Tänane on olnud üks selline magushapu päev. Ühest küljest täis palju kaisutamist ja mängimist (ning mingil kummalisel kombel ka põrandapesu ja kolme masinatäie pesu triikimist ning töötamist), aga teisest küljest ka kurb. Nende väikeste inimestega on küll vahva koos askeldada, kui nad parajasti ei kakle, aga samas on ikka kurb küll, kui nende kodusoleku põhjuseks on haigus. Mis teha, kui paljud vanemad leiavad, et haigete laste kooli viimine on okei. Nina on tatti täis ausõna ainult hommikul ja hobuseköha on ka ausõna ainult hommikuti. Ja osadel ongi. Minul näiteks. Ma olengi hommikuköhija.
Aga enamik neist lastest on siiski päriselt haiged. Ja väikesed lembelised inimesed, kes tahavad sõpru kallistada-musitada. Aga no see selleks. Minult ei nõua õnneks haigete laste kodus hoidmine erilist logistikat, lihtsalt lastest on kahju. Ning vahepeal tuleb kukalt kratsida, et oot, aga kuidas ma peaks seda teist või kolmandat jõudma.
Reaalsus on ikka see, et kummalisel kombel jõuan kolme lapsega rohkem kui ühega. Ei tee nalja. Neil päevil, mil olen vaid Liisuga, saan tehtud vaid tööasjad ja söögi. Minimaalse. Ent kui kõik on kodus, siis on selline tunne nagu jõuaks rohkem. Hästi suur müstika.
Igatahes vedelevad kaks tegelast praegu oma uutes voodites, mis nädalavahetusel värvitud said (nii ilusad!) ja vaatavad suure innuga raamatuid kuniks Bruno pesamunaga oma vanemate keldrisse vaarikamoosi järgi läks.
Ja kuigi mind ootab kohe üks mõnus ja kuum vann, siis tahtsin korraks siia põigata ja teile ka tsauki öelda!
Teen seda täna siis natukene teises võtmes. Leidsin internetiavarustest sellise toreda küsimustiku, mida peamiselt täidavad vist teismelised, ei tea. Täna täidan mina. Kui ma ei eksi, siis Miiul oli suvel ka mingi sarnane postitus. Loodan, et mitte täpselt samade küsimustega siis. 
Kuigi ega need ilmselt väga palju ei varieeru. Ehk siis hetkel ma:
Kuulan – Seda!
Enamik selle bändi laule on lihtsalt kuidagi niiiii…hea tuju lood? Lihtsad aga jäävad kummitama.
ja seda
Söön – Hetkel ei midagi, aga õhtusöögiks on Bruno lubanud teha kreppe ja olgu öeldud, et ta on nende tegemises maailmameister. Tiitel mõistagi minu poolt.
Joon – Kohvi. Tegelikult tahaks teed, aga teesõelale sai Liisu kuidagi käpad taha, mis tähendab, et see on nüüd müstilises punktis X ja teekann on jällegi müstilises kohas Y. Muidugi võiks ma ka lihtsalt teepakikese kuuma vette visata. Mul peaks vist isegi paar tükki veel olema? Aga ma ei taha. Tahan oma lemmikteed. Ja kui ei saa, siis joon pigem kohvi. Saadan siinkohal Brunole sõnumi, et ta võiks piiluda ega Bruno vanematel üht üleliigset teesõela pole.
Kannan – Ma tahaks nüüd siia sõnadega maalida midagi kaunist ja idüllilist. Noh, et kannan siidist hommikumantlit või pehmet, pastelsetes toonides veluurdressi, aga tegelikkuses on mul seljas kõige suvalisem maika ja jalas dressipüksid, mis tuleks tegelikult ära visata, sest need on värviplekke täis. Aga nad on nii mugavad ja pole ju kuskilt katki, nii et ratsionaalne pool minus ei suuda noh.
Tunnen – Natukene olen väsinud. Või siis päris palju. Ma magan viimasel ajal väga kehvasti. Üldse mitte laste pärast. Lihtsalt ärkan ja ei jää enam magama. Justkui peas oleks liiga palju mõtteid. Muidu olen rõõmus aga võib-olla veidi murelik ja pinges. Viimastel päevadel kindlasti rohkem viimast.
Tahan – Milline tugev sõna! Tegelikult tahaks vaid seda, et lapsed terved oleksid. Ja võib-olla tahaks suuremad vaheajal tenniselaagrisse ka panna. Leenu käib sügisest nüüd tennist mängimas ja on sellest ahvivaimustuses. Laagrisse saaksid minna nad mõlemad ja ilmselgelt on tegu vaid päevase laagriga (4p ja iga päev 3h). Mõtlen, et Eileen võiks minna kõikidel päevadel ja Ella ühel. Ainuke mõttekoht on hind. Samas oleks see jällegi heaks abimeheks. Mõned haiguspäevad saan ma neid lõbustada, aga tegelikkuses on mul siiski vaja rahulikke hommikuid, et kõige vajalikuga mäel olla. Mis tähendab, et terve vaheaja jooksul nende lõbustamine oleks natukene keeruline. Neli hommikut oleks väga suur võit. Ju tuleb prioriteedid läbi mõelda. Aeg või raha.
Vajan – Ahhaa! Juba teine tera. Natukene rohkem rahu ja vaikust. Aega iseendale. Mul on küll tegelikkuses võimalik seda saada, millal soovin (alates hetkest, mil Bruno kodus), aga ma enamasti lihtsalt jätan selle võimaluse kasutamata. Peaks vist ennast natuke tutistama selle eest?
Mõtlen – Jõuludele. Ja sügisele. Ja talvele. Ja sellele, millal ma uuesti Eestisse tulen. Ja sellele, kuidas ma iga päevaga tunnen aina suuremat hirmu inimeste ees. Ma ei räägi siin mingitest usukuulutajatest või millestki sellisest. Ma räägin tavalistest inimestest meie ümber, kes hakkavad aina enam muutuma oma vaadetes äärmiselt radikaalseteks.
Naudin – Ilma! Kuigi ma olen ilmatuma suur sügisentusiast ja ostsin endale just uue parka, sest vana oli noh.. ikka väga päevinäinud, siis tegelikult on see soojavärk ikka mõnus. T-särgiga väljas käia, plätude jalga lükkamine, soojad õhtud. Kauaks ei jagu nagunii.
Vot nii on praegu. Lõppu paar sohi teel saadud pilti Liisust. Sohi teel, sest tegelikult on väljas veel täitsa roheline.
Mind küll ei üllata, et ühega vähem jõuab. See üks tahab lihtsalt rohkem tähelepanu Sinult. Mitmekesi tegutsevad nad koos ja Sinult tahavad sellevõrra vähem
Võimalik jah.
Õhh.. tunnen kaasa selle unetuse koha pealt. Mind on taoline värk vaevanud ainult raseduste ajal. Kui ka on kunagi varem olnud, siis ma ei mäleta. Ju polnud nii pikalt. Aga raseduse ajal kestab see paganama unetus nagu mingi 9 kuud jutti, peale tita sündi teeb siis väikse pausi ja jätkub millalgi imetamisperioodil. See unetus on ainus, mis mind kõige selle juures hauda ajab. Puhanuna oleks kõik imelihtne 😀 Aga no su unetus vist raseduset pole……
MIngid pooleliolevad asjad painavad? Igatahes….. I feel you selle koha pealt.
Mitme lapsega jõuab tõesti rohkem tehtud, kui ühega. Tundub müstiline mullegi.
Ma isegi ei tea mis. Võib-olla lihtsalt teadmatus ja tüdimus? Olen maja otsimisest nii väsinud. Käisime eelmine nädal ka ühte vaatamas ja sai taaskord selgeks, et kinnisvaraturg on lootusetu. Meile sobiva hinna, asukoha ja suurusega maja lihtsalt ei eksisteerigi vist.
Kuidas peaksid töötavad üksikemad raha teenima, kui iga nohu pärast lapsega kodus peaks istuma? Just kuulsin juhtumit, kuidas inimene lasti töölt lahti, sest “issand, tal see laps on kogu aeg haige”. Ma saan aru, et lapsel on paha olla või ta on tõesti haige. Aga mõnel lapsel ongi krooniline nohu. Ma ise pole üksikema ja mul ei ole seda probleemi, et laps oleks tihti haige. Lihtsalt mõtteaineks, et pole kõigil võimalust kodus töòd teha ja abikaasat toeks
Ma ei taha liiga isiklikuks minna, aga vähemalt Eileeni ja Ella koolis on asi sellisest (üsna mõistetavast) olukorrast väga kaugel. Väikelinna rõõmud, tead kõiki. Nende koolis on nendeks vanemateks inimesed, kellel on lihtsalt ükskõik. Täitsa ausalt. Nad ei käi tööl ega tööta kodust ega oma mingeid muid äärmiselt tähtsaid kohustusi, mis takistaksid haige lapsega kodus olemast. See-eest näen neid päevast-päeva keskväljakul baaris istumas (elan keskväljaku kõrval, jääb silma). Rääkimata sellest, kuidas ühe pidevalt haigena kooli viidava lapse õde ja vend talle järgi minnes pidevalt suitsetavad ja märkuse peale juhataja auto võtmetega ära kriipisid.
Või sellest, kuidas kellaaegade suhtes ollakse siin väga ranged (olen isegi korra hiljaks jäänud ja pidanud Eileeni koju jätma), aga nemad taovad jalaga vastu väravat ja karjuvad, et juhataja ja õpetaja on närused rassistid kui neid sisse ei lase..
Ühesõnaga mu negatiivne meelestatus tuleb eelkõige nende konkreetsete vanemate pärast. Ma alguses üritasin küll neid mõista, aga nüüd kui pereema oma suure kõhuga ringi käib, oma laste peale karjub ja samal ajal suitsetab, siis on mul juba lihtsalt kahju, et teised lapsed nende hoolimatuse pärast muudkui haigeks jäävad.
Eesti kontekstis suhtun teisiti, sest hoidmis jms kultuur on teine ja tihtipeale polegi valikut. Või noh, valikud on nagu isegi ütlesid: kas käid tööl või ei käi tööl. Ega siin polegi ju suurt ära teha niiviisi. See on hästi ebaaus situatsioon nii lapsele kui vanematele. Siin on lapsehoidjad eriti just üksikemadele vajalikud, sest nendeta oleks keeruline. Ja reeglina polegi töötavad üksikemad need, kes haige lapse kooli viiksid, vaid ongi pigem teatud tegelased, kellel on liiga palju tegemist joomisega.
Teen ka siis juba 😀
Kuulan – https://www.youtube.com/watch?v=WYRJ-ryPEu0
Söön – hommikusöögikrõbinaid 😀
Kannan – noh kuna alles hommikusöögilauas istun, siis on ka ainult hommikumantel seljas
Tunnen – unine olen
Tahan – palmide alla jah palun. Isegi kui vaid mingi paketikas siis iga kell võtaks enne selle https://www.novatours.ee/puhkusereisid/egiptus kui oktoobrikuise hämaruse ja külma
Vajan – massaaži! See võib küll minna „tahan“ alla, aga tegelikult ka, igalt poolt valutab ja kisub, nii et võtaks selle. Boonuspunktid kui saaks koos mehega nt https://www.kingitus.ee/kingitus/duaalmassaaz-armunutele/
Mõtlen – tööpäeva algusele ja sellele, mida tänase päevaga teha on vaja
Naudin – ehh… oma hommikukohvi? Kui nüüd Eestis vaid Starbucks ka oleks…
Ära igatse seda Starbucksi.
Selle korporatsiooni suhtumine oma töötajatesse + tingimused, on täiesti kohutavad. Naudi parem oma praegust kohvi ja kui soovid suuremat maitseelamust, siis osta endale mõned spetsiaalsed siirupid juurde. 
Hetkelise tunde osas viskan ka käpa püsti – no jube uni on!
Haiguste mainimisega tuli mul just meelde,et sain eelmisel nädalal lasteaiast meili,et lasteaias on punetised ja et hoidkem oma lastel silma peal. Koju oma lapsi jätma ei pea. Sama oli ka teise herpeselise viirusega ( hand-foot-mouth kus siis tekivad villis suus-kätel-jalgadel). Minu jaoks täiesti müstika,kuidas selline asi aktsepteeritav on? Saan aru,et paljude selliste viiruste puhul toimub nakkumine enne villide teket,aga minul oleks küll vanemana häbi oma sügelevat villis last lasteaeda viia. Minu tütrel oli just sünnipäev tulemas ja viimane asi,mida ma tahtsin oli mingi selline viirus. Pidin oma tütre koju jätma,sest haigete laste vanemad enda omi ei tahtnud jätta.
See kleidike! Keegi müüs ühes grupis seda kleiti, minu lapse järgmises suuruses ja ma armusin täielikult. Nii nunnu ja tundub ka praktiline, mõnusalt soe ja mugav. Armas lapseke armsa kleidiga
Ja Sina meeldid mulle üha enam!
See on väga mõnus kleit jaa! Mulle nii meeldib selle muster.
Aitäh Sulle!