Täna ootas mind see õnnis hetk, mil miski onuke pidi erinevatesse punktidesse nõelu torkama, et see siis aitaks me kangekaelsel lapsel oma pea väljapääsu suunda pöörata.
Ma ei hakka üldse ütlema, et erilist entusiasmi ma asja suhtes ei tundnud. Kas ma tahan, et laps asendit muudaks? Jah. Kas ma kardan meeletult nõelasid? Jah.
Ning kui ma sekretäri laua taga istudes nägin, et arstiks on härra, kel vanust nõnda, et tal ilmselt juba lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapse-lapsed on, puges väike hirm põue küll. Mitte, et ma teda vanuse järgi diskrimineeriks. Ei-ei. Pigem ikka selle järgi, et ta kaustalt mu nime välja lugeda ei näinud ja sekretär pidi talle sama asja kolm korda üle ütlema, sest ta lihtsalt ei kuulnud. Lootsin küll viimase hetkeni, et ehk oli tegu lihtsalt arsti enda äärmiselt uudishimuliku vanaisaga, aga tuppa astus ikka sama onuke. Lootsin lihtsalt, et ehk läheb hästi ja ta mulle nõelasid päris silmamunadesse torkama ei hakka.
Selleks hetkeks olin ma muidugi suurest hirmust suutnud juba enamiku enda all olevast paberist täis ka higistada. Väga glamuurne. Härra märkas ka, et ma end eriti lõõgastunult ei tunne ja katsus mind lohutada, et nõelravi on praktiseeritud tuhandeid aastaid. Ma mõtisklesin omaette, kas ta ehk oli üks esimestest.
Enne, kui ta oma nõelapaki kuskilt välja koukida jõudis, läks ta mõistagi ähmi täis, et kus see abikaasa nüüd sai. Tuli välja, et teda oleks nagu ka täitsa vaja. Meie ei osanud seda aimata ja Bruno oli hullukestega hoopiski jalutama läinud. Mõte sellest, et nad tuleksid ja oleksid samas ruumis minuga, kel nõelad küljes, tundus pigem hirmutav. Mitte Bruno pärast. Pigem kujutasin ette kuidas laste mälupilti salvestub idee nõeltest kellegi kehas. Mitte, et see õudne peaks olema. Pigem nagu uus tasand kodustes arstimängudes või nii. Igatahes tuli mul Bruno tagasi kõlistada ja tohtrihärra oli kohe pügalavõrra rõõmsam ning sai nõeltega asjatama hakata.
Ja nii uskumatu, kui see mulle endale ka ei tundunud, siis täiesti valutu protsess. Ma ei hakka muidugi luuletama ja väitma, et midagi ei tundnud. Ikka tundsin. Lihtsalt mitte valu. Isegi mitte ebamugavustunnet. Pigem … kihelust? Kõige ebameeldivam oli vast otsaette pandud nõel, aga seda suuresti seetõttu, et see mul pidevalt silme ees tilbendas. Bruno leidis hiljem, et must have suveaksessuaar. Just-just. Ja arstihärra kerged probleemid nägemise ja kuulmisega pole igatahes mõjutanud ta oskust nõelasid õigetesse punktidesse asetada. Või nii ma vähemalt arvan.
Peale seda, kui ma mõnda aega oma nõeltega uhkes üksinduses ja pimeduses olin istunud, tõusis ninna äkitselt üsna kange kanepilõhn. Tõmbasin ninaga mitu korda õhku veendumaks, et pole täiesti hulluks läinud ja üritasin aru saada, mis nüüd toimub. Vaimusilmas kujutasin ette tohtrihärrat, kes varasemalt äärmiselt lõbustatult mind oma kirbukeseks hüüdis (prantslaste seas popp ja armas hüüdnimi lastele), kõrvaltoas pläru suitsetamas. Miskipärast tekitas see kujutluspilt minus sedavõrd palju nalja, et eneselegi märkamatult hakkasin omaette naerma. Jõudsin järeldusele, et vist olen ikkagi hulluks läinud.
Veidi hiljem astus tuppa tohtrihärra koos kahe põleva sigariga ning tuba täitus veelgi tugevamalt varasemalt tunda olnud haisuga. Polnud siiski kanep. Miski muu taim. Lisaks kutsuti juurde ka Bruno, kellele hakati õpetussõnu jagama. Antud sigariga tuleb iga päev viis minutit kuumutada mõlema jala väikese varba välimist nurka. Arstionu joonistas lahkelt ristikesed ka ette, et asi ikka selge oleks. Brunol oli umbes esimesed kolm minutit küll natukene raskusi leidmaks tasakaal kuumutamise ja põletamise vahepeal, mis päädis sellega, et lubasin järgmisel korral, mil sigar mu varvast puudutab talle lihtsalt vastu vahtimist anda. Ütle veel, et ähvardamine on kasutu. Toimis nagu naksti!
Peale kuumutamist ja nõelte eemaldamist sain väikese peavaluga (see jube hais) end püsti vinnatud ja koju tatsuda (okei, autos õõtsuda) kordades optimistlikumana kui eile. Üleriigilist statistikat arst anda ei osanud, aga ütles, et tema juures käinud rasedatest on antud meetod toiminud 75%-l. Mõistagi pole see mingi garantii, aga natukene lootust annab siiski.
Mõistagi saime need haisusigarid ka endaga kaasa. Ehk siis õhtune kvaliteetaeg saab nüüd mõneks ajaks võrduma sellega, et Bruno üritab mu varbaid mitte ära kõrvetada!
Mulle see sigari-seansside värk meeldis! Ma käisin seda oma ämmaka juures tegemas mingi 5 korda. See hais on küll veidi kole! Lahtine aken leevendab pisut:)
*üks täiesti valutu meetod on taskulambiga seda kohta (kõhul) valgustada kuhu beebi ennast keerama peaks- üks minu ämmaka soovitustest.
Me hakkame aias tegema seda
Taskulambi meetod juba kasutusel! Samamoodi ütlen päris ausalt, et lasen telefonist muusikat põhimõtteliselt jalgevahele … 😀
Ja kas sigarid aitasid sind?
Probleem on iseenesest päris tõsine. Aga see olukorrakirjeldus ja “lasen telefonist muusikat põhimõtteliselt jalgevahele …” 😀 😀 😀 Selle naermise peale ilmselt mul üks tegelane keerab sees end igatepidi, tal on õnneks veel ruumi selleks. Loodame, et kõigil kõhuüürnikud õigel ajal, kui vaja välja tulema hakata, ikka õiget pidi on. 😀
No kuidagi peab ju teda meelitama 😀 Su oma võib seal veel mõnda aega vabaujumist teha jah
Need nn sigarid on vist moksateraapia? http://www.hiinameditsiin.ee/teraapiad/moksa
Moksa jah!
Ma olen kommenteerija Avega nõus – olukord on tõsine, aga mitte naerda on võimatu kui sa seda kõike nii humoorikalt kirjutad. Eriti seda ühte nõela keset pead ja suitsevate sigaritega. Ma loodan, et lapsuke ema püüdlusi tõsiselt võtab ja ennast ka ümber istutab
Ma loodan ka! Ja kusjuures, see otsaesine nõel olekski sinna peaaegu jäänud, sest me unustasime mõlemad ära, et see seal oli. Alles üksinda jäädes ja end riidesse pannes avastasin peeglist, et oot-oot, midagi oleks nagu liiast 😀
“Härra märkas ka, et ma end eriti lõõgastunult ei tunne ja katsus mind lohutada, et nõelravi on praktiseeritud tuhandeid aastaid. Ma mõtisklesin omaette, kas ta ehk oli üks esimestest.”
Hakkasin nii kohutaval kombel naerma! Selliselt – humoorikas võtmes kirjutamine tuleb sul ikka väga hästi välja!
Aitäh! Ma olen tähele pannud, et see huumorivõti läheb mul külge ainult säärastele situatsioonidele, kus mul on nukker või halb. Et salvestuks mällu pigem nõndaviisi, et saaks natukene naerda
mitu päeva või nädalat tähtajani jäänud on?
Vähe
Ma väldin tähtajast täpsemalt rääkimist vältimaks seda olukorda, kus blogist eemalolek tähendab inimestele automaatselt seda, et ma sünnitan või, kus hakatakse lihtsalt igapäevaselt uurima, kas nüüd juba sünnitan 
Arusaadav! Mul endal 36-s nädal käsil, 2 nädalat tagasi oli väidetavalt pea alaspidi, ja homme saan teada, kas asend on muutunud. Kuulda on, et ka viimastel nädalatel võib ta end totaalselt ümber keerata/pöörata..
Ma veidi kaugemal
Loodan, et ta sul endiselt ilusasti pea all! Enamikel juhtudel nad sellest asendist enam ei liigu 
Mõned lihtsalt on põikpäisemad nagu mu oma 😀
Minu alati ôigetpidi olnud laps keeras end 38 nädalal risti. Keeldusin välisest keeramisest, sest tundsin et see ei aita. Ja ôigesti tegin, 41 nadalal oli oiges asendis tagasi ja synnitasin 42 nadalal. Beebid on targad ja emana peabki oma sisetunnet usaldama
Ma oleksin ka lõppkokkuvõttes siiski keeramisest keeldunud, aga õnneks ei pidanudki oma seisukohti lahti vaidlema hakkama mõne arstiga – beebi keeras end peaseisu ära
Jeiii!! Super