Igavesti rase

Olgu, ehk ma liialdan veidi. Antud hetkel tähendab igavesti seda, et üle tähtaja on läinud küll kõigest 4 päeva. Ometigi arvan ma, et kõik kes rasedad on olnud teavad täpselt, et kui tähtaeg kukub siis iga üle minev päev on emotsionaalselt võrdeline umbes noh aastaga. Ehk siis ma olen antud hetkeks olnud rase kuskil 4 aastat ja 9 kuud.

Alates hetkest mil ma nägin rasedustestil triipe olin ma täiesti kindel, et mina tähtajani välja ei kanna. Sisetunne ütles, et tuleb natukene varem ( jah, Bruno, naera palun mu sisetunde üle nüüd) ja peale selle on enam-vähem kõik lapsed keda ma tean sündinud siiski enne 40. nädalat. Ja kujutage siis ette mu hämmingut kui 23 aprilli hommikul ärkasin ma täiesti ühes tükis ilma ühegi märgita, et lähiajal võiks midagi toimuma hakata. Või lähisajandil. Siis ma mõtlesin, et no okei, ennegi ju kuuldud, et täiskuu ajal rohkem sünnitajaid ( oi, te ei kujuta ette mis jama üks rase võib uskuma hakata) ja täiskuu pidi olema 25 aprill. Pole viga, ootame ära. 25 aprilli ööl vahtis aga täiskuu mulle ülbelt aknast otsa ja ükskõik kui pingsalt ma teda ei passinud, siis sünnitama ma ikka ei hakanud.

Ma tean, et siin kohal ilmselt paljud mõtlevad, et kuule rahune maha, tegelikult on normaalne rasedus ju kestvusega kuni 42 nädalat, ning jah ma tean seda ise ka, aga lihtsalt ühel hetkel muutub see pidev ootus hoopis kannatamatuseks. Eriti kui liikumine on muutunud kergelt öeldes keeruliseks. Räägitakse, et veidi enne sünnitust lapse pea fikseerub mille tulemusena vajub kõht alla ja siis kergem hingata ja muidu toredam olla. No ma ei tea kuidas teistel aga minu kõht kasvab järjekindlalt iga päevaga edasi ja täiesti otseses suunas ja tundub, et isegi rohkem kurgu alla kui tahaks. Seetõttu on keeruline ka enda riietamine sest rasedateksaseid üleval hoidev riie enam mu gigantse kõhu ümber ei mahu ja kui ma seda riiet ümber ei venita ja jätan ta alla, siis kukuvad muuseas alla ka püksid ise. Jakkidest lähevad mulle selga ainult talvejope millega ma isegi Eesti kliimas olen liiga kubujuss ja siis üks rasedate parka mis näeb välja nagu kuldne kartulikott ja mille disainis ilmselt viimane idioot, sest see ei pea ei vihma ega tuult ega üldse midagi ( aga vähemalt läheb lukk kinni!)

Muidugi on minu jaoks ka „probleem“ ( sest enamike jaoks on see lihtsalt rumalus), et alates tuleva kolmapäeva hommikust Fertilitas enam sünnitajaid vastu ei võta. No mis mõttes, üks põhjustest miks ma otsustasin, et tahan Prantsusmaa asemel Eestis sünnitada oli just variant minna Fertilitasse ja nüüd nemad siis otsustavad, et kus sa sellega. Ma ei hakka siin kohal lahkama sügavamalt põhjuseid miks ma nii kindlalt erahaiglas sünnitada soovin sest sellel teemal on väga suur võimalus inimestega lihtsalt tülli minna nagu elu näidanud on. Aga kui ma ei sünnita enne kolmapäeva ja mul tuleb valudes piineldes läbi selle kuramuse „Euroopa suurima golfiväljaku“ ( ärapanija nali) pelgulinna sõita , mis võtab siit kuskil ma ei tea-30 minutit, siis ma peale sünnitust hakkan isiklikult Savisaare enda sokkide ja lipsudega öösiti neid auke täitmas käima.

Ühesõnaga pannes kokku asjaolud, et hingata on raske, külje vahetamiseks öösel tuleb püsti tõusta, wc’s viidan ma rohkem aega kui kuskil mujal, üle 2 võileiva korraga sisse ei mahu, sest magu on kokku pressitud, riided selga ei lähe ja üldse tahaks juba last kätel hoida, siis olen ma jõudnud üsna kummalisse faasi. See on enamvähem selline, et kui ma loen internetist kuidas keegi on lõpurase ja kirjutab, et tal iga 6-7 minuti tagant kohutavad valud, siis ma mitte ei mõtle, et „ oi vaene hing, valu on jube asi, loodan, et hakkab parem“ vaid „ loll emakas, miks sa ei võiks kokku tõmmata ja valutama hakata , teised kõik juba sünnitavad ja valutavad“. Ma olen olnud ka nii meeleheitel, et läinud linna ainukese eesmärgiga Toompeal treppidest üles kõndida, sest treppidest kõndimine pidi aitama. No ei aidanud, ainult hingeldama ajas. Vahuveini jõin ka ( ärge visake kividega nüüd,eks) aga kuna alkohol pole üldiselt need 4 aastat ja 9 kuud mu menüüsse kuulunud, siis hakkas ainult pea valutama. Varsti hakkan vist maast tikke korjama, kuigi ausalt öeldes on isegi kassi ühekordne maast süllevõtmine selline füüsiline pingutus, et ma tõenäoliselt ainult karjuks nende tikkude peale, et no korjake ise ennast üles nüüd. No ja tegelikult võiks ju põrandaid ka pesta käpukil nagu Tuhkatriinu. Mis muuseas tuletab meelde, et kõrvitsakooki tahaks süüa.

Pika „hala ja vingu“ lõpetuseks ütlen ma, et rasedus on imeline aeg, kui ta lõpeb õigel ajal 😀 Järgmine kord kui ma siia kirjutan hoian ma loodetavasti oma süles ühte armast roosas tekis pampu, mis nohiseb armsalt ja paneb mind unustama, et ma kunagi igavesti rase olin