Mõtlen vahepeal, et kustutaks end internetist täitsa ära. Instagrami ja blogi ja Facebooki ja Messengeri. Kaotaks kõik sidemed. Koliks kuskile metsa sisse. Astuks hommikuti uksest välja ja hingaks endasse metsa ja vihma ja päikesepaistet ja lumepilvi. Mitte vihmast märga asfalti, mille lõhn mulle muidu ka meeldib.
Tunnen, kuidas sisemus on pooleks. Mitte kaheks. Kaheks oleks lihtne. Meil läheb siin kodus peaaegu iga päev midagi katki. Kaheks murdunud asjad saab (olenevalt materjalist) üsna kergesti ära parandada. Mõnikord piisab ainult kleeplindist. Kaheks murdunult on veel võimalik funktsioneerida. Mu sisemus on pigem tuhandeks identseks killuks. Kokku pannes peaks nad moodustama terviku, aga ainult siis kui nad õigesti kokku panna. Aga kuidas sa paned kokku pilti kui kõik tükid on näiliselt samasugused? Paned ühe valesti ja ikka laguneb kõik koost. Kleebid nad kõik kokku, aga see pole see, pole see, pole see. Ok, läks laulujoruks.
On see osa, mis ikka nii hirmsasti tahab Eestisse. Mis mäletab seda sooja tunnet eelmisel suvel kui me otsustasime, et jah. Võib-olla kui me oleks KOHE tegutsenud, siis oleks teisiti? Aga me ei tegutsenud kohe, sest meil oli ainuüksi bürokraatia pärast natuke oodata vaja. Ja siis tuli energiakriis, siis tuli sõda, siis tulid hinnatõusud. Ja kui väga mu süda ei maali idülli, siis on mõistus alati mu tugevam pool olnud. Ma küll suudan seda väga oskuslikult varjata, jah.
Aga tänaste näitajatega ma tean, et ma ei ole valmis. Et kui elukvaliteet natukene halveneb, siis sellest pole hullu. Meil pole vaja kuut magamistuba nagu praegu, me saaks kindlasti hakkama ka paarsada eurot väiksema kuueelarvega. Aga…see pole see, pole see, pole see. Sest nüüd on teisiti. Numbrid on teisiti. Elukvaliteet ei muutuks mitte natukene, vaid natuke palju. Ja see… (ok, te aimate juba ise ka, mida ma nüüd edasi kirjutaks).
Ma tean, et kuskil on vaja olla ratsionaalne. Ja siis ongi need killud. Need õnnetud killud. Ühest küljest tean küll, et vähemalt praegu on meil kõigil siin parem. Aga on hästi raske, kui süda ikka igatseb mujale. Samas annan endale aru, et ega see süda kohapeal praeguses seisus just tantsusammul ei keerleks. Vastupidi. Uued tähtajad, uued mõtisklused, uued lootused, et äkki siis kahe aasta pärast. Aga kas siis on parem? Või on halvem? Tegelikult nagu polegi head aega. Aeg ongi suhteline. Faktid ei ole. Faktidest saab lähtuda. Tänased faktid on need, mis mõjutavad tänaseid otsuseid. Seega milleks üldse murda pead homsete üle, kui homsed faktid võivad olla juba teised?
Jah, siis ma mõtlengi, et kaotaks kõik sidemed. Et ei oleks igatsust. Et ei oleks neid ambitsoone, mida täita vaid seal. Tühjus. Vahepeal on tunne, et praegu on ka nii või naa tühjus. Võtan rohtu, räägin terapeudile, kirjutan välja, jalutan välja, hingan välja. Ikka on tühjus. Kallistan lapsi, loen unejuttu, hingan sisse nende juustest tulevat lõhna, kus on segamini tänavakriitide tolm, liivakasti liiv, õpikud ja pannkoogid. Mitte lõhn ise, aga see tunne. Jah, seda saab sisse hingata kui seda nende silmadest näha. Aga ikka on tühjus. Proovin joosta, süüa vaid värskeid asju, süüa vaid mahedaid asju. Ei joo alkoholi. Ikka tühjus. Joon rohkem, söön asju, mis teevad head rohkem hingele kui kehale, aga ikka on tühjus. Annan alla. Saan aru, et see on tühimik, mida ei saagi täita. Mis on mõeldud olema tühi. Sest kui me läheme siit ära, siis tekib uus tühimik. Ma pole kunagi kodus. Kas mul on kodu?
Been a lot of long nights and
Even though I love the road
I’m missing home somehow”
Ma mäletan üht varajast suvehommikut. See oli hästi palju aastaid tagasi. Puht seadusest tulenevatel põhjustel ei hakka ma täpset arvu kirja panema. Aga oli pidu. No selline äärmiselt pidune pidu. Ma jõudsin koju kell neli hommikul ja Lasnamäe paneelmajade kohal kõrgus roosakas kuma. Õhus oli värskust, õhus oli uusi algusi. Ma olin rampväsinud, aga ma haarasin jooksutossud ja ma läksin jooksma. Esimest korda oma elus vabatahtlikult. Mõni nädal tagasi olin staadionil olnud veendunud, et nüüd ongi mu lõpp käes. Ilmselt oli mul vaja joosta sada meetrit. No väga saatuslikuna tundus see distants. Aga siis, olles rampväsinud, tundsin ma, et ma jaksan. Ma tahan. Ma suudan. Ma jooksin Maarjamäele, kõrvaklappides üürgas J.M.K.E. “Tere perestroika” ja ma tundsin, et ma saan hingata. Ma mäletan, kuidas ma juba siis tundsin end nii tühjana, aga sellel hetkel Maarjamäel päikesetõusu vaadates, mereõhku endasse hingates ja Villu Tamme häält oma kõrvades kuuldes, oli see tühjus läinud. Ma sain hingata. Päriselt ja sügavalt.
Ma olen aastaid lootnud seda uuesti tunda. Proovinud joosta, proovinud kuulata samu lugusid, vaadata päikesetõusu, aga see ei tööta enam. See oli üks hetk. Hädasti oleks veel ühte sellist vaja. See hetk aitas mind kunagi palju. Aitas edasi. Tahaks uuesti hingata. Päriselt, sügavalt.
Ma annaks ei tea mida ära ,et saaks juba tunda seda tunnet et on lapsed keda kallistada ,kellega tegeleda ja mängida et kõik muud maailma mured nii unustada. See on see minu tühjus mis ootab täitmist. Sest minu puhul vajab see palju tööd ,et see tühjus täidetud saaks ja tuleks need lapsed. Loodan ühel päeval ,et saan seda rõõmu tunda.
Minu tühjus on täpselt seal samas. Lastes, keda ei ole tulnud. Nii palju ebaõnnestunud katseid, katkenud rasedusi… Seda tühjust ei täida mitte miski muu. Ainus, mis liikuma paneb täna “ma ei mõtle sellele tühjusele”, kuni suvalise sõnale, pildile, kasvõi sellisele kommentaarile ja ainult nutan. Järgmised 40 aastat vôi?
Tunnen täpselt samamoodi pidevalt. Peale kõiki neid valu rohkeid munaraku korjeid,ebaõnnestunud siirdamisi . Mõtlen samamoodi alati,et nii nüüd ma ei mõtle sellele ja lasen elul end juhtida . Aga siis näen naabreid lõbusalt lastega väljas ,pilte kuidas keegi ootab beebsut kuidas keegi sai beebsu ja täpselt samamoodi nutan lahinal. Hetkel ootan järjekordse siirdamise vastust kas nüüd läks kõik hästi või ei ? Ootusärevus ja rahutus hinges veedan oma järjekordseid päevi . Lähedased ütlevad ,,ei tohi pabistada , ,aga see ei ole nii lihtne eksole. Tühjust hinges ootab ju täitmist siiski.
Sa oleksid justkui minu mõtted, tunded ja elu just kirja pannud. Mul täpselt sama seis ja tunded.
Mul oli just 7 siirdamine ja see ebaõnnestus. JÄLLE! Kuigi ma olen alles (?) 31-aastane, siis kuskil kuklas on mingisugune tunne, et mida rohkem ma ebaõnnestun, seda rohkem aega ma kaotan.
Pikk-pikk-pikk pai..
Siin sama tühjus. Aastaid katsetamist, teiste rasedustele ja lastele kaasa elamist. Kuid meil ei midagi. Luhtunud katsed ja katkenud rasedused ja nurisünnitus. Kümned tuhanded kulutatud eurod. Ja aastad hakkavad otsa saama. Vahest mõtlen, milline oleks elu siis kui oleksime kõik need aastad (kogu selle aja ja arstilkäigud ja hormoonid ja hailgavoodid) ja raha kulutanud reisimisele, kodule, hobidele. Aga vähemalt ei ole aega ja fookust koduigatsuseks (elan ka välismaal). 😀
Armas K! Ma hoian nii tugevasti pöialt, et see tühjus saaks siiski täidetud. Südamest.
Sa ei kujuta isegi ette, kui palju ma võõrana sulle siit kaugelt kaasa elan ja ühes sinuga loodan.
Olen alles 28 aga samuti tunne ,et aastad aina lähevad . Oleme 6 aastat muutkui üritanud ja 2 aastat sellest käinud viljatuskliinikus aga see aeg ikka tundub justkui terve igavik. Nii hea on lugeda ,et me ei ole üksi selle valuga . Kurb ,et meid on palju kes loodavad aina aga rõõm et avaldame oma tundeid siin ja see tekitab tunde ,et meid on kokku hoidmas palju siin. Ja suured tänud Britt heade soovide eest meile .
Nii aus, nii ilus, nii inimeseks olemine. Julgus seda märgata ja kirja panna on suur julgus. Aitäh!
Ma ei tea, kas just julgusega siin suurt pistmist on, aga kergem hakkas küll.
Selles suhtes ma tunnen end su jutus ära just selle poolest, et minulgi on elus olnud neid momente, kus tahaks mingit muutust, aga veel ei julge otsust teha. Küll on olnud töökohtadega nii ja nüüd hiljaaegu ka suhtega. Lõpuks, eriti sel aastal, tulid kõik kolm muutust korraga ja ma ei jõudnud õhku ahmidagi. Eks ma siiani taastun sellest. Samas enam ei kannatanud venitada ja lõpuks lihtsalt muutus murdis end ise sisse, sest teisiti enam ei saanud.
Ja varasemalt seoses töökohtadega tuli mul kord otsus, et nii, nüüd aitab, ma vajan teist eriala – ja muutus tuli. Paremuse poole. Nii et küllap sul tuleb ka kord see aeg, kus lööd rusikaga lauale ja nõuad muutust – antud juhul siis Eestisse kolimist ja küll siis ka kõik sujub, kui see õige aeg kätte jõuab.
Ega siin asi mingis rusikas polegi. Kogu kamp oleks valmis tegelikult. Aga asi polegi valmisolekus vaid tingimustes kahjuks.
Küll jõuavad tingimused ka järgi
Karm, aus, ilus lugemine. Mitte kõik ei suuda sellise aususega endasse vaadata ja tihata teistegagi jagada. Aidata kahjuks ei oska.
Aitäh!
Inimeseks olemise võlu ja valu.
Kuigi me ei tunne, pole kunagi kohtunud ja ma olen siin vaid aastakese või gramm rohkem käinud, läheb su elu mulle väga korda. Olen käinud siin palju kordi piilumas, kas on ehk midagi uut.
Soovin kogu südmest, et leiaksid oma igapäevasel teekonnal neid hingetõmbehetki ja palju märkamisi, äratundmisi, päralejõudmise ja kohalolemise tunnet. Ja tühjusele täidet. Mõtlen su peale.
Aitäh sulle! Eks neid hetki tegelikult ongi, need pole lihtsalt…need õiged hetked? Pakuvad lohutust korraks, aitavad argielu ilu märgata, detaile tähele panna, aga ei aita hingata – mitte nii nagu vaja.
Ma loen sinu juttu ja tunnen ühtpidi kerget kadedust, et sul on neid liiva-pannkoogi-kriidi lõhnalised juuksed mida nuusutada.
Minul on vist saatus ette näinud, et peale pikka proovimist selle lõhna tundmist ei saa olema. Vähemalt mitte päris enda oma. Ja siis ma maadlen selle tundega, et aga kas ma üldse olen päriselt tahtnud seda? Et see halb tunne on äkki üldse süütunne ülejäänud maailma ees, et ma pole nii käitunud nagu kõik teised naissoost eakaaslased, sest ma ei ole selle pärast üldse nii kurb, kui ma arvasin olevat. Ja siis on hetki, kus on natuke raske mõelda, et minust ei jää maha tulevikus kedagi, kes kübekest minust edasi viiks. Et mina olengi see punkt. Ja siis on jälle hetki, kus kõik hetkel olev tundub nii hea ja korras, nii korras pole ta aasta(kümne)id olnud ja et elus on niipalju muud. Ja kui ei mõtle, siis ei ole probleemi aga probleem tekib, kui sel teemal küsitakse või tehakse vihjeid. Ja siis on need hetked kus tunned et tahaks ära, täiesti teise keskkonda, olla kontvõõras kuskil..ja mitte üldse selle teema pärast vaid millegi muu millele ma nime panna ei oska ja samas ma ei saa ja tegelt ei taha ka, sest et see hetk kus ma olen on tegelikult ikkagi kõigest olenemata hea
Saatus on mõnikord väga nõme. Aga need tunded ja mõtted su peas on täiesti normaalsed. Eriti pärast pikka proovimist. Eriti kui tehakse vihjeid. Rääkisin hiljuti ühe naisega, kes on samuti mitu aastat proovinud ja tema nentis, et olukord läks veidi kergemaks kui nad perele ja sõpradele ära rääkisid oma raskused, siis jäid edaspidi säärased vihjed ära ja barjäär kadus vahelt. Samas ma saan muidugi aru, et päris igaühele ei tahagi oma raskusi jagada ja ega see ju murekohta ennast ka ei eemalda.
Ma loodan väga, et suudad hoida seda viimases lauses öeldud tunnet, sest sul on õigus – see hetk on ikkagi hea. Ja mis peamine – see on ainus hetk, mis sul (või mul või ükskõik kellel) praegu on.
Oh my, I feel you. Nii nii hästi. Ise võõrsil, sõbrannad ja perekond Eestis. Mida vanemaks, seda rohkem kisub kodumaa poole, aga kes annab garantii et ma sealgi õnnelik olen? Sees on nii suur tühimik ja nagu Sinagi kirjutasid, siis seda ei annagi täita. Mõelnud sama, et kaotaks kõik sidemed, et siis on ehk kergem. Aga kas on?
Saan mõistusega aru, et isegi kui mu mees oleks nõus kolima, mida ta praegusel perioodil ei ole, siis sellisel ajal kas üldse on mõistlik kolida? Vist ei ole. Nii ma siis olen. Elan, samas ei ela ka. Sees aina närib ja kisub.
Mis muud kui edu meile! 😀
Oeh, mina olen üks nendest, kes tegi selle sammu ja kolis välismaalt abikaasaga Eestisse. KOJU. Või nii ma vähemalt arvasin. Olin kolimise hetkeks 8 aastat eemal olnud ja enda arust hästi ette valmistunud. Abikaasa oli tubli, õppis keelt ja oli igati toetav…võimalik, et ta ise natuke nagu suunas meid selle otsuse poole..AGA..Täna, pea 4 aastat hiljem, ma olen katki. Minus on see tühimik, ma ei tea, kus mu kodu on, mulle tundub, et ma ei sobitu siia, hingel on raske..ma ei tea ka, kas ma tagasi minnes oleksin õnnlikum..ja TEGELIKULT tundub, nagu kõik oleks tore. Meil on mõlemal abikaasaga head töökohad, meil on imearmas laps, kodu looduse keskel..aga mul ei ole hea. Kas kunagi hakkab? Ei tea. Kas läheme tagasi?Ei tea. Aga ma nii väga tahaksin ennast jälle tervikuna tunda.
Kolisime 2 aastat tagasi Eestisse pärast 12 aastat välismaal, ka mees eestlane. Kahjuks negatiivse yllatusena tuli see, et igatsen tagasi välismaale. Varasem puhkuste ajal Eestis viibimine ei ole sama kui siin pidevalt elada. Vöimalik on ka see, et harjumus välismaal töötada ja Eestis puhata on nii suur, et teisiti ei oskagi. Pärast pikka aega ära olemist ja sötumata pyydlustest kontakte hoida, tuleb need Eestisse kolides uuesti yles ehitada. Olen olnud erakordselt yksildane (osalt on see olnud tingitud ka koroonapiirangutest), isegi yksildasem kui välismaal, avastades, et tegelikult ei tunne ka Eestis olles keegi sinu vastu huvi söltumata sellest, et samas linnas elame. Peast on käinud ka läbi mötteid, et koliks tagasi, aga laste koolide jms töttu on see raskendatud. Hetkel aitab see, et teen endiselt osalt tööd välismaal ja nii on väike vaheldus Pyyan ka mitte seada inimestele ootusi ja möista, et pean ilmselt ise aktiivsem olema suhtlusringkonna taastamiseks. Kui Eestis päriselt elad, ei tee keegi spetsiaalselt enda kalendrisse aega, et “kauaoodatud kauge kylalisega” kokku saada.
Loodan väga, et leiad mingi rahu oma praeguses olukorras! Selline koduga, aga siiski kodutu tunne tundub vist päris tavapärane olevat kui juba korra on mujal elatud..
Hästi palju tuttavlikke mõtteid. Mina kardan ka tegelikult, et ma enam ei sobituks ja siis ongi see küsimus, et aga kuhu siis ometigi? Kas üldse kuskile?
Jah, meil on see sama faktor mängus, et praegu lihtsalt pole mõistlik. Ainuüksi kinnisvaraturgudel toimuva pärast juba pole. Rääkimata absoluutselt kõigest muust. Lihtsalt halb-halb ajastus..
“Elan, aga samas ei ela ka” võtab nii palju mu tundeid vaid paari sõnaga kokku, aitäh!
Selle tühimikuga on nagu energiaga. See ei teki ega kao vaid liigub ühest kohast teise ja muutub ühest liigist teise. Kolimine paraku tühimikku ei täida, ma olen nüüd viimase viie(?) aasta jooksul kolinud korra Eesti piires ja nüüd ka Eestist välja ja tulemus.. endiselt tühjus kuskil tabamata kohas. See tunne, et vot kui on nii ja nii, siis saab olema naa aga seda ei tule. Ja ma ei tea kas sellest on üldse võimalik lahti saada? Äkki see on mingi liik unistusi või ambitsioone, mis sunnib otsima ja liikuma aga kunagi ennast kätte ei anna? Ja jääbki selliseks hinge kriipivaks saladuseks sest.. midagi ju valesti ei ole aga samas õigesti ka mitte?
Jah, nõus, et see ongi täitmatu tühjus. Kui arvad, et saad kuidagi selle täidetud, siis see lihtsalt vahetab asukohta, aga on ikka edasi tühi. Ma olen kindel, et see tuleneb inimtüübist ja ilmselt aitab depressioonile kalduvus ka sellele päris korralikult kaasa..
Selle tühjuse saab täita ainult Jumal. Piibel ütleb, et meie sisse on pandud igavik (Koguja 3 peatükk, 11 salm), sest me oleme igavesed, inimese vaim on igavene. Soovitan lugeda Piiblit, alustades Uuest Testamendist (või Psalmidest). Avatud, otsiva südamega. Jeesus on öelnud: “Kes otsib, see leiab, kes palub, see saab, kes koputab, sellele avatakse.” Kui ise ei oska alustada, tasub minna Alfa kursusele. See on maailma populaarseim ristiusu põhitõdesid tutvustav kursus, mis ei kohusta millekski (ei pea koguduse liikmeks hakkama vms).
Soovitan pigem katehheesi
Soovitan lugeda Johann Hari “Katkenud sidemed”. Võtab kogu depressiooniteema üsna kenasti kokku. Mulle meeldis, et see tugines konkreetsete inimeste (sh autori enda) lugudele, nende kogemusele. Ja oma sõna oli nii tavainimestel kui ekspertidel. Valusalt aus ja kohati raske lugemine, aga vähemasti mulle, kes ma olen olnud kimpus nii sünnitusjärgse depressiooniga kui muudest asjadest tingitud raskemeelsusega, andis see lootust.
Võtan plaani, aitäh!
Mul on natuke kurb lugeda, et kõik on olemas, aga ikka on halvasti. See on natuke tänamatu minu meelest. Tahad kogu aeg midagi muud. Usu mind, 10-aasta pärast mõtled, et kui hästi kõik siis oli. Ilmselt väikesed lapsed väsitavad ja siis üleväsinuna tulevadki kurvad mõtted.
Ma loodan, et see ei kõla salvavalt, sest see pole nii mõeldud, aga see on hea näide kommentaarist, millesarnaste tõttu ma väga-väga harva siia üldse kirjutama tulen.
“Kõik on olemas, aga..” – kelle meelest kõik? Mis on kõik? Ilmselgelt mitte minu mõõtmete järgi. See kõlab lihtsalt natukene pisendavalt ja üleolevalt selles kontekstis, kus mul on möödunud kuid, kus ma magama minnes vaikselt mõtlen, kas ma üldse ärgata tahan.
Laste osas ütleks, et nemad on ägedad ja nii iseseisvad-lahedad tegelased, et nemad suurt enam ei väsita midagi. Kui siis vahepeal ainult füüsiliselt kui peab tänaval suutma sammu pidada nende tõuksidega. Aga see on juba enda kehva treenituse probleem, mis on õnneks kõikidest muudest muredest kõige kergemini parandatav.
Kui nõme ja ebavajalik vastus. See et kellelegi teisel võib olla halvemini ja hullemini, ei tähenda seda et meie ei või enda tundeid tunda. Iga inimese kogemus on subjektiivne ja kes oled sina ütlemaks, et teine ei tohi enda tundeid ja mõtteid väljendada? Alati võiks hullemini olla, nõus. Alati võiks tänulik olla, nõus. Aga kas see tähendab, et sa ei või tunda kurbust või lootust paremateks aegadeks?! Nii inimesed arenevad- lootes, unistades, endale aru andes et tahad muutust või paremat. Häbi sulle, Sille, et sa pisendad teise inimese ausat emotsiooni enda piiratud mõtlemise tõttu.
Mäletan, et kui ma kunagi ammu su blogi avastasin, siis juba mõtlesin, et huvitav, miks nii. Et elad Prantsusmaal, oskad prantsuse keelt aga kõik blogi ja suhtlus käib nagu läbi Eesti. Jah, siis sain aru, et loomulik ju hoida kontakti oma kodumaaga. Aga nüüd on sul Eestis ka töökoht ja maailmapilt keerleb ilmselt veel rohkem selle ümber, mis toimub Eesti ühiskonnas ja see ilmselt kuidagi lõhestabki sind. Ja ma pakun, et raske on sul ka seetõttu, et sa oled oma lugejatele juba miskit justkui lubanud ja nüüd on paha tunne, et kolimisplaan ei täitugi. Vabandan kui mu kiir-analüüs ei klapi aga selline on mulje. Ja kui tohiks midagi soovitada, siis ehk tõesti mõneks ajaks sotsiaalmeediast eemaldumist ja Prantsusmaa elu headele külgedele keskendumist. Täna on nii. Homme äkki juba hoopis teisiti.Soovin rahu sulle!
See osa ongi raske, et tegelikult ma näen Prantsusmaa elul peamiselt ainult häid külgi. Mulle meeldivad prantslased väga, siinne varakult algav kevad ja hilja algav sügis rohkem, meeldib kui lastesõbralik see ühiskond on, hoopis teine toidu-, ja joogikultuur. Mu ainuke häda ongi selles, et sõbrad, vanemad, töö ja Haabneeme rand – Kalamaja – Kadriorg on täiesti vales kohas. Etteruttavalt: ma üldse ei taha mujal töötada, ma armastan oma tööd meeletult ning mulle ei tuleks isegi mõttesse soovida väljaannet või tööandjat vahetada. Tahaks lihtsalt kogu kupatuse siia kolida. 😛
P.S Mul tegelikult oli aastaid ka prantsuse keelne blogi, millele täiesti üllatuslikult jagus lugejaid ja mõned postitused avaldati ka kohalikes väljaannetes ja tegelikult on ikka nii, et mul on eraldi prantsuse elu, mis on prantsuse keele ja kultuurikeskne ka.
Mõlemat head elu lihtsalt korraga ei saa aga päris eraldi neid kahte elu ka justkui elada ei ole võimlaik, kas on nii….:) Otsusta ära, mis just praegusel ajahetkel olulisem on, küll siis läheb lihtsamaks.
Lihtsalt mõned mõtted: et see mitme kultuuriga ja kahes kohas elamine ju samas suurepärane, rikastav? Võibolla kui sa poleks kunagi ära kolinud Eestist, siis alati jääks kummitama aga mis oleks kui prooviks mujal ka. Sa oled Eestis ja ilmselt tänu lugejatele/jälgijatele üsna tuntud, sest Eesti on väike. Sul ja su perel on Prantsusmaal suurepärane võimalus elada anonüümselt igapäevaelu, niiet tänaval ja kohukese sabas blogi ja ajakirja lugejad sind ära ei tunne
Kadriorg ja Kalamaja ilmselt tunduvad kaugelt eemal veel toredamad kohad kui päriselt siin olles.
Teisest küljest kuna olen ka ise elanud aastaid ka võõrsil ja kolides tagasi Eestisse, siis tagasi vaadates misasi oli see mida ma kõige rohkem igatsesin olles Eestist eemal- ma ei tea kas seda oskan sõnadesse panna, aga pere ja sõbrad üksasi loomulikult. Aga samas ka kultuur? Kultuuriruum? See õhk, need puud ja muru on ka teistmoodi? Kuna olen siin kasvanud siis oskan seda miskit seletamatut igatseda. See äratundmine tuli aga siis kui olin olnud pikalt eemal, sain aru kui vâga mulle siin ikkagi meeldib. Ja nüüd olles aastaid perega tagasi- jahh siin on mu rahu. Jah mulle meeldib enidselt reisida ja tahaks veel rohkemgi, aga siin on mu kodusadam.
Samas su suuremad lapsed mäletaksid eelkõige siiski Prantsusmaad, seal on nende kodu, kultuur ja õhk
Ja see aeg, kui lapsed kasvavad suureks ja lâhevad oma teed, nagu räägitakse tuleb ruttu. Kas tulevikus kui lapsed on oma tee leidnud olekski siis nii imelik see, kui üks perest elab Eestis ja teine käib Eestis aga kolmandale meeldib Prantsusmaal, lapsed nagu öeldakse on meie elus külalised ja leiavad oma tee. Ja 50 aastane Britt elab Eestis ja kirjutab raamatuid metsas ja ootab lapselapsi külla Materiaalse poole pealt- elu on tâis üllatusi- näiteks meie perega Eestisse kolides olime arvestanud, et materiaalne olukord halveneb, aga üllatuseks paar aastat hiljem on see tänu mõnedele võimalustee hoopis parem kui oli võõrsil. Aga jah võibolla pole sinu jaoks õige aeg momendil ja pealegi pole Eesti ju Prantsusmaast nii kaugel midagi, üks Euroopa mõlemad
Aga ma soovitan, investeerige kui vâhegi võimalik kas kinnisvarasse või ilusasse maalappi Eestis. Siis oleks midagi olemas juhul kui tulevikus tahate/tahad tulla. See ei pea olema suur maja kuhu kõik mahute, see võib olla vâike korter Kalamajas, kus on hea ööbida,.mida võibolla peab renoveerima aga mille saab hiljem maha müüa. Ok vaadates korterite hindu siis see.võib olla mitu hektarit maad kuskil metsa ja mere vahel, aga midagi võiks olla. Sest 10 aasta pärast nende väärtus on kindlasti suurem kui täna.
Vabandan et nii kohmakas ja pikk tekst tuli. Aga tahan siiski öelda veel seda et, ära loobu oma unistustest, mis iganes need on, unistused peavad olema, milleks me siis üldse siin elame? Elu on ajutine võimalus elada nii nagu sa tahad või vähemalt proovida, et ei peaks kahetsema et ei proovinud. Ja kui sul on unistus,.mis paneb su südame põksuma ja teeb naeratuse näole siis saada kukele see ratsionaalne hääl kes õõnestab ja kahtleb. Sul on õigus elada nii nagu su südamehääl soovib.
Ei ole kohmakas, väga ilus hoopis. Aitäh nii ilusate ja toredate mõtete eest!
Ma olen elanud ka mingi aja välismaal… küll lasteta, sest lühiajaliselt kooli, keelekeskkonda jne vahetada tundus liig. Ja pidevalt on rahutus hinges… et tahaks olla korraga kahes kohas. Millal see teleport nüüd pärisellu jõuab?
Ja seepärast treeningi hetke nautimist ning mineviku ja tuleviku kõrvalejätmist igapäevaelus, mis ei tähenda, et kõik raha palgapäeval maha laristaks, endast ei hooliks vms, mis tulevikku eiraks. Oehh, läks vist segaseks kätte
Aga olen vaikselt hakanud endas rahu tekitama, kohalolek on mu jaoks märksõna, mis vajab kõõõõõvasti harjutamist. Just, et leida rahu hetkes… olla rahul just seal, kus ma parajasti olen.
Ja kui rahutus jälle valdavaks muutub (koos unehäirete jne lisadega), siis teen erinevaid harjutusi jne, et tulla endasse, tulla hetke ja jätta see teine koht ja teise koha teemad sellesse hetke, mil seal olema juhtun. Ning kui kuidagi muudmoodi ei saa, siis ostan lennupiletid ja lähen. Paraku on puhkust liiga vähe ja kaugtööd ka niimoodi teha ei saa.
Unistused on toredad aga kui need ei lase hetke nautida, siis on see hind liiga kõrge. Ma panen vahel endale need asjad kirja, siis ei pea kogu aeg kaasas kandma, meeles pidama ja mõtlema
Ja unistuste viga on see, et me arvame, et kui midagi välist muutub (elukoht, töö, kaal, juuksevärv, ripsme pikkus – mis iganes), et siis tuleb õnn õuele,paraku aga ei tule… tulevad uued tahtmised, vajadused midagi muuta jne jne. Alati on midagi puudu
täpsustan nüüd veel… see, et tahad kogeda midagi, mis on olnud… taasluua sama hetke. Praegu üritad korrata midagi, mis on olnud ja siis ei tule kindlasti nii eredat kogemust. et selle peale seda kohaloleku teemat hakkasingi kommenteerima. tookord olid hetkes, tahtsid teha nii, sest tahtsid… mitte selleks,e t saada seda või teist tulemust.
Oeh, teleportimine oleks nii tore! Aga sellega olen nõus, et mingil inimtüübil ongi alati midagi puudu ja mina olengi kahjuks see tüüp ning mu muud vead (need vaimse tervise omad) ei aita just suurt kaasa. 😛
Kas seda võimalust ei ole, et tuleksite vaid aastaks vaatama, kuidas Eestis elu tundub. Maja maha ei müü, mees teeb töölt aastase pausi. Äkki siis on kõigil kergem otsustada?
Erinevatel põhjustel kahjuks mõeldamatu.
Kui saaks siis seoks kôik, mis kallis, enda ûmber vööga kokku ja lohistaks kaasa, Ma seoks oma Eesti pere, ôed, niiske hommikuôhu, Rahva Raamatupoe lohna, Prantsuse juustud, meie Prantsusmaa kodu ja minu vanematekodu Eestis endale nii ümber. Mingeid asju ja inimesi ei saa asendada ning nad tekitavad meis suure tûhimiku, kui neid meiega pole… ja siin ei saagi midagi teha.. oledki nagu pâkapiku ja tema kodu multikas, kui pakapikk tuli koju, oli maja just ära lâinud ja vastupidi.. Kui laseks endal pariselt tunded valla siis nutaks jôe, eksju. Ma olen siin olnud juba 16 aastat aga ma tean täpselt, kus mu juured on ja ma olen eestlane.. siin on MINU pere kodu aga MINU kodu on Eestis. Mulle meeldib vâga ka siin, ausalt…aga Eestis ka ja pendeldangi nii ja kasvatan kesta, mis ka aitab noksa..; rääkimine ema ja odedega aitab mind palju ning ma tunnen end tänu nendele mitte kaugel ning ära loigatud..
Oeh, nii mitu mu enda mõtet nii ilusasti kirja saanud. See minu pere kodu vs minu kodu ja enda külge sidumine. Aitäh, et jagasid!