Mõtlesin ükspäev, et tahaks mingisugust eksperimenti teha. Mulle pakuti, et aga suurepärane mõte oleks ju ärgata kell viis hommikul. No teate küll, nagu paljud väga produktiivsed ja asjalikud inimesed. Ma seda eksperimendimõtet täitsa mõistan. Muidugi seda on tehtud ka. Armas Katariina näiteks hiljuti. See pildimaterjal seal eksperimendi juures oli mu lemmik. Mina ei suudaks. Ma lihtsalt ei ole hommikuinimene. Ma olen mõned korrad proovinud küll. Täitsa tahtlikult ja puha. Ja lõppkokkuvõttes on terve päev raisus olnud. Aga inimesed ongi erinevad. Mina võiksin pigem ka teha selle “ärkan iga päev kell 10” eksperimendi, vot see tunduks hea mõte.
Täna kusjuures ärkasingi kell 5. Küll mitte tahtlikult. Keegi teine ka ei äratanud. Jah, see on märkimis-, ja tähistamisväärne samaaegselt. Tähistasin just sellega, et tellisin Bolt Foodiga endale hambapastat, sest mul ununes maha ja ma hindasin oma võimalust poodi ilma jalaluumurruta jõuda nullilähedaseks. Ma muidugi annan endale aru, et see Bolt mulle iga pisiasja vast koju ei too ja homme tuleb mul nii või naa nende kõnniteedega rinda pista, aga see on homme. Täna olen ma veel kevadega harjunud ja mitte jääga. Ja see koju toomine ei maksnud ka miskit, nii et ma korraks nautisin seda äärmiselt mugava inimese elu. Ja see inimene minus, kes keskkonnast hoolib vangutas pead. Ja siis tuli meelde, et ainuüksi täna olen ma sõitnud kahe erineva lennukiga, nii et mina isiklikult keskkonnast siin rohkem ei räägi. :’)
Igatahes kell 5, jah! Äratuskell oli pandud kuueks. Ja siis ka 6.05, 6.10, 6.15 ja 6.20. Viimase äratuse nimi oli väga poeetiline “Kurat, tahad lennukile jõuda või ei taha???”. Mulle meeldib oma äratustele nimesid panna. Sellest loetelust leiab ka “lapsed end ise kooli ei vii”, “tööle ei peaks sättima?” kui ka “palun ära maga oma elu maha”. Ole loov seal, kus saad. Kes maalib telliskiviseintele, kes seab endale äratusi, kus endaga tõreleb.
Aga kuna ma väga, no kohe väga, kartsin sisse magamist, siis otsustas mu keha end viiest äratada. Oi, kuidas ma polnud rahul. Ja siis…siis suikusin ma uuesti unne umbes 5.55. Selleks, et kell kuus äratuse peale põhimõtteliselt lakke hüppaksin. Need viis minutit olid magusamad kui karamellikaste, ma ütlen. Oi, kuidas ma armastan karamelli. Ja magamist.
Pidin rongiga end lennujaama vedama, sest noh, polnud selline kellaaeg, kus tahaks kangesti autoga Luksemburgi minna. Tähendab, ma väga oleks tahtnud, aga paraku ka kõik need inimesed, kes sinna hommikuti tööle sõidavad ja neid on natuke liiga palju. Muidugi on igal viimasel korral olnud rongiga mingi jama. Noh, et kas ei tule üldse või tuleb tund hiljem või ei sõida lõpp-peatusesse või mingi muu varia. Sel korral oli punkt seitse minti pärast seitset (mis ilus kellaaeg – mu lemmiknumber on 7!) rong ees. Ja isegi ruumi oli. Isegi kohvri jaoks!
Ja kohe pärast rongijaamast välja astumist tuli õige buss. Luksemburgis on ühistransport (sh rongid) muide tasuta. Ma vist olen juba öelnud. Aga alati võib korrata. See on äge. See tasuta transport siis, mitte kordamine.
Esimene lend oli peaaegu tühi. Kohe vandeseltslaslik tunne – mina ja mu viis-kuus kamraadi, igaüks teistest nii kaugel, et võis ekslikult end ainsaks reisijaks pidada. Hea ja rahulik. Lugesin lennu ajal ühe raamatu läbi. Nii ilus oli, et ilmselt loen millalgi üle. Enamikke raamatuid ei saa. Seda ka vist pigem tervenisti ei saa, aga mingeid mõtteid küll.
Kohale jõudes olin nagu eksinud. Kõik viimased korrad on vahemaandumine olnud Frankfurdis. Varssav tundus nii..vale. Tähendab, lennujaamal pole midagi viga, aga see teine oli nagu koduseks saanud. Kindel koht, kust oma redise-kanavõileiva ostsin. Kindel koht, kus istusin ja arvutit laadisin. Ma olen varemgi öelnud, et mulle väga meeldib kui on mingi rutiin, kindlad asjad. Ja nüüd oli mäkkdoonalds ja Victoria’s Secret ja töötajad, kes inglise keelt ei rääkinud ja väga harjumatu.
Teine lend oli see-eest täiesti täis. Väga palju kamraade. Lugesin teise raamatu läbi. See oli muidugi päris õhuke. Ja jälle hästi ilus. Mulle nii meeldib kui mu päevas on nii palju ilusaid hetki. Kui raamat sai läbi, siis tundsin kuidas päike läbi aknaklaasi mu põski paitas ja äkitselt oli nii kerge olla. Pole ammu nii kerge olnud. Suhkruvatipilved ja puha. Ja siis muidugi lõi vasakusse kõrva selline valu, et kahe sekundiga oli terve pea seda täis ja siis ma võib-olla nutsin natuke. Ainult võib-olla, sest ma olen täiskasvanud inimene, kes suudab avalikus ruumis oma valuaistinguid ja muud kontrolli all hoida. Võib-olla. Naine mu kõrval oli selles täiskasvanu olemises tunduvalt parem ja jälgis mind ainult silmanurgast ning pööras pea ära iga kord kui talle tundus, et ma seda märgata võiks. Vist oli nii parem. Võib-olla. Samas võib-olla oleks olnud kena, kui ta oleks küsinud, kas kõik on korras? Kuigi..mis siis oleks saanud? Ma oleks öelnud ei ja edasi? Ta oleks seda nentinud ja kõik. Teha poleks ta ju midagi saanud. Ma lihtsalt jäin mõtlema, et ma ise oleks küsinud. Samas ma küsingi liiga palju. Ja osutan liiga palju. Jah, mul see adekvaatne täiskasvanu olemine ei tule hästi välja. Vähemalt mitte siis kui me defineerime seda nõnda, et peaks tegelema vaid enda asjadega. Samas annan ma endale aru, et paljud ei tahagi võõrastega suhelda. Veel vähem siis, kui on näha, et neil on probleem. See, et mind selliste asjade juurde lausa tõmbab, on ainult JA ainult minu enda asi. Seda ma üritangi endale aina enam selgeks õpetada: et ma pean muret tundma ENDA käitumise üle, mitte teiste oma. Sest muuta-kohandada saan ma vaid enda reaktsioone. Aga see on selline noh…õppeprotsessis asi, ütleme nii.
See valu õnneks läks mööda. Kõrv on küll siiani lukus, nii et olgu hoiatatud kõik, kes mind homse jooksul kohtavad – ma ilmselt karjun, sest ma ise ei kuule midagi ja mul on see vanainimese sündroom, et siis mu meelest ei kuule keegi mind ka.. Ma siin olen ninast kinni hoidnud ja puhunud ja haigutanud ja mingeid imelikke asju teinud. Küll lõpuks ikka lahti läheb (mu 14 aastane alter ego praegu kihistab selle lause peale, just sayin’).
Just lõpetasin ühe õige hea vastlakukli söömise, panin kirja homse to-do nimekirja ja siis tabasin hetke ära. Mõnikord on niiviisi, et on mingi hetk, mis on tegelikult nii tavaline, aga samas selles on midagi. Mõistetav…eks? Seisin oma ööbimiskoha ees. Vana puumaja Kalamajas. Ja sain aru. Ma unistasin lapsena kunagi sellises majas elamisest. Olgu, lapsepõlves oli see maja pigem Kadriorus. Suuremaks saades liikus Kalamajja. Aga ma kujutasin seda just niiviisi ette.
Sarnane hetk oli mul eelmisel korral. Kui ma olin äkki 19-20, siis oli mul oleviku kohta väga vähe visioone. Tuleviku osas natuke rohkem. Ja ma mäletan selgelt, millisena ma oma elu kolmekümnendate alguses ette kujutasin. Mu kujutlus oli, et ma elan kesklinnas uues ja pigem modernses korteris ning töötan mõne ajakirja toimetuses. Mulle tuli see meelde kui töölt tollesse kesklinna korterisse kõndisin. Et see ongi see. Lihtsalt teises võtmes, natuke nagu paralleemaailm. Sest mu kujutelmas polnud mul lapsi ega abikaasat. Ainult mina. Võib-olla üks pärsia kass ka. See oli hetk, mida ma ei osanud seletada. Natukene nagu maitseks õrnalt keeleotsaga seda elu, mis pole päriselt, aga mis oleks võinud olla? Sest ma ju sellel hetkel olin Eestis üksi. Olgugi, et teised olid olemas. Lihtsalt mujal. Ja samas hetk, kus teadsin, et ma olen rõõmus, et elu on selline nagu ta on. Ja siis oli see ka hetk, kus ma sain aru, et need kaks maailma eksisteerivad tegelikult mingil määral koos. See oli hästi ilus ja keeruline hetk. Nagu millegi taipamine.
Praegu on aga see hetk, kus ma panen arvuti kinni. Lihtsalt olen. Vaikuses. Mu keha ütleb mulle, et ta tahaks magada. Aga ma tunnen, et ma tahan natuke seda vaikust. Seda vaikset hetke. Võib-olla tahan veel veidi lugeda, võib-olla hoopis midagi üles märkida. Võib-olla.
Ja homme on uus päev oma uute hetkedega.
Ma praegu ei viitsi seda täpset protsenti otsida, aga mingi uuringu järgi sobib kell 5 ärkamine väga vähestele inimestele.
Ja tahtsin küsida, kuidas tundub mõte, et depressioon on lõhe reaalsuse ja unistuste vahel? Olen ka ise sellele palju mōelnud, aga vist osaliselt, osade inimeste puhul isegi tõene, aga teiste puhul kaheldav aga tundub mulle mõte, mis väärib mõtisklemist.
Ja viimaseks-oled minu silmis ülitubli. Olles ka ise kogenud ärevus-ja paanikahäiret, oleks minu jaoks üksi lendamine ja lennujaamades seiklemine totaalne eneseületus. Halval päeval on isegi kodulähedases toidupoes käimine liiga raske. Aga õnneks on ka paremaid päevi, kui kōik tundub vōimalik.
Ma mõtlen ka, et kuigi see varajane ärkamine on kindlasti harjutatav, siis seal peavad ikkagi mingid teised tegurid ka mängus olema, mis määravad ära, kas sobib või ei.
Mis puudutab depressiooni, siis tead, ma isegi kohe puusalt ei oska nii öelda, aga see kõlab nagu millegi moodi, millel võib oma tõde sees olla küll.
Hei!
Ära selle lukus kõrvaga liiga hoogu mine, mul kunagi läks ka nohuga lennates lukku ja siis ma nuuskasin lõpuks endal trummikile katki. Kohe päris pikalt sain kurt vanainimene olemist harjutada.
Noorena suutsin alati kell viis ärgata ilma ,et oleksin laiba oleku tundega . Mitte ,et ma teaks mis moodi see tunne on aga noo toome ikka säärase võrdluse siia eksole . Siis sai suviti vanaema juurde lauta tööle nagu lille laps mindud ükskõik mis kell. Nüüd on nii ,et vihkan kõiki kes mind ka kell kaheksa üles ajavad . Eriti vihkan ma oma naabreid selle eest , vabalt kell seitse võib kellegi pesumasina kuivati möll mind üles ajada siis tahaks minna ja küsida ,,Ouu kas sa oled normaalne inimene v ? ,, Ilmselgelt ei . Lase magada eksole . Mõned kuud tagasi pidin kell viis isegi ärkama ,peale selle et see tunne oli õudne siis ju tuli minna ka haigla protseduuridele ja hiljem magasin päev otsa .Mina kes muidu päeval ei maga grammigi. Kõige hullem on see ,et varsti tuleb taas mul sama tee ette võta . Kurb aga teatud elu sündmuse nimel tuleb see piin ära kannatada. Muidu olen ka nende seas kes valiks kell kümme ärkamise . Mul kõrvade puhul aitab alati vaxol . Siis on nagu naktsi kõrvad lukust lahti . Mitte ,et kõigil aitaks see aga mul küll.
Mul oli see täiesti meelest läinud, aga lennates olen sama kõrvade valu kogenud. Lendasin oma erasmuse semestrile, elevil ja üksi, kui lennuki laskuma hakates lõi kõrva selline valu, et ma nutsin lahinal aga hääletult, sest hääle tegemine oleks rohkem valu teinud. Olin sisemiselt täielikus paanikas ja veenudnud, et trummikõle lõhkeb kohevarsti. Väliselt istusin nagu kivikuju, pisarad mööda nägu voolamas, süli neist märg.Teadmine, et keegi ei saa midagi teha enne kui maandume ja siis on juba kogu kahju ära olnud, oli kohutav.
Mõneks ajaks sain sellest kerge lennu/maandumishirmu, aga siiani pole see õnneks kordunud!
Olles oma kõrvadega läbi teinud pika pika pika mädase keskkõrvapõletiku eluetapi ja korduvalt läbi teinud kuulmekile mulgustumise, võin lohutada, et esiteks mulgustumisega lõppeb valu silmapilk ja teiseks, see ei tähenda kurdiks jäämist, vaid kile ikka taastub ja ka mulgustunud kilega kuuleb. Olen kordi kordi kordi talunud ka pead plahvatama panevat kõrvavalu lennuki maandumisel, kuni üks arst möödaminnes soovitas ennetavalt umbes tunnikene anne maandumist sisse võtta Zudafedi tableti. Sellest ajast peale pole enam valu ees hirmu pidanud tundma. On aidanud 100%. Julgen soovitada.
Oeh, seda kirjeldust oli juba nii kurb lugeda. Need hetked on tõesti nii vastikud. Mul on hea meel, et rohkem juhtunud pole!
Armas Britt, mina olen 48 aastane ja ma tunnen ennast päris tihti täitsa tüdrukuna. Rääkisin sellest oma 77 aastasele emale, kes teatas, et tal sama tunne. Nii et see adekvaatne täiskasvanu olemine on ülehinnatud seisund. No minu meelest, aga võibolla ütleb seda see tüdruk minu sees:)
Hee, see oli NII tore kommentaar!
Lendamiseks saab apteegist selleks mõeldud kõrvatropid osta. Kõrvad lähevad lukku ikka, aga valu saab nende abil vältida.
Proovin ära!
Minul aitas, kui kõrvasiseseid klappe kasutasin. Lõi väga valusaks ja lukku, panin klapid kõrva – lukust lahti ja valu otsas. Niisiis võib see kõrvatropi asi ka tõele vastata.
Ostsin ka enne eelmist lennureisi nüüd ära! Proovimiseni küll ei jõudnud mingil põhjusel. Aga järgmisel korral katsetan.
Kas oled môelnud, et sul on grafomaania?
Milan Kundera, in The Book of Laughter and Forgetting (1979), explains proliferation of non-professional writing as follows:
Graphomania inevitably takes on epidemic proportions when a society develops to the point of creating three basic conditions:
1/ An elevated level of general well-being, which allows people to devote themselves to useless activities;
2/ A high degree of social atomization and, as a consequence, a general isolation of individuals;
3/ The absence of dramatic social changes in the nation’s internal life. (From this point of view, it seems to me symptomatic that in France, where practically nothing happens, the percentage of writers is twenty-one times higher than in Israel).
Ei.
Mulle meeldib ka raamtuid lugeda. Loen vb kuu aega ühte ja sama mismoodi see raamat ühe lennukisõiduga loetud saab? Ma ilmselt oln kõige aeglasem lugeja ever
Ei, sa kindlasti pole kõige aeglasem. Aga mina olen tõesti kiirlugeja.