06.12 hommik. Telefoni ilmateade näitab miinuskraade ent olematut lootust lumele. Surun silmad veel hetkeks kinni lootuses, et need uuesti avades on kuupäev teine. Ilmateade ka.
Ma ei tahtnud omadega üldse nii kaugele jõuda. Ma teadsin ju küll, et statistiliselt on mul väike võimalus enne tähtaega sünnitada, aga sellest hoolimata ei tahtnud ma jõuda nende igapäevaste kontrollide juurde. Õnneks tuleb ruttu meelde, et statistika on matemaatika. Minu suhe pole sellega nii või naa kunagi hea olnud.
Üritan endale poolvägisi kaks mandariini kurgust alla suruda ja asume teele. Bruno manitseb vahepeal mokaotsast, et ma peaksin igaks juhuks ikka kõik vajaliku juba kaasa võtma. Kunagi ei tea. Või noh – teame ju küll. Sellest hetkest alates on väiksemgi kõrvalekalle normist üsna lihtsa tähendusega – esilekutsumine. Muigan. Täna ma igatahes sünnitama ei hakka. Ma olen päris kindel, kuidas see asi läheb. Me jõuame kohale – midagi ei toimu, kõik on ideaalne ja me läheme koju tagasi. Ja tuleme uuesti. Ja meid saadetakse jälle koju. Ja tuleme uuesti, ent seejärel enam koju ei lähe. Vähemalt mitte kohe. Sest igavesti ei lasta kellelgi rase olla. Sellest hoolimata võtan kohusetundlikult haiglakoti näppu ja haaran viimasel hetkel magamistoast ka padja. Las nad siis olla seal autos.
Kulgeme läbi paksu udu ja hingame kergendatult – vähemalt jäi suurem streigilaine eilsesse. Prantslased ja streigid.
Kontroll läheb kiiresti. Vereproov, uriiniproov, ktg mis näitab, et loote südametöö on ideaalne ja minu emakas talveunes. Suurimaks bemolliks kogu asja juures üsna robustne emakakaela avatuse katsumine, mis paneb hambaid krigistama ja mille tagajärjel ma ülejäänud päeva nagu part ringi kõnnin.
Oleme juba valmis end koduteele seadma, kui tuleb üks oluline küsimus.
“Kõik on hästi? Midagi ebatavalist pole?”
Ja siinkohal ma ei tea. Mis on ebatavaline? Mainin ämmaemandale, et mõned päevad tagasi ehmatasin, sest voolus oli muutunud äärmiselt vesiseks, aga kuna midagi ei tilkunud (no teate küll neid soovitusi, et pane pesukaitse alla ja kui see saab märjaks, siis on looteveed), siis ei osanud sellest ka rohkem arvata.
Veel üks väike kontroll. Natuke sagimist. Ämmaemand kaob ära. Tuleb arst.
“Tuleb välja, et teie looteveekott on rebenenud ja kuna me ei tea millal see juhtus, siis kutsume sünnituse kohe esile.”
Paanika. Rõõm. Paanika. Kergendus. Hirm. Nii palju erinevaid tundeid.
Ma ju tahan nii väga sünnitada, aga kas just nüüd ja praegu? Lähipäevil tuleb nii või naa, ma tean. Aga praegu? Valikut igatahes ei ole ja juba vähem kui tunni pärast leban samas sünnituseelses palatis, kus ma kaks korda juba samamoodi lebanud olen.
Geeli sel korral ei saa. Avatust on liiga vähe. Pannakse tampoon. Kuigi olgem ausad – rohkem meenutab see pisikest pabeririba kui tampooni.
Tekib hirm teadmatuse ees. Geeliga on asi ju igal korral tööle hakanud kiiresti ja toiminud hästi. Aga see tampoon? Kuidas sellega läheb?
“Kaua umbes minna võib?” uurin ma ämmaemandalt arglikult.
“Üks tund kuni neli päeva,” vastab ta naeratades.
Või nii.
Kaks tundi pean ma ktg all lebama. Kui geeliga on kokkutõmbed tekkinud peaaegu kohe, siis nüüd on vaikus. Ei midagi. Ja kuigi ma padja haarasin kaasa, siis mõned asjad jäid siiski maha. Otsustame, et Bruno käib kodus. Parem nüüd, mil midagi ei toimu, kui hiljem. Mõned tunnid hiljem on ta tagasi ja mina endiselt samas seisus.
Sünnitusmajas on aga paanika – tube pole. Ka osasid sünnitustubasid kasutatakse sünnitusjärgsete palatitena. Ämmaemandad jooksevad suures segaduses pidevalt ringi. Pärastlõunaks saame viimase vaba toa ja loa minna jalutama. Koos hoiatusega, et päris kesklinna ei jalutaks. Pole plaaniski – liialt külm ja tuuline.
Veidi enne kuute toovad Bruno vanemad meile korraks tüdrukud külla. Ma nägin neid viimati kolmapäeva õhtul ja polnud arvestanud võimalusega, et järgmine kord neid nähes on beebi sündinud. Ma tahtsin neid enne sünnitamist veel kallistada, neile öelda kui armsad ja kallid nad mulle on, igaühega kaisutada. Sain.
Veel üks ktg. Veel talveunes emakat. Pahurdan endaga mõtteliselt ja taban end taas võrdlemast, et geeliga oli sellise ajavahemiku peale mul juba sünnitatud. Mis toimub? Kas ma pean tõesti siin neli päeva tiksuma? Tiksuda mulle ei meeldi, otsustan hoopis magama jääda. Pressime end Brunoga koos kitsukesse haiglavoodisse, mina salamisi lootmas, et need vähesed kokkutõmbed mis käivad, muutuksid ühel hetkel valusamateks. Oleksid rohkem päris.
Saan täpselt seda, mida ma soovin. Unnesuikumine on vaevaline. Kokkutõmbed muutuvad aina regulaarsemateks ja muutuvad valulikemateks. Voodis lebamine aga raskeks. Jätan Bruno unedemaale ja otsustan ärgata. Näen telefoniekraanilt, et kuupäev on vahetunud ja muigan. Ise ma olen lõputult soigunud, et tahaks last kelle sünnikuupäev annaks mingilgi moel seitsme. Muidugi soovin ma ka juba aastaid lotovõitu, aga universum vist jagab asju siin valikuliselt. Muidugi tuleb siinkohal ka öelda, et ma pole lotot ostnud vähemalt viis aastat (kui mitte rohkem), nii et võib olla peaks näpuga viibutama hoopis peegelpildi suunas, ei tea.
Õõtsun, hingan valusid üle ja olen endaga päris rahul. Olemine on juba üsna valus, aga suudan end sellest hoolimata lõdvestada ja meeles pidada kõike, mis oluline. Et valu pole vaenlane, et need kokkutõmbed on vajalikud. Et ma pean oma keha aitama. Ühel hetkel kukub esilekutsumiseks pandud tampoon välja ja saan aru, et mu keha töötab ka minuga kaasa. Ämmaemand tuleb kontrollima – 2,5 sõrme avatust hommikuse ühe vastu. Midagi toimub.
Ja seejärel väljub see miski väga kiiresti mu kontrolli alt. Valud muutuvad aina intensiivsemateks ja vahed jäävad aina väiksemateks. Ma ootasin seda, ma teadsin seda oodata. Ma, vana tobu, lähtusin ikka eelnevatest sünnitustest. Mõttest, et kui ühel hetkel asi käima läheb, siis käib kõik ruttu. Et kahest sõrmest täisavatuseni läheb maksimaalselt pool tundi. Mu keha on ju varem nii teinud. Miks ta nüüd ei peaks?
Selle asemel aga see intensiivsus aina jätkub ja jätkub kuniks mul tekib tunne, et vahesid enam ei ole. Ma ei aja küll näpuga järge, aga tuhud kestavad tublisti üle minuti ja nende vahele jääb napilt pool minutit. Ma pole päev otsa korralikult söönud ja viimased ööd on suuresti möödunud unetuse tähe all väherdes. Tunnen, kuidas jõuvarud hakkavad vaikselt otsakorrale jõudma.
Proovin endiselt valusid üle hingata, keskenduda oma kehale, kuulan hüpnosünnituse meditatsiooni, kuulan lihtsalt muusikat. Ja siis tuleb üks tuhu, mille ajal ma mõistan, et ma ei saa. Et mu piir on siin. Kutsun ämmaemanda, et ta mind kontrolliks. Möödunud on mitu tundi nende pikkade tuhudega, millel vahesid peaaegu polegi. Ma olen kindel, et olen üleminekufaasis, et lõpp on lähedal.
“Kaks ja pool sõrme nagu enne,” annab ämmaemand mulle teada.
Ämmaemand lahkub ruumist ja ma murdun. Mu füüsiline jõud on otsas ja tunnen, et ka psüühiline jõud on kohe jõudmas sinna punkti, millest edasi enam ei saa.
“Palun aita,” vaatan Brunole anuvalt otsa.
“Kindel?” küsib ta teades, mida need sõnad tähendavad.
Noogutan.
Bruno kutsub ämmaemanda ja ütleb, et ma soovin epiduraali.
Ma olen kolm last sünnitanud ilma, sest ma pole tundnud, et see oleks ilmtingimata vajalik. Ma olen alati olnud valmis selleks, et ma ühel hetkel enam ei jaksa, aga samas olnud õnnelik, et seda hetke pole tulnud. Ühtäkki tunnen nagu ma valmistaks iseendale pettumuse. Samal ajal, aga mõistan, et teisiti pole võimalik.
Ämmaemand tuleb tagasi ja hurjutab: “Kolm tükki olete ilma saanud sünnitatud ja nüüd siis niiviisi annate alla, jah?”
Kui ma eelnevate sünnituste ajal olen keeldunud, siis on jällegi silmi pööritatud, et miks ometigi ilma? No laske inimesel olla.
Suundume sünnitustuppa, kus meil tuleb oodata anestesioloogi. Pool tundi hiljem marsivad sisse kaks üsna tõreda olekuga noormeest, kes esimese asjana Brunole ühmavad: “Peame terve öö ootama, et te ootesaali läheksite või?”. Ei pea. Keegi lihtsalt polnud talle öelnud, et ta peab ruumist väljuma.
Ämmaemand palub, et ütleksin kohe kui tuhu tuleb. Teeme pausi. Ainult, et tuhud käivad koguaeg.
“Hommikuni ootame või?” uurib sama anestesioloog.
Hoolimata sellest, et vajan hädasti valule leevendust, tunnen siiski ka hirmu. Nõelad, igasugused med. protseduurid, on minu jaoks hirmsad.
Uurin, kas toiming saab valus olema.
“Ei noh, kui te eelistate kokkutõmbeid, siis ma võin minema ka minna,” turtsatab anestesioloog.
Rohkem me omavahel ei räägi. Protseduur pole meeldiv. Tunnen nagu keegi paigaldaks mu selga kruvisid. Saan juhendid: enam püsti tõusta ei saa-tohi kuniks sünnitus läbi, doosi saab ise läbi puldi vajadusel suurendada. Umbes poole kõne ajal tunnen juba vaikselt kergendust. Tuhud, mis tundusid mind pooleks kiskuvat, annavad nüüd järgi. Bruno saab tagasi tulla ja hingab kergendatult nähes mind taas lõdvestunult. Vaikselt palub ta ämmaemandal tuled hämaramaks panna ja veab toanurgast tooli, et end minu kõrvale sättida.
Suikun unne. See on esimene kord mitme öö jooksul, mil ma saan veeta mõned hetked sügavas unes. Umbes tunnike hiljem tuleb ämmaemand kontrollima – avatust 8cm. Mõtisklen omaette, kas see avatus oleks ehk tulnud nii või naa sama kiiresti või aitas puhkamine kaasa? Ma ei jõua oma mõtetega kuigi kaugele – uni on tugevam. Järgmiseks ärkamiseks on käes täisavatus. Sellest hoolimata saan veel mitmeid kordi magama jääda. Epiduraali võlu ja valu. Ma sain küll leevendust, aga olen aheldatud voodisse. Gravitatsioon ei saa oma tööd teha. Avatus on küll täielik, aga beebi omadega veel kõrgel ning ei lasku kuidagi õigesse kohta.
Kaks tundi hiljem on seis sama. Ämmaemand lisab juurde veel ühe tilguti, mis peaks sisaldama rohtu, mis tekitab tugevamaid kokkutõmbeid. Lootuses, et need aitavad beebil õigesse kohta jõuda. Rohi mõjub ja hakkan taas läbi epiduraali kokkutõmbeid tundma. Soovitud efektiivsust ei kaasne – beebi ei liigu. Kui täis on kolm tundi, teatab ämmaemand, et kauem enam oodata ei saa. Valmis või mitte – nüüd tuleb pressida.
Nii tema kui õe suureks üllatuseks saan ma esimese pressiga beebi sinna kuhu vaja. Veel mõned minutid umbmäärast pressimist, mil ma ei mõista hästi kui tugevasti ma pressin ja millal üldse peaks, aga annan endast parima ja seejärel…kergendus. Ämmaemand ulatab mulle ühe ideaalse beebi. Meie poja. Hoolimata uinakutest olen ma endiselt rampväsinud, aga nüüd ka täis kirjeldamatut õnnetunnet. Lõpuks. Lõpuks-lõpuks-lõpuks.
Hoian beebit enda vastas ja ühel hetkel jääb mu pilk pidama ämmaemanda murelikul näol. Saan aru, et midagi on korrast ära. Muidugi! Platsenta. Uurin, kas võin ehk pressida ja saan eitava vastuse – platsenta on kinni. Mõned minutid hiljem saan siiski loa pressida. Paraku tulutult. Veidi eemal olev vererõhuaparaat, mis juba tunde iga kümne minuti tagant mu vererõhku mõõdab (võite ette kujutada kui lilla mu käsi lõpuks oli :P) on hakanud hoiatavalt piiksuma. Vererõhk langeb vaikselt aga järjepidevalt. Tunnen, kuidas miski minust välja voolab ja samal ajal ka suurt häbi – olen kindel, et mind on tabanud suuremat sorti põiepidamatus. Paari sekundiga saan aru, et asi on tõsisem. Veri. Järgneb platsenta, aga mõistan, et midagi on endiselt korrast ära. Platsenta tuli välja vaid poolikult. Ämmaemand palub mul veel pressida, vabandab kogu südamest ja pressib mu kõhule, palub veel ja veel pressida, aga ei midagi. Ainult verejooks, mis ei lakka. Vererõhuaparaadi piiksumine muutub aina hoiatavamaks ja ühel hetkel kaob mul arusaam sellest, kus ja mis ja milleks ja miks.
Ühtäkki pole ruumis enam ainult ämmaemand. On vähemalt kuus-seitse inimest. Keegi piserdab lakkamatult mulle külma vett näkku, keegi teine näpistab mu põski ja manitseb, et ma mingi hinna eest silmi kinni ei paneks. Kohal on uued anestesioloogid, kes midagi seletavad, aga mõistan vaid katkendlikult. Mitmekordne doos, proovime valu ära võtta, ebamugavus jääb, jumal tänatud, et te epiduraali kasuks otsustasite, sest paigaldada me seda praegu muidu ei jõuaks. Silmad tahavad kangesti kinni vajuda. Veel vett, veel näpistamist. Näen häguselt, et vererõhk on 60/28 ja endiselt langemas. Kõrvades kohiseb ja silme ees virvendab. Suudan kuskilt kaugelt kuulda, kuidas Brunolt uuritakse, kas ta on kindel, et soovib jääda. Vaatepilt võib olla häiriv. Bruno ütleb, et ei ole mingil juhul nõus mind üksinda jätma.
Kellegi käsi paitab mu pead ja ütleb, et varsti on kõik korras. Samal ajal tunnen kellegi teise kätt kuskil mujal. Veel hullem, näen. Saan aru, et arst puhastab mu emakat nendest platsentajääkidest, mis kuidagiviisi välja tulla ei tahtnud. Ma pole kunagi tundnud midagi imelikumat, ebameeldivamat ega veidramat.
Mõne minuti pärast on kõik. Tükid on käes ja verejooks lakkab. Ühtäkki ei tee ka vererõhuaparaat enam hirmutavat häält. Saadan igatseva pilgu beebi poole, kes on selle aja jooksul Brunoga nahk-naha kontaktis olnud, aga ämmaemand raputab pead.
“Mitte praegu, liiga nõrk olete veel, pole ohutu”
Nii pean ma teda lihtsalt eemalt vaatama. Möödub mingi ajaperiood, mille osas mul aimu pole ja saan ta lõpuks rinnale. Hingan kergendatult. Lõpuks on see kõik läbi. Või siis peaaegu.
Selgub, et ma kaotasin natuke liiga palju verd ja vajan vereülekannet. Beebi kehatemperatuur on aga äkitselt langema hakanud ja teda on vaja soojendada. Nii saan mina külge veel ühe tilguti ja võetakse ka beebi rinnalt. Pisarad tulevad vägisi silma. Proovin end tagasi hoida, proovin neist üle olla, aga ei suuda.
Mis toimub? Ma tahtsin ju, et sünnitustegevus algaks ise, ma tahtsin ka seekord sünnitada ilma epiduraalita, tahtsin omada oma keha üle kontrolli, tahtsin pärast sünnitust ise püsti tõusta, oma beebit hoida. Nii palju asju, mida ma tahtsin. Nii palju asju, mis läksid vastupidiselt.
Viimasest söömaajast on möödas 24 tundi. Näljatunne hakkab juba üsna väljakannatamatuks muutuma ja vereülekande ajal ei lubata ka vett juua. Tunnen end lihtsalt piinades. Lohutan end sellega, et hoolimata 4kg+ lapsest ja täiesti umbmäärasest pressimisest, ei vajanud ma ühtki õmblust. Asi seegi. Vist.
Ühel hetkel on ülekanne tehtud ja beebi temperatuur normides. Õde toob ratastooli.
“Võite tagasi oma tuppa minna.”
See kitsas ja jubedalt oranž palat, mis minus muidu ängistust tekitab, tundub nüüd nii kodune ja hea. Bruno lükkab ratastel voodis olevat pisipoega ja õde minu ratastooli. Mõlemad uue elu poole. Lõpuks.
Milo / 07.12.2019
4222g ja 52cm
Lõpututes kogustes armastust
Ja kui keegi tahab seda kõike (v.a muidugi platsentajamad jne) näha ka videopildis, siis palun väga. Jah, pressimine on ka, aga üleliigset alastust või midagi üleüldiselt traumeerivat pole. Muidugi see, kes saab trauma ainuüksi mõeldes, et keegi üldse midagi sellist filmiks (vahet siis pole kuidas), sellel pole mõtet vaadata 😛 Ma ise olen igatahes maksimaalselt nõrganärviline ja eks ma videot kokku pannes olengi arvestanud sellega, et kannataks minusugustel ka vaadata:
Sa oled nii tubli ja tugev naine! Vaatasin ka videot ja hakkasin lõpus nutma, lihtsalt nii armas oli :). Palju õnne teile kõigile!
Aitäh!
Palju õnne
Ma sünnitasin 9 kuud tagasi tütre soomes. Sama moodi ei avanenud, 5cm peale jäi seisma, olin ka mõeld ilma hakkama saama ja kartsin epituraali. Ämmaemand rahustas maha ja see oli hoopis midagi muud kui olin arvanud. Arvasin nagu ameerikas, et oled pikali kogu aeg aga soomes on doos väiksem ja sain liikuda kui tahtsin. Imelik et prantsusmaal on sama mis ameerikas. Igatahes epituraal andis mulle võimaluse puhata ja jõudu koguda. Lisaks olin nii lõdvestunud et avatus muutus naksti 10cm ja veed tulid kh korraga nagu filmis
Ei kahetse, järgmine kord võtan ka, milleks piinelda.
Ma ei tea jah, miks ühes kohas nii ja teises naa. Kuigi eks mu esmane prioriteet oli nii või naa magada, nii et ma esialgu ei osanud seda liikumist isegi taga igatseda. Hiljem see-eest küll.
Ooh, milline jutustus! Vägev!
Suurimad õnnesoovid Milo sünni puhul tervele perele!!!! Nii armsake on ta
Kahju, et sul väga ei vedanud personaliga. Kui nüüd mõelda tagasi, siis sul oligi ju epiduraali vaja – see oli ettemääratud sulle! Olen 2 last epiduraaliga Tartus sünnitanud, mitte kummagagi pole ma olnud voodisse aheldatud, vaid saanud püsti olla (siis oli tilk ka), ilma tilgata ka põlvili jne. Teise lapse ajal võis mees ka epika tegemise ajal palatis olla.
Ega liikumise osas poleks meeletut vahet olnud, sest tavalises sünnitustoas (on naturaalsünnitustoad ja tavalised) hoiavad nad 90% ajast KTG’d peal ja selle ajal nad liikuda ei luba. Ainult sellel vahepealsel ajal, mis kahe KTG vahele jääb. Naturaalsünnitustoas on ka KTG üsna palju peal, aga siiski vähem. Mul muidugi seda kogemust pole, sest ma siiani olen sünnitustuppa jõudes kohe sünnitama hakanud. 😛 Sel korral öeldi kohe, et naturaaltuba ei saa, sest seda kasutatakse sünnitusjärgse palatina.
Vaatasin video ka ära, pisarad silmis….
Mis kell pojake 7ndal sündis?
9.47
Oh sa heldene aeg! Oli see vast seiklus, kui nii öelda tohib… Palju õnne pisikese saabumise puhul ja ilusat jõuluaega teile!
Paras seiklus jah.
Aitäh ja teie perele ka! 
Alustuseks ma vaatasin eile videot, ma ulgusin nagu beebi, nüüd lugesin postitust, täpselt sama seis, pisarad lihtsalt voolavad.
Väga tubli ja vapper emme, ja mul on niiii hea meel, et te kodus ja kõik suunaga parema homse suunas
Mul on endal ka uskumatult hea meel kodus olla.
Aitäh!
Palju õnne! Vaatasin video ära ja uskumatu seiklus oli see teie algus
vahva kutt!
Nimi Milo on ka minu nimekirjas (keda ei ole on poeg eks :D) aga Eesti kontekstis kõlab see võibolla liiga võõralt ♀️ samas nüüd seda kirja pannes enam ei tundugi 😀 millised olid teised nimevariandid teie poisile?
Mulle tundub just ka Eesti jaoks lihtne, aga seda muidugi siis kui hääldada nagu kirjapilt. Ameerikapärase hääldusega jääks võõraks. 😀
Teine variant oli Emil, aga me kuidagi ei tahtnud üldse veel ühte E tähega algavat nime panna ja sealt tuligi ühel hetkel hoopis Milo – samamoodi lühike ja pehme.
Puhtalt minu sügavisiklik arvamus aga minu meelest oleks võinud olla kõigi laste nimed ühe algustähega (kui teistel juba on).
Minu õe ja venna nimetäht on R, minul ei ole, ja ma olen end suht kogu elu seetõttu veits out of context tundnud.
Me kahetsesime juba Liisuga seda sama tähe valikut. 😀 Loodame, et Milo suudab siiski oma elus mitte pettuda selle pisidetaili tõttu.
Sa oled ikka üks vägev ning tugev naine ja ema! Imetlusväärne. Ilusat kooskasvamist ja õnne-rõõmu teie perele! Nii äge on jälgida edasisi toimetusi, kui tüdrukutekambas nüüd ka poiss on
Aitäh! Eks paistab jah, et kuidas see eluke koos Miloga kulgema hakkab.
Sa oled vinge naine! Aitäh, et jagasid. Lihtsalt imeline. ❤ Palju õnne ja jaksu!
Aitäh!
Palju õnne teile! Küll on armas beebi! Pisar tuli silma sünnivideot vaadates ja siis, kui sa oma emotsioone lahti rääkisid. Ütlesin kõva häälega, et Britt, ära nuta. Võibolla kuulsid
Mul endal kaks last ja mõlemad sündisid 10 minutit pärast seda, kui haiglasse olin jõudnud. Ma olin täitsa pettunud, et teine ka nii kiiresti tuli, aga keegi ei saanud sellest aru, et miks ma pettunud olen. Ma oleksin tahtnud ka ktg-d külge ja vanni võibolla, mingit sünni protsessi, aga selle asemel jälle üks kiirusrekord. Ma mõtlesin päris kaua, et peaksin äkki kolmanda lapse saama, et oleks saanud kauem haiglas olla. Üsna tobe, kui tagantjärgi mõelda, aga selle mõtte otsas ma istusin. Nii et saan sinust täitsa aru, et mõtteid ja tundeid on palju – kui oma peas on üks plaan ja tegelikkus ei ole selline. Mul ei ole päkapikke vaja, teie jõuluvlogi on see, mida ootan ja ilmumist piilumas käin iga natukese aja tagant!
Eks see olegi see asi, et kui on endal mingid ootused või soovid ja läheb vastupidi, siis on pettumus kerge tulema. Näiteks on mu sõbranna väga õnnetu, et kõik ta sünnitused on olnud keisrilõike teel. Ta unistab sellest, et saaks kunagi tunda sünnitusvalusid, aga teab et ei saa.
Ja nii imearmsasti öeldud videote kohta, nii tore kui meeldivad!
Palju-palju õnne! Kuna olen kohe ka ise oma esimest last minemas sünnitama, siis lugesin postitust suure huviga ja ka youtube’i videod vaatasin ära kohe kui need avaldasid. Nendest videotest jäi mind kummitama see epiduraali teema. Oled enne sünnitust minu meelest öelnud, et sa ei ole epiduraali vastane (ilmselgelt, muidu sa poleks ju seda nüüd kasutanud), ega arva epiduraaliga sünnitamisest kuidagi halvemini, aga samas, nii sünnitusvideos kui ka sellele järgnenud videos on näha, et elasid seda väga üle ja olid pettunud, et seekord kasutasid epiduraali. Pärast su videote vaatamist on mind juba mitu päeva kummitanud mõte, et miks? Kui sa pole kunagi hukkamõistev olnud epiduraali suhtes, siis miks selle kasutamine seekord sind nii väga häiris? Saan aru, et polnud selleks valmis, polnud osa sinu plaanist, aga kui sellest on ainult võita, midagi halba see ei tee ja selle vastane sa ei ole, siis millest selline pettumus? Et kas alateadlikult ikkagi on parem/uhkem tunne, kui saab ilma hakkama? Loodan, et sa ei pahanda, et küsin, mul tõesti on siiras huvi. Ma olen palju mõelnud selle teema peale, kuna endalgi sünnitus kohe-kohe ees ja kavatsen minagi proovida ilma epiduraalita hakkama saada, aga ei tunne, et ma kuidagi kehvem olen, kui ma lõpuks siiski ikkagi epiduraali soovin…
Igal juhul suur tänu nii ausalt nii intiimsete hetkede jagamise eest oma blogi lugejatega!
Ei ole siin uhkusega miskit pistmist.
Esiteks ma lihtsalt väga kardan kõiki selliseid protseduure. Kui beebi oli veel tuharseisus, siis tegin ühe video, kus rääkisin ka keisrivariandist ja oma suurest hirmust selle ees ning seletasin, et ei suuda näiteks isegi oma käe peal olevaid veene katsuda. Ühesõnaga mul on üsna suur foobia selliste asjade ees. Esimese sünnituse ajal mul oli näiteks hetk, kus ma tegelikult tahtsin epiduraali, aga hirm selle paigaldamise ees oli suurem hirmust valu ees. Muidugi ega ma kaua selle mõtte otsas istuda ei saanudki, sest laps sündis ära ja asi ants.
Teiseks olen ma paras kontrollifriik ja mulle ei meeldi mõte sellest, et ma ei suuda oma keha kontrollida. No nii nagu epiduraaliga oligi, et ei tundnud oma jalgasid, värisesin meeletult, ei saanud aru millal pressida – kui tugevalt. Need on asjad, mis mind väga paanikasse ajavad ja kuigi ma hetkes endas olles sain hakkama ja tundsin rõõmu leevenduse üle, siis need tunded ikkagi kogunesid ja hiljem nii-öelda plahvatasin, sest tegelikult mulle need tundmused ei meeldinud ja hirmutasid mind. Ühel hetkel proovisin oma jalga liigutada ja ka parima tahtmise juures ei suutnud. Ei sentimeetritki. See oli minu jaoks nii veider ja võõras.
Pluss ma pean enda suureks tugevuseks üsna head keskendumisvõimet ja asjade (sh. valu) lahti mõtestamist. Noh, et mu pettumus ei ole niivõrd see, et “ah kräpp, nüüd olen vähem tegija, et ilma valuvaigistita ei saanud sünnitatud” vaid rohkem peas ketrav küsimus, et kas mul oli tegelikult ka nii valus või olin ma lihtsalt nii väsinud?
Igatahes kordan ma veel korra, et ma ei arva epiduraalist mitte midagi halba. Küll arvan ma natuke negatiivselt siin (st. Prantsusmaal) käiva epiduraalipropaganda kohta, kus valuvaigistiteta sünnitamist tihtipeale naeruvääristatakse ja naisi hirmutatakse. No stiilis, et hommikuprogrammis ämmaemand ütleb, et ilma epiduraalita sünnitamine põhjustab lahkuminekuid, sest mehi traumeerib oma naise valudes nägemine ja kui naine ei võta epiduraali, siis ta hiljem ei suuda oma last võrdväärselt armastada ja hakkab teda valus süüdistama. See on minu jaoks nõks liiast. 😛
Võiks lihtsalt piirduda sellega, et selline valik on olemas, see on (peaaegu) kõikidele kättesaadav, toimib kiiresti, selle kasutamises pole midagi halba ega häbiväärset, aga on ka võimalikud kõrvalmõjud (millest siin miskipärast kunagi ühtki sõna ei mainita).
Mina olen väga-väga rahul sellega, et sel korral epiduraali kasuks otsustasin, sest mul pole aimugi, milliste jõududega ma muidu lõpuni oleksin jõudnud ja kui õudne see emaka puhastamine muidu oleks võinud olla. Aga see ei takista mul samal ajal tundmast, et oleks tahtnud ilma hakkama saada. Oleks tahtnud lõpuni asjade üle kontrolli omada, selge peaga mõelda.
Videotes olen ma muidugi maksimaalselt üliemotsionaalne ka ja täna ma samade asjade üle kindlasti enam ei nutaks ja vaatan üldse teise pilguga. Elagu hormoonid. 😀
Alustuseks suured-suured õnnesoovid poja sünni puhul ning ilusat kooskasvamist kogu perele!
Sünnitusega kaasnevatest ootustest ning võimalikust pettumustundest saavad aru vaid need, kes on juba sünnitanud (puhtalt minu arvamus). Mul oli küll ideaalilähedane sünnitus – loomulik, kiire ning intiimne aga ikka pärast mõtlesin, et oleks võinud tuhude ajal voodis pikutamise asemel hoopis ringi jalutada ja sünnitusprotsessile kaasa aidata ning sünnitamise ajal valudest üle olla ning pressida siis kui press tuleb ja mitte niisama (ehk oleks õmblustest pääsenud) 😀 Ehk tahes tahtmata tekivad mingid ootused enda ja oma keha suhtes ning mingid kindlad eelistused. Nt.keiser tundub mulle nii hirmutav ja epiduraali kohta räägiti meile, et see võib tegelikult sünnitusprotsessi hoopis peatada, seega ei tahtnud kumbagi (mitte, et mulle oleks pakutud). Epiduraal tundub nii valus ja ebameeldiv ka…brrr! Mis ei tähenda, et ma arvaks, et need kes on sünnitanud epiduraaliga või keisriga on kuidagi..vähem emad või lihtsamat teed minejad. Hoopis vastupidi! Veel oli mul kahju sellest, et me ei jõudnud kasutada ühtegi võtet, mis meile sünnituskursustel õpetati 😀 vaene inimene, eksole!
Olen sinuga nõus. Mul pole sääraseid “äkki ikka…” mõtteid olnud ainult pärast Liisu sünnitamist. Teised sünnitused läksid ju ka tegelikult hästi, aga ikka mõtlesin samamoodi, et oleks võinud rohkem jalutada, paremini hingata, paremini midaiganes.
Epiduraali paigaldamine oli väga ebameeldiv, aga ma arvan, et vähemalt minu puhul mängis rolli ka see, et paigaldaja oli ebameeldiv ega teinud midagi selleks, et õhkkonda kuidagi toredamaks muuta. Ainult turtsus, oli üsna karmi käega jne. Samas see leevendus, mis hiljem tuli, oli täiesti kuldaväärt. 😀
Nii TUBLI ja kohe üldse ei pea keegi ennast epiduraali pärast vähem tublimana tundma. Ma ise olin ka väga kindel, et ei iial epiduraali….et mismõttes….ise ikka saan hakkama…esimesed lapsed sündisid ilma (11 ja 9a
kuitagasi) aga kui väike kutt aasta tagasi sündis…oh johhaidii….tuhud olid nonstop ja nii valusad, et ma ei saanud kuidagi olla ja no olematu avatus…ma olin juba ahastuse äärel, et kas tõesti jälle nii kaua läheb sellega…….ja nii ma epiduraali kasusk otsustasin. Parim otsus….ma sain puhata, magada ja avatus tekkis nii kiiresti…ja raudselt ilma selleta oleks mul veel mitmeid mitmeid tunde läinud. Minul õnneks epiduraal muud ei teinud kui võttis valusid vähemaks…..vestu kõndisin omal jalal ja tagasiteel oli kutt pm juba süles. Mees naljatas, et järgmine kord tuleme siis võtame kohe epiduraali….ei mingit vanni jama ja muud manti. Igatahes supertublid!!!!!!
Kuidagi väga tuttavad emotsioonid.
See on hea, et said vähemalt jalul olla! 
Nii tore, et väikemees on saabunud!
Vaatasin kõiki haiglas olemise videosid ja mitmel korral tuli endalgi nutt peale, eriti kus kirjeldasid kõiki kogunenud tundeid. Ma loodan, et need tunded kaovad ja jääb alles vaid puhas rõõm ja leppimine sellega, kuidas kõik läks. Kokkuvõttes olete mõlemad terved ja Milol on kindlasti hea meel teiega olla!
nüüd koduses keskkonnas on kindlasti parem olla.
Mina sünnitasin oma esimese lapse aasta tagasi. Mõtlesin epiduraalita proovida, aga kui tuhud olid 3:30-10:00 maksimaalselt 2,5min vahedega ja kestsid ca minuti ning avatust tuli juurde vaid 2cm, siis mõtlesin küll et enam ei jaksa. Alguses olid tuhud muidugi leebed, aga mida lähemale hommikule, seda hullem ja otsustasin siiski epiduraali kasuks. See oli hea otsus – täisavatus saabus paari tunniga. Lapsel oli sündides aga lootevesi kopsus ja ta viidi ca 30min peale sündi mu juurest ära. Ise pidin hiljem minema ühispalatisse (perepalateid ei olnud vabu) ilma beebita (jäi intensiivi) ja veetma seal ka öö beebita, kui teiste lapsed nutsid. Lisaks oli ju ka mees koju saadetud ja tundsin end nii üksi ja läbikukkununa. See oli vist kõige jubedam öö mu senises elus. Ma ei teadnud kui tõsine asi on, öeldi küll, et see pole maailmalõpp ja tõenäoliselt on varsti kõik korras, aga ma olin teda ju nii kaua oodanud ja soovinud ning nüüd ta ei ole minu juures. Kartsin kohutavalt, sest ei teadnud, kas kõik ikka saab korda. Ärkvel olles pisarad voolasid, ei tahtnud teisi häirida ka ja üritasin vaiksel nutta… Väga raske oli, aga õnneks saime järgmisel päeval perepalati ja sain beebit vaatamas käia igal ajal ja nii kaua kui tahtsin. Siis pandi ta ka mulle uuesti rinnale. Lüpsin talle oma piima ja viisin topsiga seda tema juurde päevas mitu korda.
Õnneks 3.päeval saime beebi oma palatisse ja 5.päeval lasti meid koju.
Mu üliemotsionaalsus lahtus juba koju saades kenasti. Lihtsalt ilmselt oli liiga palju erinevaid asju, mis mu nii-öelda ideaalse kujutelmaga kokku ei sobinud ja lained lõidki peakohal kokku. Täna mind need samad asjad enam nutma ei aja ja ratsionaalne mõtlemine ikka võidab. Aga noh, sünnitus ja hormoonid ja..
Nüüd lugesin muidugi su kommentaari edasi ja hakkasin nutma, nii et ma nende hormoonidega vist ikka olen natuke jännis veel. Nii kahju oli lugeda ja kujutan väga elavalt ette seda, kui keeruline see kõik olla võis.
Lõpuks, ma väga ootasin seda kirjalikku ülevaadet, sest vloge ma ei jõua vaadata.
Sünnituslood on mu lemmikud, kahju ainult, et seekord kogemus kõige kergem ei olnud, aga lõpp hea – kõik hea. Palju õnne teie perele!
Mul muudkui tiksus kuklas, et peaks kirja panema, aga lihtsalt ei jõudnud. Olen endale detsembris prioriteediks võtnud videod ja siis selle arvelt muu läägib veits. Täna sain igatahes kaamerast pildid arvutisse pandud + töödeldud ja sünniloo kirja. Ehk saan omadega ree peale ikka ühel hetkel. 😀
Aitäh! <3
Palju õnne teie armsale perele!
Minu isa sündis ka kolme vanema õe väikevennaks – muidu olnud kõik tore, aga kui õed olid juba neiud, siis väikest venda ei tahetud enam “küla peale” kaasa võtta .
Aitäh!
Haahaha, küla peale, vaesekene. 😀
Kallis-armas-tubli Britt ja kogu Su tore pere, soovime ka meie poolt palju õnne! (Videot vaadates nutsin, nagu oleks ise sünnitanud).
Suur aitäh!
Palju, palju õnne! Need hormoonid on ikka toredad asjad 😀 Vaatasin video ja omaette muigasin, kuidas naised mitte millegagi rahul pole. Nii tahtsid sünnitama minna ja kui asi käes, siis ei tahtnudki enam. Aga ma saan nii hästi aru. Ma olin ka valmis sünnitama ja üldse ei jaksanud kuidagi olla jne, aga kui veed ära tulid, siis selget mõtlemist enam polnud, käes värisesid jne. Ja ma usun, et keha oligi väsinud. Mul esimene laps sündis hommikul, valud kestsid väga väga ja olin välja puhanud. Teisega tulid veed südaööl, kui just olin voodisse läinud et magama minna. Oli ikka raske küll mingeid jõuvarusid leida. Aga olgem ausad, selleks ju need valuvaigistid olemas ongi, et kergem oleks. Igaljuhul oleme me naises võimsad!
Ma ei mäleta enam, kas mul videosse jäi sisse, aga ma olin ikka sügavalt häiritud, et mismõttes hakatakse midagi esile kutsuma, kui mul oli plaanis Ikeast jõulutähekesi ja kaneelisaiu ostma minna. :’D
Palju, palju õnne Sulle ja kogu teie perele! Olen Sulle kaasa elanud ja iga päev Su peale mõelnud.
Õnneks leidsin Su videod ja sedakaudu olen kursis kõigi Su seikluste ja ootamatustega, mis eelmise ja tänase postituse vahele jäävad. Rõõmu ja rahulikku olemist teile ja mõnusat kohanemist 6-liikmelise perena! Te olete nii armsad – üks väga vahva perekond!
Aitäh! Ma detsembris olen jah rohkem videolainel, endale seatud väljakutse mõneti. Seega tore, et videod leidsid!
Suur tänu ilusate sõnade eest ka!
Ma pole küll mingist otsast usklik, aga vahel ikka tuleb meelde see ütlus, et inimene teeb plaane ja Jumal naerab… mu enda elus juhtub seda ikka liigagi tihti! Sinu postitust lugedes meenus see jälle. Aga lõpp hea, kõik hea!
Nii vist on tõesti. Peaksingi endale ka seda veidi rohkem meelde tuletama.
Uhh… hirmutav lugemine! Aga õnn, et kõik siiski hästi läks ja teid on nüüd kokku rohkem kui pool jalgpallimeeskonda!
Palju õnne ja jõudsat kosumist! 
Hahaaaha, pool jalgpallimeeskonda.. 😀 Aitäh sulle!
Ma lugesin kohe sünnitusloo ära, kui selle avaldasid ja videosid vaatasin ka kohe, aga alles nüüd kirjutan siia kommentaari.
Mina ei kartnud raseduse ajal sünnitust üldse, sest naise keha on ju loodud sünnitamiseks ja mõtlesin, et küll ma sellega hakkama saan.
Sünnituse algus oli nagu pidupäev, sest kohe pidin ju kohtuma oma kauaoodatud beebiga. Sünnitus algas leebelt ja väga valusad olid vaid viimased paar tundi. Aga lõpp oli väga raske, sest laps sündis vaakumiga ja mina vajasin mehaanilist platsenta eemaldamist. Lapsel hakkas minu rinnal külm ning ta hakkas kahtlast häält tegema, seega viidi ta üsna kohe pärast sündi ära. Sain lapse sülle alles kolm tundi pärast sündi ja siis ta juba magas oma esimest sügavat und ning meil jäi ära esimene tutvumine kui laps on veel ärkvel. Söötminegi õnnestus alles järgmisel päeval, kui lõpuks õnnestus laps üles äratada. Ma arvan, et kui Sul poleks epiduraali enne tehtud, siis oleks emakat puhastatud üldnarkoosis nagu mul, see on vähemtraumeeriv, aga samas narkoosist toibumine võtab aega. Kõik need emotsioonid, mida Sa kirjeldad on väga sarnased minu tunnetele kui ma mõtlen tagasi oma möödunud sünnitusele. Kuigi aja jooksul natuke olen vist leppinud asjaga, siis nüüd pea neli aastat hiljem ikka mõnikord mõtlen, et miks küll nii läks. Päris kaua aega tundsin isegi end natuke ebaõnnestununa – kuidas küll mu keha ei saanud hakkama. Tobe on nii mõelda ma tean.
Jõudu Sulle nende tunnetega kohanemiseks ja palju õnne teie perele väikese Milo sünni puhul!
Ma arvan, et pole üldse tobe. Vastupidi – täiesti arusaadav. Tobe on pigem see, kui inimestele öeldakse kuidas nad tohivad või ei tohi tunda. Eriti nii isiklike ja suurte asjade puhul.
Palju õnne esiteks!
Loos oli mulle nii palju tuttavat – minu poja sündis kolm aastat tagasi, 7.12.2016, ilunumbritega 52 cm ja 4.2 kg Platsenta oli emakaseina külge kasvanud, seega sain sama protseduuri, mis sulle tehti, aga üldnarkoosis, kuna ma epiduraali polnud saanud. Sellega oli üldse naljakas lugu, algul tuli 10 h jooksul avatust 2 cm, siis avati veed ja 6 h hiljem oli täisavatus – aga mina olin selleks ajaks juba niii kurnatud ning emotsionaalselt läbi, et kui mulle ämmakas kontrolli ajal ütles, et 8 cm ja epiduraali ei saa (mida ma algselt kohe ÜLDSE ei tahtnud), hakkasin ma suurest pettumusest nutma Üldse oli hilisem taastumine mu jaoks täielik kadalipp ja mõtlesin ma palju kordi, kuidas ma nii saamatu olla saan.
Täna aga vaatan oma imelist poega ja olen uhke nii enda kui tema üle, minevikuhaavadest olen nüüdseks üle saanud
See enda saamatuna tundmine on vist tegelikult jah midagi sellist, mida juhtub päris paljudel. Õnneks saame kõik hiljem aru, et nõnda polnud ja lihtsalt läks asi keerulisemalt kui oleksime osanud arvata <3
Palju õnne!
(ja nüüdseks juba palju õnne ka esimese minisünnipäeva puhul! 
) Lugu läks vahepeal nii hirmsaks, et hea, et ma tugitoolis istusin… Aga lõpp hea – kõik hea! Minul on kõik kolm sünnitust olnud sellised, et ainult tänu suurepärastele arstidele on mul kolm imekallist tütart ning endaga ka kõik korras. 1. enneaegne sünnitus, 2. erakorraline keiser, 3. vaakumsünnitus, nabanööris sõlm. Eks ma olen ka igakord lootnud, et saaks võimalikult loomulikult ja ise… aga kui ei saa, siis hea seegi, et arstiteadus on niivõrd arenenud. Ma ei tea küll, kuidas ma sellistes rasketes olukordades suudaks taluda sellist kõrkust nagu selles loos anestesioloogi puhul oli :O
Tänapäevase arstiteaduse võimalused on tõesti imelised!
Ma tolles hetkes polnud ka eriti vaimustuses anestesioloogi suhtumisest, aga peamine mõte oli ikkagi see, et saaks ometi valust lahti, nii et õnneks see erilist traumat ei jätnud.
Ahjaa.. tahtsin veel lisada, et vaatasin videot ka ja ikka imenunnu beebi on
aga no te teate seda ilmselt ise ka 😉