Keegi küsis eile Instagramis selle kohta palju siin laste huviringid maksavad. Õigemini kas laste huviringidesse panek on kallis või mitte. Meie lapsed käivad sel aastal kokku natuke rohkemates trennides kui planeeritud. Algupäraselt lubasime Eileenil valida kaks ja Ellal üks, aga siis avastasid mõlemad suure kire rulluisutamise vastu ja nõnda sattus ka see nende nädalaplaani. Muidugi eks tegu ole rohkem mängulise trenniga ka.
Eileen sai selleks aastaks igatahes kirja lisaks ka ujumiskooli ja iluvõimlemisse. Ella lisaks rullitamisele samuti iluvõimlemisse.
Mida nad viimases täpsemalt teevad, ma ei tea. Koroonaajastu on loonud nõnda, et vanemad pole spordihalli sisse lubatud ja lapsed ise on pigem kidakeelsed. See-eest on mõlemad vaimustuses ja Ella, kes pole just maailma graatsiliseim isend, teeb tänaseks spagaati.
Eloise oleks ka võinud võimlemas käia, aga ta teatas pärast esimest korda üsna vihaselt, et tema ei kavatse enam tagasi minna ja kui on üks mis on kindel siis see, et Liisu oma sõna peab. Ka õpetaja andis teada, et kui Ella ja Eileen on äärmiselt sarnased nii käitumise kui välimuse poolest, siis Liisu on täiesti omaette isiksus, kel pole õdedega näiliselt just eriti palju ühist. Liisu on häälekas ja Liisu teeb alati väga selgeks mida ta tahab ja mida mitte. Ma pole päris kindel kuskohast ta nii palju iseloomu on saanud, aga antud on igatahes kulbiga ja ajab üle ääre. Tihtipeale tuleb siis seda vahtu riisuda ja üritada kogu kupatus madalamal kuumusel kontrolli alla saada.
Täna teatas ta lõunasöögilauas näiteks Ellale: “Ma ei räägi sinuga, ma räägin vanaisaga, ole tasa!”. Kolmese kohta mu meelest natuke liiga toores ja kohe kindlasti ebaviisakas. Eks tal oli iseloom juba enne sügist, aga siis püsis see vähemalt mingites normaalse suhtluse piirides. Kooli tõttu on need piirid tal veidi hägustunud ja me siis saame tööd teha, et ta oma sõnavõttudes natukene aupaklikum oleks.
Kohanenud on Eloise igatahes hästi. Esimesed paar päeva olid pigem keerulised, aga edaspidi on ta Ella käest kinni hoides julgelt uksest sisse läinud ja pole teist nägugi teinud. Ja kuigi ta oli ainuke, kes keeldus pildistamisest ning samamoodi ei arvanud ta midagi koolis tehtavatest kunstilistest tegevustest, on ta vähemalt ühes asjas esirinnas – magamises! Esimene kes jääb magama ja viimane kes ärkab. Asi seegi! Hiljem joriseb kodus edasi, et oli vaja joonistada aga talle üldse ei meeldi ja üleüldse, eks. Ise samal ajal oma nunnusid kartulimehikesi joonistades.
Aga ma rääkisin üldse trennidest. Ma ei tea kuidas Eestis lood on, aga siin tuleb maksta juba aasta alguses terve aasta eest. See hõlmab siis enamasti perioodi septembrist kuni juulini ning välja jäävad vaheajad (iga seitsme nädala tagant kaks nädalat). Meie laste kokku viis trenni maksavad selleks perioodiks umbkaudu seitsesada eurot, mis on mu meelest täiesti okei summa. Eriti võttes arvesse, et neid on kaks ja trenne viis. Ning sellest lõviosa moodustabki just iluvõimlemine. Suur osa meie linnas pakutavaid trenne maksavad aastaks umbkaudu 120 eurot ja paljude puhul katabki selle toetus, mida kooliaasta alguses makstakse. Mõistagi tulevad ka siin mängu sissetulekud ja kui peres ikka kokku viistuhat eurot igakuiselt kontole laekub, siis ei maksa vist augustis seda koolitoetust oodata, aga üldiselt makstakse 6-18 aastaste laste puhul peres iga lapse kohta igas augustis umbkaudu 500 eurot. Ma ütlen umbkaudu, sest ma olen liiga mugav praegu täpselt otsimiseks ja see võib tähendada 420 ja võib tähendada ka 480. Teatud vanusest see summa mitte ei vähene vaid suureneb. Koolitarvete peale kulub siin raha aga üsna vähe. Meil läks sel aastal Eileeni nimekirja täitmiseks 17 eurot. Jah, muidugi on ka jalanõud-riided-spordiriided jne, aga neid ma konkreetselt koolikulude alla ei kanna, sest kehalist kasvatust õppekavas pole ja jalanõusid-riideid tuleks osta ka ilma koolita.
Otsustasime natuke raske südamega, et Luksemburgi Eesti Kooli sel aastal lapsi ei pane. Kogu koroonavärk on liialt segane ja kuna see käik eeldab meilt piiriületust, siis tundus, et oleks mõistlikum praegu vahele jätta. Loodame, et järgmiseks sügiseks on asi neutraliseerunud ja siis saavad seda kooliteed alustada juba kõik tüdrukud korraga!
Praegu ootame aga kõige rohkem kolimist. Eks me ole ikka sellised idealistlikud lollid, kes unistavad suurelt, aga ega muudmoodi ju ei saagi!
Muidugi on natuke naljakas mõelda kuidas me arusaam sellest, millises majas sobib elada, on ajaga muutunud. Esialgu mõtlesime, et ei tõsta ühtki kasti uude koju enne kui kardinad kardinapuudel ei ripu. Nüüd mõtleme, et ega viimasel korrusel pole tegelikult põrandat vaja ja seinasid saab ka kunagi hiljem värvida.
Muidugi selle viimase osas mängib rolli suuresti ka see, et igasugune värvimine ei mahu lihtsalt eelarvesse.
Mega Suure Jobu tõttu kaotasime suvel suure summa (kes ei tea) ning tagasi me seda ilmselt ei saa. Oleme üritanud anda endast parima, et seda natuke liiga suurt auku eelarves lappida, aga eks see tuleb ikka kompromisside arvelt. Oleme teinud kõik endast oleneva, aga teatud summa suuruses auku me hetkel lappida ei suuda ja kuskilt pole enam kokku hoida ka. Ei saa elektrikule öelda, et kuule, ära kõiki tubasid tee. Eks see kokkuhoid peab tulema lõppviimistlustelt. Põrandat on meil ilmselgelt siiski vaja (kas just viimasel korrusel sissekolimise hetkeks, see on tõesti teine küsimus, aga see on rohkem paigaldamiseks leiduva aja küsimus), nii et eks kompromiss tuleb rohkem värvimiselt. Ehk siis praeguse seisuga ei mahu meie eelarvesse ükski seinavärv. Rääkimata tapeetidest. Ja kui ma ütlen mitte ükski seinavärv, siis on seal sees ka kruntvärv. Kuigi ma töötan praegu väga visalt selle nimel, et see “pisiasi” siiski oma taskust ära katta ja seda võimalikult kiiresti. Ma lihtsalt ei kujuta väga hästi ette muudmoodi sisse kolimist, aga kui peab siis peab!
Mul tuli vahepeal lausa “geniaalne” idee, et kirjutaks sellest kõigest mingi humoorika e-raamatu. Prantslaste nägemusest kinnisvarakuulutuste osas, libekeelsetest maakleritest, “emotsionaalse väärtusega” majadest, lõpmatust bürokraatiast jne. Lihtsalt selline väike lookene meie läbielatust, mis oleks lihtne ja lõbus paarieurone lugemine. Tegelikult oli see idee alguses mõeldud naljana. Ainult, et mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem tekkis mõte, et miks mitte. Ega keegi ei sunni ju kedagi seda ostma. Aga kes tahab, see võib. Ei, mul ei ole see veel valmis (umbes pool see-eest on!) ja ma ei tea veel mis selle hind olla võiks (maksimaalselt viis eurot), aga ma tean, et kogu saadud tulu läheks selle alla, et maja saaks värvitud ja tüdrukud saaksid oma unistuste toad, mitte ei peaks hallide kipsplaatide vahel magama minema. Seda eeldusel, et seda lugulaulu viitsiks/tahaks lugeda rohkem kui paar inimest. Ja see on täiesti okei kui see ka paari inimesega piirdub. Ma saan aru, et see on omamoodi projekt. Võib-olla veidi egoistlik isegi. Aga ma olen nii suure osa oma säästudest juba selle Mega Suure Jobu tekitatud jamade klapitamise alla pannud ning annan endast parima, et igal võimalikul hetkel panna veel rohkem. Ma ei taha niisama kellegi toetust, aga ma mõtlen, et e-raamatu vastu oleks see ehk aus vahetus ja üsna okei toetusviis? Või olen ma lihtsalt puhta loll? Mis on täiesti võimalik! 😀 Igatahes seni kuni ma ei tea kuidas seda teha igati õiguslikult (maksude osas), seni on see lihtsalt mõte. 
Praegu mõtlen ma lihtsalt, et on olnud liiga palju õhtuid, mil ma lähen magama pisarates. Mil Eileen ja Ella kirjeldavad millised saavad nende tulevased toad olema ja mina mõtlen omaette, et mul pole südant neile öelda, et see pole võimalik. Et me ei räägi siin kuldsetest ringidest või isegi mitte valgetest seintest või lilletapeedist vaid ilmselt on nende seinad esialgu lihtsalt kipsplaadid ilma igasuguse viimistluseta.
Nad ei tea mis suvel toimus. Võib-olla peaksid, aga me ei ole tahtnud neid sellega kurnata. Nad on lapsed, neil ei ole neid muresid vaja. Need on meie mured. Ja ma olen täiesti vabalt nõus ise kasvõi aasta elama viimistlemata kipsseinte vahel kui see tähendab, et nemad saavad oma unistuste toad. Ükskõik kuidas.
Ja igatahes kui ajakava ei nihku, siis on meil põrandate paigaldamiseks-plaatimiseks-seinte ja lagede kruntimiseks aega kümme päeva. Seda juhul kui tahame sisse kolida enne jõululaupäeva. Ja ma ütlen “meil” aga ma mõtlen Brunot, sest keegi peab paratamatult ka meie miniinimesi hoidma. Bruno isa tahab küll väga aidata, aga need tööd on sellised, mis ta hetkelise tervisliku seisundiga just kooskõlas pole ning Bruno vennad on vabad vaid nädalavahetustel. Bruno ise on optimistlik, et küll ta jõuab, aga see ongi klassikaline Bruno – uskumatult optimistlik.
Ma ise siiski veidi vähem, aga eks ma loodan ikka. Mitte, et meil siin ta vanemate juures midagi häda oleks. See pole ideaalne lahendus ja ilmselgelt on meil mingeid pingeid, aga üldjoontes ikkagi väga-väga vedanud. Lihtsalt mõte oma kodust…oma aiast, ma ei oska seda sõnadesse panna. Ma olen seda nii kaua (!!!) oodanud!
Nädalavahetusel käisime ja kinnitasime köögiprojekti ka lõpuks ära. Kuna tellimuse sisseandmisest kuni kätte toimetamiseni läheb 2-3 kuud, siis meile hakkas tunduma, et oleks justkui viimane aeg. Ikka päris narr kui köök on esimene asi, mis sai valitud, aga viimane mis kohale jõuab ja mis kolimist takistab! Samal päeval käis Bruno ka treppi tellimas ja kui läheb hästi siis jõuavad need mõlemad kohale umbes samal ajal mil kolimine planeeritud.
Köök saab olema suuresti selline. Joonis on tehtud pidades silmas meie köögi kui ka mööbli mõõtmeid. Plaadid tulevad lihtsalt teised. Kui ma ainult teaks millised.
Jäin praegu seda kööki vaatama ja lihtsalt ohkasin. Nii lähedal aga samas nii kaugel. Ja vist tahaks köögionult küsida, et palju ta plaadid maksavad. Kuigi ma vist pigem ei taha teada.
Ja praegu oleks tõesti õige hetk see postitus lõpetada ja kindlasti mitte üle lugeda. Kirjutades lihtsalt läheb nii, et mõnikord tuleb välja rohkem kui ma tahaks. Puistan hinge natuke liiga palju. Mõnikord on see hea, teinekord pole. Aga ju seetõttu ongi kirjutamine teraapia!
Britt, ma oleksin nõus juba praegu selle postituse eest maksma. Kirjutad nii hästi ja olen teie kodusaagale ikka kaasa elanud!! Uskumatu, Eestis elades on võimatu mõista, et sellise bürokraatia ja jamaga muudkui tegelema peate. Meie ootame hetkel Tallinnas oma maja ehitamise alustamiseks ehitusloa saamise järel. 30 päeva ehk on napilt täis taotluse sisseandmisest ja ma olen valmis juba linnavalitsusse protestima minema, et kaua veel!?!
Ühesõnaga, tahaks väga tüdrukute tubade valmimisele kaasa aidata!!
See bürokraatia on tõesti olnud täiesti ulmevaldkonda kuuluv. Nii tavapärastele protseduuridele kuluv aeg kui ka nüüd pettusega tegelemisele läinud ajakulu. Aga mis seal ikka, elame ja õpime!
Aitäh toetuse eest! <3
Ma ei usu, et märkusteta selle kätte saad, aga ehr.ee saad jälgida.
pahteldamine tehke ikka enne kolimist ära, muidu lähete hulluks selle tolmu sees, ma olen elanud liiga palju remondis, et pahteldamisega samas korteris/majas elamist soovitada.
aga raamat kirjuta ja ostan
see kinnisvaravärk ajab hulluks, tahan eestis korterit osta, üks paneb kuulutuse ja tundub täitsa OK korter ja kohale minnes saan teada, et ta eelistab pigem ikka üürida – no otsusta ära!
Itaalias otsime uut üürikat (talvekindlamat, sellist kus paduvihmaga vihm akendest sisse ei sajaks), tahaks väiksemat, sest ma nüüd ikkagi elan ja töötan Eestis ja ühele inimesele pole nii suurt vaja ning no üldse ei vastata, ainus variant on helistada aga alati ei ole telefoninumbrit ja mu keeleoskus jätab soovida. ja kui lõpuks helistan, siis pooled korrad on korter juba üürilise leidnud. no tere talv, miks sa ei pane mingit vastavat teksti siis juurde? tundub, et ei leiagi midagi… eriti kui tahaks veel kohta ratta hoidmiseks ning arvestades kodutööd ei ole päris stuudio ka sobilik.
Jaa, pahteldamine saab kindlasti enne tehtud! Aga selle kruntvärvi pealekandmise osas on suured küsimused nii eelarve kui aja osas..
Itaalia kinnisvaraturg tundub ka tõesti uskumatult ee..meeldiv. Raudset närvi sulle!
Kirjuta kindlasti e-raamat valmis, mina väga tahaks seda osta
Ma annan endast parima, et see novembris valmis saada!
Samuti soetaks selle e-raamatu. Tee ära!!! Kõige hullem, mis juhtuda saab on see, et saad endale lihtsalt teraapilise kirjutamiskogemuse
Või avastan Bruno arvutist 50 allalaaditud e-raamatu faili, sest tal hakkab minust nii kahju ja ostab neid ise hulgim ja tekitab me eelarvesse veel suurema augu… 😀
Tõesti kirjutad hästi. Loeksin raamatut ka väga hea meelega. Väga mõistlikud kulud on trennile teil. Eestis maksan ainult 1 lapse iluvõimlemistrenni eest sama summa, mis teil kahe lapse trennid kokku maksavad.
Jah, mulle tundub ka, et täitsa inimlikud hinnad on!
Kindlasti ostaks ka mina selle raamatu. Tegelikult ostaks ma ükskõik millise su raamatu
Minu laps läks ka kooli ja nüüd tal kord, kaks nädalas hommikuti paanikahood. Aitab see kui näeb oma õpetajat ja lähevad koos. Kui ei näe, siis seisab ja nutab kooli ees ja ei liigu. Samal ajal tavaliselt nutab mul autos beebi. Ei meeldi mulle hommikud. Samas, hiljem koolis kohe rahuneb. Ka trenni enam ei lähe. Kodust läheb ilusti aga jalkaplatsile keeldub minemast ja nutab. Nii ta koju tagasi tulebki.
Ma ei teagi, kas tahan, et selle kommentaari avaldad. Sai ka natuke liiga palju vbl südant puistata…
Keegi peale minu su e-maili ei näe ja pseudonüüm “K” on siin üsna mitmel kasutusel, aga kui tahad, et su kommentaari eemaldan või mingi osa kustutan, siis ainult ütle, eks!
Praegu on ju tegelikult kooliaasta veel alguses ja muutus oli suur, ilmselt on tal vaja veel harjuda, aga küll kõik laabub!
Armas Britt, soovin ka teid toetada! Ja tead, soovitan iga õhtu enne und unistada ja ette kujutada kuidas jõululaupäeval perega oma uues kodus kuuse juures tantsite, kinke lahti teete, laulate, tuba on täis imelisi jõulu lõhnasid ja rõõmsate laste kilkeid ja naeru jne. Las see imeline unistus olla nii reaalne, justkui juba toimukski, kõik need tunded, lõhnad jne… et ta võtaks jalad alla ja hakkaks füüsilises maailmas materialiseeruma! Ja hoida oma mõtteid, et keegi oma kommentaaridega või ükskõik mis infoga ei tooks sellest imelisest tundest alla (a la mis tee pingutate ja aega on ja pole mõtet rabeleda ja milleks seda kõike teha noh mis iganes jutt kellegi teise poolt…), hoidke fookust, usaldust ja oma südamesoove. Kallistan!
Räägi natuke lähemalt sellest Luksemburgi Eesti Koolist (sorry, kui oled varem rääkinud, ma esimest korda kuulen).
Kui kaugel see teie kodust, kas seal õpe Eesti keeles jne?
See pole päris kool sõna otseses mõttes. Liigitub ka pigem huviringi alla. Meist on see umbes tunnise autosõidu kaugusel. Toimub see tavaliselt umbes korra kuus (mõnikord harvem) ja see tähendab siis umbkaudu nelja tundi erinevaid tegevusi. Räägitakse Eesti loodusest, on pärimustund, tehakse mingi väiksem kunstiprojekt, lauldakse jne.
Tere Britt, ammu loen juba su blogi, aga siiamaani ei ole veel kommenteerinud. Loomulikult kirjuta ja kasvõi kinnises blogis, kuhu saaks juurdepääsu annetades. Mina hea meelega toetaks, kuna su sulg jookseb nii mõnusalt ja sinu kirjeldused prantsuse elust tuletavad meelde mu aastat au-pairina Lyonis
Hoian pöidlaid, et kõik laheneb!
Hee, see on väga armas mõte, aga päris nii ikka ei hakka. Kuigi välismaal on see formaat vist aina populaarsemaks muutumas, et nii blogid kui youtube tehakse tasuliseks. Eks paistab kas see kunagi Eestisse ka jõuab ja mis kujul, aga ma ise niiviisi ei taha. Väike e-raamat tundus lihtsalt sobiva kompromissina.
Aitäh!
Ma lootsin eelmisel aastal samal ajal ka jõuluks uude majja kolida… juba mitu aastat oli sama unistus olnud aga kah…. elu… (lahutus, iseehitamine ja finantside leidmine).
Jõuludeks ei jõudnud, 17.jaanuar lõpuks alles kolisime. Aga tegelt ei olnudki sellest väga hullu. Jõuludel kolimise pingutamine oleks võtnud kogu auru jõulude nautimiselt ära ning pärast läks pinge maha ning kõik väga sujuvalt.
Aga ma täpselt tean, kuidas see on suur unistus ja ainuke valgus tunneli lõpus mõnedel mustadel päevadel. Ja no oli ka uus võrratu algus elule ja hingamisele. Avarus, ruum, valgus, mis sellest et väga palju ka poolikut. Nüüd 10 kuud hiljem on juba oluliselt hubasem ja kodusem.
Ehk siis mina ka olen igati valmis su kirjutiste eest panustama. Loen su blogi alati rõõmuga ning et energia oleks tasakaalus, siis hea meelega panustaksin ka vastu 😉
Mulle tundub vist ka, et see jõuludeks kolimise plaan on meil liiga idealistlik, sest täna tuli uudis, et trepp paigaldatakse 23 või 24.12 – no ikka väga napikaks kisub..
Tere Britt!
Loen su blogi vahelduva eduga juba paar aastat, väga meeldib!
Loodan väga, et saate ikkagi oma koju nii nagu plaanite, kuid…..ära sellepärast küll südant valuta, et tüdrukute toad kohe sellised ei saa nagu soovid. Räägin omas kogemusest. Kui neile olukorda seletad siis usu mind, nad on rõõmsad ka kipsplaadist seintega! Las joonistavad seintele õlipastellidega lilled-liblikad! Kui rahalaevad vabamalt liikuma hakkavad siis värvid ja lastel jälle uus tuba!
Hei!
Ma usun, et nad oleks ilmselt isegi ilma seinteta rahul, aga eks see ole emaduse värk, et tahaks ikka neile pakkuda seda kõige-kõigemat ja nende unistusi täita. Muidugi ma tean, et varem või hiljem saavad nad nii või naa sellised toad nagu soovivad, aga tahaks ju võimalikult ruttu.
Mina olen ka valmis maksma Sinu kirjutiste eest! Muidugi hoian pöidlaid, et jõulud veedaksite juba uues kodus.
Aitäh, see on sinust väga armas!
Hei! Aga ehk teha ka Patreoni konto? suurtoetajatele saad teha eksklusiivsemaid laive jne.
Ma pidin nüüd googeldama, et mis koht see on. Kartsin midagi onlyfansi sarnast.. 😀
Ideena tundub tore, aga ma mõtlen, et ma ei suuda pakkuda piisavalt huvitavat või järjepidevat sisu, et keegi iga kuu maksma peaks. Ei tunduks ausana. Et ma pigem küsiks väikese summa e-raamatu eest, siis inimene teab kindlalt mille eest ta maksab ja see väljaminek on ühekordne. Kuigi ma täitsa mõistan, et Patreon võiks aktiivsematele sisuloojatele olla väga hea lahendus!
Mina ka kindlasti loeks sinu raamatut! Ma loen sinu blogi juba kaua ja alati ootan uut sissekannet, kontrollin ikka iga päev kas midagi uut on
Olen ka ise veidi aega Prantsusmaal elanud ja naudin eriti neid igapäeva elu kirjeldusi, mis Eesti elust nii erinevad aga mõnusad on! Ja kuna meil endil on ka mitmekeelne/rahvusvaheline pere siis hea on lugeda sarnaste perede kogemusi ja elu. Ning need südamepuistamise sissekanded on alati kõige armsamad
Oi, nii vahva! Mis rahvusest su kaaslane on?
Minu abikaasa on Kanadast
Me elasime mõnda aega Taanis ja nüüd Eestis ja eks meid ootab millalgi ka Kanadasse kolimine..seega rahvusvahelistel peredel on minu südames eriline koht!
Nii lahe kultuuriline segu!
Kallis Britt, muidugi kirjuta! Aga jäta inimestele võimalus maksta rohkem, ise otsustada summa üle (nagu siin https://kunstaitabalustadaelu.voog.com). Et Sina paned miinimumhinna ja edasi vaadatakse ise? Ma olen ka aastaid Su blogi lugenud – ausat, humoorikat, otsekohest, reklaamideta…ma hea meelega otsustaks ise, palju see väärt on:)
Ma tunnen, et see oleks võib-olla kuidagi kohatu? Ma ei tea, mul on kuidagi imelik isegi selle (hetkel veel poolelioleva) e-raamatu eest üldse midagi küsida. Mingi kõrgema taseme tagasihoidlikkus vist!
Täiesti arusaadav, et endal on imelik niimoodi, aga väga lojaalse lugejana oleksin tänulik võimaluse üle näiteks 5eur asemel 10euriga toetada
eks alati saab muidugi mitu korda ka soetada raamatu, aga see juba palju tüütum! Sa oled pakkunud meile aastaid imelist lugemist ja tekitanud tunde, et kuskil Prantsusmaal on pere, kes on justkui oma. Ning omasid ikka aidatakse 
Ma poleks pidanud vist hilja õhtul siia lugema tulema kommentaare, nüüd põhimõtteliselt nutan siin vastates, sest te olete kõik tõesti nii ilmatuma südamlikud ja armsad. Aitäh!
Jap, liigne tagasihoidlikkus! Sa kirjutad väga hästi, me kõik naudime seda ja usu, meie jaoks on see (suurepäraselt kirja pandud) sisepilk Sinu ja Su pere ellu väärt rohkem, kui Sa oma tagasihoidlikkuses küsida julged. Sellepärast mulle meeldikski, kui igaüks saaks ise otsustada, palju see raamat ta jaoks väärt on:)
Hehe, nii tore, et ma Instagramis oma südamesse tulnud mõtte avaldasin ja see haakus omakorda sinu südames olnud mõttega 😀 Igal juhul päri, et tee väike e-raamat ja küll me toetame. Keegi meist ei tahaks sama olukorda kogeda, mis teie Väga Suure Jobuga ja igal juhul toetaksime teie niigi raskeid pingutusi
Ja ma loodan südamest, et keegi ei pea sellisesse olukorda sattuma ning KUI satub, siis see saaks vähemalt positiivse lahenduse.
Jään raamatut ootama ;). Poolt!
Aitäh! <3
Kulla Britt – Sa suudad säilitada positiivse hoiaku ka sellistes situatsioonides, kus mõni teine oleks sügaval augus ja kaevaks end veel sügavamale. Saadan Sulle virtuaalse aumedalli ja innustan kirjutama raamatut! Olen esimeste seas, kes selle alla laadib ja loeb.
Muidugi kui prantslased peaksid seda lugema siis üsna tõenäoline on, et nende jaoks see ongi loomulik elu osa.
PS! See meenutab mulle Stephen Clarke’i raamatut “Year in the Merde” (eestikeeles Merde ehk omadega sees) – ühe inglase juhtumistest Prantsusmaal ja selle riigi kommetest ning tema sobitumisest ja arusaamistest sellest. Ta suutis lausa kaks osa kirjutada (sosinal ütlen, et esimene osa oli parem). Kõlab nagu enne ja pärast
Sa oled nii armas, aitäh! Raamatuid olen lugenud ning nõustun, esimene oli kordades parem!
Eestis on ringide kuutasu minimaalselt 30€, ehk siis aastas ~270€. Meil on kolme lapse peale hetkel 6 erinevat ringi. Ehk siis aastas maksame umbes 1800€.
Vabandust, Tallinnas. Ilmselt mujal soodsam.
Ai, see on päris korralik summa muidugi!
Tahtsin poetada sõna sekka Eloise käitumismalli kirjeldusest ajendatuna, mis on justkui üks ühele minu praeguseks 5. klassis käiva lapsega. Tal on käitumises ADHD jooni ja tuleb ka praeguseks käia nii käitumisteraapias kui manustada retseptiravimit et enda igapäevaste toimingutega toime tulla, ilma on praktiliselt võimatu. Küll aga on nõustamise ja ravimi mõju teinud imet, eeskätt tulemused koolis on paranenud märgatavalt. Guugelda ka Oppositional Defiance Disorder, see käib ADHDga tihiti käsikäes ja meil samuti esindatud. Ma tean et nii väikeste laste puhul on raske ühel või teisel diagnoosil pidama jääda kuid asjaga tasub end siiski varakult kurssi viia. Nende tegelastega juba igav ei hakka ja nad pole nö. nõrkadele, ka mõista saab seda vaid asjaosaline kel endal nendega esmane kogemus.
Ma hindan väga seda, et oma kogemust jagad ja mul on hea meel, et su lapsel paremini läheb!
See-eest mulle sellised pooleldi netidiagnoosimised stiilis “vii end selle või tolle diagnoosiga kurssi” väga ei istu.
Peamiselt seetõttu, et neid tehakse tihtipeale liiga ennatlikult. Mina veel olen üsna kaine mõistusega, aga samas on väga palju emasid, kes võivad seeläbi oma täiesti tervetele lastele mingeid diagnoose külge mõtlema hakata ning end lihtsalt hulluks ajada. St. ma arvan, et paari olukorrakatkendi põhjal ei tasu kunagi mingeid järeldusi teha. Aga see käis praegu siis laiema pildi kohta.
Liisu kohta nii palju, et mõlemad intsidendid leidsid aset esimese kahe koolipäeva jooksul. Siinkohal tasub meelde tuletada, et kuni septembrini oli Liisu minuga kodune ja polnud kunagi käinud sõimes ega hoius. Mingit harjutamisperioodi või “ema on pool päeva rühmas” siin pole. Kümme minutit saab vanem kaasas olla ja siis on kõik. Ma arvan, et sellises olukorras on täiesti mõistetav, et laps on esiti natukene segaduses ja paanikas ning ilmselgelt ei lähe absoluutselt kõigega kaasa. Mul pigem tekib küsimus, et miks üldse esimesel päeval mingit pildistamist korraldada, aga see selleks..
Ja see natuke toores sõnavara ja nähvamine – see on lihtsalt papagoiefekt. Väikeste õdede tavapärane olek kui ees on üks seitsmene suurem õde, kes koolist natuke liiga nipsakat olekut õppinud (tahaks loota, et läheb ajaga paremaks, aga natuke kardan.. :D).
Trennid ikka odavad siis seal. Mul 3 last, kellest ainult 1 on sellises vanuses, et trenni teha. Ainuüksi tennise üks kuu, 3x nädalas, maksab 165 euri .
Ja ma ka ostaks e-raamatu :).
Sa püha püss, see on ikka väga hull summa! Eileen ja Ella käisid ka eelmine aasta tennises, aga see maksis ikka kordades vähem. :/
Aastate jooksul Su blogi lugedes (ja vist mitte kunagi kommenteerides) on Su pere tõesti nii omaseks saanud, et loomulikult ostaks praegu sellise sümboolse summa eest Su raamatu. (Tegelikult teeks meelsasti niisamagi ülekande, aga saan aru, et see mõjuks tõenäoliselt Sulle ebamugavust tekitavalt.)
Ma tegelikult vist üldse kasutasin kirjutades natuke valesid sõnu. See, et me vastu näppe saime on täiesti igas mõttes me isiklik probleem, mille tagajärgedega tuleb meil hakkama saada. Ma ei eelda ega oota kelleltki mingit toetust ja ei näe ka põhjust miks keegi peaks meie eelarves olevat auku lappima.
Ma tahan ise selle nimel tööd teha, et seda auku lappida ja kuna mu peamine töö kirjutamine just ongi, siis tekkiski kuidagi see e-raamatu idee, sest niisama ma jah tõesti kellegi abi pigem vastu ei võtaks. Tõelisi abivajajaid on kordades rohkem. Aga kui keegi soovib natukene vahvat lugemist, siis on mul hea meel seda pakkuda ja lihtsalt hiljem siis pannagi saadud summa selle alla, et maja saaks valmis. 
Ja mul on hea meel, et selle esimese kommentaari nüüd kirja panid!
Jaa, väga nõus, pane raamat kokku ja usu, lugejaid jagub! Ja ennast kuidagi imelikult sa tundma seejuures ei pea, sest kirjutamine ongi see mida sa teed ja mida mina kohe kindlasti hea meelega naudin. Ja kuna elan su nö naaber-riigis, siis samastumist on omajagu ja sinu vaatenurk filtreerib kõik natuke raskemad hetked hoopis homoorikaks lugemiseks ning ehk aitab see ka sind kaudselt. Ühesõnaga, mina jään ootama ja mul oleks nii siiralt hea meel kui sinu sulest meie abiga tüdrukud oma unistuste toad saavad ;).
Aitäh sulle! Millises naaberriigis paikned?
Itaalias 😉
Jagaksin oma lapsepõlvekogemust. Olin 90ndate alguses 5-aastane, kui kolisin linnakorterist päris oma suure aiaga kodumajja, päris oma tuppa. Kolisime sisse enne, kui siseviimistlus valmis sai. Päris esimese öö tegime erilise ja magasime magamiskottides oma uue kodu elutoas, esimese Eesti aegsetest ahjupottidest laotud kamina ees, milles tuli hubaselt uinumise taustaks prõksus. Mäletan osades tubades sissekolimise ajast muldpõrandaid ja seda, kuidas sinna hiljem liist-liistu haaval kalasabaparketti laoti, mäletan enda toas haigutavat tühjust, sest mööblist oli esialgu veel vaid voodi ja öökapp. Mulle ei pidanud keegi põhjendama, et selliseks see ei jää. Ma teadsin seda ju varasematest kodudest, kus elanud olin, et põrandad ei ole mullast ja toas on mugavaks äraolemiseks kogu vajalik mööbel. Aga KUI armas oli mulle juba see kodu. Ta tekkis meie ümber, sai tervikuks meie sünergias. Mulle tohutult meeldis seda näha, kuidas kõik täiustus samm-sammult, kuidas ma õppisin tundma iga nurgatagust ja muutuste tõttu märkasin pisiasju. Mäletan, et mulle meeldis proovida leida meie keeruga trepil igal astmel kõige mugavat istumisasendit ja siis vaadata, kuidas selle nurga alt kodu paistab. Minu jaoks andis see protsess suure osa kodutunde tekkest, sellest hubasusest, mis seal ka hiljem alati tajutav oli. Ma ei mäleta sellest ajast ka mingit vanemate stressi või pinget, et tuleb nüüd kiiresti-kiiresti teha. Protsess oli pidev, areng kujutas endast ainult viimistlust, sest vesi, wc, soojus, kamin, köök – kõik elementaarseks ja enamakski mugavuseks oli ju olemas ja toimis.
Lapsed oskavad elu tihtilugu võtta palju muretumalt ja tänulikumalt. Kui on oma kodu, oma armas pere, on areng, on koos pisiasjade parendamise rõõm. Iga sammu märkamine ja väärtustamine. See on lastele suurepärane võimalus õppida nautima protsessi, mitte olla kinni lõpptulemuses. Nii nemad kui teie ju teate, et nad saavad oma unistuste toad lõpuks ka valmiskujul. Iseasi, kui kodud jäävad aastateks trepi asemel ajutiste redelitega, soojustamata majaosade, ainult kraanisegistiga dušinurkadega, maha visatud madratsitega jne, aga teie puhul ei oleks see ju kaugeltki taoline äärmus. Seega – julgen omalt poolt soovitada hetkeks peatuda ja mõelda – kindel on see, et nad saavad lõpuks oma valmis toad ja te täidate selle unistuse (ning see ei ole määramatus tulevikus aastate taga). Aga kipsplaatidega on sul veel vingem “emaduse värk” võimalik teoks teha – sa saad pakkuda neile uue siira ja südamliku elukogemuse protsessist.
Kui olete lastega varasemalt jaganud mõtet, et enne sisse ei koli, kui kardinad puudel ripuvad, siis kindlasti on ka neil tekkinud omad ettekujutused ja ootused. Aga ehk hakata nüüd siis keskenduma jagatud elevusele, et saate hoopis juba kodus sees elades hakata kõike kaunistama ja sättima.
Ilusat kodu sündi teie perele!
ma ei mäletagi, millal ma viimati lugesin mõnda blogikommentaari ja iga sõna juures mõtlesin, et JAAA, niiiiii õige mõte. ja väga ilus lapsepõlvemälestus ka – aitäh jagamast!
Ma olen su kommentaari nüüdseks mitu korda lugenud ja mõtlen, et ma vist tahaks hoopis su kirjutatud raamatut lugeda! Ehk siis palun tule ja kommenteeri tulevikus ka veel, kui vähegi miskit öelda on! Nii tore on lugeda.
Ja sul on tuline õigus ka mõistagi!
Aitäh nii ilusate ja südamlike mälestuste jagamise ja heade soovide eest!
Kirjuta muidugi Prantsusmaal oma maja rajamisest. Sul on nii mõnusalt kulgev tekst, mida on lausa lust lugeda. Usun, sellel oleks päris hea minek. Pane sisse mõned DIY projektid ka ja isetegemise õpetused, on kasutegur veelgi suurem.
Meil on oma maja rajamise juures lootus, et ehk saab jõuluks seinad püsti ja katuse peale, et siis saaks terve talve sisetöid teha. Senini just palju lootust bürokraatia ei anna, projekteerimistingimusi pole veel väljastatud ja siis venib ehitusloa saamine ka raudselt 30 päeva.
Aga teie saate jõuluks kindlasti oma koju!
Ma neid isetegemisõpetusi sel korral ei hakka, sest ma jõuan siin vaevu kirjutamiseks aega leida. Projektide ülespildistamine ja arusaadavate (!) juhendite kirjapanek oleks praeguses situatsioonis mu jaoks natuke liiast. Aga ma ei salga, et taoline idee on mu peast kunagi läbi käinud küll. Tol korral jäi see siiski sinnapaika, aga ehk kunagi tulevikus!
Ma hoian teile pöidlad tugevasti peos!
Rahast ei olevat viisakas rääkida, aga kas tohib küsida, mis on see värvile kuluv summa? Võid ka meilile saata, kui siia ei taha kirjutada. Ehk mõtleme midagi välja.
Ma juba ootan seda raamatut ja imetlen sinu kirjutamise oskust ja kui on kuidagigi võimalik toetada, et ka tüdrukud saaks ikka seda, mida nad on unistanud, siis see oleks väga super viis, kuidas meie, kes me naudime sinu kirjutamisoskust, saaksime kaasa aidata ja seda veel nautides kogu protsessi lugemise näol. Jeerum kui pikk lause tuli 😀
Aga minu mõte oli, ma ei tea, kas on ka tehtav (?), et raamatu hind oleks “alates” 5 eurot aga kes soovib, võib ka enam panustada?
Tee kindlasti see mõte teoks
Jah, siin on see mõte juba välja käidud, aga ma pean vaatama kuidas seda päriselt realiseerida.
Ja noh, kõigepealt tuleks see muidugi valmis kirjutada.. 😀
Armas Britt, soovin ka teid toetada! Ja tead, soovitan iga õhtu enne und unistada ja ette kujutada kuidas jõululaupäeval perega oma uues kodus kuuse juures tantsite, kinke lahti teete, laulate, tuba on täis imelisi jõulu lõhnasid ja rõõmsate laste kilkeid ja naeru jne. Las see imeline unistus olla nii reaalne, justkui juba toimukski, kõik need tunded, lõhnad jne… et ta võtaks jalad alla ja hakkaks füüsilises maailmas materialiseeruma! Ja hoida oma mõtteid, et keegi oma kommentaaridega või ükskõik mis infoga ei tooks sellest imelisest tundest alla (a la mis tee pingutate ja aega on ja pole mõtet rabeleda ja milleks seda kõike teha noh mis iganes jutt kellegi teise poolt…), hoidke fookust, usaldust ja oma südamesoove. Kallistan!
Aitäh sulle!
See unistamine on mu lemmikajaviide tõesti ja enamvähem nii ma toimin jah. See jõululaupäeva kirjeldus kõlab ka päris hästi! Loodetavasti saabki nii olema. Ja kui ka mitte, siis naeru ja kilkeid on ikka.
Niisama üks idee, kuigi olete seda tõenäoliselt juba kaalunud – kas poleks majanduslikult kasulikum Eestist maalrit kohale lennutada, kes töö paari nädalaga ära teeks. Majas saab ju ööbida ka. Vaadates, kui palju te prantsuse ehitajatele maksate, peaks see olema kasulik nii teile kui Eesti maalrile.
Aitäh kaasa mõtlemast! See mõte pole meil siiski peast läbi käinud ja ei tundu eriti praktiline ka. Maaler ju tahab töövahendeid ka. Ise ta nendega kohale ei lenda, need peavad kohapeal olemas olema, mis tähendab ju ikkagi seda, et meil tuleb need osta. Ja põhiprobleem ongi praegu eelarve, mitte aeg. Seega selle variandi puhul tuleks meil lisaks värvile, mis hetkel eelarvesse ei mahu, maksta ka kellelegi töö tegemise eest + lennupiletite eest. Oleks palju odavam paluda praegustel ehitusmeestel see ära teha, aga nagu öeldud, siis ei mahu see mitte mingi valemiga hetkel eelarvesse. Muidugi oleks tore kolida sisse majja, kus kõik on valmis, aga praegune põhiprobleem on rahas, mitte ajas.
Lisaks tuleks sellel maalril Eestisse naastes olla vähemalt nädal eneseisolatsioonis, mis poleks ka ilmselt ühelegi tegijale eriti meeltmööda.
Kirjuta kindlasti see vahva ja humoorikas raamat! Loen juba pikka aega Su blogi ja imetlen Su võrratut jutuvestmise oskust! Niisiis oleksin kindlasti ka Su raamatu ostjate hulgas.
Eloise on üks ehtne kolme-aastane piiga! Väga lustlik on tema tegemistest ja otsusekindlusest lugeda. Kahtlemata ei ole nii tore seal kõrval ja sees olla:)
Pean pöialt Sulle ja teie tegemistele, et ikka peagi oma majja saaksite! Sügiskallid Sulle!