Vähendamaks seda suurt raseduspostituste tulva, otsustasin kaks tükki kokku panna. Mõlemad on piisavalt lühikesed ka, et pole viga 
4+5
Kas te kujutate ette kui raske on sellist saladust hoida? Et mu sees kasvab üks tillukene inimene? Praegu kõigest millimeetrine, ent juba on kindlaks määratud ta silmavärv, juustevärv, iseloom … kõik enne seda kui ta süda lööma hakkab.
Jumala eest, ma tahaks tänaval igale vastutulevale inimesele ka öelda, et kuuuuleee onu, vaata, siin kõhus on keegi!!! Aga noh, poleks vist kuigi normaalne. Ja teisest küljest tundub nii eriline, et seda teame ainult meie. Minu ja Bruno millimeetrine saladus.
Praegu pole veel täis viis nädalatki. Kõik on nii alguses kui olla saab. Aga oi kuidas tahaks pissida. Koooguuaeg tahaks ainult pissida. Ja lõhnataju on juba kõrgenenud. Seda neutraliseerib küll mu kinnine nina. Eks paistab mis siis saab kui ma ÜKSKORD terveks saan. Kuigi see tundub ikkagi päris kauge tulevikumuusika olevat.
Kuigi hinges on mõnus, siis tegelikult painab mingi rahutus ka. See on see vastik aeg, kui erilisi tunnuseid veel pole, midagi välja ei paista. Jah-jah, just ütlesin, et tahaks pissida ja lõhnataju on paranenud, aga kes see ütleb mulle, et ma neid tunnuseid välja ei mõtle? Isegi kui oleks doppler, siis südamelööke ei leiaks praegu mingi valemiga. Ühesõnaga lihtsalt istu ja looda, et kõik on okei. Ja see ootamine on nii raske. Jääb ainult loota, et ühel hetkel hakkab niiii paha olla, et ei jää kahtluseussi ka sisse enam.
Okei, ma juba tunnen kuidas neid sõnu sööma hakkan. Või välja öökima. Poteito-potato.
Ja teate kellele ma kõige rohkem tahaks rääkida? Eks ikka Leenule. Aga ei saa, sest ta on kõiiiige kehvem saladuste hoidja ja hiljemalt õhtuks teaks isegi nurgapealne pagar. Nii et peab ootama.
Naljakas on muidugi see, et meil on juba kõik paigas. Ma ei tea kas see on kõikidega nii või ainult meiega, aga lihtsalt nii kui need triibud vastu vahivad, siis äkitselt avaneb silme ees justkui uus maailm. Ja hakkadki mõtlema, et mis soost ta olla võiks, mis nimi võiks olla, milline ta tuba võiks tulla jnejne.
Aga muidugi on selle kõige jaoks veel vara. Tuleb veel oodata ja leida see kindlustunne, et kõik on päriselt ka hästi.Aga selline on elu täna.
7+6
See on vist tõsi, et iga järgneva rasedusega aeg lendab kiiremini. Alles olid veel mõned päevad puudu neljast nädalast kui ma sain oma esimese õrna triibukese. Homme saab täis juba kaheksas nädal.
Eelmisel nädalal saime täppi oma silmaga näha. Küll ekraanilt, aga ikka. Ja siis tekkis tunne, et vot, see kõik ongi päriselt. Üks kaheksamillimeetrine täpikene. Raseduskalender ütles, et lootel on tolleks hetkeks juba esileulatuv nina ja saba hakkab kaduma. Me kaheksamillimeetrine ninaga täpp. Juurdleme siin kas selle saba asemele kasvab uus (ettepoole siis) või ei?
Ja just see on ka põhjus miks mu suur vaimustus ja soov meie uudist jagada on raugenud. Eelmistel kordadel olen ma tahtnud justkui lõhkeda. Soov jagada on olnud niivõrd suur! Aga nüüd ma tunnen, et ei jaksa.
Juba praegu, mil keegi veel ei teagi, lendavad me suunas märkused, et kui kunagi kolmas tuleb, siis ikka poiss, eks? Komplekt kokku! Aga me pole ju ometigi kollektsionäärid. Ja te ei kujuta ettegi kui rõõmsad me oleks kolmanda tüdruku üle. Kuid täpselt sama palju rõõmu valmistaks ka üks poiss. Eriti teades, et see jääb meie viimaseks lapseks.
Juba Ellat oodates muutusid need märkused pikapeale kergelt öeldes tüütuks ja sel korral ilmselt eriti. Mu tuttaval on kolm poega ja ta ootab neljandat last. Miks? Sest nad mehega soovivad nelja last. Kõik ümberkaudsed aga sosistavad, et ju ikka proovitakse selleks, et lõpuks tütar saada.
Teine aspekt on see, et kuigi siin on kolmelapselised pered igati tavapärane nähtus, siis Eestis vist vähem. Muidugi ma ei põhine mingile statistikale vaid sellele, mis silma jääb.Kui on kolm last, siis pigem arvatakse, et ju see viimane pidi ikka upsikas olema või tehti raha pärast või ollakse lihtsalt hullud. Aga meie täpp on kaugel olemast ups. Ta on väga planeeritud ja oodatud. Ja raha pärast pole vähemalt siin riigis mingit mõtet lapsi teha. Jah, toetusi saab muidugi, aga vähemalt meie oleme finantsasjade planeerimisel arvesse võtnud, et saaks ka ilma nendeta. Praeguseni pole me kasutanud ühtki Eileeni või Ella ajal saadud toetust (sh. ka neid mida praegu saame) ega kavatse kasutada ka kolmanda omi. Kõik lähevad otse eraldi kontole, mis mõeldud nende tulevikufondiks.
Ühesõnaga see kõik tekitab minus pigem tahtmist sel korral hoida uudiseid täpikesest vaid kõige lähedasemate jaoks. Küll saavad teised ka teada, aga sinna on veel aega. Siia panen ma praegu kirja, et ei ütle enne veebruarit. Ideaalis näiteks enda sünnipäeval. Vaatame kuidas tegelikult läheb.*
Minnes enesetunde juurde, siis siiamaani on kõik veel hästi. Iiveldustunnet on vähe, aga lõhnataju taaskord kõrgustes. Kui eile koolivärava taga üks isa oma last oodates kanepit suitsetas, oleks ma vist tahtnud oma küüned talle kõrri suruda, aga sain kuidagi oma vägivaldsed impulsid kontrolli alla ja läksin mõned meetrid eemale.
Uni on meeletu. Kui ma kahetunnist lõunauinakut teha ei saa, siis saavad õhtul sellest kõik aru. Igaüks saab oma koosa. Õnneks on isegi Eileen sellest aru saanud, et ma väga ei funktsioneeri hetkel tavapärasel režiimil ja magab koos minuga lõunaund. Isegi laulab unelaulu!
Ellale oleme oma uudist jaganud, aga ega ta vist suurt aru ei saa. Kuigi eks ta sel põhjusel sellise usalduse osaliseks ju saigi.
Ja muidugi on tagasi mu peamine rasedussümptom – ärrituvus. Interneti kasutamine paneb mind päris tugevasti proovile. No lihtsalt ei kannata mu karupeake lollust raseduse ajal. Tundub nagu kõik filtrid, mis muidu kontrollivad seda, et ma arutult ei suskaks, kaovad raseduse ajal kuskile talveunne. Õnneks on vähemalt hetkel veel enesekontroll tugevam.
Vot niiviisi on siiani kulgenud. Ülehomme on esimene ämmaemanda visiit ja kolme-nelja nädala pärast juba esimese trimestri ultraheli. Rääkisin ju, et aeg läheb sel korral kiirelt!
*läks niiviisi, et ütlesin teile neli päeva enne oma sünnipäeva
Minul on olemas see palju kiidetud ülikoolidiplom, erialane 9-17 töö ja see viisakas palganumber ja ometi on nii, et ma tunnen, et mul pole midagi ja Brittil on kõik, millest ma kunagi unistanud olen. Ja mul on Britti pärast hea meel ! Mul oleks ka võinud olla kõik see, millest ma tegelikult unustasin, aga mulle käidi muudkui peale, et enne kool ja siis kõik muu…ja ma tegin selle vea, et ei kuulanud oma südamehäält. Ma loodan, et elul on mulle siiski veel üllatusi varuks, aga teistele ma ütlen alati, et ise peab uskuma, et see mis sa teed, on sinu jaoks õige ja hea, ise peab oma valikutest rõõmu tundma, ainult nii saad sa olla see inimene, kes oma unistused ja eesmärgid ellu viib.
Mina hoian oma pöidlad nende üllatuste jaoks igatahes peos! Elul on kombeks sääraseid üllatusi teha just siis kui kõige vähem oodata oskad
Tuttav tunne see ühiskondlik komplekti surve. Minul hetkel 2 last ning teise lapse puhul me sugu teada ei soovinud, sest meie jaoks polnud see oluline. Üllatusmoment oli väga armas. Saime oma nn. komplekti siiski. Nüûd eeldavad kõik, et nüûd ongi kõik. Kaks väikest last, aga tõepoolest olen ka mina mõelnud, et vb ikka 3 ûhe hoobiga…
Tahtsin vaid tegelikult seda öelda, et olete väga tublid ja igaüks teeb nii nagu tema süda ûtleb
Üllatused on nii toredad! Oli sul raseduse ajal mingi sisetunne ka või mitte :)?
Sisetunne ütles, et poiss, sest kõik oli nii erinev esimesest rasedusest ja sisetunne ei petnudki mind
peale teist last arvasin, et nüûd on küll kõik, sest teise lapsega esimesed kuud möödusid lastehaigla ja kodu vahelt. Kodus aga ootas ju üks kaheaastane ka, kes vajas oma emmet. Nüûd mõtlen, et äkki teeks selle kolmanda ka ühes jutis ära (mis siis, et komplekt ju olemas, aga olles ise suurest perest pärit, tundub 2 liiga vähe) samas veel liiga värskelt meeles see valu, mida põhjustab beebi terviserike ja hirm, et see kõik võib korduda. Sulle aga imelist ootusaega, sest ennegi kui arugi saame juba juuli käes 
Kahju, et pidid beebiga tervisest põhjustatud raskeid aegu läbi elama!
Aga kui see just geneetiline viga polnud, siis on kordumise tõenäosus ju tegelikult pisike. Muidugi lõppude lõpuks on riskid teie endi hinnata 
Kui meil sündis esimesena tüdruk, siis paari kuu pärast tõid ämm ja äi raanatu ,,kuidas teha poissi,, . See oli nuga südamesse, sest midagi pole tähtsam kui terved lapsed. Teisena sündiski poiss ja üks eriti vahva ja tore aga siiani see natuke südamel nagu tüdrukust poleks piisanud.
Päris kentsakas kingitus peale tütre sündi
Kusjuures mulle tundub, et Eestis hakkavd pered aine rohkem kasvama. Tean päris mitmeid kolmelapselisi peresid, kes on kurvad, et korter nelja lapsega väikseks jääks. Ja päris paljud kahelapselised pered soovivad kolmandaid lapsi. Tundub, et aeg, mil üle kahe lapsega peresid veidi asotsiaalseteks peeti, on läbi saanud.
Vahva! Ma loodan ka, et Eestis see (peatselt?) jõustuv uus toetus ehk tõstab seda iivet veidi
See komplektijutt on kõige hullem ja see on ka üks suur-suur põhjus miks mina ei ole eriti põnni soost juttu teinud. Muud põhjused ka, aga see on juba piisavalt ärritav. Ma ei olnud veel rasedaks jäädagi jõudnud kui juba küsiti, millal poisi, mitte tüdruku, Kirkele juurde teeme.
Noh, nüüd muidugi meie teisel kasvaski saba sinna ette ja seda enam ei ole ma tahtnud seda avalikult öelda, sest nad pole komplekt vaid minu lapsed. Aaaagaaa ma olen nii põnevil! Ja teie üle on jätkuvalt üli hea meel, sest meie endi kodu jääks kolmele lapsele liiga väikeseks…
Mul on teie üle ka hea meel! Ja see komplektitamine on nõme tõesti. Eks pooled mõtlevad seda muidugi naljaga, aga kõiki nalju ei pea ka avalikult tegema 😀
Palju õnne teie kambale! See komplekti jutt on naljakas jaa. Ma ise tahaks oma poisile lisaks tüdrukut, kuna mulle meeldiks see kogemus ja naisena on see mulle millegi pärast olulisem, kui see, et ma kindlasti poissi kasvatada saaks (samas ootasin esimeseks just poissi). Seda enam tean, et ka 2 poisi kasvatamine oleks sama äge ja tore kui 1 poisi kasvatamine.
Kas sümptomid on sarnased võrreldes Ella ja Eileeniga?
Ma Leenu ajast väga ei mäleta ja ma tol ajal üles ka ei täheldanud, nii et sellega ei võrdleks. Kui Ella ootamine võrdluseks võtta, siis on hulga kergem. Vähemalt praeguseni.
Minu ema on see “neil juba poeg on, tuleks nüüd tütar” ja vastupidi.
Ise teist ootasin, siis küsis “kumba sa rohkem tahtsid”. Vastasin, et kuna ma ise kasvasin õega, siis ei oska väikeset poissi ette kujutada. Ema tõlgendas seda nii: “ma arvasin, et su südamesoov oli saada teine tütar ka.
Ma ütlen ausalt, et ma räigelt vihastasin selle peale.
Mul pere jm tegelased said teada kui olin 20nd rase. Peale teist ultraheli.
Mu vanemad pole õnneks sääraseid märkusi teinud ja kui oleks, siis nad ilmselt oleksid ka sel korral teadasaamisega kauem oodata saanud 😀
Millised erinevused Eestiga lastetoetustes on? Kas ainult rahaline?
Küsimus kuulub küll eelneva postituse alla, aga miks te otsustate kolida? Maja on teil ju piisavalt suur ja seda enam, kui Bruno vanemad käeulatuses? Või on rohkem seotud asi privaatsuse ja nn. iseseisvumisega?
Veel kord õnne ja meeldivaid hetki rasedana 😀
Mida sa selle all silmas pead, et kas ainult rahaline? Toetuste arvu?
Kolimisega on niiviisi, et tegelikult me ju tulimegi siia puhtalt seetõttu, et tol hetkel oli see hea diil. Kui maja poleks perekonna oma, siis poleks me selle poole kunagi isegi vaadanud. See lihtsalt pole ühestki küljest meie unistuste maja, kus tahaks koos vananeda. See-eest mõneaastaseks peatuseks, kuniks kogume raha selle unistuste maja sissemaksuks, on see meie jaoks igati okei.
Ma toon siin ruttu need paar peamist miinust välja, aga eks nipet-näpet ole veel.
1. Küttesüsteem. Meil oli eelmisel aastal küttefirmaga diil, et maksame iga kuu umbkaudu 300 eurot ja siis aasta lõpus arvutatakse täpselt kokku palju kulunud on ja selle järgi siis kas saame raha tagasi või maksame juurde. Me oleme küttega üsna säästlikud. Külalistetoas on see pidevalt välja lülitatud. Magamistubades lülitame sisse kas mõned tunnid enne magamaminekut või juhul kui on teada, et rohkem ülalkorrusele satume. Temperatuur on meil kodus üsna madalaks sätitud ja samamoodi säästurežiimil, et öösel on külmem. Samamoodi võtame vähemaks kui kodust ära läheme. Ometigi tuli meil aastalõpus juurde maksta pea tuhat eurot.
2. Suurus. Natukene kooskõlas ka eelmisega. Meie jaoks on see liiga suur. Meie järgmine kodu saab kindlasti olema väiksem. Kas just poole väiksem, aga nii palju ruumi pole meil kindlasti vaja. Meile ei meeldi kui iga vaba nurk on mööblit või asju täis, aga paratamatult on sel moel siin ka väga palju tühjust. Mingi hubasus jääb puudu. Näiteks on meie kõige väiksem magamistuba 18 ruutmeetrit. Meie meelest absoluutselt ebavajalik. Sobiksid väga hästi ka 12-13 ruutmeetrised magamistoad. Sellest ei hakka rääkimagi, et meie elutuba ja söögituba on kokku põhimõtteliselt sama suured kui mu Eesti kodu. Ehk siis kogu selle pinnaga on see häda, et küttearved on olenemata kokkuhoiust meeletud, väga palju on tühjust ja praktilisest poolest lähenedes kulub koristamisele ka liiast.
3. Valguse puudumine. Esimesel korrusel pole pea kunagi päevavalgust. Ka suvel päikeselisel päeval peavad vähemalt kaks lampi põlema, et oleks rahuldav valgus. Lihtsalt on igast küljest ära blokeeritud ja päike ei paista sisse.
4. Eelmisega kooskõlas – vaatame rõõmsalt naabrite aknasse. Ehk siis välisuksest välja astudes piisab mul täpselt kolme sammu tegemisest ja olen juba naabrite ukse taga.
5. Aeda pole otsest ligipääsu. Peab minema läbi eraldi hoone.
Meie jaoks on need kõige suuremad probleemid. Meie unistuste maja oleks kas köögist või elutoast ligipääsetava aiaga ja esihooviga. Vastas võib maja olla, aga veidi kaugemal. No niiviisi, et ei näeks oma aknast loendada mitmeks tükiks naabrinaine oma sibula on hakkinud (mitte, et ma jälgiks, aga see oli suvaline näide). Samuti siis valguse ligipääs ja väiksem ruutmeetrite arv. 120 oleks näiteks igati okei
Eks meil ole praegu aega mõelda kas hakkame kuskilt sellist otsima või laseme ehitada
Minupärast võiksid sa neid rasedust puudutavaid postitusi vorpida rahumeeli. 😉 Meil oli plaanis järgmisel kevadel (“komplektile” lisaks) kolmas ja eelviimane laps saada aga eelmine on natukene noorem kui Ella ja mulle hakkab nüüd miskipärast töö ja karjäär hirmsasti esikohale trügima ja tahtsin juba n-ö lapsed edasi lükata. Nüüd neid sinu postitusi lugedes ja pilte vaadates tuleb ikka endal jälle selline deja vu tunne peale ja tuleb ilmselt hakata varsti triipe püüdma.
Edu teile kõigile sinna igatahes ja jaksu sel teel!
Anna siis millalgi teada, et kuidas lõpuks otsustasite! Kas suurem vahe või ikkagi järjest
Aitäh!
Ma ei saa aru mis värk selle “komplektiga” on. Miks peaks see alati “koos” olema? Mu isal on näiteks 3 tûtart (küll kahe naisega, aga siiski) ja no mis siis 😀 Elukaaslase emal on 3 poega ja 3 tütart, kui viimane laps sündis siis oli ka nii rahul, et nüüd poisse-tüdrukuid vōrdselt..
Ma ausalt ei tea
Minu jaoks ebatähtis täiesti. Muidugi ma mõistan, et enamikel on vast vähemalt raseduse alguses eelistus soo osas, aga kuidas see suvalisi kõrvalisi isikuid puudutab, see jääb küll mõistetamatuks 
See küll eelmise postituse sisu kohta aga hakkas lihtsalt huvitama millega sa kodust raha teenid? Üldse mitte paha mõttes. Uudishimu
Eh, ei võtagi halvasti. Ega see pole mingi riigisaladus 😀 Ma lihtsalt ei ole tundnud, et see oleks mingis mõttes kasulik info hetkel + kuidagi tore on kui on midagi, mis on ainult enda teada ja pole siia laotatud
Samas muidugi keegi pole varem otse küsinud ka.
Ühesõnaga enda ettevõtte kaudu ma müün enda valmistatud keha-ja vannitooteid. Vannipalle (vahtu tegevaid kui ka mitte), koorijaid ja maske. Kui kõik hästi läheb, siis kevade lõpus lisanduvad seebid ka. Oleneb kas viimases laaris tehtud retseptimuudatused olid õigeks täienduseks või mitte (külmprotsessil valmistatud seebid vajavad 4-6 nädalat nii-öelda tervenemiseks enne kasutamist). Sinna juurde aitan paaril ettevõttel nende nii-öelda netipoolega tegeleda. Olgu selleks siis turundusstrateegia või veebilehe haldamine. Nad on siin selles veel natukene otud pehmelt öeldes. Ehk siis nemad näitavad mis neil juba olemas on ja mina aitan siis seda parandada olenevalt sellest mis nende eesmärk on. Ma ei tee nalja kui enamasti on esimeseks asjaks neile selgeks tegemine, et suur punases Comic Sans MS mustal taustal pole ok. Hoiab päris ilusasti tegevuses 😀
Sellest väljaspool tegelen Bruno töökoha (linnavalitsuse spordiosakond) välisprojektidega seonduvaga. Sellest tulenevalt pakuti mulle mõni aeg tagasi tööd kohalikus turismikeskuses, aga kuna praegu saan ma kõike teha kodust ja omas tempos, ning seda mitte, siis ütlesin ära. Samamoodi pakuti selle kaudu ühe suvel toimuva projekti turundamist, aga kuna see eeldaks mu kohalolu juuli keskpaik-augusti keskpaik, siis see tuli mul iseenesestmõistetaval põhjustel ära öelda
Eks järgmisel aastal!
Loodan, et said piisava vastuse! Esimesest ma kirjutan kunagi kindlasti pikemalt, aga teise kahe kohta pole ausalt öeldes mitte midagi liigselt põnevat öelda
Palju, palju õnne teie imetoredale perele! Supersuurepärane uudis!! Kallistused siit kaugelt! <3
Aitäh!
Me oleme ka abikaasaga viimasel ajal arutanud kolmanda lapse teemat. Meil on kaks poissi, 2,5a ja 10k. Ma soovisin, et esimene oleks poiss ja samas südamesooviks oleks olnud, et teine oleks tütar olnud, aga ega ma ei kujutaks nüüd ammu juba teisiti ette nagu hetkel on.
Ma ei tahaks enam rase olla ega sünnitada 😀 😀 Ja ma ei tea kas viitsin jamada veelkord püreede meisterdamisega jms. Kuigi ühe jutiga oleks jah ehk okei, et on meeles veel jne. Aga ei taha vist ikka kohe kolmandat. Ja mida rohkem mõtlen, siis arvan, et kui suurem vahe jääb sisse, siis jääbki kolmas tulemata. Siis ma pole enam kindel kas tahan naasta beebirütmi 😀
Noh, püreesid võid ju tegelikult poest ka osta kui ise ei viitsi teha
Või siis kamandad mehe kööki ja lased tal suurema laari valmis teha ning sügavkülmutada. Ma usun, et eks sul õigepea tuleb see selgus mõtetesse, et kumb variant teile parem oleks. Kas kohe järjest või kunagi hiljem 
Meil on kaks väikese vahega poissi. Teise ootuse ajal kuulsin ikka palju, et oi kui kahju, et ikka poiss on, et me ikka lootsime, et on tüdruk. Ma üritasin mitte pahaks panna. Muidugi soovisin ma tüdrukut, aga olin UHs sugu teada saades sama rõõmus kui oleksin olnud kui oleks öeldud, et on tüdruk. Küll olen aga mõelnud, et kui kolmandat last sooviksime, et kas tahaksime üldse sugu teada. Vahet sel sool tegelikult on? Peaasi, et laps terve :). Mitte, et me kolmandat plaaniksime. Hetkel mul ei peaks vist närvid vastu kolmandat :D. Tunnen seda, mida peale esimest last ei tundnud, tahan korra tagasi tööellu ja siis vaatab edasi.
Soo teemal jätkates. Märkasin, et Instagramis vastasid kellegile, et paneks sel korral kollase lehvi. Küsingi vaid, et kas jätate soo üllatuseks?
Said õigesti aru
Väga vahva :). Eile mõtlesin veel voodis veidi sel teemal. Ma ei tea miks. Ja siis leidsin, et sooneutraalsed riided on tegelikult väga ilusad praegu :). Ma olen selline, et kollased asjad on nii-naa, aga beež ja hallikas toon on mu arvates ilusad.
Ole nii hea ja palun lingi mulle ilusaid neutraalseid riideid (mida Prantsusmaale ka saadetaks)! Ma olen täitsa hädas ausalt öeldes 😀
Lindexis oli kevadel vähemalt nunnud hõlmikbodid. Ma vaatasin vesistades neid poes. No ei hakanud töötu raseda rahakotile kui kodus oli juba suur laar vanemast vennast jäänud riideid :D. Aga vaata näiteks see on mu arvates armas http://www.lindex.com/ee/kids/baby-0-1-year/7518593/Wrap-Bodysuit/?styleId=95444916. Lindex tarnib ju?
H&Mist ostsin ka poisile just paar kuud tagasi neutraalsemaid asju. Kõrini sinisest kohati :P.
Ja Breden! Nad vist muutusid ju Bluebirdist Bredenks, et veitsa end mujal ka tutvustada. Ja nad on seal nii toredad, et nemad kindlasti tarniksid Prantsusmaale :).
Ma Bredenist ausalt öeldes peale mütside midagi muud hetkel ei leidnud. Aga see Lindexi oma on küll armas!
Praegu peaks kohe-kohe ju tulema see uute kollektsioonide välja laske aeg ka. Kui juba mõnes kohas platsis pole. Lindexi õhupallidega bodid on mul siiani hingel :D. Järgmisel nädalal lähen ja ostan poisile midagi üliarmast lihtsalt. No ei ole enam kaua seda aega kui saab selliseid asju selga panna :P.
eee, ei ole mõtet end tagasi hoida ja muretseda,et meid tülitad. Eelkõige ju pead blogi siiski endale mälestuste talletamiseks… ja teiseks, ma loen väga vähe blogisid (maksimaalselt 3 blogi jälgin nii iganädalaselt) ja no nii hea on lugeda seda, mis meeldib,eriti kui on mida lugeda..seega head vorpimist! 😉
Komplekti teemal, mul 1 laps, Ella vanune. Hetkel küll veel teist ei plaani, aga vot mina jällegi ei taha komplekti, tahakski ainult poegi. Tundub nii äge..samas kui sünniks tütar, siis tean, et põhjusega, tal oleks mulle meeletult mida õpetada ja oleksin ilmselt talle kõige eest maailma tänulikum ema. Ainult, et hetkel di näe end tütart kasvatamas.Küpsen veel.
Aitäh sulle! Mul on selle komplekti osas mõneti samad tunded kui sinul. Usun, et pojal oleks mulle nii mõndagi õpetada. Eks paistab mis saab
Ma loen igapäev rõõmuga su postitusi. Eriti kui nüüd kui meie oleme jõudnud otsusele , et meie perre võiks ka üks lapsuke tulla . Nimelt oleme alles alguses , esimese lapse plaanid . Ja rõõm on lugeda teiste kogemusi .
Oi! Ma loodan, et teil läheb kiirelt õnneks. Hoian pöidlaid peos!
Mul kodus kasvamas 3 väikse vanusevahega last ( varsti 4a,3a ja 1a). Hakkan küll hulluma ja mõistus ütleb et ei ühtegi last enam..aga süda tahaks neid lapsi veel ja veel. Tulevikud kui esimesed suuremad tuleb kindlasti pesamuna(v 2) meile veel perre.
Kindlasti on ka neid kes arvavad et nüüd sain tütre kätte. Aitab küll. 2 esimest on pojad. Ja 3nda 100% poja asemel sündis hoopiski tüdruk. Ise olin juba harjunud et tuleb kolmas poeg ja kujutasn ette kui kihvt on neik kolmekesi tulevikua mängida ja ehitada
Aga sulle suurimad õnnesoovid! Ilusat raseduse nautimist.:)
Ultraheli oli see, mis 100% poega lubas? Eks ka parimad eksivad mõnikord 😀 Päris vahva üllatus võis olla
Aitäh!
Ultraheli jah (:
Üllatus oli lausa uskumatu.