Ma olen teile varasemalt ka öelnud, et me näeme endid kolme lapsega. Lihtsalt meil mõlemil oli selline kujutelm. Sellest hoolimata polnud me päris kindlad millal oleks kolmanda jaoks õige aeg.
Ella beebiea jooksul olime üsna kindlad, et sel korral võiks vahe jääda natukene suurem. Kuid mitte liiast. No ütleme, et näiteks neli aastat. Siinkohal peab muidugi ütlema ka seda, et antud mõtteviisi mõjutasid magamata ööd.
Kui me sellest faasist välja saime, hakkasid meie mõtted juba teistpidi keerlema. Ilmselgelt siin ei ole õiget ega valet vastust ja see, mis vahe sobib, on iga pere puhul individuaalne.
Meile hakkas peale pikka arutelu tunduma, et meie jaoks on õigem siiski veel üks väikene vanusevahe. Seda puhtalt seetõttu, et me ju ometigi tahame kolme last ja meie silmis on palju kergem kõik need beebifaasid järjest läbi teha. Jah, see ei sobi teps mitte kõikidele. Mulle see-eest ei sobiks selline hüpitamine, et on beebiiga koos raskete ööde, mähkmete ja muu tralliga. Siis tuleb normaalsem faas ja saab oma tegemisi planeerida rohkem enda järgi, ehitada mingit elu rohkem väljaspool kodu ja seejärel uuesti beebifaas. Ja korrata. Minu jaoks isiklikult oleks see liiga kurnav. Seega lähtun ma sellest printsiibist, et olgu, ma olen ehk praeguses elufaasis järjest pikemalt kodus, aga teate mis? Peale seda on see tehtud. Sel ajal kui mitmed mu sõbrannad hakkavad ilmselt oma elu pausile panema ja mõtlema kuidas see nende tööelu mõjutab, on minul see kõik juba läbi. Nagu öeldud, siis igaühele sobib erinev variant.
Päris palju rolli mängib siinkohal ka see, et mina saan meile raha teenida kodust. Jah, ma ei saa ilmselt kunagi miljonäriks, aga see pole ka mu ambitsioon. Seda lihtsalt seetõttu, et elu, mida ma tahan elada, saab omada ka palju kasinamalt. Mis ei tähenda, et ma lepiks ainult miinimumiga. Ma lihtsalt tahan öelda, et kuna mul on väga vedanud tugivõrgustikuga, siis ma saan tegeleda täpselt nende asjadega, mis mulle meeldivad ja tänu neile anda oma panuse meie perekonna heaolusse. Ehk siis oleksin ma suuresti kodune ka siis kui seda kolmandat last järjest ei tuleks. Sest ma lihtsalt saan siit kõik vajaliku tehtud. Ma saan aru, et see lõik tekitab osades teist võib-olla natukene küsimus stiilis “oota, mida sa üldse teed?”, aga ma ütlen siinkohal lihtsalt seda, et blogi ei anna kogu ülevaadet elust ega selles toimuvast 
Teine asi on kool. Ma tean, et kui ma selle tee ette võtan, siis ma tahan järjest ära teha baka ja magistri. Seda lihtsalt seetõttu, et pausid ei mõju mulle hästi. Ma ootan pigem selle alustamisega paar aastat ja teen kõik järjest, kui et alustan nüüd ja siis olen mõne aja pärast sunnitud pausi sisse tegema.
Ühtlasi mängis otsustamises natukene rolli ka elukoht. Siin majas on meil plaanis olla veel kaks-kolm aastat. Peale seda tahame kolida ja loodetavasti viimast korda. Praegu oleme Bruno vanematele niivõrd lähedal. Me ei ole kindlad kuhu siit edasi. Me tahame kindlalt jääda samasse regiooni, aga on suur tõenäosus, et vahemaa kasvab rohkem kui mitmekordseks. Me näeme kuivõrd lähedane suhe lastel Bruno vanematega onja suuresti ongi see tekkinud tänu sellele pea olematule vahemaale. Me tahame, et ka ka kolmas laps saaks nendega samadel tingimustel nii-öelda omaks kasvada.
Ja olgu, Ella beebiaeg polnud tõesti kõige maalilisem ja oskus püstijalu magama jääda tuli üpris ruttu. Kuid kui see kõrvale jätta, siis tunneme, et väike vahe oli vähemalt nende kahe puhul ainuõige. Muidugi ei garanteeri see seda, et ka järgmise puhul on. Ent nähes neid kahte praegu koos tegutsemas ja teineteise eest hoolt kandmas ei saaks ma rõõmsam olla. Ella toob ustavalt Eileenile prillid kui viimane need kuskile unustab ja Eileen aina käib järel ja uurib kas Ellal on kõik hästi. Ilmselgelt on olnud ka kisa ja tülisid, aga näidake mulle siis kolmest ja pooleteiseaastast, kes suudaks kõiges ühel meelel olla
Pannes kõik need asjad kokku jõudsimegi järeldusele, et kolmas tulgu järjest. Natukene on vahepeal naljakas mõelda, et vot … see ongi nüüd mu viimane rasedus ja ehk oleks olnud tore seda kunagi hiljem pigem nii-öelda nautida, aga ma ei kahetse üldse.
Kui väga mulle mu lapsed ei meeldiks, siis meeldib mulle ka teadmine, et varsti on ühe ropsuga kogu beebimajandus läbi ja edasi saame kõik koos uues tempos kasvada
Kas sul häbi ometi pole muidusööja ja sünnitusmasin olla? Kõik koolid ja tööd jätad pooleli, et ainult lapsi vorpida ja arvad, et sinu kohus on ainult mehele diivanikaunistus olla. Endal häbi pole, et jeeli-jeeli ainult keska lõpetatud ja ilmselt muud ei saagi, sest kolme lapse kõrvalt pole vaga võimalik kui nad väiksed ja kui nad vanemaks saavad oled ise juba nii vana, et selle haridusega polegi midagi peale hakata, kuna tööl sa pole päevagi käinud ja töökogemust pole. Kes tahaks ilma igasuguste töökogemusteta ca 30 aastast diivanikaunistust tööle võtta? 5 liiget on ikka päris paljud. e sellele mis siis saab kui Brunol saab kõrini olemast 5 liikmelise pere ainus ülalpidaja olemast. Vanemad pole osanud sind vast piisavalt kasvatada, et enne ikka haridus ja korralik töökoht ja siis lapsed..
Mis kohutav inimeseloom sina veel oled! Poe kohe sinna urgu tagasi kust sa välja ronisid! Sellise jutu peale tahaks lausa eksortsisti kutsuda! Be gone you satan!
Olen lihtsalt inimene, kes on enne laste saamist (mul on 2 last) käinud koolis ja teinud tööeluga algust ning seega olles võrdne oma abikaasaga panustamas pereellu materiaalselt. Mitte ei arva, et naise kohus on olla mehele diivanikaunistus ja sünnitusmasin. Mitte ühelegi mehele ei meeldi igavesti 5 liiklmelise pere ülalpidaja olla olgu see palk nii suur kui tahes. Ja siis pärast imestavad need sünnitusmasinad, et mees petab..
Olgu. Aga kas sa annad endale aru, et reaalselt pole sul vähimatki aimu kui palju ma materiaalselt meie pereellu panustan? Sul on ainult aimdus. Ja aimduse põhjal niiviisi klähvimine pole ju tegelikult kuigivõrd arukas. Eriti kui su aimdus on vale …
Kui sa oled blogija siis seega ka mingil määral avaliku elu tegelane, kelle elu on mööda internetti laiali laotatud. Mina järeldan kõike seda vaid sinu enda blogipostituste põhjal milles on kirjas mingil määral ka sinu päevakava. Ei näe, et sinna hulka oleks kuidagi ka töö mahutatud? Pealegi kui sul on vaid keska, siis sellega ei olegi võimalik leida tööd millega saaksid panustada pereellu ehk siis ilmselt oled madalapalgaline. Pean silmas just nii suurt perekonda nagu teil (varsti) on. Minu jutu point pole mitte elu eest sappi pritsida, vaid sa võiksid ka ise endale aru anda, et sa ei saa kogu oma elu pühendada lastekasvatamisele ja neid järjest sünnitades ning sünnitusmasinaks olemise toetustest “panustada pereellu” Kas sul siis endal pole tõesti mingeid ambitsioone ka karjääri teha, et tunda end täisväärtusliku pereellu panustajana? Kui sul on ainult keska sul pole isegi silmaringi, et millestki peale laste teistega rääkida. Ei talu ükski mees lõpmatuseni naist, kes muud rääkida ei oska kui lastest ning kes pole elus rohkem raamatuid lugenud kui keska kohustuslik kirjandus.
Ma mõistan, et sa soovid diskussiooni, aga kuna sa ei suuda isegi lühikest teksti mõttega lugeda, siis ma siinkohal sellest loobun. Ma ei ole KUNAGI kuskil väitnud nagu sooviks oma elu pühendada lastele ja ka antud postitus justnimelt seda käsitleb. Paraku on selge, et sa loed välja ainult seda mida lugeda soovid. Las sulle jääda oma. Saad kuskile linnukese teha ja mina ei pea oma aega raiskama
Hea K, inimene on siinsamas blogiski kirjutnud oma tulevikuplaanidest ja mida ta tööalaselt ette tahab võtta. Kahju, et sinu haridus sulle haritust pole andnud, lugemisoskusest rääkimata.
Ohhsaa, mis Sinu elus küll puudu on, et Sa teise/teiste vastu nii tige oled?
Tuleb meelde ütlus, et haridus võib olla, aga haritus peab olema.
Ja mida näitavad hinded? Sinu teadmisi konkreetsel ajahetkel. See ei näita Sinu hakkamasaamist elus.
Lõpetasin keska üsna kehvade hinnetega (hea, et üldse lõpetasin). Mõned aastad hiljem ülikoolis olin oma kursuse parimate seas.
Pealegi on iga perekond erinev. Igaüks elab seda oma põhimõtete ja väärtuste järgi. Mis sobib ühele perele, ei sobi teisele ja vastupidi.
Aga kui tohib küsida kui Sina, armas K, oled oma elus kõik nii hästi teinud ja planeerinud, siis mis on ometi valesti, et Sa tuled anonüümselt halvustama siia?
Ja teiste rahakotis sorida ja nende elu kritiseerida ei näita küll just Su parimat külge.
Sulle, Britt, mõnusat rasedust ja kõike kõige paremat!!
Aitäh KK!
Hehe, huvitav kas K’ tahab ise ka kolmandat, aga mees pole nõus vōi ta ongi selline kibe loom. Vabandust loomad, et teid sellise elukaga võrdlen.
Miks haridusest nii väga rääkida.
Mu abikaasa on keskkooli vaid läbi teinud, aga väga edukas. Ta valib, kas tahab omale ülikooli haridusega inimest tööle või mitte. On neidki, kel pole 9t klassigi lõpetatud, aga omal alal on spetsialist ja väga nõutud ja armastatud.
Jah, on ameteid, mis nõuavad teatud kraadi.
Ja mis sellest halba olekski, kui keegi soovib osa oma elust pühenduda perele. Mitte just kõik ei oska olla hea naine mehele ja tubli ema lastele.
Mul oleks pigem häbi nii kitsarinnaline ja õel inimene olla!
Ma küll loen juba su kirjastiilist välja, et sul seal kahe kõrva vahel suurt ei toimu, aga võtame ikkagi punktide kaupa läbi. Igaks sajaks juhuks.
1. Võta palderjani.
Sinu jaoks, kes sa oma peas minust mingisuguse endale sobiva versiooni oled kujundanud, on ilmselt mõistmatu luulu aga olen viimase poole aasta jooksul üsna mitu tööpakkumist tagasi lükanud. Järelikult keegi ikka tahab.
2. See “diivanikaunistus” saadab suure tõenäosusega ühe päeva jooksul korda rohkem kui sina. Ja üllataval kombel ei kuulu sinna hulka teiste elude kallal võtmine. Järelikult pole mul aega, et nii igav hakkaks. Kui sul see aeg siiski tekib, siis ehk peaksid endale veel mingi produktiivsema eneseväljenduse leidma?
3. Keskkooli lõpetasin ma täitsa hästi, mitte jeeli-jeeli.
4. Täitsa ausalt öeldes ei mängi see suurt rolli, kes selles kujuteldavas tulevikus tööle võtaks, sest tööd (ei, ma ei pea silmas pesu pesemist ja triikimist, vaid päris tööd, mille eest palka makstakse) jagub mul praegugi piisavalt. Ning aitäh, enne kui huvi tunned – läheb hästi
5. Ma ei soovitaks sul selle pärast karta mis saab kui Brunol peaks meist kõrini saama. Isegi mitte selles võtmes, et “ah, ei saa tal kunagi”, sest teatavasti võib elus ka muid asju ette võtta. Usu mind, mul on piisavalt vahendeid, et kolme lapsega ka iseseisvalt hakkama saada.
6. Ma pole eriti kindel, et sul tasuks suud pruukida selle kohta kuidas kellegi teise vanemad neid kasvatanud on …
7. Ma olen täiesti imestunud, et oma uneaega selle võrra paar minutit edasi lükkasi, et sulle vastata saaks. Las see olla siis vastuseks kõikidele, kel sarnased küsimused on.
Ma olen selle peale nii palju mõelnud ja ei saa üldse aru, mis iganenud mõtteviisiga maailmas me elame, kus jätkuvalt arvatakse, et aktsepteeritav ühiskonnaliige oled sa siis, kui sul on taskus võimalikult erinevate koolide diplomid. Tundub, et inimesi hinnataksegi selle järgi mitu kõrgharidust neil on, aga paber ju ei näita mitte midagi.
Mina küll käin praegu ülikoolis, aga oma erialast tööd tegin ma juba enne, kui ma üldse seda ala õppima asusin. Lisaks olen saanud mitmeid personaalseid tööpakkumisi oma valdkonnas ja usu või ära usu, aga tööandjad teavad, et mul on praegu ainult keskharidus. Mitte kedagi isegi ei huvita see.
Ja üldse mind kohutavalt häirib see ülikooli peale surumine. Miks peavad kõik inimesed ülikoolis käima? Ei pea ju. Las inimesed teevad, mis nad teha tahavad. Miks see üldse peaks kedagi teist häirima?
Kõik inimesed ei pea ülikoolis käima, kui ikka aju pole, siis pole vaja ka sinna trügida. Ülikool kui selline annab tööandjale palju rohkemat kui lihtsalt vastava hariduse diplom. Ülikool avardab silmaringi ja lihvib teatud omadusi sinus nagu näiteks püsivus. Ülikoolis on päris korralik tamp ja isegi kui on lõpetatud täiesti teine eriala, siis tööandja ikkagi näeb, et sinus on tahet ja sihikindlust alustatu lõpule viia, aga eks see olegi kõrgem pilotaaž rumalamate inimeste jaoks kes ei suuda ülikoolis käia.
Absoluutselt ei vaidle vastu selles osas, et ülikool avardab silmaringi. Avardabki. Samas kulbiga tarkust pähe ei kalla ja tänapäeval ei ole just kuigi raske ülikooli sisse saada ja ka bakalaureusediplom kätte saada ilma seejuures eriliselt pingutamata.
Aga ma pidasin eelkõige silmas seda suhtumist, et ajudega inimesed on ülikoolis ja ülejäänud on mingisugune rämps, kes ei kõlbagi kuhugile. Mind tohutult häirib see suhtumine, et kui inimene läheb näiteks kutsekooli õppima, siis ta on automaatselt loll. Mõne unistus ongi võibolla kokana töötada. Mis selles halba on? See, et seda ala meil kutsekoolis õpetatakse, ei tähenda, et inimene on rumal.
Ei pidanudki seda silmas, et kutsekool on rumalatele. Teatud erialad ongi vaid omandatavad kutsekoolis ja samuti on oskustöölised (kokad,puussepad jms) väga hinnas. Kindlasti ei ole nad rumalamad kui ülikoolis käinud inimesed. Point oli rohkem selles, et millegipärast osadel inimestel polegi ambitsiooni edasi püüelda, vaid jäävadki oma keska juurde ja siis raiuvad, et mis see ülikool ikka annab, et eluülikoolist ja sünnitusmasinaks olemisest piisab küll. Lõpuks inimestavad 10 aasta pärast, et miks küll mees petab ja otsib kedagi, kellega oleks ka muust rääkida kui lastekasvatamisest..
Kahjuks sinu silmaring sinna keskkooli jäi. Tundub, et ülikool(id) täitsa mööda külgi maha jooksnud. Ole hea, mine anna diplomid tagasi!
Vastasin K’le
Sandraga olen täiesti ühel meelel.
Mul on nii nii hea meel teie pere üle ning kolm last on tõesti vahva! Bruno pärast loodan, et kolmas tuleb poiss..noh, et ei peaks elama nelja naisega 😀
Kulla K. Kas sinu jutust annab mõista, et mehed petavad ainult neid naisi, kes on “sünnitusmasinad” ja ilma “hariduseta” ? Ma ei ole tükkaega nii lolli juttu kuskilt kuulnud ja mul oleks väga häbi, kui sa peaks mu tuttav olema.
Britt sina oled väga tubli naine!
Aitäh!
Bruno vastas selle peale, et tal on nagunii kõik printsessid selged ja ta hoiaks suurima heameelega seda maja ainsat maskuliinset rolli edasi 😀
Appi, mida mu silmad ometigi loevad
Ma isegi ei tea kust otsast alustada..
Sa pole oma ninaotsa vist Ida-Euroopast kaugemale saanud. Eestis ja eestlased üldse ajavad seda mõttetut paberit taga kui nt Skandinaavias saad koolitused jm vastavalt mida teha soovid.
Lõuna Euroopas ei huvita samuti kedagi mingid paberid. Restoranide juhid on inimesed kes pole keskassegi jõudnud. Inimesel nupp nokib ja see ongi kõige olulisem. Lisaks VÄGA suur osa teadmisi tuleb töö käigus.
Nt “suvaline laotööline” teenib keskmiselt 1500 eurot. Elamispinnad on küll veidi kõrgemate hindadega kui eestis kuid KAUP, nt rõivad, on SAMA hinnaga kui Eestis.
Just mõned päevad tagasi mõtlesin, et siin (Briti blogis) on nii hea käia. Kõik on nii sõbralikud ja head.
Kui aus olla, siis kommentaari algusest arvasin, et tuleb miski nalja kommentaar. Aga näe “nalja”
Kohutav.
Britt, palun ara mõtle selle kommentaari peale enam kunagi ja ära võta seda isegi natukenegi hinge!
Te olete üks imeline ja armas perekond!
Teie tegemisi on nii vahva jälgida ja neile kaasa elada.
Palun postita ikka tihemini.
Mina olen ka tegelikult ülikooliusku, aga jumalastaatust sellele omistada ei julgeks. Sellega on säärane lugu, et see annab silmaringi ja baasteadmised JUHUL kui sa oled huvitatud. Samas on ka väga palju neid, kes lihtsalt liuglevad koolist läbi ja jätavad info meelde vaid seniks kuni seda vaja on. Hiljem kõik peast pühitud. Rääkimata sellest, et olgu, see võib anda diplomi ja mingile inimgrupile teadmise, et kodanik x on püsiv, aga matsi see intelligendiks siiski ei tee. Mulle näitab inimese kohta kümme korda rohkem suhtlusstiil, lugemus ja suhtumine teistesse, kui mingi paber. Ja vähemalt meie siinsed ettevõtjatest sõbrad tunduvad sama meelt olevat.
Näide puhtalt seetõttu, et üks sõber otsib oma firmasse hetkel uusi töötajaid. Ja kujutad sa ette keda ta eelistab? 30+naisi, kel ei ole veel erialast kogemust. Miks? Sest suure tõenäosusega ei tule nad varsti ütlema, et on rasedad ja teiseks saab ta nad enda käe järgi välja õpetada, mis tema sõnutsi on kordades lihtsam kui hakata kellegi teise poolt õpetatut korrigeerima.
Muidugi pole ma eilane ja ei arva, et kõik tööandjad sellised on, aga üldiselt otsustab vähemalt siin ind JA keeleoskus kordades rohkem kui paberid ja kogemused. Ilma ülikoolihariduse ja eelneva töökogemuseta inimene, kes valdab inglise keelt, omab teatud aladel 5x rohkem võimalusi töökoha saamiseks kui pika kogemuse ja magistrikraadiga inimene, kes keelt ei valda. Ka üks koht, mille mina tagasi lükkasin, tuleneski sellest, et ma räägin inglise keelt. Samas erialase paberiga tahtjaid oli küll ja küll.
Siin on minu meelest ikka sõbralik ja hea. Eks K. tahtis ka ilmselt head.
Ja sulle aitäh!
Kui õel kommentaar! Mulle tundub, et ainus, keda on halvasti kasvatatud, oled sina argpüks anonüümne netikommentaator K. Kust sina võtad üldse õiguse öelda kuidas keegi peab elama ja kuidas on õige? Häbi häbi!
Ja teadmiseks, siis ma ei tunne Britti, me oleme sama vanad, meie elud on täiesti erinevad. Mina pühendan hetkel oma aja magistriõpingute lõpetamisele ja töötamisele, pere ma (veel) ei plaani, aga mitte kunagi ei suudaks ma öelda, et see, kuidas mina elan, on õige. Aga üks asi on õige. Ja see on see, et kui kellegi teise elu ei puutu sinusse, siis sul ei ole õigust öelda ega kommenteerida, kuidas on “õige”.
Peace!
What? Kallis inimene sinu negatiivsus ning täiesti pöörane arvamus ei sobi siia blogisse. Sinu kommentaar on niivõrd jabur,et mul on sinust tegelikult kahju,sest tõenäoliselt oled sina see kes vaevleb mingit sorti probleemide käes oma laste isaga. Ka mina olen juba 4-ndat aastat kahe lapsega kodune kuna otsustasime saada 2 last väikese vanuse vahega. Arva mida? Seda otsust ei teinud mina üksi vaid selle otsuse tegid 2 täiskasvanud inimest kes arutasid läbi kõik võimalikud variandid ning plussid ja miinused.Mitte kellelgi ei ole mingisugust õigust öelda teisele,et tema elukaaslane ei kavatse kindlasti olla lõputult pere ülalpidaja-sa ei tunne seda ülalpidajat. Tollel hetkel kui mees otsustab koos oma naisega saada laps või mitu last teab ta ju täpselt ka seda kui kaua paratamatult peab olema tema pere ainus tööl käiv inimene juhul kui naine enne lapse saamist tööl ei käinud. Tundes Brunot läbi selle blogi siin olen ma veendunud,et tema otsused koos Britiga on igati läbi mõeldud ning et temal ei ole sellega vähimat probleemi,et Britt on lastega kodune
Tubli! Just minu mõtted selle kommentaarina kirjas. Annab ikka olla nii kibestunud, et sellist kitsast maailmavaadet omada, nagu “K”.
Olen sinuga igati nõus, et laste saamine arutatakse siiski perekonnas omavahel läbi ning sugugi mitte kergekäeliselt. Laps on vastutus. Terve elu kestev vastutus. Olgugi, et seaduslikult see vastutus ühel hetkel otsa saab, siis emasüda ei lõpeta kunagi oma laste pärast muretsemist ega neile mõtlemist. Vähe sellest, et neile tuleb luua sobilik elukeskkond, on neid vaja ka kasvatada, neile pühendada aega ja mõistagi hoolt ning armastust. Last ei saada hetkeemotsiooni ajel, et hmm … kuule, meil pole järgmiseks aastaks suuri plaane, saaks äkki lapse?
Sellele eelnebki pikem plusside ja miinuste kaalumine (nagu isegi ütlesid) ja võimaluste hindamine. Nii finants-kui ajaliste. Selliseid asju ei tehta uisapäisa. Ning ilmselgelt ei tee ka meie.
Osadel on kindlasti raske mõista, aga Brunol on selle üle ainult hea meel, et ma sel määral lastele ja perele pühendunud olen. Miks? Sest ta näeb tulemusi. Ta töötab lastega ja on aastaid ka laagrites töötanud. Ja suur asi meie mõlema jaoks on ka see, et tema teeb oma unistuste tööd. Talle on pakutud paremat (st. parema palgaga), aga ta on ära öelnud, sest talle meeldib mida ta teeb. Ja ta on seda meelt, et võimaluse korral võiksid kõik teha mis neile meeldib. Seetõttu on ta 110% toetav ka kõikide minu tegemiste osas
Britt, ühest kõrvast sisse, teisest välja, eksole! Ja tuimalt!
Meie peres on ka viis inimest kellel sissetulek korralik on ainult abikaasal. Käin väga edukalt kolme! Lapse kõrvalt koolis ja saame hakkama! On paremaid ja halvemaid aegu, aga me saame hakkama! On küll kerged süümekad mehe ees, et minupanus väike on aga kui kool lõpetatud,,eriala omandatud in parem võimalus tööle saada.
Tubli! Mida sa õpid kui ma tohin uurida :)?
Ma olen eriti “naiselik” naine js õpin veoauto- bussitehnikuks. 😀 kahest aastast on kõva pool aastat tehtud ning hetkel olen 7nädalasel õppepraktikal. Maru äge on, tõsiselt! 😀
Hallo ta ju ütles et ta saab kodus tööd teha ja selliseid naisi on palju kes saavad kodus tööd teha ja ka lapsi kasvatada. Vanasti said naised kümme last ja said hakkama laste ja tööga ja ei tulnud keegi neile niii halvasti ütlema nagu sina . Ilmselgelt sul on suur kadedus. Raudselt oled kibestunud vana eit keda ükski mees ei taha muidu sa nii õel siin ei oleks !! Jäta head ja tublid inimesed rahule !!
K. Kes oled sina, et tuled rääkima mida üks mees tahab ja mida ta oma naisest ootab? Kas oled mees? Mina, kui mehena võin öelda, et mehi on erinevaid! Üllatus üllatus… Kõik ei oota et naine töötab ja rajab karjääri ning omab erinevaid kraade! Pole minu jaoks siin maailmas midagi nauditavamat, kui tulla töölt koju oma imelise abikaasa ja oma laste juurde. Süüa maitsev ja soe õhtusöök, mis on valmistatud sel ajal, kui ta oleks “pidanud” tööl olema. Mul ei ole midagi selle vastu, kui minu abikaasa tahab tööl käia ja isegi minust rohkem raha teenida, aga samas ei kujuta ette, kui koju tuleb töö mured kaelas ja väsinud abikaasa. Aga eks see aeg tuleb ka õige pea tagasi, kus pean ise süüa jälle tegema, et näljane naine saaks oma kõhu täis, ennem kui saab temaga rääkima hakata. Ja petmine… See probleem ei sõltu laste arvust, tööst ega kraadidest. Pigem siiski armastusest. Ütlen oma abikaasale iga hommik ja õhtu et armastan teda, ütlen talle kui imeline ta on.. Ja seda sama teeb tema minule! Me ei unusta miks me armusime ja miks me abiellusime! Oleme koos olnud üle poole oma eludest ja ikka veel armunud, hoolimata et tal ei ole magistrikraadi ja mina olen ainuke “rahakott”. Söö kõht täis ja tõmba hinge! Ja vaata enda sisse, sest sellise naise mees võib tõesti kõrvalt armastust otsida, sest õelus hävitab armastuse!!
Aitäh, armas mees! Ma kipun ka arvama, et petmine sõltub siiski tunnetest. Kas need püsivad või mitte, ei olene teps mitte ainult haridustasemest ega karjäärist. Samamoodi võib pinnapealselt ju väita, et hoopis kõrge karjäärilennuga naistel on suurem oht petetud saada kuna on tööga nii ametis ja jätavad mehe hooletusse või ei oska kodus enam muust kui tööst rääkida. Mõistagi on see täpselt samasugune pinnapealne üldistamine. Lihtsalt näitamiseks, et seda petmisasja ei saa võtta nii must-valgelt. Ja eks üldiselt ole siiski niiviisi, et kes petta tahab, see leiab selleks põhjuse ja võimaluse nagunii. Ei aita siin ükski kraad ega silmaring
Appi, mis tropp. Mis see sinusse puutub, kuidas teised oma pereelu elavad? Postitust üldse lugesid v?
Eee…mida paganat ma just lugesin!? No nii väga ootasin jutu püänti, et tegemist oleks sinu sõbranna inside naljaga vms…aaga eip, seda ei tulnud. Muidusööja? Sünnitusmasin? Kuidas saab keegi öelda, et kohusetundlik, hoolistev ja igati oma laste/pere arengusse panustav naine, kes on alla 3-aastaste lastega kodune on muidusööja või sünnitusmasin? :O
Mina ilmselt poleks seda kommentaari oma filtritest läbi lasknud, kuna see teema ei vääri isegi diskussiooni…
Ehtne null konstruktiivsusega solvang.
Sina aga oled tubli ja palju õnne kogu teie perele
Ma üldjuhul lasen siiski kõik läbi, sest igaühel on õigus oma arvamusele. Ka siis kui seda kuigi hästi sõnadesse panna ei osata. Ainukesena olen jätnud siin avaldamata caps lockiga kirjutatud intiimpiirkondade nimetused. See on natukene teine teema juba. Nende kirjutaja ip- ja meiliaadressi panin musta nimekirja ja kõik temalt tulev läheb automaatselt prügikasti
Ülejäänud on aga teretulnud ütlema mis mõtlevad 
Sulle aitäh!
Tõsiselt mida kuradit ma just lugesin?
Saad aru ikka, et inimesed ongi siia ilma loodud, et paljuneda? See on meie LOOMUSES, meie elude peamine mõte. Miks muidu kõik seksi ümber tiirleb? See on alles mõnekümne aasta jooksul toimunud muudatus, et naised peaks ka hariduse saama ja tööl käima. Enne seda naiste peamine ülesanne oligi olla ema ja hea naine oma mehele. Mehed on need, kes peavad tööl käima ja võitlema. Meestel on rohkem jõudu ja rohkem julgust. Bioloogiliselt juba mehed on loodud tööl käima, rääkimata evolutsioonist. Ja ega naised ju ei jää elulõpuni “sünnitusmasinateks”, miks inimesed arvavad, et peale laste saamist kogu elu läbi on. 40dates võib ju ka tööl käia, reisida jms. Sellel on palju põhjuseid miks meid on nö brainwashitud tööl käima. Valitsustel on ju rohkem maksumaksjaid, pluss iive langeb, lisaks rohkem saavad ju lapsi madala IQ-ga inimesed ja moslemid ja muud rahvused. Tahetakse lääneinimesed välja suretada. Kahjuks maailm ongi nüüd alla minemas, paljud targad inimesed ei tahagi enam lapsi saada, mõeldakse, et karjäär on elus tähtsam ja raha teeb õnnelikuks. Surivoodil need inimesed oma raha peale aga ei mõtle, siis inimesed tahavad enda ümber lähedasi.
Kurb, et kahe lapse ema on nii negatiivne ja nimetab teist naist sünnitusmasinaks. Ma usun, et pigem sinu mees tüdineb sinusugusest sapisest ja õelast inimesest ära, mitte Briti abikaasa temast. Häbi sulle, K.
Ma julgen arvata ja loota, et ta abikaasa pole seda poolt näinud. Selle jaoks anonüümne netimaailm ongi. Kuigi siia kirjutades mitte niivõrd anonüümne muidugi
K mis ora sul tagumikus on? Mitte Britil ei pea häbi olema vaid sul! Lausa vastik oli lugeda sellist kommentaari.
Jeerum, mis kuri inimene siia kommenteerima sattunud on.
Minul on küll blogi põhjal mulje jäänud, et Britul on oma abikaasaga ikka väga palju muust kui ainult lastest rääkida : ) Tundub et kuri kodanik pole seda blogi üldse lugenudki.
Meil on jah pigem teistlaadi vestlused, aga ju meie kärbes seina peal teab paremini
Väga väga tore ja huvitav blogi on, aga esimest korda näen mõne kommenteerija poolt sellist kitsarinnalisust. Kus sa loed välja, et inimesel ambitsioone pole? Minu arust Britt väga hästi seletab, et tahavad 3 last ja ka saavad. Ja saavad järjest, mis on ka minu arust mõistlik. Aga ta tahab ka siis hiljem minna ülikooli ja võibolla ka siis erialasele tööle. Ja ta teeb ka praegu tööd, et ennast arendada/tegevuses hoida (ja samuti pere sissetulekusse panustada) ka laste kõrvalt. Tõesti tundub, et mõnel teisel on kuskilt puudu jäänud. Päriselt arvad, et ta ei ol lugenud rohkem kui keska kohustuslik kirjandus? Ebareaalne.
Ma arvan, et ta luges välja täpselt seda mida ta tahtis. Ju oli niiviisi mugavam
Ma tahaks väga teada kes peidab ennast selle uskumatult “tubli ja targa” K nime taga. Las ma pakun…tegemist on inimesega kes teps mitte pole oma eluga rahul, sest vastasel juhul ta ei tuleks siia soppa pritsima. Teiseks on ta väga kade, sest on naisi kellel on võimalik tegeleda sellega mis neile meeldib. Kolmandaks on ta kas mehetu või petva mehe naine…miks muidu ta arvab et mehed ainult petavad. Neljandaks on tal elus ainult üks valdkond millega eputada…diplomid ja ülla ülla tuleb välja et need ei avagi kõiki maailma uksi ega garanteeri ulmepalkasid.
Ütlen ausalt, et ka mind üllatas Briti ja Bruno soov kolmas laps saada, sest minu arvates on 3 nii palju, aga nende jaoks on see ideaal. Inimesed ongi erinevad ja alati on lihtsam hukka mõista kui mõista. Samas ma ka imetlen neid, laste kasvatamine on päris raske töö, aga õnneks kannab see vilja.
Ma arvan, et sel psühhoanalüüsil pole suurt mõtet. Sellised inimesed ei näe nagunii mitte kunagi viga endas. See suur foobia petmise ees jäi muidugi mulle ka silma.
Eks see kui palju on palju, oleneb tõesti inimestest. Meie jaoks tundub 3 tõenäoliselt norm, sest kõikidel meie ümber on niisamuti kolm last
Nagu Brit kirjutab, on täiesti võimalik teha palgalist tööd ja olla samal ajal lapse/lastega kodus. Silmaringi kinnisust näitab just see, et ei suudeta aru saada, et ei ole ainuvõimalus käia tööl 9-17ni ja panna laps 1,5 aastaselt lasteaeda, kus üldjuhul temaga individuaalselt ei tegele väga keegi. Mina olen kahe käega poolt sellisele elukorraldusele. Sest laps on väike ainult kord elus ja karjääri on võimalik teha ka peale 30. eluaastat.
Mäletan hästi kui üks juura õppejõud (Belgiast) küsis imestunult, et vana ma siis olen, et juba töötan, et tema riigis väga keegi ei lähegi tööle enne 30-35.
Asi on inimeses ja tema tahtejõus mitte vanuses
Edu sulle Brit!
Ma arvan ka, et must-valge maailmavaade ei tee kellelegi head.
Aitäh!
Mu meelest on kolmanda lapse saamine tõeline rõõm ja samas ka julgustükk. Ma elan sajaga kaasa ja tahaks nii palju küsida: kuidas kodu umber sätite, millised on nimevariandid … Palju edu!
Ei ole midagi ümber sättida
Teeme külalistetoast beebile toa. Nimevariante ma kahjuks ei jaga sel korral. Las jääda üllatuseks 
Kusjuures ühest asjast ei ole ma mitte kunagi aru saanud. Mida on teistel inimestel teise pere valikute osas viriseda? See, mitu last üks või teine pere saab ning millal, on sügavalt selle pere asi. Ja mitte kellelgi ei ole õigust siin kobiseda. See, et inimene on “avaliku elu tegelena” ei anna mitte kellelegi õigust tema valikuid solvata. Kui midagi head öelda ei ole, siis olgu parem vait. Ma ei mõtle siin kohal seda, et alati peab kõike takka kiitma, aga väljaütlemistel “oled mõttetu sünnitusmasin”, “mees jätab varsti maha”, pole ka mitte mingit mõtet.
Ma lisaks, et neid kaht viimast mõtet saab ka kordades inimlikumalt esitada. Ehk siis diskussiooni aretamisel ja enda arvamuse väljendamisel ning sisutühjal haukumisel on tegelikult päris suur vahe.
issand ma alguses arvasin, et see K teeb lihtsalt head musta huumorit ja ei suutnud oma silmi uskuda kui olin kommentaari lõpuni jõudnud ja avastasin, et ta ei teinudki nalja..kahju, hea nali oleks olnud. Veel rohkem on kahju, et väidetavalt üks haritud inimene on võimeline nii rumalat juttu suust välja ajama. Ma ei tea, minul on küll Briti vastu tugev respekt, et ta on emana nii pühendunud, nii enesekindlalt kannab seda rolli vaatamata ühiskonna rumalale survele/arvamusele, et ülikooli diplom on elu alus?! On siis või???Päriselt ütleb keegi jah?
Ise jäin lapseootele ülikoolis, sünnitasin, lõpetasin ja nüüd veel käin täiskohaga tööl. Ei leia et peaks ennem ILMTINGIMATA kooli lõpetama ja tööl koha soojaks istuma, et hakkama saada. Tublid ja tahtega inimesed saavad hakkama, igal juhul. Pole olemas õiget ja vale viisi.
Eks siin tuleb mängu ka priotiteetide küsimus. Briti jaoks on õnneliku elu võtmeks pere ja sellest tulenevad kogemused, positiivsed ja negatiivsed, mis õpetavad ja toovad elule tõelisi värve.
Kommenteerija K jaoks aga ilmselgelt vaid RAHA ja staatus prioriteetseks, tundub et sitt mees on tal ka, kes ei hindaks sind raha ka staatuseta lihtsalt naisena. sry for ya.
Mul on nii hea meel Brit kolmanda üle, elan niiiii kaasa!!!!!!
Ega ma siin ausalt öeldes mingit survet väga ei tunnegi
Vähemalt Prantsusmaa poolelt mitte. Eesti poolelt küll, aga siis tuletangi endale meelde, et ma ei ela seal ja kritiseerijad ei ela jällegi siin. Kultuuriruumide erinevus ilmselt.
Aitäh kaasaelamise eest!
Selle pärast ongi Eesti iive nii madal, et K. sugused arvamused “ruulivad”. Konkreetselt Eesti puhul on olulisem saada toredatesse peredesse 3+ last kui see, et ema kindlasti kuskil tööl käiks ja arvutis andmeid ühest kaustast teise liigutaks.
Ma usun, et see iive lähiajal muutub
Palju õnne teie perele, alati on nii hea meel kui kellelgi, kes on last kaua tahtnud ja planeerinud see lõpuks õnnestub
Selle K kommentaari lugedes hakkas küll natuke kurb.. Minu isa ütles koguaeg, et ega haridus matsi riku ja see K on elav näide sellest, kuidas võib ülikoolis või isegi mitmes käia, aga kuigipalju intelligentsemaks ikka ei saa… Ülikool avardab silmaringi kahtlemata, aga ma arvan, et seda juhul kui inimest huvitab reaalselt väga see ala, mida ta õpib. Ma tean väga, väga palju inimesi, kes läksid ülikooli selle pärast, et “intelligentne inimene ei rahuldu vaid keskaga” aga on ikkagi madalapalgalised, sest antud alal lihtsalt on palgad sellised. Kas K meelest jätab mees ka nemad siis maha kuna naine ei panusta piisavalt pere eelarvesse? Samuti tean neid, kes lõpetanud ülikooli, aga vestelda ei ole nendega endiselt suurt millestki, sest ülikooli sisse/sealt läbi saamiseks ei pea olema tegelikult kuigi arukas, vaid lihtsalt sihikindel ja kohusetundlik (ja seda võib olla ka ebaintelligentne inimene).
Samas tean ma väga palju neid, kes on peale keskat reisimas käinud, silmaringi avardanud, välismaal töökogemuse ja keeled omandanud ja on nüüd väga edukad töö-alaselt. Või ka neid, kes on peale keskat alustanud madalalt kohalt, kuid firmas töötades õppinud, koolitustel käinud ja nüüd kõrgemal positsioonil ja ka suurema palgaga. Lisaks veel fakt, et kõigi inimeste prioriteet ei olegi tohutu karjäär, vaid justnimelt pere. Inimesed ei ole kõik ühesugused ja ülikool ei taga kohe kindlasti laia silmaringi, töö-alast edu ja suurt palka.
Loodan, et K tõesti elab oma sapi ja kibestumuse siin välja ja lapsed ning mees seda külge temast kodus ei näe, kuigi ma selles pigem kahjuks kahtlen..
Peamine ongi vast see, et ei ole õiget ega valet viisi elamiseks. Seda seni kuni kedagi teist oma eluviisiga ei kahjusta. Nagu sa isegi ütlesid, siis inimestel ong erinevad prioriteedid ja mõistagi ka erinevad võimalused.
Rääkides haridusest, siis tõesti – lai silmaring ei tule ainult koolipingist. Tihtipeale võib hoopis juhtuda, et kool võtab äärmiselt lahtise peaga inimese ja surub ta raamidesse, samas kui mingil teisel viisil suudaks ta oma täie potentsiaalini jõuda
Sa oled vist väga õnnetu inimene K. Mitte vist, vaid kindlasti. Ma loodan, et Sul on häid sõpru, kellega oma muresid jagada, mitte taolistes kohtades sappi pritsida. Tõesti.
Britt, ma ei kommenteeri tavaliselt. Olen vaikne kaasaelaja, aga Sina ja Su pere olete nii vahvad!!
Paljy edu kõiges!
Aitäh, et nüüd poolehoiu näitamiseks kommenteerisid! Ausalt tähendab mulle palju!
Kuidas saab üks kibestunud ema naine niimoodi britile oelda. Ei tea, kas mõttemaailm on must ja kuri või eesti kliima mõjub pahasti. Britt on väga hea südamlik andekas meisterdaja, laste pere eest hoolitseja. Kirjutab on aktiivne rõõmsameelne paljude tulevikuplaanidega positiivne inimene. Ega haridus ja üks eluviis ei ole õige. Igaüks elab vastavalt oma elutee plaanidele sobivusele. Mul on mitu haridust, kuid pole veel lapsi erialast tood a on hooliv mees mitu looma hoolitseda, maalastele riideid jms aidata jms teha. Pisit66otsad ja alles võib.lähitulevikus saada lapsi kuigi olen vanem britist. Iga inimene elab enda elu ja kellelgi pole õigust kobiseda teiste elu üle. Ning head inimesed on alati ümbritsetud headest inimestest kes vajadusel teisi aitavad. Loodame et selle naise kurjus lastele üle ei kandu. Kummelitee ja jalutuskäik rahustab :)p .
Siinkohal on sul täitsa õigus, et head inimesed on üldjuhul ka teistest headest inimestest ümbritsetud. Seda olen ma isegi märganud!
Ja kummelitee järgi tuli mul nüüd endal isu. Pean uurima kas rasedana tohin või ei 
Ah, ärge võtke K. sõnu nüüd nii hinge. Ma usun, et teda ajas Briti lause närvi, et ta teeb kogu selle beebimajandusega ühe jutiga läbi, kui samal ajal ta sõbrannad peavad muretsema töö pärast, kui soovivad lapsi tegema hakata. No vaadake esimest kommentaari, inimesele läks see lihtsalt nii hinge, et kukkus tulistama.
Britt, edu ja õnne lapseootuse ning tegemiste puhul.
Ilmselt kuskil midagi mõjus päästikuna tõesti.
Aitäh ilusate soovide eest!
Kui jube – mina ka tihti kiirelt kommenteerimiseks panen oma nime esitähe ja selleks on samuti K! Ja nüüd mingi tropp-K tõmbab kõikide Kõhhide mainet alla
Minu jaoks on kõrghariduse haipimine (eriti Eesti kontekstis) juba ammu naeruväärne – me oleme siin kõik suvaliste paberitega asjapulgad, aga reaalselt nutikaid ja töökaid inimesi tuleb sellegipoolest tikutulega taga otsida. Ja see suhtumine, et me otsime vabale töökohale kõrgharidusega inimest, aga ükskõik millisel alal kõrgelt haritut, on ju lihtsalt jabur! Ei näita suvalise õppekava läbinühkimine midagi inimese silmaringi, oskuste ega loomupäraste eelduste kohta.
Olen ise läbi käinud kolm erinevat ülikooli ja kahes neist oleks võinud vabalt käimata jätta, sest kodus hea raamatu seltsis oleks mu vaim rohkem arenenud, kui mahalugevaid õppejõude kuulates. Ja milline aeg.. meeletu aeg on raisatud koolipinki nühkides, selle asemel, et oma perega aega veeta; ise ennast arendada; reisida või looduses olla.
Ilusat kasvamist, Britt!
Nii nõus sinuga Kõhh!
Ja Britt, rõõm sinu üle, ükski K ei peaks köhima siin, mis see teda ko…ma peaks, aah??!!
Aitäh!
Ära muretse – võid täiesti vabalt K edasi olla. Kuniks oma meiliaadresi kasutad, suudan kõikidel samanimelistel kommentaatoritel vahet teha. Siinvahepeal oli minu meelest lausa viis K pseudonüümi kasutajat
Muidugi teinekord saab nalja sellega kui kellelgi kerge identiteedikriis peale tuleb ja jätab samal päeval mitu kommentaari – mõni kuri, mõni meelitav. Kõik erinevate nimedega, aga meiliaadress ja ipaadress täpselt samad. Vist ei arvestata sellega, et ma neid näen … 
Ma nüüd natukene nuhin, aga mis koolides oleksid võinud käimata jätta? Küsin puht seetõttu, et su meiliaadress näitab kooli, mis mulle sümpatiseerib ja huvitab mis su arvamus sellest on
Aitäh!
Selles koolis (nagu kõigis) sõltub ilmselt väga palju konkreetsest õppekavast. Mul on kaks erinevat kogemust – üks statsionaarse üliõpilasena ja teine samas koolis läbitud avatud kursusena ja just see avatud kursus oli väga lahe ja arendav
Huhh mis kommentaar! Ega jah ainuoige on toesti kontoris 8 h tagumenti laiaks nyhkida ja pisikesed 1 aastased lasteaeda panna. Kui oled kodune ema siis raudselt vaatad seebikaid terve paev 😀 arvasin et ainult moned primitiivsemad meesindiviidid suudavad niimoodi moelda aga ei ohjah. Olen samuti kodune ema kahe lapsega, noorem on alles beebi ja suudan vaga edukalt kodu korras hoida, laste eest hoolitseda, trenni teha ja paar tundi paevas ka tood teha, et mitte lolliks minna ja ajule tood anda. Mees teenib pohilise sissetuleku ja ma kyll selleparast end kuidagi pahasti ei tunne, meile selline elukorraldus sobib ja kellegil teisel pole oigust midagi oelda. Elan ka Louna Euroopa riigis ja siin on taiesti normaalne, et vaikeste lastega emad on kodused.
Ma leian samuti, et elukorraldus peabki eelkõige sobima perekonnale endale, mitte kõrvalistele isikutele. St. seni kuni see kellegi teise heaolu arvelt ei tule muidugi
Armas K! Tead, minul oli ka täna hommikul paha tuju. Siis läksin ujuma ja pärast tegin väikse jalutuskäigu. Nii palju parem hakkas! Proovi, äkki aitab ka sinu puhul!
Armas Britt! See on minu esimene interneti kommentaar ever! K kommentaar läks aga kuidagi väga hinge (ootan ka teist beebit ja hormoonid võimendavad kõiki tundeid muidugi üle, hehe). Tahtsin lihtsalt öelda, et sa oled nii äge! Täiega imetlen, kuidas sa oma lastele ja üldse perele pühendud ja mul on jäänud mulje, et saad kõigega lihtsalt imetabaselt hakkama! Soovin teie toredale perele ainult head!
Kurja! Minu ajasid praegu kadedaks! Meil on kõik vähegi mõistlikus kauguses olevad basseinid renovatsiooniks suletud. Ma ei tea kas nad omavahel üldse ei kooskõlastanud või
Hormoonide võimendamisfaktorit tunnen hästi. Liiga hästi lausa
Igatahes tunnen end siin nüüd nõks uhkena, et sa just siia oma esimese kommentaari jätsid! Mis puudutab imetabast kergust, siis see on küll illusioon. Mul on ikka omajagu mustasid päevasid ka. Ma lihtsalt üritan ka nendel päevadel voodisse heita helgete mõtetega ja endale sisestada, et hommik on parem. Tavaliselt ongi
No nüüd kaaperdati see teema ilusti ära kõigest ühe kommentaariga. 😀 Aga mina tahaks hoopis küsida blogipostituse kohta, et miks te nii kindlad olete, et 3 on piir? Kas te selle peale ei ole mõelnud, et äkki 40ndates tuleb veel pesamuna? See on ju tänapäeval peredes nii tavaline, et noorena esimene sats lapsi, siis oma elu ja kasvamist, ja siis pesamuna, kes toob jälle teistmoodi raseduse ja beebiea kogemuse perele. Lihtsalt oleks huvitav teada, et kuidas sa oled selle enda jaoks läbi mõelnud ja nii kindlalt seda ütled, et rohkem ei tule.
See on täiesti õigustatud küsimus ja ilmselgelt ma ei hakka selles osas oma pead panti panema, onju. Aga üldiselt me oleme mõlemad siiski jah jõudnud järeldusele, et meie jaoks on kolm piir. Eks meid natukene mõjutab ka see mis enda tutvusringkonnas näeme. Praegu tundub natukene nagu hilises eas saadud pesamunad kasvaksid rohkem üksikute lastena ja oma vanemate õdede-vendadega neil samasugust sidet ei teki (rõhutan veel, et me põhineme ainult sellele mida ise oleme näinud).
Teine asi on see, et ma ausalt öeldes ei näe end 40+ sünnitajana. Ma arvan, et on väga lahe, et paljud naised seda teevad, aga ma ise näen end pigem noore sünnitajana. Pluss võtame natukene vanusevahet ka arvesse. Kui ma olen 40, siis Bruno on 47. Ma küll usun, et ta on ka viiekümnendates igati kraps ja aktiivne, aga paratamatult ei saa seda vanust võrrelda praegusega. Ja temagi eelistab, et ta pigem jaksaks teismeliste lastega ringi joosta ja möllata. Me pigem näeme asja niiviisi, et saame praegu oma kolm last järjest, teeme beebiea järjest läbi ja kasvatame neist kolmest korralikud inimesed ning peale seda saame juba pühenduda teistmoodi elule. Meile on üsna suureks eeskujuks ka Bruno vanemad. Ma tõesti ei tea nende vanuses olevaid aktiivsema seltsieluga inimesi ja nende ellu ei mahuks praegu kindlasti mitte üks alaealine laps. Eks see kõik olegi suuresti vaatenurkade küsimus.
Küll oleme ühel nõul, et tahame tulevikus (seesamune 40+) teha koostööd YFU’ga ja hakata vahetuspereks, kes siis välismaalt tulnud õpilasele aastaks kodu pakuks. Mitte, et see oluliselt teemaga haakuks aga tundus, et võib siia lisada küll.
Mõne asjaga lihtsalt on niiviisi, et tekib mingi tunnetus. Meie näiteks tunneme, et kolm on meie piir. Me lihtsalt ei oska rohkemast unistada ja mõeldes ka väga kaugemale tulevikule, siis ei näe seal rohkemat. Ma ei tea kui rahuldav see vastus su jaoks on, aga ma ei oska neid mõtteid kahjuks paremini sõnastada praegu
Väga riskantne tegelikult n-ö vanemas eas lapsi saada ka (no tegelikult ei tea kunagi ette, mis elu toob), aga just hiljuti perekonnas ühe neiu isa suri, alla 50ne, tegi sporti ja sai infarkti, ja selleks ei pea olema rasvunud ega midagi, sportlastega juhtub sama palju kui n-ö ülekaalulistega.
Nii äge tundub see kolmanda lapse teema, sest hetkel on mul kodus üks mailaps nagu teie Ellagi ja siis on mul veel üks kahekuune beebike ja plaanis on kunagi ka pesamuna – hetkel siiski pigem pikema vahega AGA teie pere toimetusi lugedes võib juhtuda, et ka pesamuna ei pea päris 5 aastat ootama
Äge, edu teile ja jälgin kolme lapse kasvatamist ja kasvamist huviga!
See pikema vahe soovimine võib jah ühel hetkel muutuda kui nagunii kolm plaanis on
Aitäh!
See on ka minu esimene Interneti kommentaar ever. Esmalt soovin Sulle Britt palju õnne ja mõnusalt kulgevat rasedust!
Ma siiralt loodan, et suudad kirjutaja K liigitada humoristide hulka, sest üksi haritud enesest lugupidav inimene ei tule iial sellise mõttesähvatusega teise inimese valikuid kritiseerima. Iseenest huvitav lähenemine huumorile, aga no mis ütleja mina olen.
Aitäh! Ja loodan, et neid kommentaare tuleb sinult netimaailmas veel!
Ma ka K, sry:) Aga pidin sõna võtma:)
Olen lõpetanud ülikooli, BA olemas, aga ei tööta enam üldse sellel erialal, vaid kodus, paljud imestavad, kas kodus töötades hulluks ei lähe?:) No ma pole veel läinud, just kellast kellani kellegi taktikepi järgi tahtsin hulluks minna, mulle sobib kodus töötamine ja pole teps mitte diivanikaunistus:) Panustan abikaasaga samaväärselt raha meie ellu, kuigi ta ka ettevōtja:) 21 saj pole enam nii, et kui hommikul kontorisse lähed ja kell 17 tuled, siis on hea töö ja kindel palk:)
Olen küll Britist vanem ja kaks vanemat tüdrukut suured ( 14 ja 7), aga sellise suhtumise peale ei julgegi pesamuna peale mõelda, arvatakse, et äkki Eestis juulist jõustuv 500 EUR toetus paneb lapsi muretsema:) Niikuinii kodune ja raha pole, nüüd vorbin järjest lapsi, muidu bioloogiline kell tiksub ja ei saa toetust. Meil laste vanusevahe muidugi suur, lihtsalt mōlemate beebiiga oli lihtsalt öeldes raske, kalendrist võin väljatõmnata 2003 ja 2010 aastad, mil Mari Kisakōrid sündisid…2-selt olid mõlemad veel ekstra fruktid, nüüd seevastu ülirahulikud ja tublid.
Igatahes edu ja küll hakkama saad/saate!
Ma olen ka selline, kes loomupoolest ei sobiks ilmselt kellegi teise režiimi järgi tööd tegema. Vajadusel muidugi suudaksin, aga kuniks seda vajadust pole, seniks tegutsen pigem teisiti. Ma arvan, et teiste suhtumine on viimane asi millele mõelda. Kui teie olete uueks lapseks valmis, siis andke minna!
Kuigi beebiiga oli raske, siis vähemalt on sul kaasas ka see teadmine, et see ei kesta igavesti 
https://tolmupeegeldus.wordpress.com/2017/01/31/6-aastase-tudruku-kildudeks-purunenud-unistus/
Soovitan lugeda!
Aitäh jagamast! See postitus võttis üsna hästi kokku mitmed mõtted, mis ka mul endal peas keerlevad ning oli üldiselt väga hea ülesehitusega lugemine. Teised postitused niisamuti!
Väga tore mõtteviis sul Brit! Ja usun, et seda otsust vastu võtta polnud mitte kerge, aga su väärtused on paigas ja imetlen väga teie peret!
Palju sa praeguseks juurde oled võtnud? Palju eelmiste rasedustega juurde võtsid?
Praeguseks kolm kilo ja mõlema eelmise rasedusega 19kg
Ma kavatsesin kõik kommentaarid läbi lugeda, aga neid nii palju, et ei jõua
Vot see esimene negatiivne kommentaar on mul peas terve päeva keerelnud ja kohe tahaks midagi selle kohta öelda. Mina ka ei jää alati blogijatega samale arvamusele, aga mitte kunagi ei tule ma ja ei hakka sellepärast kedagi maha tegema. Väga kitsarinnaline ja siis inimene veel peab ennast arukaks.. uskumatu. Järelikult on mind siis õigesti kasvatatud, et kui ikka ei küsita otseselt minu arvamust, siis targutama ma ei lähe. Targutajad ei meeldi muideks kellelegi!! 😀 Mina oman magistrikraadi ja olen eriala tööd teinud ja kohe on mul ka kaks last. Kas ma olen siis nüüd kellesti parem? ei ole. Need on olnud minu valikud elus, muud midagi. Ja veel seda ka, et nii tore, et niipaljud Su kaitseks välja astusid. See näitab seda, et Su blogi käib lugemas üks K ja hulk toredaid naisi 
Palju õnne ka! Väga tore uudis ja kolm last on ideaalne pere
Ma arvan ka, et mõistlikke inimesi käib siin tunduvalt rohkem lugemas. Ja ma ei pea mõistlikkuse all silmas mitte seda, et mina või mu valikud peaksid kõikidele meeldima vaid pigem ikkagi seda, et ebameeldivust saab väljendada väga erinevatel viisidel. Mõistlik inimene suudab end ka vastuseisu puhul viisakalt väljendada. Muud midagi.
Aitäh!
Sorri, et K. kommentaarist veel räägin, aga hämmastav on see, kui vähe inimesed teavad, et just need kodus töötavad inimesed teenivad tänapäeval tihti keskmisest ikka kõvasti rohkem raha kui näiteks kontorimutid. Kui rahahäda oleks suur, oleks ju loogiline, et Britt kolmanda lapse peale kohe ei mõtleks, vaid uuriks töökuulutusi. Kuna olukord on aga teistpidine, siis loogiline järeldus on ju see, et kolmas laps on perele võimalik.
Nagu teisedki on siin tõdenud, siis tõepoolest veider, kuidas mõned inimesed on vanades mõtteviisides kinni, et ainult mingisuguse kraadi või diplomiga on võimalik raha teenida. Sama kehtib ka avara maailmapildi kohta – ülikoolidiplomita maailmaränduril on mitmes mõttes palju väärtuslikum ja tõesem arusaam maailmast, kui sellel, kes võõraste kultuuride kohta on ainult õpikust lugenud.
Aga nagu ikka, siis igas halvas on ka midagi head – tänu sellele juhmile kommentaarile on selgelt näha, kui tugev fännklubi sellel blogil on
Mõnikord saab inimestel võitu emotsionaalne pool ja loogikale ei jää ruumi. Ehk ka sel korral
See on muidugi ilmselge, et kui meil poleks võimalik kolmandat last saada praegu, siis me ka ei saaks 
Sellele viimasele järeldusele jõudsin ka mina. Ma ei osanud üldse aimata, et nii paljud selle kommentaari vastu astuksid ja mu eest mõned head sõnad kostaksid. Olen väga meeldivalt üllatunud
Vau! Midagi sellist loen ka mina esimest korda siit. Mis ajendab inimest küll nii kirjutama, mõtlema? Minul on kolm last. Ma lõpetasin kooli ainult viitega, ülikooli BA tegin ära kahe aastaga (päevaõppes ja kaugõppes korraga, et saaks kiiremini) ja seda oma esimese lapse kõrvalt. Viimased kaks sündisid väikse vahega. Vanust on mul 30 ja ka minu piir on 3 last. Mina ei kuulu sinna patta, kes tahaks titemajandsega korraga ühelepoole saada, vaid mina lihtsalt ei saa enam lapsi. On päevi, mil olen hullumise äärel ja on päevi, mil tahaks nii väga veel oma nina tita juurde pista ja ahmida sisse seda maailma parimat lõhna…me tahtsime mehega saada 3 last ja kuna minu igapäevaseks kaaslaseks on haigus, mis piirab mu elu, siis pidin lapsed saama justnimelt varakult. Ja nüüd, mil peaksin hakkama standardite järgi panustama rahaliselt pereellu, teeb abikaasa topelt, et ma meie laste jaoks kodus olemas oleksin. Lisaks ei aita ei mu paberid ega kogemused ega miski muu, kuna tervis kärbib mu tiibu. Kas ma peaks nüüd ennast halvasti tundma? Et olen diivanikaunistus (kuigi ei teagi, kas nutta või naerda sellise jutu peale, sest diivaniga ühendab mind ainult nii palju, kui õhtuti näoli patjadesse vajun), ei panusta rahaliselt (aga huvitav, kes küll nende kolme lapse eest hoolitseb, neisse panustab?), olen sünnitusmasin (sest Eestis on kolm last sünnitanud naine ju sarisünnitaja ja norm on ju 2 last!), abikaasa otsib kellegi teise (kuigi otsus saada kolm last on olnud ühine ja väga suur)??? Kuidas, oh kuidas, keegi küll nii mõelda võib?
Mul on alustuseks nii kahju, et sa säärase haigusega rinda pistma pead! Aga ma arvan, et sul pole vähimatki põhjust end kehvasti tunda. Vastupidi. Mulle tundud sa väga hakkaja ja tubli naine! Ning sellega olen mõistagi nõus, et enamasti otsustatakse siiski laste saamine koos ja vastavalt võimalustele. Erandiks muidugi juhud, mil kaitsevahendid alt veavad. Aga üldiselt ikkagi planeeritakse perekonda kahekesti
Selle esimese kommentaari kohta ei ütle ma rohkemat, kui et esmalt arvasin, et see on nali. Nagu näha, oli siiski tõsimeeli kirjutatud. Küll aga jäi siit silma paar teist mõtet.
Esiteks: jutt ettevõtjast, kes tahab värvata ainult kogenematud 30+ naisi, et puuduks risk varsti nende rasedusest kuulda, kõlab kaasaja maailmas ikka väga väärastunult. See on teema, kus mind on juba paar aastat saatnud ühe Ameerika karjäärinaise raamatust loetud soovitus: “Don’t leave, before you leave.” USA tavad lastega kodus olemise osas on muidugi Eestiga võrreldes erinevad, aga lause mõte oli julgustada uuele tööle kandideerima kasvõi rasedana, sest mitte kellelgi ei ole õigust eeldada, et isegi juba rasedast (rääkimata lihtsalt sünnitusealisest) naisest ei saa pikaajalist väärtuslikku töötajat. See, kas, kes ja kui kauaks kuskil peres lapsega koju jääb, ei ole miski, mida määraks tööandja ennustus. Muidugi ma tean, et teisiti mõtlevaid tööandjaid ikka jätkub, aga, oi, kui hea meel mul on, et mu enda tööandja nende hulka ei kuulu. Tõestusena sellest oleme avalikult kuulnud, et kõigi töötajate lapsesaamise eas olemise pööramine ettevõtte arenguks on nimetatud sisuliselt ühe punktina ettevõtte arengustrateegiast ning töötajate rasedusest kuulmise üle rõõmustamine ja preemiagi maksmine on pigem norm kui erand.
Teiseks meenus mulle su postitust lugedes ühe sõbra poolt peetud kõne mu viimatisel sünnipäeval, kus ta kiitis mind selle eest, et tundun meie seltskonnast olevat ainus, kel on elus kindel plaan: kõik alustatud õpingud lõpetatud, pulmad peetud, üks laps olemas ja teine tulemas. Noh, siit postitusest paistis küll palju põhjalikum plaan. Me oleme mehega küll ammu teadnud, et mõlemad tahame mitut last, aga kui mitut või millal, ei ole me kunagi isegi arutanud. Eks mingi roll võib siin muidugi olla sellel, et olen kogu täiskasvanuea teadnud ja meestki juba ammu enne pulmi hoiatanud, et mul ei pruugi lapsesaamine väga kergesti käia, aga kindlasti ei ole see ainus põhjus. Mulle tundub, et see, millal rasestumist vältida ja millal soodustada, ongi lihtsalt jäänud minu otsustada. Samuti ei ole kunagi põhjalikumale arulemisele kuulunud küsimus, kas, millal ja mil määral olla kodune. Kui laps oli ca 2-aastane ehk keeruline logistiline kombinatsioon, kus mõlemad töötasime täiskohaga, aga lapse hoidmisesse ei olnud kaasatud ühtki perevälist institutsiooni, oli juba kestnud pea pool aastat, korra huvi pärast küsisin, kas talle meeldiks, kui oleksin kodune ja ülalpeetav, aga vastuseks sain õlakehituse ja lause, et küll hakkama saaksime, kui päriselt seda tahaksin. Nojah, ju ta teab, kellega abiellus ning et see ei ole miski, mida tõsisemalt kaaluma peaks või mille üle tal otsustada lubaksin. Küll aga ei oska nähtavasti meist kumbki praegu vastata küsimusele, millal tuleb sobiv aeg kolmanda lapse jaoks. Oleme ainult arutanud, et sellisel juhul oleks paar aastat hiljem suuremat kodu vaja.
Selle ettevõtjaga, kelle ma näiteks tõin, on tegelikult lugu selline, et ta on viimase paari aasta jooksul pea pooltest töötajatest sel põhjusel ilma jäänud ja kolmel korral värvanud naised, kes on oma rasedust esialgu varjanud (kandideerides teadlikud olnud) ning seejärel üsnapea avaldanud soovi enneaegselt dekreeti minekuks jne. Ega ta ei ole mingistki otsast rasedate ega noorte naiste vihkaja. Vastupidi. Lihtsalt tal on üsna lühikese ajaga natukene liiga palju nirusid kogemusi ja töö peab ometigi tehtud saama
Mnjah, sellisest töötajast, kes esmalt rasedust varjas, siis tööga hakkama ei saanud ja mõni nädal hiljem, kui ilmnes, et niisama puudumised töökohas, mis eeldab füüsilist kohalviibimist, ei ole ok, pidevalt haiguslehel hakkas olema, olen tegelikult isegi aidanud ühel ettevõttel seaduspäraselt vabaneda. See käis kategooriasse, et kui inimene ikka ei oska ega taha ning on tööle kandideerinud ainult selleks, et mõni kuu töötades tulevasi hüvitisi suurendada, ei kaitse raseduski teda katseajal töölepingu lõpetamise eest.
Palju õnne teie pereleuue ootuse puhul
Teie pere on nii armas
Minu meelest on päris lahe, et selline tegelane nagu K. siia sattus 😀 las ta olla siis oma arvamusega siin! Mina olen alati see, kes on eriarvamuste poolt, ja kui ma seda esimest kommentaari siin lugesin ma lausa rõõmustasin. Ja ei mitte sellepärast, et ma tahaks rasedat blogijat kuidagi sutsata, vaid sellepärast, et ma tean kuidas Britt suudab rahulikuks jääda ja talle imeliselt vastata! Ma olen ise antud blogi autoriga mitmes asjas erimeelt olnud nt ja mulle nii meeldib tema võime vastata rahulikult, selgelt, solvamata, arendada teemat edasi jms! See paneb mind kui lugejat tundma, et ta teab mida ta tahab, et ma võingi jääda temaga erimeelt ning vaatamata sellele olen siia tagasi oodatud! Paljudes blogides on see just kui keelatud! (kuigi K. kommentaar oli kohati ka solvav, seda ma ei toeta aga saate vast poindist aru!)
Britt sa oled väga-väga tubli!
Muidugi oled sa siia alati tagasi oodatud! Samamoodi olen ma ju tihtipeale oma sõpradega eriarvamusel, aga see ei tähenda, et sõprus seetõttu otsa saaks. Võib-olla viieselt on jah okei see suhtumine, et mina sinuga enam ei mängi, aga täiskasvanuna tundub elementaarne mõista, et igaühel on oma arvamus. Ja palju huvitavam on see ära kuulata kui käed kõrvadele panna ja ümisema hakata.
Mul ei ole ka kunagi midagi eriarvamuste vastu. Küll aga olen selle vastu, kuidas neid eriarvamusi esitatakse. K otsene rünnak ja häbistamine olid minu meelest väga inetud. Kui ongi erinev arvamine, siis seda on täiesti võimalik viisakalt teha. Vähemalt minu meelest 😉 Britt suudab sellega minu arvates alati hästi hakkama saada. Mis näitab selgelt tema harituse taset. Selleks pole vaja ülikooli uksi kulutamas käia 😀 Hariduse võid ju sealt saada, aga haritusest jääb kahjuks mõnel midagi ikka lõpuks puudu.