Ma ei tea millal ma õpin, aga ükskord võiks ju pähe kuluda, et ma lihtsalt ei saa oma mälu usaldada. Aga noh, ma ju unustan ära. Milles vist ongi probleemi tuum või niiviisi. Või millal Brunole omakorda kulub pähe, et kõike, mida ma ütlen, peab kontrollima. Enda elu lihtsustamiseks näiteks.
Igatahes oli minu peakolus märgitud tänane ultraheli kella kümneks hommikul. Kivisse raiutud noh. Ainult, et tegelikkuses oli natuke teistmoodi.
Niisiis olimegi hommikul rahulikult valmis lahkuma 9.25. Veerand peale üheksat rahulikult kohvi rüübates otsustasin paberid kokku panna ja oh seda valjuhäälset “sa vaanaaaa pagaaaaaaaan” hüüatust kui mulle vaatas vastu post-it kirjaga “rendez-vous 2eme trimestre à 29 mars 9h30”.
Vat siis hakkas kiire. Ükskõik kui palju ei tahaks kiireid ja vihaseid imiteerida (eriti nagu üldse ei taha), siis kümne minutiga ei jõua. Valgusfoorijumalate soosingu puhul saab parimal juhul hakkama 20 minutiga. Nii me siis helistasime ja kurtsime oma kehva õnne ja liiklusummikusse sattumist. Jep, oli nõks häbi küll. A sama palju oli häbi selle üle, et inimesed no lihtsalt ei mõista asju üle kontrollida. Samas natukene parem juhus kui Ella ootusajal, mil me üldse valel päeval kohale läksime. Õnneks küll päev varem. Aga noh ajakulu oli siiski. Ehk siis Bruno, kes tahab ka ultrahelidest osa saada, oli end ilma asjata töölt vabaks võtnud.
Igatahes selgus kohapeal, et arst poleks meid nagunii õigel vastu võtta saanud, sest nõks enne meie aega saabus üks naisterahvas erakorralisest, kellele oli vaja ultraheli teha. Seega oli ta oma graafikust nagunii maas. Ma siis üritasin asja Brunole (kes vihkab hilinemist umbes sama palju kui seda, mil Prantsusmaa jalkas kaotab) pehmendada sellega, et ju nii pidi olema ja minu hajameelsus lhtsalt vähendas meie lõplikku ootamisaega.
Arsti ees sellegipoolest mõistagi vabandasime ent tema ainult naeris ja leidis, et kõigi nende tundide eest, mil teised tema järgi ootavad, on tema nõus teisi 20 minutit ootama küll. Tuletades meelde siis neid toredaid aegu, mil ta oli oma graafikust 3 tundi maas, registratuur juba suletud ja tuled kustus, aga meie ikka ootasime. Ei tea miks meil läks kaks rasedust mõistmaks, et aeg tuleb võtta esimese kahe tunni sisse, mil kliinik avatud on.
Aga ultraheli ise … teate, see tänapäeva tehnika on üks mee-le-tult lahe asi. Kui uskumatult äge on see, et üks väike inimene on seal peidus ja me saame teda no niii detailselt näha. Jälgida kuidas ta haigutab, naeratab, pöialt lutsib, oma jalgu haarab. Kontrollida kuidas ta organid töötavad.
Esimesed kolm minutit saime rõõmsalt seina vaadata kuniks ta kontrollis üle kõik alakeha puudutavad detailid ja edasi lihtsalt jälgisime kuidas ta seal saputas. Muudkui üks käsi suhu ja teise käega haaras jalga. Ja keerutas ja lehvitas. Ja haigutas. Ühel hetkel muutuvad need kõhusisesed meelelahutused vast terake üksluiseks.
Ma vaatasin teda ja lihtsalt mõtlesin kui väga meil on vedanud. Vedanud, et mu sees kasvab üks terve ja tragi inimene. Nähtavasti ka üks rõõmus inimene, sest neid hetki, mil arst ta naeratuse tabas, tuli ette rohkem kui ma mäletan teiste raseduste jooksul tehtud ultrahelidest.
Ja kui vedanud, et meil on niivõrd tore ultraheliarst. Iga jumala kord on meil selline tunne nagu ta oleks alles hiljuti oma tööd alustanud. Justnimelt selle vaimustusastme tõttu. Ometigi läheb ta varsti hoopis pensionile. Teeb iga päev hommikust õhtuni ultrahelisid. Näeb päevast-päeva valdavalt sama. Ja ometigi suudab ta panna meid tundma nagu just meie ultraheli oleks üks erilisemaid. Mõistagi see seda pole. Aga just see emotsioon mida ta endast annab. Kuidas ta võtab põhjalikult aega ja pühendub sellele, mida ta teeb. Muidugi see põhjalik pühendumine on ka põhjuseks, miks pooltel kordadel peab oma korda ootama mitu tundi, aga kui ukse taga on veel frustratsioon, siis kabinetist välja tulles on see unustatud ja pühitud.
Ta lihtsalt on niivõrd rõõmus, seletab kõike äärmiselt detailselt, teeb natuke nalja, üritab selle miniinimese ka pildile püüda ja tunneb uhkust kui saab “no see on ju eriti hea portreepilt, oodake ma proovin kohe natuke teise nurga alt ka ühe saada!” midagi sellist.
Niiviisi ongi üks etapp veel läbitud. Ja aeg jookseb aina kiiremini eest ära. Umbes nagu Ella (jep, hakkame ühte omanäolisesse faasi jõudma).
Oskan kohe eriti tänase postitusega end samastada, nimelt käisime samuti täna hommikul LA’s vaatamas, kuidas beebs siputab ja ennast sisse seadnud on. Vingerdas teine muidugi hirmsasti ja ei tahtnud vajalikku infot kätte kohe näidata ja pani ka masinale paar toud kirja. Aga see kogemus on lummav ja kirjeldamatu ja nii hea ja mõnusalt helge tunde tekitab kogu päevaks, kui saad oma tervet beebit siputamas koos abikaasaga näha
Ma vist paneks ka paar tugevamat lööki kui keegi tuleks muudkui surkima ja suruma 😀
Ja palju õnne ka teile!
Kas sul on tähtaeg juuli lõpus või augustis? Üritan selle järgi arvestada, et meil ilmselt üle nelja nädala vahet pole (võttes niiviisi, et Eestis on LA vist 18-22 nädalal ja siin 22-23 :)).
Suutsin oma vastuse kuhugi väga valesti paigutada…
Ei ole hullu
Ja siis me oleme tõesti üsna samas taktis! Kuigi mul tähtaeg veidi varem, siis ma ikkagi ei imestaks kui sa enne mind sünnitaksid 
Kas selle suure vingerdamise peale oma sugu ei ilmutanud? 😀 noh nii pool kogemata või nii
Ei ilmutanud
Vähemalt me tähele ei pannud ja arst vist üritas ka ikka hoida niiviisi, et midagi ebavajalikku ekraanile ei tuleks. Jalgasid nägimegi siis kui need suhu läksid, kõhust allapoole muidu ei midagi 
Mul on tähtaeg augusti alguses, esialgse järgi 3.08, LA 08.08, aga eks näeb, millal see poiss tulla tahab! Aga üsna sarnane ajastus jah, niiet nüüd on ekstravahva su postitusi lugeda
Mul on see järgmine nädal ees, 20 nädalal.
Nii põnevusega ootan, sest kuu aega mitte beebit näha on päris piin:)
Mul esimene beebi ka:)
Kas on mingi maguse, soolase isu ka rohkem, et kumb võiks sündida poiss, tüdruk ..sisetunne? Tüdrukute kamp teil on lahe ja kui poiss sünniks oleks uus kogemus juures:d.
Ei ole mingeid isusid
Ja ma nende järgi ennustamisesse ka suurt ei usu 
Niiii armsalt kirjutatud postitus! Kuidagi loed ja tunned, et südamest kirjutatud on. Või on asi minu tänases heldimuses, kuna ma kuidagi armastust täis 😀 ps: No ma ei jõua ära oodata, et see Meie pisike-suur ime kõhtu otsustaks kolida…
Hoian pöialt, et ta varsti koliks! Äkki ootab, et saaks soojema sünnikuupäeva
Praegu on vist veel varatalve beebide eostamise aeg 
Aitäh pöialt hoidmast! Peaks pöidlahoidjaid rohkem koguma ehk saaks ta motivatsiooni 😉 Ta juba poolteist (või isegi kaks, teisel juhul…) aastat meil oodata lasknud, seega oleks aeg tulla jah
Ma mõtlen nüüd, et võibolla ei tahtnud ta lihtsalt ahv ega rott olla, ootab koera aastat
Sellessuhtes, et tegelikult väga loogiline, kuna me suured koerainimesed 😀 (Palun võtta mu juttu läbi mu kummalise huumoripiisa 
Aitäh!)
Hei,
ma ei teadnud, mis teema alla antud kommentaar/palve jätta, kuid kirjutan siia raseduspostituse alla kommentaariks. Nimelt olen su pikaajaline lugeja ning paluksin, et sa kirjutaksid ühel konkreetsel teemal Prantsusmaa kohta (minu mälu järgi oled sa osaliselt seda maininud, aga ei leia otseselt). ‘
Mind väga huvitab, kuidas on korraldatud Prantsusmaal sotsiaalsüsteem! St. peretoetused, lastetoetused, sünnituspuhkus kui selline (dekreet), tervisekindlustus (a la Haigekassa).
Noh, et näiteks Eestis makstakse sünnitoetust eelmise kalendriaasta 100% sissetulek (kes töötu sellele riiklik min), lapsehooldustasu, dekreet 140 päeva jne….Haigekassa lastele tasuta, töötavale ka jne …ehk said aru.
Kuna sa nii pikalt jubaa elad seal ja juba 3-s laps ka, oled ilmselt väga kursis sealse süsteemiga ning oskaksid “harivamat” võrdlevat postitust kirjutada?
Aitäh!
Kas just väga kursis, seda ma ei oska öelda, sest toetused on kohati väga erinevad (olenevad kindlustusest ja üleüldisest finantsseisust), aga mingi ülevaade on olemas küll
Kuna see vajab natuke põhjalikuma info kokkuotsimist, siis ma seda postitust täna-homme-järgmisel nädalal ei oska lubada, aga võtan selle tegemise kindlasti plaani! Aitäh idee eest! 
Oh, aitäh! Ja see kindlustuse osa on huvitav. Et Eestis ju üks haigekassa nn. automaatselt ja kõik
Et siis pigem on Prantsusmaal nagu USAs, et igaüks valib endale ise kindlustuse 😀 Ühesõnaga jään ootama ja aitäh, et vaevaks võtad sellest kirjutada. Ja rasedate/väikelapse emade “privileegidest” ka (Olles ise praegu just dekreeti jäänud olen ülitänulik meie Eesti süsteemile, et saan 70 p enne juba koduseks jääda)