Inimesed, kes meid muudavad

“Tiziana, see on Britt!”
“Britt, see on Tiziana!”

Ma olin veetnud pika päeva reisides, ajanud oma kohvri Brüsseli lennujaamas sassi ühe teise naisterahva omaga ja seetõttu peaaegu kaklusesse sattunud ning väsinud. Ma eeldasin, et pärast mitmetunnist rongisõitu Metzi sõidutatakse mind mu tulevasse koju, aga selle asemel oli mul vastas pisut töntsakas noormees nimega Hector, kes andis mulle teada, et tegelikult tuleb mul nüüd osaleda noortevahetuses. Seega avastasingi end pool tundi hiljem vastakuti umbes kolmekümneaastase õblukese naisega, kes piidles mind oma suurte pruunide silmadega, mille ette tukk vägisi tungis. Tiziana haaras ühe käega minu omast ja lasi kuuldavale pika itaaliakeelse teksti, aeg-ajalt oma teist kätt vabastades, et et oleks parem žestikuleerida. Seda meeldis Tizianale väga teha. Oma jutu lõppedes suudles ta mind mõlemale põsele ja embas tugevalt ning  jäi mulle äraootavalt silma vaatama. Ainuüksi minu prantsuse keel oli tol hetkel vaid tasemel, mis lubas öelda oma nime, kuskohast ma tulen ja loetleda mu lemmikumaid koduloomi. Itaalia keelega olid lood raskemad. Heal juhul oleksin ma võinud teatraalse aktsendiga etelda “mozarella-mamma mia-penne-pizza-lamborghini.” Seega vaatasin talle otsa sama küsiva pilguga. Küll vähem intensiivsemalt ja tunduvalt väsinumalt.

Kaugusest kostis äkitselt aga itaaliapärase aktsendiga “Tiziiaaanaa”. Meie kõrvale jõudis prillidega mees. Tumedad lokkis juuksed õlgadeni, sigaret hooletult suunurgas. Tal oli seljas tema jaoks vähemalt kahe suurusnumbri võrra liialt suur särk ja jalas lohvakad ning auklikud püksid.

Mees teretas mind inglise keeles ja lasi taaskord kõlada sellel imekaunil aktsendil. See oli Vincenzo. Nagu Tiziana, oli ka tema iseenesestmõistetavalt itaallane. Erinevalt Tizianast, rääkis ta aga ka prantsuse ja inglise keelt.

Nad olid mõlemad üle kolmekümne. Üks otsimas oma kohta elus, teine otsimas ükskõik mis kohta peale Itaalia. Neist said minu korterikaaslased koos ühe prantsuse tüdruku ja sakslase Christianiga. Keegi meist peale Vincenzo ei mõistnud sõnagi Tiziana jutust, mistõttu võttis ta oma pühaks eesmärgiks suhelda teistmoodi. Läbi toidu. Igal hommikul ärkas Tiziana esimesena ja kattis meile laua. Igal õhtul pesi ta vapralt päevinäinud korteri põrandaid. Kui keegi julges mopi poole vaid vaadata, tuli sealt suur posu itaaliakeelset karjumist, mille peale Vincenzo vaid muigas ja ütles, et perenaist ei tohi segada. Ja seda Tiziana oli. Meie perenaine.

Minu ja söögitegemise suhted olid tol ajal üsna kauged. Meie tillukeses naksuva põrandaga korteris olev gaasiahi kohutas mind nõnda, et seal tikuga pea ahju asetamise asemel eelistasin kaks korda päevas kebabi osta. Vincenzo majapidamisoskused piirdusid peamiselt sellega, et ta suutis oma pläru vahele mineva kanepipuru hiljem kokku pühkida Meiega koos elanud prantsuse tüdruk oli aga pigem kui kuuvarjutus, kelle nimigi kippus meil meelest minema. Christian oli nähtus omaette. Sokid ja lahtised sandaalid, “scheiße” igal sammul kõlamas, aga kordades punktuaalsem meie itaalia kamraadidest. Christian proovis küll alguses anda oma osa majapidamise korrashoidu, aga ei saaud aru, et perenaisi saab olla vaid üks. Ja ühe õige itaalia mamma kõrvale ei mahu üht peremeest. Niisiis polnud harv vaatepilt, kus Christan üritas haarata põrandaharja ja Tiziana talle mopiga vastu varbaid virutas kuniks too oma tuppa taganes.

Üsna ruttu õppisime Tizianaga omavahel suhtlema. Saime aru teineteise silmavaatest või kehakeelest. Sõnu polnud vaja! Ka siis kui meil oli kontoris vaja kirjutada üheskoos projekt selleks, et ka prantsuse lapsed EL olemust mõistaks, saime me teineteisest aru. Praegu tagasi vaadates tundub see mulle lausa imetlusväärne, et saime hakkama sõnadeta. Piisas pilkudest ja konkreetselt kätega vehkimisest. Vincenzoga veetsime aga õhtud rõdul. Mina veini juues, tema suitsetades. Me võisime tunde istuda ilma rääkimata ja kordamööda erinevaid laule arvutist mängima pannes. Sest kõige parem viis kedagi tundma õppida on temaga muusikat kuulates.

Vincenzol ei olnud alles palju sõpru. Ta oli liialt sõnakas ja sõjakas. Ta vajas uut algust.

Tizianal oli palju sõpru. Ta oli emalik ja hooliv.

Ometigi olime me kolmekesi jõudnud siia. Prantsusmaale. Meid ei ühendanud suurt miskit, aga samas nii palju.

Ma tundsin tihti end nende kahe vahel veidi eksinult. Nagu ma end terve oma elu tundnud olin.  Ometigi tundsin ma esimest korda üle tüki aja end hästi.

Võisin lebada tunde ärkvel oma pisikeses ukseta toas ja tunda kuidas tuuleiil liigutas kardinat, mis täitis uksest jäetud tühimikku. Mul oli vähe, aga tol hetkel tundus seda palju. Ma tundsin igal hommikul ärgates ebakindlust ja hirmu, aga kummalisel kombel poleks ma saanud end paremini tunda.

Ühel päeval läks Tiziana ära. Selleks päevaks oskas ta juba veidi prantsuse keelt. Ta võttis mu käest nagu esimesel päeval, vaatas mulle oma sügavate silmadega otsa ja ütles, et tal on kahju aga ta ei saa jääda. Paari tunniga pakkis ta kohvrid ja manitses Vincenzot, et too minu eest hoolt kannaks. Ja õhtuks oli ta läinud. Ja me kõik tundsime end ühtäkki eksinult. Nagu meid oleks hüljatud.

See oli viimane kord kui ma Tizianat nägin või temaga rääkisin. Itaaliasse tagasi jõudes kadus ta sotsiaalmeediast, kus ta senini üsna aktiivne oli olnud. Ta ei postitanud enam ega vastanud sõnumitele. Ja ühel hetkel ma loobusin. Kuniks ühel hetkel paar aastat tagasi postitas ta perepildi, kus oli näha, et ta oli abiellunud ja saanud emaks. Ja kuigi ma polnud temast aastaid kuulnud ja ta oli muutunud võõraks, oli mu süda sel hetkel hell. Sest ma teadsin kui väga ta tahtis olla ema ja nendesse suurtesse silmadesse seal pildil vaadates tundsin ma nagu ta oleks jälle siinsamas.

Tiziana ei olnud kauaks osa mu elust kauaks, aga ta jääb mulle alati meelde.

Nii nagu Vincenzo, kes elab tänaseni Metzis. Räägib nüüdseks puhtalt prantsuse keelt ja on endiselt nii sõnakas kui sõjakas ja suitsetab rohkem kui ta kuupalk lubaks. Ka meie pole aastaid suhelnud, aga ma hoian tal vaikselt silma peal ja tean, et ta teeb sama.

Mõnikord ei ole inimesed, kes meid voolivad need, kes on meiega kõige kauem. Piisab sellest kui neil on meile pakkuda midagi, mida me ei teadnud, et vajame. Ja ma tean, et tol hetkel vajasin ma nii Tizianat kui Vincenzot.