Kevadpühad

Selle aasta kevadpühad justkui tuhisesid mööda. Reedel oli teadmata ajaks laste viimane koolipäev, mis neid oluliselt ei rõõmustanud. Nad on meil kõik sellised koolilembelised ja Liisu oli just nädalakese kodus lähikontaktsena veetnud ja nõnda rõõmus, et sai oma pisikeste sõpradega uuesti mängima minna ja noh..seda rõõmu jagus siis kaheks päevaks.  Aga samas oleks kaks nädalat kodusolekut tulnud nii või naa vaheaja näol. Praegu sai see lihtsalt ettepoole tõstetud.

Nimelt pole Prantsusmaal teps mitte kõikidel koolivaheajad samal ajal. Riik on jaotatud kolmeks tsooniks, kus koolivaheajad on erineval ajal. Nõnda oleks tsoonis A alanud kevadine vaheaeg reedel, aga meil ehk tsoonis B alles 24.04. Nüüd pandi aga kõik kolm tsooni erakorraliselt kokku ja kõikidel algab vaheaeg sellel nädalavahetusel. Praegune nädal on mõeldud kaugõppena. Mis pole õnneks eriti väsitav, sest täna on riigipüha ja kolmapäeviti pole nagunii kooli. Kas lapsed kolme nädala pärast tagasi kooli saavad on muidugi teine küsimus, mis tuletab mulle meelde eile internetis nähtud meemi, mis mind muigama ajas. E. Macron hoidmas käes UNO mängukaarte, mil kõikidel peal +4. 😛

Aga nii palju siis koroonarindelt. Olgu, selle mainime ka ära, et üle riigi on taaskord liikumispiirang, mis ei luba mõjuva põhjuseta minna kodust kaugemale kui 10km.  Nüüd igatahes pühade juurde!

Oma munavärvimise tegime erandlikult laupäeval, sest Bruno vanemad soovisid, et läheksime pühapäeval nende juurde veidi varem ja kiirustades meile midagi teha ei meeldi. Ja kuna üks siin peres on põhimõtteliselt munatoiduline ja soovib muna ka kell neli snäkiajal, mil teiste põsed on šokolaadist punnis, siis oli sel aastal suurem ka värvitavate munade arv. Ma olen alati proovinud seda munaarvu hoida pigem väiksena, sest mind lihtsalt uskumatult ärritab mõte toidu raiskamisest, mistõttu tahan ma olla kindel, et kõik need värvitud munad saaks ka ära söödud. Ainult, et seni oli meil kamba peal vaid üks munasöödik. Liisu munaarmastus on aga põhimõtteliselt piiritu, nii et sel aastal oli ka rohkem värvimisrõõmu. Noh ja kui ma käisin siis korraks teises toas ja tulin tagasi öeldes, et kas koksime ka, oli Liisul juba kaks muna kooritud ja põsed punnis. No selge, ei koksi siis!

Milo jaoks oli kogu see munamajandus huvitav vaid teaduslikust aspektist. Ta on meil nimelt väga suur eksperimenteerija, kes peab kõik asjad järgi katsetama ja nõnda oli tal ilmselgelt vaja läbi mängida ka see, mis saab siis, kui muna maha visata. Ühtlasi on ta vahepeal õppinud laua peale ronima, mis tähendab seda, et mul on ilmselt varsti vaja ka mingeid preparaate südame jaoks, sest see jätab mul Milo tõttu iga päev vahele juba rohkem lööke kui normaalne. Ausõna, ma olen loomaaias käinud ja isegi mõned sealsed liigid, kes puude otsas elavad, turnivad vähem! Aga no siis ta ronib kenasti ise laua pealt maha, teeb suuga mats-mats justkui annaks musi ja põimib käed ümber põlvede ning vaatab suurte silmadega otsa justkui öeldes, et ega see polnud tegelikult tema kes just lauale ronis, seal püsti tõusis ja püüdis lühtrit kätte saada. Ja ärge üldse arvake, et ta saab siin pidevalt teha mida tahab ja keegi teda ei jälgi. Ma käisin lihtsalt tüdrukutele munade värvimise jaoks klaasidesse vett panemas. Maksimaalselt (!!!!) 45 sekundit. Kui see laps tulevikus olümpiale ei jõua, siis ma olen sõnatu!

Pühapäeva hommikuks palusid tüdrukud jänkuvõileibasid, mis on mu enda algatatud traditsioon, mille elushoidmisega oli mul sel aastal raskusi, sest mul polnud seda jänest millestki teha. Mõtlesin veidi ja taipasin, et asi pole niivõrd mitte võileivas vaid jänesekujus endas, nii et tegin hoopis vastavad pannkoogid. Brunole praadisin muna ja sinna juurde kõrvadeks peekonit ja vurrudeks panin rohelise sibula. Ise ma hommikuti viimasel ajal süüa ei suuda, nii et ma olin lihtsalt rõõmus teistele valmistatu üle. Tegelikult oleks ma nii varasel kellaajal pigem maganud selmet jäneseid praadida, aga ma olen täiesti veendunud, et mu unerohi on hoopis kuivatatud karikakrad, mis on tabletiks pressitud ja mis võiks platseebona töötada. Ei tööta.

Samal ajal kui tüdrukud külalistetuba (mis on tegelikult rohkem mängutuba) koristasid, et sinna mahuks lahtikäiv diivan nende varsti saabuva vanaema jaoks, käis aias ka jänes, kes väga hooletult ringi kepseldes oma korvist päris paraja koguse šokolaadimune maha pillas. Ja kui su aed on täis šokolaadimune, siis sa ilmselgelt lähed ja korjad need üles! Ja nii tüdrukud tegidki. Milol oli ka oma korvike ja puha, aga ainuke asi mis teda huvitas oli kastekann. Peenarde kastmine oleks siinkohal muidugi liialt loogiline lähenemine, mistõttu otsustas ta kasta pigem ennast. Õige ka – kasvama ju peab! Olime varasemalt ka aeda neli väikest pesa üles seadnud ja nendest leidsid tüdrukud täidetud munad koos kleepsude ja puidust muna värvimiskomplektiga. Milo munas oli eakohast näksimist.

Ja sama jänes oli oma tiiru teinud vist ka Bruno vanemate juures, kus toimuv munajaht meenutas ka pigem mõne spordiala äärmiselt pingelist võistlust. Ma ei ole ühelgi aastal munajahist nii vähe pilte saanud kui sel aastal, sest selle aja peale, mil ma oma ketsid jalga sain, olid põhimõtteliselt kõik munad juba korvides ja suuremad neid võrdselt kõikide vahel ära jaotamas. Ega nalja pole, kui on šokolaad laokil, siis tuleb ju ometigi see probleem lahendada!

Nõnda sai see kamp siin kokku sellise koguse šokolaadi, et natuke oleks nagu hirmus, aga samas on neist enamus ka päris mõistlikud. Väljaarvatud üks, kes oma šokolaadikorvi endaga vetsu smuugeldas ja siis seal rahulikult nosis, aga kogemata paberid asitõendina maha jättis. Mul on siin ka kaks šokolaadijänest, aga erilist isu nende järgi pole. Igaks juhuks esimesele soovijale veel ära andma ei hakka, ehk see isu veel tuleb. 😛

Nüüd aga aitab lobast, sest lapsed tahavad mulle midagi seletada Winxide kohta ja mul ei ole õrna aimugi, kellest või millest me räägime!