Muudkui räägitakse, et küll see aju on üks imeline asi – unustab teatud valdkondades ebameeldivused ära. No näiteks sünnituse puhul. Et saad lapse rinnale ja valu meelest pühitud. Olgu, kas just nii silmapilkselt, aga ajaga vast ikka ununeb. Seda asja ma esimesel kolmel korral uskusin ka. Tõesti läks meelest ära. Viimane kord on kummalisel või vähem kummalisel kombel väga selgelt meeles. Võiks juba vaikselt ununema hakata. 😛
Aga minul on hoopis teine asi, mille puhul mälu täiesti selektiivselt töötab! Iga jumala kord, mil ma ostan piletid lennule, mis jõuab Tallinnasse pärast keskööd, vannun ma endale, et see oli nüüd viimane kord! Vaat, ma pole hommikuinimene, aga ega ma pole eriline ööinimene ka. Ja kui see lennuk maandub ütleme 00:30, siis lennujaama uksest astun ma enamasti välja alles millalgi pärast ühte ja voodisse maabun veidi enne kahte. Ja siukse nalja jaoks olen ma küll natukene vanavõitu. No mitte ei kannata nii kaua ärkvel olla! Järgmisel päeval on selline tunne nagu pool elu oleks kaotski läinud äkki. Nii ma siis iga kord ütlengi, et ükskõik, mis see rahaline vahe ka poleks, ostan piletid lennule, mis jõuab normaalsemal ajal. Noh ja siis hakkan neid uusi pileteid ostma ja näen, et vahe on pigem kolmekohaline ja krigistan hambaid, et kuramus küll, võib siis selle järgmise päeva proovida maha magada, mis seal ikka.
Sel korral ka. Ainult, et homme on mul seltsilisteks kaks üsna varajase ärkamisega londistet, kes pigem teevad rohkem kui vähem lärmi. Aastatega kogetud vanemlik tarkus annab sellest ka märku, et kell 2 öösel magama jäämine ei tähenda, et nad ärkaks hommikul 10 või 11. Ma võin juba praegu kihla vedada, et punkt kell 7:15 on nad ärkvel. Õnneks on nad nii suured ja ägedad inimesed, et ega neil mind konkreetselt vaja pole. Nad oskavad end lõbustada täiesti iseseisvalt ja hommikusöögi valmistamine pole ka mingi probleem. Aga nad teevad seda kõike teatava helinivooga.
On inimesi, kes ei suuda magada, kui tuba on valge, eks. Bruno on näiteks selline. Kottpime peab olema. Mulle võib samas taskulambiga silma ka näidata, aga kui ma ikka tahan magada, siis ma magan. AGA mina ei suuda magada, kui mu ümber on mingi müra. Ja see ei pea olema isegi konkreetselt müra. Väikesest helist piisab ka. Näiteks ma armastan linnulaulu, aga see paganama lõõritamine äratab mind koheselt. Õues keegi hüüatab, kuskil antakse signaali, kell tiksub, mingisugune nohisemine, naerukilge – piisab vaid sekundist ja ma olen ärkvel ning uuesti magama ei jää. Ütleme siis nõnda, et kui asi puudutab und, olen ma väga helitundlik. Ja mingite kõrvaklappidega ma kahjuks magada ei suuda.
Ühesõnaga homne plaan on selge: olen väsinud! Ja samas natuke ikka loodan, et äkki need suuremapoolsed väikesed inimesed magavad natukenegi kauem. Kindad-mütsid ostsime ka – vaatasin ilmateadet ja ehmatasin end poodi. Siin 20 kraadi keskel särgiväel ringi keksides läks korra meelest ära, et oot-oot, teine kliima!
Ööbisin kunagi hotellis, kus oli täiesti olematu heliisolatsioon. Kõrvaltoas rääkisid mehed juttu ja mina magada ei saanud; tundus nagu nad oleks minuga samas toas olnud. Lõpuks suure hädaga surusin ühe kõrva vastu patja ja teise kõrva sisse panin kõrvaklapi ning peale teise padja. Siis sain lõpuks uinutud.
Pärast seda ostsin kõrvatropid. Need on mind ikka lugematutel kordadel (nii reisil kui ka kodus) uinuda aidanud.
Kord sõitsin bussiga Tartusse ja seljataha sattusid kaks naisterahvast, kes rääkisid kogu tee juttu. Minul oli lihtne, panin kõrvaklapid kõrva ja kuulasin muusikat, aga mu kõrval istuv meesterahvas pidi küll otsad andma. Üritas kõrva vastu tooli ja enda õlga suruda ja veidi tukkuda. Ma võtsin oma kõrvaklapid peast ära viimase foori taga ja kahetsesin seda kibedalt, sest seisime seal hea mitu minutit ja mul hakkasid sellest lobisemisest kõrvad vett jooksma; ja see vaene mees pidi nende naistega koos veel kuhugi Lõuna-Eestisse edasi sõitma…
Pärast seda mõtlesin, et tuleb ka varupaari kõrvatroppe kaasas kanda, siis saad hädalisi aidata:D
Hee, vot, see varuklappide asi tundub nii armas. 😀 No umbes midagi sellist, et hiljem loed kuskil “Märgatud” grupis, kuidas keegi tore kodanik südamest tänab inimest, kes aitas tal mingite lobamokkadega ühes ruumis viibimist üle elada. 😀
Olen samuti ülimalt helitundlik. Iga hommik kui mõni naaber minujaoks liiga vara pesumasina on tööle pannud, trambib trepikojas siis kohe olen ärkvel ja kuri . Ei jõuua ära oodata ,et saaks majja kolida ja pääseks sellest.
Loodan, et see hetk jõuab varsti kätte!