Hommik. Linnulaul. Ruloode vahelt salaja sisse piiluvad päikesekiired, mis seinale soojad triibud maalib. Ärkan õndsuses.
Oli hommik ja oli linnulaul. Isegi needsamused kuldsed triibud pruunikatel seinalaudadel olid. Aga polnud õndsust. Oli mu kõrval rahutult sahmiv Milo, kes vähkres rinda otsides, seda leides endiselt rahul polnud ja ikka edasi sahmis ning puhises. Nii nagu ta oli teinud terve öö. Seega oli õndsuse asemel väsimus. Bruno võttis selle kuuekilose ja sahmiva miniinimese ja alustas päeva tunduvalt varem kui oleks tahtnud, et ma saaks olla natukenegi vaikuses ja rahus. Teadmata, et just vaikus ja rahu on need, mis mind praegu hirmutavad. On liiga vaikne ja liiga rahulik.
Nihutasin end natuke eemale ilaplekkidest, vaatasin neid soojasid triipe seinal ja…ei tundnud midagi. Tühjus ja tujutu olek. Tuli meelde, et meie regioonis olevad haiglad on ülerahvastatud. Et toidupoodi lastakse inimesed viiekaupa ja ega neist polegi enam suurt midagi osta, sest meie linnakese keskmise (!) ostukorvi maksumuseks on viimase kahe nädalaga tõusnud 600 (!!!) eur. Et koju tellitud toidukorvide maksumus on küündinud 1700 euroni. Ning ühtäkki ei rõõmustanud ei linnulaul, päike ega lubatavad 18-19 soojakraadi.
Kuidas olla rõõmus, kui kõik tundub nii trööstitu? Kui päevas tehakse tuhandeid ja tuhandeid trahve inimestele, kes ei saa karantiinist aru ja räägivad vandenõuteooriatest ning jauravad gripist. Kes ei saa aru, et asi pole ammu enam ühes viiruses. Asi on arstide töökoormuses. Asi ei ole isegi rahas või palatite/haiglate juurde tekitamises. Asi on personalis. Sest ühel hetkel saab meditsiinipersonal lihtsalt otsa, neid ei jagu. Aga elu käib oma rada pidi. On neid, kes saavad kodus infarkti. Neid, kes satuvad raskesse autoõnnetusse. Väikelapsi, kes kodus lämbuvad, sest toppisid suhu midagi, mida ei peaks. Kõik tavapärased õnnetused jätkuvad nii nagu alati. Ainult, et nüüd on voodikohti vähem, kiirabibrigaadid enamuses pidevalt liikumises ja aeg-ajalt pole isegi kiirabisse helistades võimalik löögile saada. Keegi ei käsi kõikidel karta või uskuda, et tuleb kuri Koroona ja teeb sinuga üks:null. Tõenäoliselt ei tee. Aga kuni leidub neid, kes karantiini ignoreerivad, ringi liiguvad, on ehk kontaktis viirusekandjaga ja seejärel ise viirust levitama asuvad, seni suureneb arstide töömaht ja seni suureneb oht, et kui kellelgi teisel läheb arstiabi vaja, siis on seda raske saada. Kuna inimesed ei kuula, on tuhanded politseinikud saadetud tänavatele, et patrullida, kirjutada välja trahve. Ja on vähem neid, kes saavad tulla appi, kui keegi teeb kodus liiga. “Mina ja maailm” suhtumine ei mahu sellesse tänasesse maailma, aga kõik ei saa aru. Jah, oma harjumusi on raske muuta, aga mida rohkem on neid, kes isegi ei proovi, seda kauem kõik lõppkokkuvõttes kannatavad.
Ja just see on see osa, mis mind hirmutab.
Ja nii ma siis lebasin ja kuulasin linnulaulu ja lihtsalt muretsesin selle maailma pärast teades, et reaalselt ainuke asi, mida ma saan teha, ongi see mida ma juba teen – kodus püsimine.
Isegi söömiseks ei suutnud ma end püsti ajada.
Lõpuks tulid lapsed ja heitsid mu kõrvale voodisse, kõdistasid, küsisid kas ma jäätist tahaks ja sain aru, et aitab küll. Igavesti ei saa voodis elada ja ega see muserdunud olek ka midagi ei aita. Olgugi, et vahepeal on lihtsalt vaja kõik sellised tunded endast välja saada. Ja lõppkokkuvõttes pole see olukord kellelegi kerge. Ka lapsed ei saa aru, miks enam mänguväljakule ei tohi, miks ei tohi sõpra külla kutsuda, miks nii-miks naa. Praegu võtavad nad seda kõike veel kergelt, aga me oleme ka alles kõige alguses. Liikumispiirang on kestnud mõned päevad, ees ootab veel palju pikem aeg. Mis tähendab ühtlasi, et ees ootab veel palju-palju seletustööd.
Sõin selle pakutud jäätise, panin trenniriided selga ja palusin Brunol tuld anda. Bruno, kes ei suutnud uskuda, et ma vabatahtlikult trennisessiooni soovin, vahetas riided rekordkiirusel. Ilmselt kartes, et ma muidu mõistan, millega nõustusin. Vahepeal arvutasime veel välja, et kodus maratoni jooksmiseks oleks vaja söögitoa laua ümber teha umbkaudu 5000 ringi. Ideed igavamateks päevadeks vms.
Igatahes vedasime oma taguotsad aeda ja tegimegi tund aega trenni. Hakkas parem küll. Ja sellest tund aega hiljem olid mõned kohad nii valusad, et maailmavalule ei jaksanudki enam mõelda. Tadaa.
Siis avastasin Madli blogist lugemissoovituse ja ostsin endale e-raamatuna Armin Kõomägi “Lui Vutoon”, laenutasin ELLU abil Jo Nesbo “Nuga”ja tegin natukene tööd ka. Peaaegu tekkis inimese tunne.
Nüüd lähen ja panen kartulid ahju, alustan esimese raamatuga ja valin õhtuks mõne lauamängu välja. Ei taha seda päeva lõpetada samade tunnetega, millega alustasin.
Lauamängusoovitus ka: Pandemic. Vähemalt sobib praegusesse olukorda. Tegu on koostöömänguga ehk kõik mängijad võidavad või kaotavad koos. Mängus levib üle maailma üks epideemia ja mängijate töö on siis sellest vabaneda. Iroonilisel kombel lõpevad minu ja Bruno mängud kõik samamoodi: Aasia ja Euroopa on omadega pekkis. Siiani me veel mängust jagu saanud pole ja mäng ehk viirus võidab igal korral. Kui me kunagi võitma peaks, siis jagame oma strateegiat lahkelt riigipeadega ka (nali-nali). 😛
Ja kuna iga kord, mil ma Instagramis mingeid lastega mängitavaid lauamänge näitan, siis tuleb kohe posu küsimusi, et millised on lemmikud, millised millise vanuse jaoks, siis ma kasvõi enda lõbustamiseks proovin järgmisel nädalal kaks videot teha. Ühe, kus mängud täitsa pisidele nagu Liisu. Teise, kus mängud rohkem Ella vanusegrupile. Mul on tunne, et videona on mängudest natuke parem aru saada. Aga kõigepealt tuleb sinna jõuda.
Igatahes toredat nädalavahetust teile ja ma vist selle joru lõpetuseks tahtsin öelda, et igasugused segased tunded on praegu ok. See, mis toimub, on erakordne ja kõikide jaoks uus. On normaalne, et toimuvat on vahepeal raske mõista, see tekitab hirmu, segadust, ärevust. Neid tundeid ei tasu häbeneda ja ma loodan, et igaühel on keegi, kellega see mõttelõng lahti harutada. Või blogi, kus joriseda, eks. 😛 Asja mõte: ärge hoidke asju enda sees hirmus, et tundute naeruväärsena. Kui on tunne, et on vaja midagi hingelt ära saada, siis kurtke kasvõi siin kommentaariumis. Ma kuulan. 
Ma mõtlesin pikalt, kuidas lohutada kedagi, keda justkui lohutada ei saa ja tänasel päeval on raske inimesi lohutada kahjuks. Seega soovin sulle lihtsalt palju helgeid hetki, palju päikest, palju rõõmu ja saadan ühe pika pika virtuaalse pai! ♥️
Aitäh sulle! ❤️
Eks ei olegi miskit eriti öelda, olukord on nukker ja peab lihtsalt hakkama saama, muud üle ei jäägi. Vahest saab ärevus jagu ja poetan paar pisarat selle üle, et mu emale, onule, tädile ning vanavanematele oleks see viirus ilmselt surmaotsus, et Magistri lõputööde tähtajad löövad pea kohal kokku aga abi ei kuskilt, et ülikooli lõpetamine jääb ära, et kogemus niimoodi lõppes jne. Aga siis tuleb jälle meelde tuletada, et kui raske ja ebaaus see meile ka pole, siis võrreldes sellega, millega kõik meditsiinitöötajad tegelema peavad ning nendega kes surnud või kriitilises seisus haiglas on, on meie olukord vaid köömes. Jah, ka meie tunded on täiesti põhjendatud, aga samas üldises pildis ikkagi veidi ebaolulised mis aitab asju perspektiivi panna, vähemalt minu jaoks. Saaks paremini, muidugi, aga saaks ka palju,palju hullemini. Ma siiralt loodan, et see viirus saadakse ikkagi varsti mingisugusegi kontrolli alla, et teie ja teie pere ning lähedased olete terved, et nii mina kui mu pere ja lähedased oleksid terved ning et need, kes haiged on ,paraneksid ja kes kellegi kaotanud suudaksid edasi minna.
Jaa, minu tunded ongi suuresti seotud just nendega, kes selle olukorra keskmes on. Nendega, kes kuuluvad riskigruppi, kõikide meditsiinitöötajatega, kes töötavad meeletu koormuse all. Mul on kahju nendest. Minu igapäevaelu mõjutab ju see vaid nii palju, et ma ei tohi väravast välja minna (v.a mõned erandid) ja pean lapsi kodust õpetama. See on köömes. Ma võin siin koduseinte vahel kolm kuud ka istuda kui see üldist olukorda aitab.
Ma loodan ka, et saadakse kontrolli alla, aga eks siin mängivadki suurt rolli inimesed ise..
minu tõeline mure on see, et ootasin kaua aega juureravile oma armsa hambaarsti juurde aga nüüd ta on kinni. Aga minu hammas hakkas täna valutama:(
Ma ei teagi, millal nüüd abi saan:(
Erakorraline hambaravi peaks ikka toimuma, st just siis valutavate hammaste ravi. Võib küll olla, et mitte täpselt sinu enda arstiga.
Ma käin veel iga päev tööl (meil on kollektiivi lihtsalt harvendatud piisavalt – seega 30st inimesest on kontoris 4-6. Need kelle jaoks kontoris olemine vajalikum saavad siis kontoris olla ja teised töötavad kodust.). Seega nagu suuri muutusi elus pole. Aga ikkagi nii masendav on. Tahaks nii väga sõpradega välja, tahaks purjetama või suusatama või peole või restorani või linnas tänaval burksi süüa. Tahaks ühistransporti kasutada ja sõpru külla kutsuda. Tahaks Eestisse lennata ja pere näha. Tahaks reisida nendesse kaugetesse riikidesse mille piletid mul ju juba olemas olid. Nüüd lihtsalt jalutan iga päev tuimalt tööle ja õhtul koju ning proovin endale mõista anda, et ma isegi õnnelik – töö olemas, sissetulek olemas, kodus peika olemas, igapäevaselt näen kolleege, perekond terve, jne.
Jah, tahaks ka Eestisse! Ja juuksurisse!
Eks aitabki see kui mõelda sellele, mis on hästi ja keskenduda nendele asjadele.
Mulle meeldis see Lui Vutoon, hea huvitav lugemine.
Loodan ka nüüd selleni jõuda, mul on vahepeal teised lugemised vahele tulnud.
Tahtsin öelda, et Sa nii tublilt õpetad kodus hetkel (vaatasin videosid). Minul endal on tunded segased. Mitu päeva tahtsin nutta, sest nii segased ajad on ees. Nutsin. Nüüd on olen hakanud sellega leppima vaikselt ja olen hakanud tegutsema. Nädala alguses lihtsalt ootasin, ei teagi mida. Mõtlen siin, et meie vanaemad elasid sõja üle, mida küll nemad tundma pidid?
Tõesti, kui ainuüksi praegune olukord on hirmus, siis kui hirmus võis olla sõda? Segased tunded on praegu ok. Olgugi, et osad inimesed sotsiaalmeedias teiste hirmu alavääristada proovivad. Pea vastu! ❤️
Mina olen kurb, et ma oma esimest ja viimast last pean sünnitama üksinda :(. Ei rahusta mind ükski argument. Ma võin ju argumendist aru saada, aga see ei võta ära minu kurbust ja hirmu
Oeh, Liis! Ma ei tea kas oled juba sünnitanud, aga pea vastu. See on erakordne ja kõikide jaoks hirmutav olukord, aga sa saad hakkama! Olen mõtetes sinuga. ❤️
See aasta tuli kevad ikka väga teisiti… tiu-tiu ja hoopis teisiti.
Käisin täna poes, kodu lähedal ühes suuremas carrefouris. Tänaval ootasid kõik kenasti ca 1-1,5m vahedega oma järge, ma olin viimane, kui tuli üks noormees ja küsis esiteks, kas seisan ka sabas (ei, tead passin siin niisama, ootan trahvi). Mingi viie minuti pärast lubati järgmine sats sisse, ehk kümmekond inimest, ja me liikusime rahulikult edasi aga see tüüp mu taga ei saanud seismajäämise hetkeks hoogu pidama ja konkreetselt lendas mulle selga. Vabandas küll ja ma otseselt ei muretse selle tekkinud kokkupuute pärast aga nii tobe lihtsalt, kuidas võid anda endast parima ettevaatlikkuse mõttes ja enamus käitub mõistlikult aga mingi protsent populatsioonist ei suuda ikka normaalselt olla.
Kogu selle teadmatuse juures, mis puudutab tulevikku, ja muremõtete ja nutuhoogude.. saadab mind pidevalt ka see mõte, et elame nii põneval ajal. Täna käis mitu korda peast läbi, et okei, idee poolest nagu päris põnev film aga venib hullult ja tahaks juba näha, mis edasi saab. Seda koduaresti, mis tegelikult ju teadmata ajaks (olen täitsa üksi väikses korteris), suudan ka veel hetkel võtta omamoodi huvitava kogemusena.
Lihtsalt huvi pärast, et kui palju see keskmine ostukorv muidu maksab? See 600 tundub ikka ulme summa.
Umbes 140, nii et see hüpe on olnud igas mõttes utoopiline. Samas pole ka midagi imestada, sest poes avanebki pilt, kus kärusse loobitakse KÕIKE.
Mingi piirini on see hüpe ka mõistetav, kui varem näiteks on lapsed söönud lõunat lasteaias-koolis ja vanemad tööl, siis äkitselt tuleb nädalas vähemalt viis lisasöögikorda juurde (pluss vahepalad) ning kõik üritavad ilmselt vähemalt nädalaks toidu ette osta, aga arvestavad ilmselt vajalikku kogust valesti. Samas… ilmselt ostetakse igaks juhuks kõiki asju ja palju. Huvitav kui palju sellest söögist lõpuks raisku läheb?
Kas poekorvi hinnad on tõusnud, sest inimesed ostavad hiiglaslikke koguseid või sellepärast et toit ise on kallimaks läinud?
Hiiglaslikke koguseid..
Kas teil on tõesti nii, et lapsed üldse välja ei tohi ja poodi täiskasvanud ainult ükshaaval? Mida teevad siis nt väikese lapsega üksikvanemad, kui neil söök otsa saab? Kus jätad selle lapse, kui tuttavad-sugulased ka kõik oma koopas kinni istuma peavad?
Väga palju on tekkinud gruppe, kus üksteist abistatakse.
Ainuüksi meie linnakese fb grupis on iga päev üle 20 postituse, kus pakutakse abi, et tuua vanainimestele süüa, aidata üksikvanemaid, med.töötajaid jne. Väga suur ühiskondlik solidaarsus on.
Muule ei oska muidu reageeriga kui ei *pai*, aga kui keegi Pandemicust räägib, lähevad mul silmad särama.
Kui õigesti mäletan, siis soovitab ka mäng, et kui olete kahekesi, võtke kampa üks kujutletav sõber, st üks tegelaskuju lisaks. Harjutamise faasis ja võidusooviga soovitan ise veel seda, et ärge tõmmake tegelasi mitte loosiga, vaid valige. Hea kolmik näiteks on dispetšer, meedik ja teadlane (Ei mäleta täpselt ta nime: see, kes saab vaktsiinid lihtsamini). Meedik päästab maailma, kõik koguvad kaarte ja dispetšer tõstab vajalikul hetkel inimesi ümber, et päästa mõni appi-appi või anda teadlasele kaarte üle. Nii on alguses ja harjutades lihtsam. Hiljem kui on juba aimu, mis on need kohad, kus hakkab metsa vedama, oskate päästa ka muude tegelaskujudega
Igatahes on tegemist minu vaieldamatu lemmikmänguga ja loodan, et teiegi sellest palju mängimisrõõmu saate.
Ahjaa, ja kaks/kolm hästi paigutatud uurimisjaama päästavad ka sageli maailma 😉
Meil ka see mäng olemas. Pole ammu enam mänginud, igavaks kiskus, sest kuidagi just alati võitsime. Üldse ei mäleta, mis või kuidas. Kas meil oli ka mingi kindel plaan vms. Aga teemakohane küll, äkki peaks ka välja otsima
Aitäh soovituste eest! Loodan, et jõuame nädalavahetusel korra veel mängida.
Me oleme nüüdseks õnneks osavamaks muutunud ja hästi sattunud rollid mängivad tõesti võitmise juures üsna suurt osa.
Hmm, me ka oleme lastega Pandemicut mänginud. Meie erisus on see, et kaardi andmiseks peame küll kokku saama aga mitte samas linnas, mille kaarti anname. Mingi kaks korda siiani oleme kaotanud. Mõtlen, et äkki oleme liiga lihtsaks teinud…
Ma igaks juhuks ütlen, et ma vist väljendasin end postituses natuke valesti. Või noh, mitte liiga detailselt.
See on meie jaoks uus mäng – olemegi ainult kaks partiid siiani teinud. Ehk siis asi pole selles, et te oleks enda jaoks liiga lihtsaks mängu teinud, vaid me alles õpime mängima. 
Kuidas seal imiku arstil käimisega on?
Ma pole kindel, aga tundub, et pigem pausil, sest suurem osa plaanilisest ravist on ka lõpetatud. Mul on vaja Miloga aprilli alguses minna, eks paistab. Kuigi arstikabineti ootesaal muidugi pole see koht, kus eriti viibida tahaks praegu.