Hetked

Roald Dahli “Matilda” on ikka kõigil loetud, eks? See on üks mu lemmikutest. Film kusjuures ka. Ja Roald Dahl üleüldiselt.

Igatahes vaatas Liisu oma suurte silmadega mulle hommikul otsa. Täitsa muuhulgas. Samal ajal jõi oma muumitassist kakaod ja haukas võileiba. Vaatas nõnda otsa, ohkas tüdinult ja küsis: “Emme, tead muidu palju 3452 x 352 on?”

Tähendab, need numbrid seal on ausalt öeldes suvalised, sest ma ei mäleta, mis numbreid ta kasutas, aga nendes oli umbes nii palju kohtasid. Ja siis ma mõtlesin, et kurat, siit ta tuleb. Matilda-hetk. No see, kus ta vuristab mulle kohe peast vastuse ette nagu see oleks kõige iseenesestmõistetavam asi. Vastasin ettevaatlikult, et ei, ma tõesti ei tea. Palju siis?

Liisu tegi veel tüdinuma näo.

“Mina ju ei tea, sa võid arvutada!”

Et siis oli hoopis mingi teine hetk.

Aga õhtul oli hoopis teistmoodi hetk. Värvisin juukseid. Mingitel väga segastel oludel ja hetkeemotsioonil nagu ma pooli asju siin elus kipun tegema. Läksin alla ja Eileen andis mulle mõista, et ma näen kummaline välja. Liisu jooksis koheselt minu ette nagu prooviks kuuli ette hüpata ja teatas valju häälega: “Emme on kõige ilusam ja emme meeldib mulle igasuguste juustega.”

Ja sellel eelmainitud preilil tuli täna enne etteütlust järjekordne hammas ära. Eks paistab kas kummalisel hambahaldjal mõni münt ka kuskil vedeleb.

P.S Nagu öeldud, siis ma olen väga tänulik selle eest, et siin kommenteerite ja suurima rõõmuga vastan igaühele. Lihtsalt nagu näha, siis postitusi jõuan siia igapäevaselt kirjutama vahemikus 23-00, mis tähendab, et ma nendel hetkedel väga rohkemat ei jõuagi. Seega vastan kõikidele, kellele vastamata aegamööda, ärge pahandage!