Klann kasvab: Mis uut?

Et siis, kas ma olen juba öelnud, et lõpp on raske? Ehk siis väike ülevaade olukorrast ja postituse teises pooles võib-olla liiga detailset infot, mida igaüks ei taha. Hoiatan teid vastavas kohas ette 😀

Igatahes on lugu nõnda, et peale seda, kui saime teada, et ma mingit eriti kangekaelset last endas inkubeerin, proovisime me vist kõike. Suitsutasime mu väikeseid varbaid (mis päädis sellega, et Bruno viskas ühe särgi minema, sest seda haisu ei saanudki sealt enam maha), käisime nii kiropraktiku kui osteopaadi juures, lasime haptonomie’t (sest endiselt ei tea eestikeelset vastet ja las ta siis olla sellises värdkäänatud vormis siin) praktiseerival ämmaemandal oma trikke teha, passisin tagumik õhus, passisin neljakäpukil, passisin jalad diivanil ja küünarnukid maas, hüppasin võimlemispallil põrandasse kujundliku augu, näitasin lapsele teki all valguslambiga suunda, panin telefonist muusika põhimõtteliselt jalgevahele mängima ja pidasin maha üsna pikkasid monolooge oma kõhuga.

No ma ei tea, mulle tundub, et sai nagu igasuguseid asju proovitud. Ja kuna mu naabrinaine on ämmaemand, siis on ju ilmselgelt loogiline, et ma käisin vaesekest ka aeg-ajalt natukene ahistamas.

“Tere, sööte jah, pole hullu, aga et kas sa ehk mu kõhtu ei tahaks katsuda? Palun?”

Olgu, päris söögiajal ma sisse ei sadanud, sest prantslaste jaoks on söök liialt püha, aga eks ma üks tüütu mutukas olin küll.

Esimesel korral nentis ta, et ikka põiki mis põiki. Et siis põikpea, vot.

Teisel korral käis hetkeks läbi heurekamoment, aga seda vaid selleks, et mulle öelda, et nüüd on tuharaseisus. Ma ei teadnudki, et kas peaks rõõmustama või mitte.

Ühest küljest ikka rõõmustasin, sest tuharaseisus last annab endast veidi kergemini välja saada (võrreldes sellega, et põiki olevat ei anna üldse) ja järelikult ikka liigutamiseks ruumi on. Olin juba äärmiselt suure entusiasmiga valmis tuharaseisus sünnitama kuniks enam ei olnud.

Möödunud neljapäevaks oli mul kirja pandud aeg asendi kontrolliks + soovi korral väliseks pööramiseks. Otsustasin peale üsna pikkasid vestlusi kõikide nendega, kes seda asendit üritasid aidata muuta ning iseendaga, et ei hakka mind keegi näppima. Kui kogu meie tsirkuse peale pole see laps tahtnud oma pead alla toppida, siis järelikult on tal selle jaoks mingi hea põhjus. Või on ta lihtsalt põikpäine nagu ennist öeldud.

Läksime neljapäeva hommikul kontrolli. Jagasin tuba Bosniast pärit neiuga ja pidime mõlemad ämmaemandale seletama, et ei, meil tõesti pole sama emakeel. Ämmaemand keeldus seda mõistmast. Andsime alla.

Oli aeg minna ultrahelisse. Ja mis me nägime? Pea all nagu vaja. Lutsis pöialt ja lehvitas. Ega muud üle ei jäänud kui hakkasin nutma. Tundus lihtsalt uskumatuna. Muidugi ma tean, et see protsent lapsi, kes jäävadki tuharaseisu või põiki, on päris-päris pisike, aga keegi ju peab sinna protsendi sisse mahtuma. Õnneks mitte see tegelane.

Ja nii lastigi mind koju rõõmsalt tagasi. Ja rõõmus ma olen.

algab osa, millest võib-olla kõik huvitatud pole

Reedel tekkis mul ainult säärane tunne, et olemine on kuidagi kahtlaselt märg. Ma ütlen ausalt, et mu vaagnapõhjalihased pole nagu päris need, mis nad kunagi olid ja raseduse ajal piisab aevastamisest ka, et tilk püksi tuleks. Aga see polnud nagu päris see. Ühesõnaga tundus asi kahtlane. Ja vetsu minnes juhtus nõnda, et ei pidanud üritamagi. Juba miskit voolas. Leidsin, et no nii vanamutilihased mul ka pole, et üldse ei suudaks pidada. Sakutasin Brunot natuke varrukast ja ütlesin, et ääkkkiiii läheks ja kontrolliks, kas ma võib-olla võin varsti sünnitada või olen lihtsalt põiepidamatusega.

Bruno vend tuli lahkelt Eileeni hoidma ja Lumekuninganna eesti keelset versiooni vaatama ja meie sõitsime kontrolli.

Üsna ruttu saime teada, et sünnitama ma ei hakka ja pidamatusega pole ka hullu. Hoopis äärmiselt vesine voolus. Vajalik info, eks. Aga noh, et kui keegi ka kuskil sama rase ja kahtleb, siis teate, et teil pole mitte ainult kaks, vaid hoopiski kolm varianti. Hurraa.

Ämmaemanda äärmiselt ebaentusiastlik õpilane tahtis mind kangesti ka kontrollida ja peale paariminutilist surumist leidis, et kaks sõrme vabalt (räägime siis emakakaela avatusest)! Arvestades ta erakordset hellust olen ma kindel, et ta venitas selle avatuse tol hetkel sinna ise. Aga mis ma ikka pirtsutan. Avatus on avatus. Kahju, et see ainult midagi ei tähenda. Vähemalt võttes arvesse, et Ella ootamise ajal kõndisin ma tükk maad enne sünnitust juba sama avatusega ringi ja päev enne Leenu sündi oli mul 4cm avatust ilma, et ma midagi tundnudki oleks ehk siis jumal teab kaua ma nõnda ringi käinud olen. Ehk siis ükski avatus minusse optimismi ei süsti.

See-eest tekitas mulle natukenegi lootust limakork, mis eile oma teed läks. Seda muidugi hetkeni, mil interneedus ütles, et see võib ka rändama minna juba kuu aega varem. Thanks for nothing!

Ja täna on mul lihtsalt raske olla. Kõndides on tunne, et kellegi pea justkui kõlguks mul jalgevahel ja pole kohta, mis ei valutaks. Ma ütlen teile, et need viimased rasedusnädalad on täiesti ebavajalikult pikad! Kaasa ei aita mõistagi Bruno, kes leiab, et ma võiksin nüüd selle nädala jooksul sünnitada, et ta laupäeval tööle minema ei peaks. Algab see õnnis ja vihatud osa suvest, mil ta tööpäevad kestavad kaheksani õhtul ja nädalavahetused on mingi müstiline sõna, mida ei eksisteeri. Ütleme nii, et ta pole kuigi motiveeritud.

Vapralt edasi!

pilt: Maris Sits