Jõuluks koju?

Mul on väga raske sõnadesse panna seda milline tunnete virr-varr mu sees majaga seosnevalt pidevalt käib. E.L. James saaks siit kohe hulgaliselt materjali, sest viiekümnest hallist varjundist on siin musta ja valge vahel asi kaugel. Pigem on neid varjundeid lausa 500. On tüdimust, ärritust, viha, pettumust, ootusärevust, rõõmu, elevust, kahtlusi – ainult nimeta üks emotsioon ja ma luban, et olen seda viimase paari kuu  kahe aasta jooksul tundnud.

Üleeile käisin maja peal ja mingi osa minust tahtis lihtsalt redelile nõjatuda ja kõik sisse kogunenud tunded välja lasta. Suurest kergendustundest nutta. No need tunded, mida ma pole juba omaette sahtlisse kirjutanud või näiteks õhtuti veiniklaasi uputanud. Mitte, et seda viimast just eriti tihti ette oleks tulnud, aga no sellistel hetkedel kui saad aru, et Mega Suur Jobu ongi kogu rahaga jalga lasknud, ei oska nagu muud arukat ka peale hakata. Noh ja siis ma seisin seal ja vaatasin kuidas käis hullem sagimine kui mesilastarus. Maja, mis nii pikalt kurvalt seisis ja ootas, oli nüüd ühtäkki töömehi täis. Kuskil alustati kipsplaatidega, kuskil veeti elektrijuhtmeid, kuskil tegeleti torutöödega. Üle kuue inimese askeldamas selle nimel, et meil oleks koht mida varsti kutsuda koduks. Ja see tunne täitis mind lihtsalt nii sõnuseletamatu elevusega, mis korvas ka selle hetke, mil tundus, et enam rohkem metsapoole ei saa asjad minna ja siis avastasin ma alloleva pildi.

Tähendab mina avastasin konkreetselt pildi ehk selle foto. Olukorra ise avastas Bruno, kes mingil põhjusel arvas, et oleks hea mõte seda mulle mitte mainida. Talle nimelt tundus, et ma olin umbes millimeetri kaugusel plahvatamisest (see oli täpselt Mega Suure Jobu jamadega samal ajal) nii et ta arvas, et see vaatepilt mõjuks ilmselt mu jaoks tuumapommina. Aga noh, kui ma siis hakkasin endale ta telefonist ühte pilti saatma, vaatas mulle sealt vastu ka see ja eks ma siis karjatasin üle terve elamise, et mis kuramuse kuramuse kurat see veel olema peaks. Mu sõnavalik vajas võib-olla natuke suuremat tsensuuri. Ma arvan, ega ma hästi ei mäleta mida ma öelda võisin, aga ilmselt tuli tossu igalt poolt kust tulla andis.

Kes tegi, seda me ei tea. Kindlustus pole aga tänase päevani suutnud seda ust välja vahetada ja kui see jääb viimaseks asjaks mis majas korda saab, eks mul tuleb siis veel seda tossu kuskilt.

Kõige loogilisem oleks olnud arvata, et ehk oli see Mega Suure Jobu kättemaks kohtutäituri ja politsei poole pöördumise eest, aga samas pole see variant mida me kumbki oluliselt uskunud oleks. Ta teadis, et meil on allkorrusel turvaklaasid. Kes seda sisse lüüa üritas ilmselgelt ei teadnud. Suvalise vandalismi välistasime samuti. Sel juhul oleks sisse proovitud lüüa mõnd maja tänavapoolset akent. Nimelt pole maja eest peaaegu võimalik aeda pääseda. Või noh on, aga selle jaoks peab olema väga peenike ja läbi heki endale teed rajama ja üleüldse teadma, et on kuhu seda teed rajada. Pigem kaldus me arvamus selle poole, et ehk proovis keegi, kes teadis, et majas on ehitusmaterjale ja tööriistu, sisse murda, et need endaga võtta. Ei tea, teooriaks see jääbki. Igatahes au ja kiitus turvaklaasile, millest sissemurdja siiski jagu ei saanud ja pidi alla vanduma. Eks see oli selles suhtes ka üsna üllatav kogemus, et üldiselt on me väikelinn turvalisuse poolest üsna eeskujulik. Inimesed unustavad autovõtmeid ette ja majauksi lukustamata ning kõige mustem stsenaarium on see, et naabrimees võtab su autovõtme eest ära ja tuleb varahommikul sulle ukse taha seda tagasi andma, sest “ma igaks juhuks, hilja õhtul ei hakanud enam äratama!” Rääkimata sellest, et kui kuskil kellegi koer kondama läheb, siis toob kahe tunni pärast keegi ta tagasi. Ka siis kui kaelarihma pole. Lihtsalt teatakse kellele ja kuhu viia. Selline mõnus kogukonnatunne noh. Aga erandeid peab ju alati olema.

Tagasi olulise juurde.

Seda ma juba ütlesin, et meie teine laen seisis ja seisis, sest kõikidel maailma laenuhalduritel tundus olevat koroona. Täna tuli lõpuks rõõmusõnum, et kõik on korras ja alates homsest võime seda raha kasutama hakata. Ehk siis saame ära maksta viimase puuduva osa treppide ja põrandate eest ning tellida ära kõiksugused plaadid. Aega võttis aga asja sai – saime isegi kööki plaadid valitud. No ütleme nii, et ikka väga valulik protsess oli, sest minu ja Bruno maitsed teevad viimasel ajal kõike muud peale ühtimise ja nii me siis kompromissitame. Seda ma üldse ei räägi kuidas me elutuppa seinavärvi valida proovime. Õnneks praegu on veel muid asju valida ja see otsus võib paar nädalat oodata.

Oleme siin igatpidi klapitanud ja eelarveridasid ümber kirjutanud, saanud häid ja halbu uudiseid ja uuesti ümber kirjutanud ja asjadest loobunud (no näiteks teade, et põrandaküte läheb 800eur kallimaks võrdub siis sellega, et terrassi praegu ei tee), prioriteete hinnanud ning lõpuks jõudnud sinnamaale, et kui alguses tundus ainuüksi tubade värvimine millegi kauge ja kättesaamatuna, siis praeguseks on selge, et ainuke asi mis saab esialgu puudu jääma on põrandaliistud. Ja terrass. Samas ma pole kindel palju me seda talvel ikka kasutaks. Kõigi eelduste kohaselt on meil kevadel siiski mõlemad.

Ma mäletan kui meil tekkis vahepeal see unistus jõuludeks sisse kolida. Ja seda hetke, mil see kildudeks purunes. Ütlesime trepipaigaldajale, et sooviksime treppe saada novembri viimasel või detsembri esimesel nädalal. Noogutas. Kõik ok. Ja kaks päeva hiljem helistas ja ütles, et 24.12 sobib siis jah? No ilmselgelt ei sobi, aga kui sellest järgmine vaba aeg on jaanuari keskel, siis mis ikka peale hakkad.

Ainult, et ilma treppideta sisse ei koli. Ja olgem ausad, ükski trepipaigaldaja 24.12 ei tule ka. Või siis tol päeval tunniks tuleb, aga siis tulevad pühad peale ja ta mitu päeva ei tule. Kokku vajab ta kolme päeva.

Ja sinna läkski me lootus jõuludeks sees elada. Tekkis teine lootus. Hoopis jõululaupäev uues kodus veeta. Köök tuleb ju detsembri keskel, ehk saaks põrandadki paika. Meie auto on ju küllaltki suur. Istmed alla ja saame diivani mitmes tükis kohale küll vedada. Ja diivanilaua. Ostame kuusepuu, teeme omale õhtusöögi ja tähistame jõule seal. Ja siis läheme linta-lonta Bruno vanemate juurde magama. Kummalisel kombel tundus see isegi üsna armsa mõttena. Bruno muidugi ei mõistnud miks me peaks ainult jõululaupäeva jaoks endale kuuse ostma, aga siis ma tuletasin talle lihtsalt meelde, et see aasta on üks täielik käkerdis ja kõik majaga seonduv on mu närvid nii ära söönud, et kui ma tahan endale jõululaupäevaks osta kuuske majja kus ma ei ela, siis pagana päralt ma ostan endale üheks päevaks kuuse ja olgu okkaid täis selle suu, kes julgeb öelda, et see pole mõistlik. Ma nüüd ei tea kas ta hakkas kartma, et ma tõsimeeli talle öösel okkaid kurku toppima hakkan või ta lihtsalt nõustus, aga igatahes sai see meil selliseks vaikseks plaaniks.

Kuniks paar päeva tagasi helistati ja öeldi, et me trepionu vajab operatsiooni ja ei saa terve detsembri tööd teha. Uudis, mis meid korraks natuke rajalt maha niitis, aga millele pärast 20sek vaikust järgnes hoopis teistlaadi uudis – teisel paigaldajal oleks ka võimalik tulla ja juba detsembri alguses. Noh ja siis küsiti muidugi, et miks meile esimene aeg üldse nii hiliseks kuupäevaks anti, kui neil on palju varasemaid ka pakkuda, mille peale me tahtsime Brunoga vist mõlemad juba karjuda, et me ei saanud ju midagi teha, me tahtsimegi varem, aga olgu. Nagu mantrat “ei lähe närvi, ei lähe”.

Ja kui tuli uudis, et trepid saab palju varem kui arvatud (sest meie remondimaailmas on paar nädalat VÄGA määrava tähtsusega), siis hakkas meil äkitselt maru kiire. Sest kui on trepid, siis saab kolida. Sest põrandaküte on hiljemalt 14.12 maas. Seega hakkasime me hauduma plaani kuidas siiski oma jõuludeks sisse kolimine reaalsuseks muuta. Kas see ka õnnestub, ei tea. Ei salga, et läheb MARU kiireks. Praegune optimistlik ajakava näeks ette seda, et nädalavahetusel saaksid kolmanda korruse magamistoad kruntvärvi alla, järgmise nädala lõpus teise korruse omad ja ehk ka mingi osa esimesest korrusest. Seejärel on vaja ära värvida kõik 15 ust. Detsembri esimesel nädalal peaksid kohale jõudma tüdrukute magamistubadesse mõeldud tapeedid ning samal ajal läheme ja ostame ka seinavärvid ära. Üleeile käisime poodides natukene ringi vaatamas ja võtsime mõned näidised, et lapsed valida saaksid.

Kui värvimine minus erilist muret ei tekita, sest selle jaoks on meil ka abilisi, siis suurem küsimärk on mu jaoks põrandad ja plaatimistööd. Viimase puhul oleme Brunoga nõus, et kuigi see on lisakulu, peaks seda tegema keegi teine. Alustuseks kasvõi seetõttu, et meil on ajaga kitsas. Brunol plaatimisega kogemust pole, mistõttu tuleks tal kõigepealt võtta aeg, et endale põhitõed selgeks teha ja olgem ausad – midagi esimest korda tehes ei liigu ka eriti kiiresti. Pluss tekivad ikka mingid rumalad vead ja meil on rumalatest vigadest umbes kõriauguni, nii et las teeb keegi kes oskab ja kel pole vaja harjutada. Ainult, et me pole seda inimest veel leidnud. Ja üldjuhul need inimesed pole valmis kohe kahe päeva pärast tulema midagi plaatima.

Ma luban, et ma ükspäev tulen ja näitan teile natukene meie valikuid. Nii plaate kui värve kui tubade inspiratsiooni kui üleüldse mõtteid kodu kohta. Pean lihtsalt endas selle motivatsiooni üles leidma. Ja mõtlema kas tahan kohe näidata täpseid valikuid või pigem lihtsalt mingit aimdust anda, et oleks hiljem põnevam. No näiteks tapeedivalikute osas.

Igatahes, sõbrakesed! Halleluuja, meil on varsti kodu! Mitte maja. Kodu!

Milo tuba, mida ei pidanud alguses olema

Veel nädalake tagasi oli nii

Ja nüüd on juba nii:

Eileeni tuba

Eloise’i tuba

Ella tuba