Hetked ja lõhnad ja maitsed

Tõstsin ennist sütt grillile. Ühekaupa ja küünarnukini pakki küünitades, sest söekott on pool mind. Suuruselt kindlasti, kaalu osas eksperthinnangut teinud pole. Söetükidki keskmisest mitu korda suuremad. Tõsta ja kallata ei jaksa, tunduski kergem siis kotisuusse kaevuda ja neid ükshaaval nagu kilplane grillile panna. Muudkui tõstan ja tõstan, näpud on juba muutunud süsimustaks. Keegi karjub, lähen tuppa ja möödun peeglist. Naerupahvakas. Naeran enda üle. Mul on seljas valge teksajakk. Oli vähemalt. Nüüd on see laiguline, täis musti plekke.

Võtan jaki seljast ja näen, et lisaks söeplekkidele on kaelusel vereplekid. Naerupahvakas asendub kibeda meenutusega. Jakk, mida kandsin viimati siis, kui Milot haiglas hoidsin ja ta oma verd jooksva otsaesise minu õlale toetas ning käed hellalt ümber kaela pookis oodates, et õde õmblema tuleks. Valge jakk täis üht meenutust, üht õnnetust, üht vaprat last ja kaudselt tulevast õhtusööki.

Praegu trükin seda ja sügan teise käega kassi. Kõige pehmema karvaga kass, keda ma kunagi näinud olen. Eemalt kostab laste naer. Nad on nüüd mattunud maasikapeenrasse ja otsivad sealt punasemaid marju, mida suhu pista. Naabrinaine ulatab aia vahelt mõned hoopis enda peenrast – tema omad on juba täidlasemad ja küpsed.

Enne aias tiiru tegin märkasin, et teise naabri sirelid ongi selleks korraks oma elu ära elanud. Ma armastan sireleid ja tõin juba veebruari alguses sirelilõhnalise küünla lauale. Ootasin väga, et lilled õide puhkeks ja saaksin elutuppa panna vaasi sireliokstega, millele siis õhtupäike kuldse kuma heidaks. Teadsin juba hästi, et saan Bruno vanemate aiast kimbu lillasid ja kimbu valgeid. Aga siis tuli välja, et nende sirelid olid hoopis naabrite aiast ja lihtsalt kasvasid läbi aiavõre. Uued naabrid võtsid sirelid maha. Ei saanudki kimpu. Jah, meie naabril on, aga tundus imelik paari oksa küsima minna. Ja üle aia hüppamine, et need paar osa lõigata oleks tundunud vast juba kuritegelik. Nuusutasin ja imetlesin kaugelt neid sireleid, mida naabrid ise tähele ei pannudki.

Grill saab kohe valmis. Ostsin Lidlist kohe mitu (mitu-mitu-mitu) pakki halloumit, sest ma tean, et ühel hetkel on see sortimendist väljas. Ilmselt järgmise suveni. Ja jube kahju on, sest ma armastan halloumit. Nagu tuleb välja, siis lapsed ka ja ühest pakist grillituna meile toidukorral ei jagugi. Vähemalt kaks on umbes piisav. Lähen ja toon siis homme sama koguse veel. Vaatasin, et säilib pikalt, las siis olla külmik seda täis. Ja ühe arbuusiviilu ostsin ka prooviks. Maitses nagu suvi. Ja lõhnas nagu suvi.

Sellised lõhnad ja maitsed täna.