiljem selgus, et Bruno töökoht katab lastelaagrite eest 9 eurot päevas lapse kohta ning lisaks eksisteerib veel mingi toetus, mis katab kogu laagritele kuluvast summast 45%. Niimoodi võib täitsa neid kaaviarilaagreidki tulevikus vaadata! Kas just mitmele lapsele küll. 😛 Igatahes saab see olema esimene kord kui nad niiviisi võõras keskkonnas on ja eks ma natuke olen ärev ka, aga samas usun, et nad saavad kenasti hakkama + on nad seal koos.
Ja mina tulen juuli alguses Eestisse. Üksi! Mitte, et ma lapsi kaasa võtta ei tahaks, aga esiteks on kolmel neist siis veel kool ja teiseks on mu peamiseks eesmärgiks tulles siiski tööasjad. Noh ja natukene sõpradega jutustamine ja Rahva Raamatu tühjaks ostmine ka. Nagu ikka.
Ning ühel hetkel tahaks perereisi ka. Küsimus on muidugi, et kuhu. Meie ideaalne plaan oleks autoga sõita Rootsi (et käia Junibackenis), Soome (et käia Muumimaal) ja seejärel Eestisse, aga paraku nõuab see plaan rohkem aega kui meil on. Meil on suvepuhkuseks maksimaalselt kaheksa päeva ja sellise autoreisi jaoks on seda vähe. Eriti, et pikalt järjest sõita me ei taha. Oleks kaks nädalat, siis teeks rõõmuga. Teine idee oli Korsika ja kuigi see reisiplaan on mulle väga südamelähedane, siis ilmselt jääb ka ära, sest kohale jõudmine võtaks lihtsalt liiga kaua aega. Seega on meie kolmandaks ja ilmselt kõige tõenäolisemaks variandiks hoopis Austria. Eks me siin oleme natukene veel segaduses, et kuhu me oma taguotsad täpselt maha istutada tahaks, aga ju mõtleme välja. Tõenäoliselt tahaks me, et “kodu” oleks rohkem looduses. Mäed ja järved. Samas tahaks siiski umbes kahte päeva veeta ka kultuurselt, aga see eeldaks, et selle tarbimiseks ei pea ikkagi liiga kaugele sõitma. Nii ma siis muudkui otsin ja mõtlen ja arvutan, et milline mõte kõige ägedam oleks. No ja kui kuue inimese lennupiletid (ok, viie, suvel Milo veel suurt maksma ei lähe) oleksid 2x aastas (sest ma tahaks jõuludeks ka Eestisse tulla) mõeldavad, siis ma tegelikult lennutaks meid kõiki hoopis Kreekasse. Reis igatahes tuleb, aga eks paistab kuhu!
Ja postituse lõpetan ma taaskord sõnadega, et ma lähen nüüd Milot äratama! Mu pärastlõunane klassika.
Milline on Milo päevaplaan hetkel?
Ärkab 7.30-8.30 vahel, sööb putru, lammutab maja maha, võib-olla väsib 10 paiku lammutamisest ja magab tunnikese, võib-olla mitte. kell 12.30 sööb lõunat. Lõunaunne läheb 13.45. Kui hommikul tukastas, siis ärkab umbes 15.30. Kui ei tukastanud, siis pigem 16.30. Seda sellises ilusas maailmas, kus üks täiskasvanu saab koju jääda samal ajal kui teine lapsi koolist tooma läheb. Muidu äratame nõks enne nelja üles. Umbes 18:30 käib vannis, 19:00 sööb ja hiljemalt 19-45 on unejutt loetud ja unelaul lauldud. Siia kõige sisse-vahele jääb kassi taga ajamist, liivakastis möllamist, batuudil hüppamist ja joonistamist (loodetavasti paberile, mitte seinale) ning raamatute vaatamist ka.
Öösel ei ärka ja magama jääb rahumeelselt ise. 
Ma ei tea, kas see sind lohutaks aga võta Milo sugune laps, kelle kõrvalt ei tohi ka 1m kaugusele minna ilma, et kisa lahti oleks. Kes vankrit ei tunnista, ööunne läheb pärast 22, ärkab sada korda, kuni kell saab 7. Magab ainult kaisus. Päevaunesid ei tunnista. Äkki nüüd tundub Milo päris lihtne laps
Eeh, ei tundu ausalt öeldes. 😀 Magamise osas küll muidugi jah. Aga ärkvel olles…oioioi. 😀
Austrias on minu lemmik just Vorarlbergi regioon. Mõnusalt lääne-Austrias ka ehk mitte väga kaugel. Konstanzi järv ka samas, et saab ujuda ning Bregenzis on järvepealne teater, mille lava on lahe niisamagi uudistada. Matkadest on eredalt meeles mägijärve Lünersee juurde ning Schönenbach ala on hästi põnev ja erinevate matkavõimalustega.
Jaa, ma Konstanzi äärde vaatasin ka, aga hing jäi nats majutushindade juures kinni. 😀
Järgnevatel suvedel võid uurida ka Eestis toimuvate laagrite kohta ehk? Minu meelest korraldatakse lausa just eraldi väliseesti lastele ka seesuguseid eesti keele ja kultuuri laagreid, mis sinu lastele hästi sobida võiksid, see muidugi eeldaks pisut rohkem orgunni, et tüdrukud kohale lennutada jms, aga äkki oleks vahva?
Ma olen sellele mõelnud, aga arvan, et enne teismeiga pigem mitte. Nad praegu ei taha veel sellestki midagi teada, et viieks päevaks omaette vanaema või vanaisa juurde Eestisse minna, rääkimata siis täitsa võõrastega eesti keeles suhtlemisest.
Kui te Rootsit kaalute, siis siin on nii palju võimalusi lastele peale Junibackeni veel. Astrid Lindgreni maa, Kolmårdeni loomaaed, Mulle mecki park, Gröna Lund… Soovitan veidi kauemaks jääda.
Me ilmselt lähiaastatel ei kaalu, sest see oleks meie jaoks pigem äge autoreisina, aga see pole meie jaoks ühelgi moel mõeldav, sest meil on suvel võimalik üheskoos puhata maksimaalselt kaheksa päeva, aga sellist suurt autoreisi pigem nii tiheda graafikuga ei teeks. Rootsi on muidugi äge küll!
Jaaa Kolmårdeni loomaaeda soovitan ise ka, käisime seal eelmisel aastal ja läheme ka sel aastal, sest laps suurem ja tal palju põnevam, well ma loodan vähemalt. Eriti kui nüüd loodetavasti karussellid ka töös
Loomaaiad on jah alati suured hitid.
Sa oled ise nii äge ja kirjutad veel ägedamalt! Milo koha pealt on mul ka üks selline siin, lisaks ei mõista minu pooleteisene suurt magada
Aga veidi veel ja ka mõistus jõuab ehk kehale järgi! Ja no ühel päeval magab ka ehk terve öö..Lootus sureb viimasena
Aitäh! Eks ühel hetkel tuleb see ratsionaalsus jah..
Vaat kui huvitav, et alles neljas võib selline olla. Mul on vanem laps, 2a tüdruk selline. Korralik traageldis, kes leiutab igasuguseid meie mõistes lolluseid. Noorem tüdruk on alles beebi, aga tundub rahulikum hing olevat
Jah, olen ise ka üsna üllatunud.
Kas te Prantsusmaal kämpingutes käimist olete kaalunud? Prantsusmaal on Euroopa parimad kämpingud koos tohutu suure ala ja hulga tegevustega lastele, tihti looduskaunites paikades. Me ise oleme käinud tavaliselt juuni lõpus või keskel pikaks nädalavahetuseks ja siis uuesti septembris – 4 või 5 tärni kämpingud on väga ägedad ja majakese saab rentida üsnagi mõistliku hinnaga. Siis on veel võimalik mõne päeva kaupa rentida, sest juulis-augustis saab ainult nädala kaupa. Me sellel nädalavahetusel lähme Verdon Parc’i kämpingusse – kahe magamistoa ja kahe vannitoaga ning terrassiga majakese hind on 88 eurot öö.
Juulis oleme nagunii Eestis.
Ei ole.
Või noh, oleme, aga alati otsustanud, et pole meile. Kämpingute suur pluss ongi need tegevused-basseinid, aga me pigem tahaks ööbimiskohas ainult käia magamas ja ülejäänud aja ringi seigelda. Tegevusi-liumägesid-basseine veekogu ääres leiame ka kodu lähedalt. Ja kui neid kämpingus olevaid lahedaid asju ei tarbi, siis ei ole see hind ka meie jaoks nii kutsuv. Senini oleme oma majutused (alati suure õueala ja mitme magamistoaga) leidnud umbkaudu 55-65 euro eest öö kohta. Muidugi me tihtipeale valime ka sellised keset eikuskil olevad kohad, et oleks võimalikult vaikne ümberringi. 😀
Mitme erinevas vanuses poja ja tütre emana julgen siiski arvata, et peale temperamendi mängib pisut rolli ikkagi ka sugu. On väga rahulikke poisse ja ülienergilisi plikasid, aga suures laastus on poisid oma tegemistes ikkagi intensiivsemad, jõulisemad ning kõvahäälsemad.
Möödaminnes veel, et kui ma oma neljanda lapse sain, siis selleks hetkeks arvasin, et tean lastest enam-vähem kõike. Aga kukkus välja nii, et minu käest küsiti selle lapse beebieas vähemalt 3 korda kindlasti, et kas see on mu esimene laps, see näitab mu arvates ilmekalt mu, milline ma ta kõrval välja paistsin.
ja tegelikult olin ka, temaga seoses oli nii palju uusi ja tundmatuid olukordi ja seiku ja mida kõike, milest ma polnud senini undki näinud. Keeruline, väga keeruline oli.
Isegi viienda lapse puhul on veel ette tulnud asju, mida ma pole siiani kogenud.
Sellega seoses mõtlen nüüd alati sellele, kui ühe, kahe või nagu enda kogemus näitab, siis isegi kolme lapse vanemad teevad kasvatusküsimustes põhjapanevaid järeldusi ja annavad hinnanguid. mina täna julgen väita, et mingis osas kindlasti, aga paljud asjad pole sageli teps mitte nii palju kasvatuse tulemus, vaid lihtsalt vedamine:)
Kusjuures, mida rohkem lapsi, seda vähem julgen mina küll vähemalt midagi kellelegi teisele ütlema hakata, kuidas peab või siis ei peaks.
Viimane laus on puhas kuld! Olen ise ka selle teadmiseni jõudnud.
Loodetavasti kohtume (kas juhuslikult või vähemjuhuslikult), kui Eestisse tuled