IX

Üheksa kuud. Üheksa linnulennul mööda läinud kuud. Kas sa tead, et varsti polegi sa enam beebi? Sa kasvad iga päevaga. Kas tead? Vist mitte. Iga päevaga õpid sa midagi uut, saad targemaks. Su juuksed on hakanud kasvama. Lokike su kuklal ei tunne end enam niivõrd üksikult. Tal on nüüd seltsilisi nende pisikeste lokikeste näol, mis su kõrvade juurde tekkima on hakanud. Pisikesed ja haprad lokid.

Mulle tundub nagu ma oleksin sind teadnud nii kaua. Sa oled meiega olnud üsna üürikese aja, ent ometigi on raske mõelda ajale, mil sind polnud. Sa andsid meile kõigile nii palju juurde ja ma loodan, et ühel päeval mõistad sa seda isegi. Enne sind oli mul raske mõista kuidas saab mitut inimest armastada samaväärselt. Ma olin kuulnud, et nii läheb ja loogika ütles mulle, et nii saabki olema. Aga ma ei mõistnud seda. Nüüd ma mõistan. Mu süda kasvas lihtsalt kahekordseks. Sa andsid mulle juurde nii palju armastust. Sina ja su suur õde, te olete kõige siiramad ja vahetumad inimesed mu elus ja ma armastan teid absoluutselt piiritult.

Selle aja jooksul olen korduvalt mõelnud, et mõistan sind ning seejärel minut hiljem tõdenud, et ega ikka ei mõista küll. Sa mu pisike salakaval inimene. Sa mu pisike soe ja hell inimene. Ma tean, et sa solvud kergesti. Ma tean kuidas su suunurgad vajuvad kurvalt allapoole ja kuis su suured sügavad silmad vaatavad mind segaduses näoga. Ma tean, et sa armastad lähedust. Kuidas sa armastad oma käe mulle põue pista ja pea vaikselt rinnale suruda ning tasa oma silmad sulgeda. Sul on niiviisi turvaline ja hea. Ma tean mil viisil sa armastad süüa. Kuidas sa nõudlikult käega lauda patsutad, et antaks vaid kiiremini ja kuidas sa haarad mu käest ning selle enda suu juurde juhid, kui olukord siiski liiga aeglaseks osutub. Ma tean mis häälega sa naerad, kuidas sa läbi une naeratad, mis rõõmugrimassi toob su näole su enese aevastamine, kuidas sa läbi une nohised, mis häält sa teed unisena, kui pehmelt sa oma silmi hõõrud kui uneliiv silmi kiusab.

Ometigi ei tea ma mis sa mõtled. Ma ei tea kas sa naerad mõnikord seetõttu, et sul ongi nii uskumatult rõõmus olla, et õnn kisub maast lahti, või hoopiski seetõttu, et sa näed kuidas mu nägu heldib kuuldes su naeru. Ehk tahad sa mind lihtsalt rõõmustada?

Ma ei tea mida sa tunned kui sa saad haiget. Kui sa kukud, sest sind lükatakse. Kas sa oled kurb? Ehmunud? Pettunud? Aga ma tean, et sa andestad kiirelt. Sa armastad meid kõiki niisamuti nagu meie sind. Nii ma arvan. Tegelikult ma ju ei tea..

Ent sa vaatad meid sellise pilguga. Pilguga, mis ütleb, et sul on hea ja sa võtaksid meid maailmaotsa ka kaasa. Meie sinu küll võtaksime. Ükspäev hakkad sa rääkima ja siis sa jutustad meile sellest kõigest. Ühel päeval hakkad sa kõndima ja võidki minna nii kaugele kui soovid. No esialgu vast teise tuppa ja treppide juurde vast ka kohe ei laseks, aga kaugel pole see päev, mil sul pole enam piire. Mil sa otsustad ise. Ja ma loodan südamest, et sa otsustad hästi. No ja siis mõnikord natukene valesti ka, sest inimene peab ju õppima ka, eks. Aga ma loodan, et me suudame sulle kaasa anda oskuse olla endas kindel ja end armastada ja armastada neid, kes su ümber. Ja mitte karta.

Praegu oled sa veel väike. Sa ei jutusta ega kõnni. Hoiame sellest hetkest veel kinni.