Tänasest hakkas pihta blogiauhindade hääletamisvoor ja juba mõned päevad on ka minu arvutis mitmed failid koos žüriile hindamiseks mõeldud töödega.
Ühe kategooria olen juba täielikult ära hinnanud, ühe poolenisti ja teised peavad veel veidi ootama. Kui EBA on toimunud ja tulemused avalikustatud, siis ilmselt kirjutan ka veidi pikema postituse enda mõtetest. Tähelepanekuid jagub. Enamik neist suunatud küll osalevatele blogijatele, aga mõned ka üleüldiselt selleks, et saaks asja veel sujuvamalt korraldada. Aga nagu öeldud – sellest räägime kunagi hiljem.
Täna tahtsin hoopis rahvahääletusest rääkida. Ja ma aiman juba ette, et mu arvamus ei ole kõikide osalejate seas populaarne, aga see pole ka eesmärk. Eesmärk on ehk pigem tekitada mingi mõttekoht.
Ma olen lugenud juba päris palju postitusi, kus loetakse üles enda poolt antud hääled, kutsutakse enda poolt hääletama ja ka rõhutatakse seda KUI tähtis oma kategooria TOP 3 sekka jõudmine oleks. Kui ma lähenen asjale enda vaatenurgast, siis mina (kui ma osaleksin) tahaksin võita tundega, et inimesed, kes siin piilumas käivad, on pidanud justnimelt MINU blogi kindlas kategoorias oma lemmikuks. Hinnanud väärtuslikult minu poolt kirja pandud ridasid. Tundnud, et nad saavad siit mingisuguse hea emotsiooni, hea laengu. Nende tunnetega võidaksin ma uhkelt, rõõmsalt, tahaksin tähistada.
Aga ma olen hakanud aru saama, et kõik ei näe seda päris samamoodi. Mis on vast okei, sest maailm oleks üks kaunikesti igav koht, kui me kõike sama malliga võtaks. Ma olen märganud ka inimesi, kelle jaoks kõige tähtsam ongi võitmine. Vahet ei ole, kuskohast need hääled tulevad. Peaasi, et tulevad. Peaasi, et saadud koht on võimalikult kõrge. Vahet pole, kui need hääletajad pole kindlat blogi kunagi avanud, ei plaanigi seda kunagi teha ja panevad kuskile linnukese ainult seetõttu, et keegi väga kurva näoga küsib ja rõhutab sellele, et see lihtne samm täidaks ta unistuse. Hääled saab ehk niiviisi kokkugi, aga kas see esikoht on ikka sama magus? Ilmselt tulebki siin mängu see, kuidas inimene ise asju näeb. See, kes sel viisil hääli kogus, on ilmselt uhke ja rõõmus. Ikkagi hea koht! See, kes hindab natukene muid kriteeriumeid, pigem vangutab pead.
Mitu erinevat inimest on mu tähelepanu juhtinud täna sellele, kuidas erinevates gruppides* sel viisil oma blogile hääli püütakse ja uurinud, milline on minu vaatenurk. Uurinud, kas see ei lähe mitte ebaausate võtete alla.
Viimasega on keeruline – blogiauhindade reeglistik ei sisalda sellist punkti. Ja pealiskaudselt lähenedes ei näe ma ka seda, kuidas seda täpsemalt lisada. Ei saa ju öelda, et Facebooki gruppides häälte lunimine on keelatud ja ebaaus. Grupil ja grupil on ju ka vahe. Samamoodi võib see grupp olla ka 10-liikmeline väike beebigrupp, mille kõik liikmed kindlat blogi loevad. See võib olla blogija enda sõpruskonnast koosnev grupp. Ja võib-olla ka 70 000 liikmega grupp, kuhu postitataksegi üleskutse vaid seetõttu, et suur arv liikmeid, kes on valmis ükstapuha kuhu klikkima, on ahvatlevalt suur.
Seega kuni pole definitsiooni, mis sellel kindlal üritusel määratleks ebaausaid võtteid, seni ei saa ühtki meetodit selleks ka nimetada. See-eest saab igaüks oma sõna sekka öelda. Nii võin ka mina öelda, et mina isiklikult taunin sellist lunimist. Just eelnimetatud põhjusel, et sellisel viisil võitmine ei anna ju tegelikult midagi. Olgu, jah, annab esikoha. Aga räägime nüüd päriselt? Reaalselt ei ole selle järgi võimalik blogi tegelikku väärtust ega sisu hinnata. Ja kuigi mingi idealistliku maailmapildi järgi võiks ehk hakata rääkima juttu, et aga siis saab selle esikoha ära mainida koostööpakkumisi välja saates, siis tegelikkuses ei usu ma väga, et see midagi aitaks.
Vähemalt pole ma siiani kuulnud, et blogiauhindadel saadud auhinnaline koht oleks kellegile sillutanud tee pudrumägedeni (ok, just tuli meelde, et paar blogijat teevad tõesti pudrutootjaga koostööd, ärme seda arvesse võta, eks).
Jätkan endiselt enda vaatenurgaga, sest ega mul ju kellegi teise oma pole mõtet siin edastada, onju. Kui ma näen kuskil ilmatuma suures grupis sellist üleskutset, mis isegi ei kutsu liikmeid üles blogiga tutvuma, vaid rõhutavadki ainult sellele, et mindaks ja antaks hääl, siis mul tekib antipaatia. Ja mul on tunne, et ma ei ole ainuke. Seega laiemas plaanis võib niiviisi teha endale hoopis karuteene. Kumb siis on lõppkokkuvõttes väärtuslikum? Auhinnaline koht, mis on lunitud või sisu väärtustavad lugejad?
Jah, võime ju vaielda ja öelda, et ehk tekib ka niiviisi uusi lugejaid, kes avastavad nii ürituse kui ka kindla blogi. Aga taaskord – ma ei oleks nii idealistlik.
Kujutan juba vaimusilmas ette, kuidas mõni blogija ehk nõutult pead vangutab ja tahaks küsida, et kuidas siis ometigi hääli koguda. Ja see on tegelikult hea küsimus. Läheneme siis taaskord minu vaatenurgast ehk siis, mis köidaks minu tähelepanu ja paneks mind tutvuma ja ehk ka hääletama blogi poolt, millest ma minut tagasi polnud kuulnudki:
– Facebookipostitus, mis lühidalt ja tabavalt blogi kirjeldab ja kutsub sellega tutvuma. Ehk väike lõik mõnest naljakamast/huvitavamast/kasulikumast postitusest koos vihjega, et blogist leiab veel palju sarnast?
– Lühike videopostitus, millel eelpoolmainitud sisu. Ehk isegi lühike škets?
Enda poolt saab inimesi hääletama kutsuda ilma, et see mõjuks pealetükkivalt ja halvasti. Trikk seisnebki selles, et kõigepealt tuleks saada inimeste huvi. Aga noh, eks me oleme jälle sama küsimuse juures, mis tervet postitust saatnud on: kas loevad tühipaljad hääled või reaalsed lugejad. 
Lõpetuseks soovin kõikidele osalejatele lihtsalt edu ja ratsionaalset mõtlemist. Juunis näeme!
*Rõhutan igaks juhuks eraldi, et ma ei pea siinkohal tõesti silmas blogijate endi gruppe, blogiteemalisi gruppe või isegi mitte gruppe, mis mingi blogikategooriaga kattuvad
Umbes samasuguseid emotsioone tekitas minus üks blogija, kes kutsus inimesi andma oma hääl, et ta saaks seal mingis Kroonika valimistel parima saatejuhi koha… Ja enamus kaadrist hõiskasid, et andsid oma hääle talle. No ma ei tea, see oli mingi “koguperesaade” vbl ja saatejuhtimisest oli asi kaugel.
Kui sa Mallukast räägid, siis mina lugesin sealt täiega irooniat välja. Nagu ta palus end ka aasta ilusaimaks/seksikaimaks naiseks valida.
Lugesin seda juttu ja mõtlesin, et ma elan ühes teises maailmas, kui need, kellest sa kirjutad. Ilmselt ma ei loe selliseid blogisid, ega käi kohtades, kus nad hääli käivad lunimas. Ja ma ka ei saa aru, miks nad nii teevad. Ma eelmisel aastal võitsin kultuuriblogi kategooria ja mu elu ei muutunud peaaegu üldse. Niipalju muutus, et auhinnaks saadud kingad kulusid marjaks ära ja ma kandsin neid rõõmuga terve talve, kui lund vähem oli. Kuid muidu ma elan selles blogimaailmas, kus eksisteerivad need blogid, kes blogimisega raha ei teeni ja kui ma ka loen neid blogisd, kes teenivad, siis kõik reklaampostitused ma jätan lugemata. Isegi Mallukas ei oska neid enam huvitavalt kirjutada, rääkimata mõnest teisest, kes ainult müügipostitusi teevadki.
Ritsikuga just arutasime EBA teemat ja leidsime, et tegelt pole võitmine üldse kõige olulisem, tore, et selline üritus tehakse ja inimesed saavad kokku tulla, vanasid tuttavaid kohata ja uusi blogijaid avastada. Mulle meeldib sellises maailmas elamine rohkem, kui too, kus võit on ainus eesmärk ja blogiga rahateenimine on ideaal, isegi kui selle jaoks peab nõmedaid jutte kokku kirjutama ja endast rumala müügimehe mulje jätma.
Jah, mulle meeldib ka see maailm palju rohkem.
Mina ka neid ei loe ja teatud gruppides olemine tundub pigem väga hirmutav ja närvesööv, aga tänu žüriiliikme staatusele, sain neid vihjeid omajagu ja pidin end kurssi viima.
Näeme blogiauhindadel!
Ma ei ole sind mitu aastat näinud, nii tore, et sa tuled!