Siin vastused küsimustele, mida mulle kommentaariumis või meili teel kõige rohkem esitatakse
Kaua oled Prantsusmaal elanud ja miks sinna kolisid?
Kolisin siia 2011 suvel, et võtta osa Euroopa Vabatahtliku Teenistuse projektist.
Mis linnas sa Prantsusmaal elad?
Ühes pisikeses linnakeses Metzi ja Nancy vahel. Ideaalse asukohaga, sest vajalike lennujaamadeni pole liiga pikk maa
Mis rahvusest Bruno on?
Bruno on prantslane.
Mis keeles te omavahel räägite/ kas sa räägid prantsuse keelt puhtalt?
Jah, ma räägin prantsuse keelt puhtalt. Vähemalt keelelises kontekstis. Kas mul on aktsent? Jah muidugi, see on hoopis teine teema. Omavahel räägime nii kuis juhtub. Kahekesi olles kaldume rääkima rohkem inglise keeles, sest oleme niiviisi harjunud, aga jutu sisse satub siiski väga palju muukeelseid sõnu. Seltskonnas räägime prantsuse keeles.
Mis keeles räägite lastega?
Lähtume palju soovitatud põhimõttest, et mõlemad vanemad peaksid lapsega rääkima enda emakeeles. Ehk siis mina räägin lastega ainult eesti keeles ja Bruno ainult prantsuse. Ma pole kindel, et siin eksisteerib üldse selline asi nagu ideaalne lähenemine, aga vähemalt meie jaoks toimib selline variant hästi.
Mis keeles räägivad lapsed omavahel?
Omavahel räägivad lapsed enamasti prantsuse keeles. Seda suuresti ka seetõttu, et valdava osa päevast on nad koos koolis, mis on mõistagi prantsusekeelne. Kui natukene mudida, siis mängivad viis minutit ka eesti keeles rääkides, aga üldiselt see siiski ei kesta. Minu jaoks ei ole see problemaatiline. Mulle on peamine, et nad eesti keelt mõistaksid ja oma oskuste piires minuga eesti keeles räägiksid. Paljud on selle kohta visanud õhku kommentaare “su lapsed on ju eestlased, miks nad omavahel eesti keeles ei räägi!”, aga ma tuletaks meelde, et mu lapsed on ühtlasi ka prantslased, kes juhtumisi elavad Prantsusmaal. Eestlus on vaid üks osa nende identiteedist.
Miks otsustasid esimese lapse sünnitada Eestis?
Sest ma tundsin, et Eesti süsteem sobib mulle rohkem. Mul oli kindel visioon, et ma tahtsin sünnitada võimaluse korral valuvaigistiteta ja vanni. Muidugi ka ilus unistus perepalatist. Siin aga vettesünnitust ei praktiseerita ja kui ma mainisin, et epiduraali ei taha, siis taheti mul põhimõtteliselt palavikku mõõta (antud sünnitusmajas on epiduraalide protsent 89%). Ühtlasi ei ole siin perepalateid ja nii ma leidsingi, et ma parem sünnitan Eestis, kus suhtumine on minu jaoks sobilikum. Olen oma otsusega 100% rahul.
Järgnevad lapsed olen sünnitanud Prantsusmaal ja ka selle otsusega rahul. Jah, perepalateid tõesti pole ja sünnitusjärgne palat on väga kaugel sellest, millega eestlased harjunud, aga olen saanud enda poolt soovitud kohtlemise osaliseks ja hoolimata silmapööritustest ka valuvaigisteid vältida.
Kas kavatsete kunagi Eestisse kolida?
Ei, me ostsime just siia maja. Võib-olla kolib üks meie lastest kunagi hoopis Eestisse. 
Mis kaameraga pildistad?
Peamiselt Nikon D5200, vahel ka Nikon D3100.
Mis objektiive kasutad?
Kõige rohkem leiab kasutust 35mm f/1.8, seejärel ka 50mm f/1.8 ja 18-200 f/3.5-6.3
Millega töötled pilte?
Lightroomiga!
Mis kaameraga filmid?
Canon G7x
Kas oskaksid anda nõuandeid Pariisi külastamiseks?
Ma saan sellise sisuga kirjasid üsna tihti ja ütlen juba ennatlikult ära, et kuigi ma elan Prantsusmaal, olen ma Pariisis käinud mõned üksikud korrad ja need on piirdunud kõige tavalisemate turistikate külastamisega. Ehk siis kui te küsite mult detailset infot näiteks ühistranspordi või erinevate objektide asukohtade kohta, pean ma vastamiseks guugeldama. Mul ei ole teie ees mingit eelist Okei, prantsuse keele oskus teeb vastava info leidmise natukene kergemaks. Mida ma tahan öelda on, et ma võin suurima heameelega jagada teile infot enda külastuste kohta ja anda üleüldiseid soovitusi turvalisuse kohapealt, aga ma ei oska kindlasti kokku panna kultuurikava või varjatud pärle soovitada, sest mul lihtsalt pole piisavalt kogemusi
Mis tööd sa teed?
Ma olen vabakutseline ajakirjanik.
Kas tahate veel lapsi?
Tahta võib igasuguseid asju. Muidugi mulle meeldivad lapsed, aga paraku tuleb nad ka ülesse kasvatada. Ja ma ei räägi siinkohal ainult rahalisest poolest vaid ka ajalisest. Seega on mul tunne, et neli on meie jaoks täpselt paras arv. Ma ei välista, et ehk saame kunagi kaugemas tulevikus ühe pesamuna, aga see ei tundu eriti reaalse plaanina, sest Bruno ei soovi pärast 40 eluaasta täitumist lapsi saada ja mina ei taha kohe kindlasti järgmise viie aasta jooksul rase olla. Ütleme niiviisi, et need kaks ei sobi omavahel just eriti hästi.
Ma olen hästi rõõmus meie nelja lapse üle ja naudin kõiki etappe, mis nende kasvatamisega kaasnevad, aga kui Milo beebieast välja saab, siis võiks olla pigem aeg tegeleda isiklike projektidega.