Kuna Prantsusmaal (vähemalt minu tutvusringkonnas) pole raha kinkimine just kuigi tavapärane, siis satun ma Eestis sünnipäevadel käies alati natuke kimbatusse. Just seetõttu, et enamasti palutakse kink mahutada ümbrikku. Ja kuigi ma võiks sinna väga osavalt igasuguseid asju mahutada, siis on üsna selge, et tegelikult tuleks sinna sättida mingid kupüürid. Aga…kui palju? Mis see normaalne-aktsepteeritav taks oleks? Ma enamasti üritan kuidagi lähtuda oma sisetundest ja sellest kui lähedane kingisaaja on, aga ikka võtab mõnikord lühisesse. Viimane kord läksin lihtsa vastupanu teed ja kinkisin summa, mis vastas kingisaaja vanusele. Kuigi noh, eks ma pluss miinus mingid eurod oleks nii või naa sellise summa sinna pannud.
Ja nüüd küsitakse minult, mida ma sünnipäevaks tahaks ja teate…mul ei ole vastust. Tähendab, jah, muidugi on! Tahaks, et keegi maksaks need krdi kruviga implantaadid kinni, kapesid tahaks, uut peegelkaamerat koos uue objektiiviga tahaks. Kõik need asjad on eraldiseisvalt minimaalselt 2000 eurot, nii et ilmselgelt ma neid kelleltki ei küsi ja kas tahan või ei, pean ma neid paganama kruvisid nii või naa esimesele kohale sättima ja need endale ise kinkima. Rahaga, mille eest ma oleks tahtnud kaamerat osta, aga no olen praegusega kaheksa aastat hakkama saanud, saan aasta veel.
Igatahes on mu point rohkem selles, et mul tegelikult on kõik olemas, mida ma vajan. Ainsad asjad, millest ma puudust tunnen on sellise maksumusega, et neid pole mul küsida kelleltki peale iseenda. Seega ma siis olengi siin suht nõutu kui küsitakse. Üks armas küsija on andekas inimene. No igakülgselt andekas. Kirjutab ja joonistab ja teeb ilmselt tiritamme ja kõike muud. Ütlesin talle, et kui tõesti tunneb, et tahab midagi kinkida, siis joonistagu mulle üks pilt. Siis jäin muidugi mõtlema, et kurat, mida ma siin palun? Tehniliselt ma ju palun kingiks inimese aega. Võib-olla tal pole seda? Sellega võrreldes on ju palju kergem võtta automaadist raha ja see ümbrikku panna. Korras. Aga võib-olla pole aja küsimine siiski nii halb variant? Asjad on muidugi ka mõnikord ägedad. Just siis, kui sa neid näed ja käib see klikk ära, et ahhaa! Mitte lihtsalt ostmine, sest nagu peaks.
Sain viimati Eestis olles kokku Katerinaga, kelle blogi jupp aega lugenud olen. Ta tundus lihtsalt läbi interneti niiii…minu inimene!? Ja nii ma siis pakkusingi, et kohtume. Ise samal ajal mõeldes, et mingid internetiturvalisuse jutud on minust küll kõrge kaarega mööda läinud. Saa muudkui jah võhivõõrastega kokku, hea plaan, Britt, hea plaan! Etteruttavalt: täiega hea plaan oli! Sattusin enne seda kohtumist raamatupoes kondama ja mulle jäi silma miski, mis panigi mind just talle mõtlema. Ja sama kiirelt sai ost ka tehtud. Muidugi on võõrale kingi ostmine pigem riskibisnes ja ma ütlesin talle ka kohe, et kui pole tema asi, siis kinkigu edasi sellele, kelle oma on. Lihtsalt üritan lahti mõtestada seda oma kingiloogikat. Ehk siis jah, see mingi klikk peaks ära käima.
Teisele sõbrannale ütlesin, et minule pole miskit vaja, aga kui ta oleks raha tahtnud kinkida, siis võib ta samaväärse summa hoopis heategevuseks annetada.
Aga siis ma jäin ikka mõtlema, et mis on siis need asjad, mida on mulle lollikindel kinkida ja mis pole raha? Ja esimesel kohal oleks mul ikka enda looming. Joonistused-luuletused, midagi ühiseid hetki meenutavat. Ja edasi tuleks raamatud. Põnevikud ja ilusad luuleraamatud. Ja siiis…vot siis tuleks lagrits. Lakrids by Bülow. Näiteks see. Sa püha jumal, kuidas ma armastaks inimest, kes mulle head lagritsat ostaks. Ja ilusad märkmikud. Need on vist need…minu asjad?
Samas ma muidugi alati pole ise ka nende loominguliste või südamlike kinkidega suurem asi meister. Mõnikord kingin ise ka raha kuigi oleks ka muu variant. Näiteks kinkisin ma Brunole jõuludeks hoopis raha. Tõsi, üsna spetsiifiliseks kasutuseks – nimelt on see rahasumma mõeldud AINULT selleks, et ta saaks kuskile üksi reisida, et puhata. Ideaalis oleks ma piletid talle ise ära ostnud, aga kuna tema vaba aeg sõltub minu vabast ajast ja ma ei tea, kuhu ta minna tahab, siis tundus raha kergem.
Ja noh, lastega tundub mõnikord ka raha kergem. Just igasuguste klassikaaslaste-rühmakaaslaste osas. Siin on see variant ka ikka pigem välistatud ja nii tuleb iga kord mingi mõistliku summa eest midagi leiutada. Praegu olemegi jõudnud jälle sinna ajaperioodi, kus üks siit peaaegu iga nädalavahetus mõnele sünnale läheb. Enamasti olen asja lahendanud legodega, sest ta sõpradel on temaga ühised huvid. Asi seegi.
Sellised kingilood. A mis teile meeldib kingiks saada ja mida ise kingite?
Kui sõpradega sünnipäevi/muid tähtpäevi (nagu uue koera katsikud :P) tähistame siis küsitakse otse, mida vaja on
ja tehakse ühine kingitus – annab suuremad võimalused! Sageli on kingituseks mõne suurema asja osafinantseering 
Raha pakitakse huvitavalt.. pigem selle ostetava asjaga seotud pakendisse.
Aga mina ise – mulle võib kinkida ükskõik mida! Ma tunnen rõõmu sellest, et inimene pingutas! Vahet pole kui mõttetu kingitus on.. nt mu tädi kinkis mulle tuhatoosi (ma pole elus suitsetanud..) aga see tuhatoos täidab praegu väga edukalt ukse lahti hoidja ametit!
Hahahah, mul tekib küsimus, et MIKS tädi üldse tuhatoosi kinkis kui ta eeldatavasti teab, et sa ei suitseta? 😀
Ei tea ma viisaka inimesena ei hakanud küsima ka… äkki on tädi pärast õnnetu või põeb, et sellise asja kinkis
No ma ennustan, et järgmine kord saad kingiks näiteks sigarid ja aasta hiljem graveeritud tulemasina! 😀
Et sa teaks, siis kannan su kinki iga päev. Tuleb välja, et olen sinu inimene, lugesid mind juba enne kohtumist suurepäraselt!
Ja ma jõuan siia vastama põhimõtteliselt kaks kuud hiljem – hea tempo, aasta blogija. 😀
Mul on hästi hea meel! Ja nädalake hiljem sain endale sarnase, aga teise sõnumiga kingiks. Muigasin natuke, sest kinkijad minu eelistusi ka veel väga täpselt ei tea, aga panid täppi.
Minule meeldivad enim just elamuste kingitused – st kingisaajaga või kingitegijaga (kui on mulle kingitus) ühiselt mingi tegevus/elamus, nt koos piknikule pidamine või uisutama/spasse/pildistama/veini degusteerima minna – ja seda nii kinkida kui ise kingiks saada. Aeg on nii olulineväärtus ja ühised mälestused on parim võimalik kingitus. Samas on viimasel ajal olnud teemaks ka ühiskingitused, et koos seltskonnaga kingisaajale mingi kallim asi kinkida, mida on vaja, aga ise osta ei raatsi/saa.
Ühised elamused on nii armsad ja toredad! Mulle kinkis parim sõbranna sel aastal kingiks öö hotellis ja see oli nii tore. Saime šampanjat, tellisime süüa, käisime mullivannis. Mõnus!
Minu salasoov on, et tuleks aeg mil normaalsuseks on see, et sünnipäevalaps paneb kutsele kaasa listi. No kasvõi Google Drive link kus on asi ja vajadusel ka link. Vähem mõistatamist, vähem ebavajalikku träni, kinkija saab valida endale sobiva maksumusega kingi, mitu inimest saavad koos mõne kallima asja teha.. kõik võiks nagu õnnelikud olla?
Selle vestluse käigus küsimisega võib vastu pükse juba saada sellega, et ühte asja kingitakse kaks korda.
Mul sõbranna enda juubelipeol juba proovis seda listi ja toimis väga hästi kui välja arvata see, et mõnede külaliste jaoks oli selline lähenemisviis võõras ja kummaline.
2k kaamerat jah vaevalt sõber kingib, aga kui on teada, kust sa kaamera soetad siis kinkekaardid aitaksid ju kaasa küll.
Jep, ma olengi listiusku! Ja mul mitmed prantsuse sõbrad ka. Äkki ühel hetkel muutub eestiski popimaks. 😀
Mul on samuti väga keeruline sünnipäevasoove välja mõelda, sest enamasti ma ei taha midagi või siis ostan endale ise kõik vajalikud asjad. Samas olen ma alati väga tänulik, kui keegi mulle kingi teeb, ükskõik, mida ta kingib, sest mõte loeb
Aga kui keegi kindlalt küsib, mida soovin, ütlen tavaliselt, et mõni raamat kinkija enda maitse järgi on hea – nii saan ma kinkijast endast ka midagi teada ja ise uut põnevat lugemist avastada.
Teistele kinkide tegemises olen ma saamatu. Tavaliselt ma lihtsalt peksan inimestelt nende soovid välja ja kui nad siis ka ei ütle, kingin midagi enda maitse järgi. Või midagi konsumeeritavat.
Sa oled minust palju julgem! Ma vist kardaks teiste maitse järgi raamatuid saada. No näiteks, et mul on hea tuttav ja siis ta toob mulle mingi raamatu, mis paneb mind silmi pööritama (ärge lööge, aga nt mingi paduesoteeriline teos). Esiteks mis ma sellega peale hakkan ja teiseks…kas meie vaated-huvid üldse kattuvad nii palju nagu ma arvasin? Mitte, et raamatueelistuse tõttu kellegagi tülli peaks minema, aga ma lihtsalt tunnen, et mind muudaks see väga ärevaks. 😀
Aga mis sa seni oled saanud nii?
Ma ei salli kingituste tegemist ja saamist. Enamus ajast pigem pettun saadud kingitustes, ei salli mõtetut träna.
On olnud juhus kus soovisin väga üht kindlat raamatut, aga toodi hoopis teine, sest kingitegija meelest oli see ägedam, mul aga polnud sellega midagi teha.
Minu jaoks on ideaalne kink kinkkekaart, nii saan ise endale meeldiva asja valida.
“Kingitegija meelest oli see ägedam” – need olukorrad on jah natuke ohtlikud, kus hakatakse hoopis enda maitsest lähtuma..
Mina soovin alati kingiks vaid, et inimesed kohale tuleks. Mõnikord keegi kingib lisaks midagi, mida ise südames tundis, et soovib kinkida. Aga selline raha edasi tagasi kinkimine üldse ei meeldi.
Jah, see edasi-tagasi raha liigutamine on tõesti nõks veider. Parem võiks lihtsalt mitte kinki teha ja luua mingi ühise traditsiooni. Näiteks koos õhtustama minna. Kord ühe kulul, teinekord teise kulul vms.
Mulle meeldib kui inimene mõtleb, mis mulle võiks meeldida (tunneb mind) ja valib mulle kingi. Ja kui tal ei tule head mõtet siis eelistan tõesti kupüüre ümbrikus. Nii saan panused ühendada ja soetada endale midagi suuremat/kallimat. vastavalt loovusele võib kupüüre alati loominguliselt pakendada… Mööda saab panna isegi kinkekaartidega. Kord palusingi kingiks panust ühe konkreetse asja ostufondi aga kingiti kinkekaart, mida selle asja jaoks kasutada ei saanud… Ei taha küll tänamatuna kõlada aga kui juba küsitakse, et mis on mu soov siis võiks vastavalt ka toimida…
Mhmh, see on ka totter kui küsida ja siis vastust täielikult ignoreerida. Aga raha kreatiivset pakendamist olen ise ka näinud ja see on minu meelest ikkagi lõbus ja päris personaalne viis raha kinkimiseks.
Laste sünnipäevad on suurem osa saanud lahendatud viimasel ajal kino kinkepiletitega. Alati on saajal hea meel (ja vanematel ka kui ei pea järjekordset träni kusagile paigutama). Lisaks kingivad meil lapsed juba ka igasugu muude lahedate kohtade “külastuspileteid” (ronimine, trampoliinipark, lõbustuspark jne jne). Eriti lahe on siis kui üks kingib teatud kohta sissepääsu ja siis enda laps tahab täpselt sama kingi kinkijale tagasi teha, et siis saab ju koos minna
Elamuskingid on lahedad – sunnivad aktiivseks.
Jaa, elamuskingid on väga vahvad! Ja kino kinkekaardi võtaks isegi rõõmuga.
Oi, see on hea teema
Mina olen see mõnes mõttes vanakooli-inimene, et mulle meeldivad ikka PÄRIS kingitused. Kinkekaardid on nii ja naa (oleneb inimesest ja kinkekaardist).
Raha ümbrikus on minu jaoks lihtsalt kuidagi…labane. See näitab, et kingi tegija ei ole viitsinud grammigi vaeva näha, vaid on lihtsalt suvalise hulga kupüüre ümbrikusse visanud ja leidnud, et ah, käib küll. Sama on ka selliste nö “laiatarbe” kinkekaartide kohta – a’la Selver vms.
Jah, kingituste tegemine ongi mõnikord keeruline. See tähendab, et sa tunned inimest, viitsid süveneda sellesse, mis talle meeldib või ei meeldi. Millega ta viimasel ajal tegeleb, mis tema silmad särama paneb. Seda, et sa päriselt RÄÄGID inimesega.
Minu jaoks ei ole probleem see kui mulle näiteks kingitakse 2 ühesugust raamatut (on juhtunud) – kui see on selline raamat, mis mulle tõepoolest meeldib ja kingitegijad on mõlemad selle läbi hammustanud ja soovinud mulle sellega rõõmu valmistada. Ma olen selle üle siiralt rõõmus, et on 2 inimest, kes mind tunnevad ja minu peale mõtlevad. Minu jaoks ei pea kingitus olema hinnaline – ka 2-eurone asi, kui see on hästi läbi mõeldud ja just minu jaoks, on minu jaoks äge.
Ise olen juba hakanud ennetama seda, et mingi tähtpäeva eel keegi küsib, mis ma tahan. Niimoodi “lambist” ei oskagi enamasti midagi tahta. Aga mul on näiteks olemas fail, kuhu jooksvalt panen kirja mingeid pisikesi asju, mille osas mul aegajalt tekib mõte, et “oh, seda tahaks.” Mitte mitusada või mitutuhat eurot maksvad asjad, vaid just sellised, et ei ole väga kallis, aga mitte ka nii ülivajalik, et kohe ise raatsiks või viitsiks osta. Või siis mõni asi, mida on keerulisem hankida või pole ise leidnud vms. Need panen kirja just selleks, et kui keegi millalgi küsib, mida ma tahan – et siis oleks midagi vastata
Ja pere ja heade sõprade kohta pean samasugust tabelit – et kui vahel tekib mingi tühja koha pealt või siis vestluse käigus idee, et vot see oleks kunagi äge asi kinkida – panen kirja. Kui siis kunagi mingi kingitegemise aeg läheneb, siis saan vaadata, kas on endiselt selline asi teemas vms.
See ei tähenda, et ma pidevalt nina kusagil tabelis istun. Aga mõned korrad aastas ikka on neid momente, kus midagi kirja panna.
Ja see ongi minu jaoks see PÄRIS kingi tegemise töö – ma uurin, ma süvenen, ma VIITSIN. Ma viitsin võtta selle 5min ja märgata ja üles märkida. Sest ma hoolin sellest konkreetsest inimesest. Ma tahan ise teha kinke, mis näitavad, et ma olen inimese peale mõelnud. Ja kui keegi mulle tahab rõõmu valmistada ja ta ise ehk ei ole minuga nii tihedas kontaktis, et oleks saanud midagi kirja panna – siis ma tahan talle selle võimaluse anda ja öelda midagi, mille hankimine inimesele üle jõu ei käiks ja mis teeks rõõmsaks meid mõlemaid. Samamoodi küsin ise inimeste käest, kellega ma nii tihti ei suhtle – et mis sind rõõmsaks teeb. Ja ma proovin seda vestlust teha nii, et ei oleks see: “Anna link, mis sa tahad”, vaid just natuke rohkem, natuke sisulisem.
Ise olen lapsepõlvest õppinud seda, et ma olen alati rahul kui kingisaaja on vähemalt proovinud minu peale mõelda – isegi siis kui ta kingiga võibolla veidi mööda paneb. Aga ma rõõmustan selle üle, et inimene on kohale tulnud ja ta on vähemalt vaeva näinud, et leida midagi, mis mulle võiks meeldida.
Mõnikord harva võib minu poolt tehtav hea kink olla ka kinkekaart – kui ma tõesti tean, et inimesel on mingit konkreetset asja konkreetsest kohast vaja ja see teda rõõmsaks teeks. Neid inimesi on pigem vähe, kellele ma selliseid kinke teen. Ja mitte kunagi ei kingi ma sellist laiatarbe-kinkekaarti.
Ja veel harvem võib see tõesti olla raha. Näiteks ühes tuttavas peres laps koguski mitu aastat raha ühe kalli ja väga spetsiifilise asja jaoks, kõik oma taskuraha jne suunas selle tarbeks. Või näiteks ühel juhul palus kingisaaja teha pigem annetused ühele konkreetsele heategevusorganisatsioonile.
Mul on tegelikult nii kahju tänapäeva lastest, kes tihti sellest kingitegemise tähendusest ja rõõmust ilma jäävad. Kuidagi kurvad on need “raha ümbrikusse ja poolteist tundi mängutoas” massi-sünnipäevad. Mõnest poole kõrvaga kuuldud arutelust on kohati jäänud kurb mulje, et külaliste nimekirja tegemisel ei ole alati argument mitte see, kes on lapse päris sõbrad, vaid see, kes suurema tõenäosusega kohale tuleb ja kes ümbrikusse rohkem võiks panna. Ehk siis sünnipäevadest on saanud äriprojekt.
Ma oma lapse puhul pigem pooldan väikest hulka valitud külalisi, kes päriselt last tunnevad ning kellega laps ka mängida tahab. Rohkem rõhku tegevustele, ühisele ajaveetmisele, sõpradest hoolimisele ja vähem rõhku asjadele.
Oo, lõpuks veel keegi, kes ka tabeleid peab! Mul on ka nii enda kui teiste jaoks. Mul enda kohta käiv on ka kategoriseeritud erinevate kategooriatena. Aga see on peamiselt Brunole mõeldud. Ja kui mu vanemad soovivad mulle midagi kinkida, siis nad üldiselt kannavad raha, mille ma siis annan Brunole, et ta selle tabeli järgi midagi valiks. Ühesõnaga nii on natuke nagu üllatus, aga kindlasti üllatus, mida mul vaja (enda meelest).
Jah, seda sünnipäeva äriprojekti olen ma ka ise Eesti osas kuulnud ja see tegelikult täitsa üllatas mind. Samuti rühmasünnipäevade kontseptsioon. Ma saan aru küll, miks seda tehakse (kui me rahast ei räägi, eks), aga kuigi see on ebapopulaarne lähenemine, siis mina nt. ei taha oma lapsele anda edasi suhtumist, et ta PEAB kõikidega sõbrustama. Ei pea. Seega mina pooldan ka igati seda väiksema sünnipäeva varianti, kus laps kutsub paar lähedasemat sõpra.
Mul just 1 implantaadi tegemine pooleli. Kuna mul ei olnud pärast juure välja tõmbamist seal hammast umbes aasta aega, siis tuli ka teha luu kasvatamine ja kokku läheb peaaegu 1.5 aastat ja 3000 eurot. Mis on selle juures hea.. arve maksetähtaeg on 3 kuud ja iga etapi vahel paranemine samuti 3-4 kuud, nii et täitsa tehtav.
Luu kasvatamine kõlab miskipärast nagu millegi väga…valusana?
Mind teeb õnnelikuks kasvõi pisikene kindermuna või 20 sendine shokolaad või üks lilleõieke. Minu jaoks on kohutavalt oluline, et mind lihtsalt meeles peetaks (lapsepõlves olnud paar sünnipäeva, kui keegi kohale ei tulnud – andsid oma mõju). Nooremana oli raha ka tore, sest endal polnud erilist sissetulekut, siis nüüd pole sedagi vaja. Väike shoks ja näita, et olen meeles. Kallimad asjad ostan ka ise.
Jah, meeles pidamine ja lihtsalt armas žest on olulised!