Ma siin ühes eelnevas postituses mainisin ka, et mu suur ind kõikidele me suurepärast uudist kuulutada rauges mõneti ka seetõttu, et juba algusest saati hakkasid täiesti kõrvalised inimesed avaldama arvamust tulevase lapse soo kohta.
Ma ei räägi siin üldse sõpradest või lähisugulastest, sest nemad teavad mis me sellest arvame ja pigem õiget hetke tabades torkavad niisama naljaviluks. Pigem ikka täiesti võõrastest.
Oleme lastega toidupoes, laome asju kottidesse ja kassapidaja katkestab hetkeks oma töö, jälgib meid veidi ja lausub: “Nii armas pere! Aga tehke ikka üks poiss ka. Mis pere see muidu on!” . See kuulus ka nende hetkede alla, mil Brunole oli vaja “tšš” teha, et ta laseks asjal olla.
Oleme arsti juures (nagu me kollektiivselt ikka sinna sattusime sügisel) ja arst uurib kas meil on plaanis veel lapsi saada või piirdume kahega. Vastame, et soovime ka kolmandat.
“Muidugi. Ikka üks poiss kah!”
Ja niiviisi võib seda nimekirja lõputult jätkata.
Ärge saage valesti aru. Meil ei ole absoluutselt mitte kui midagi poisslaste vastu. Aga meie meelest on jälle nõks tobe kui võhivõõrad avaldavad arvamust, et ega ainult tüdrukutega perekond pole mingi õige perekond ja kui mitme tütrega pere soovib lapsi juurde, siis kindlasti selleks, et saada poega. Lihtsalt selline tunne, et kui me peaks kolmanda ka tütre saama, siis peaks nagu kaastunnet otsima või häbenema, et miks me rumalakesed küll poegi teha ei oska.
Osad teevad mõistagi nalja aga uskuge mind, et leidub küllalt ka neid, kes mõtlevad iga sõna tõsiselt. Eriti just vanema generatsiooni esindajad.
Klišee küll, aga meie tahame lihtsalt last, kes oleks hea tervise juures. Me tahame oma perre kolmandat last, mitte esimest poega või kolmandat tütart. Selle peale aga pööritatakse tihtipeale silmi, et jaaaa-jahh.
Enne seda kui me avokaadotäpp (ok, peame siin mingi hüüdnime leidma, sest kõhubeebitama ma ei hakka) reaalsuseks sai, oli meil üsna kindel idee soo teada saamiseks.
Endi kujutelmas soovisime, et ultraheliarst kirjutaks lapse soo paberile ilma meile ütlemata. Meie läheksime poodi ja valiksime üheskoos kaks riietekomplekti – ühe poisile, ühe tüdrukule. Annaksime mõlemad komplektid koos paberiga müüjale ja laseksime tal õige komplekti sisse pakkida ilma, et me näeks. Õhtuks kutsuksime Bruno pere meile sööma ja õhtu lõppedes avaksime koos paki ja saaksime teada. Võib-olla selline veidi imal moodus, aga see tundus meile täitsa tore.
Ent selle kõrval hakkas pead tõstma veel üks idee. Mis siis kui ei saakski teada? Jätaks üllatuseks? Mida see teadmine meile tegelikult annab? Jah, me ei hakka salgama, et meil tõesti on eelistus, aga mitte sel määral, et teine sugu meile vähimalgi määral pettumust valmistaks. Me tunneme mõlema ees täiesti võrdset elevust ja rõõmu.
Alguses heitsime selle mõtte peast. Mina ei armasta üllatusi ja Bruno on lihtsalt liialt uudishimuliku loomuga.
Seejärel tuli täpp. Ja ühtäkki olin ma endas kindel.
“Ma ei taha teada. Päriselt ka. Las see jääda üllatuseks. Suure tõenäosusega ei teki meil enam kunagi võimalust sellist üllatust kogeda”, ütlesin ma Brunole äärmise kindlameelsusega.
Bruno vaikis hetke ja nentis, et ta mõtles ise täpselt sama asja.
Arutasime veel omavahel läbi ja äkitselt oli asi kindel. Ehk siis kõik, kes lootsid, siit postitusest leida vastust sellele kes mu kõhus täpselt pesitseb, on praegu võib-olla veidi pettunud, sest vastust te kahjuks ei saa 
Arst, kes nii Eileeni kui Ella soo esimese trimestri ultrahelil täppi pani, pakkus ka sel korral, et võib meile päris hea ennustuse anda, aga meil ei tekkinud vähimatki kiusatust ja leppisime kokku, et ei soovi. Samuti palusin, et ta privaataladest meile pilte ei annaks, sest ma olen ajaga õppinud juba ise nendelt 12 nädala piltidelt sugu nägema (kel huvi, siis googeldage “nub theory”).
Samal ajal kui paljud, kes teavad me üllatussoovist, on öelnud, et ah, nagunii tekib kiusatus ja pole võimalik, et ei taha teada, pole meil tõesti kordagi tekkinud oma otsuse suhtes kahetsust.
Nagu juba öeldud, siis konkreetselt meile ei anna see informatsioon midagi. Aga üsna suure tõenäosusega mängibki siin rolli ka see, et tegu pole esimese lapsega. Ma mõistan ideaalselt seda soovi ja ootusärevust saamaks teada kes siis tuleb. Meile tundub praegu lihtsalt tore teistmoodi.
Ja selle valguses olen hakanud tähele panema ka seda kuidas tegelikult väga palju suhtutaksegi ultrahelidesse kui võimalusse lapse sugu teada saada, mitte ei võeta arvesse milleks nad tegelikult on.
Selle rasedusega olen esimest korda ka prantsuse beebigrupis (ma pole veel otsustanud kas peaksin võrdleva postituse tegema, sest see poleks prantslaste suhtes kuigi lahke …) ja üsna mitu naist on peale kuklavoldi ultraheli vihaselt plärtsatanud, et kuradi nõme arst ei hinnanudki sugu. Kui neilt on küsitud, et aga mis kuklavoldi mõõt oli, on neil olnud suured silmad, et eh? Mis asi? Mina ei tea mida ta seal mõõtis noh. Et siis kuigi soo teada saamine on hästi tore ja aitab sünniks kindlasti korralikumalt ette valmistuda, siis tegelikult võiks ju seda ka meeles pidada, et ultraheli näol pole tegu mitte meelelahutusega vaid võimalusega saada teada kas lapse tervise ja arenguga on kõik korras. Soo teadasaamine on tore lisaboonus
Meil sai üsna palju üllatuse kasuks otsustamisel määravaks ka see, et esimest korda on meil kindel nimevariant ka poisile. Oleks Eileeni või Ella asemel poeg sündinud, siis ta nimi ilmselt olekski poiss. Ilma naljata. Me lihtsalt ei suutnud mitte ühegi nime osas kompromissile jõuda.
Sel korral tuli päris lihtsalt. Tüdrukule niisamuti. Kuigi ma siin olen natukene saboteerima hakanud kogemata. Aga eks praegu on sellevõrra kergem, et meil on praegusel juhul nimele natukene teised kriteeriumid ja seetõttu valikuvariandid ka tunduvalt kesisemad. Õigete leidmine polnud just kuigi pikk või keeruline
Kui ma eelmisel korral nimeteemal ka veidi pikemalt peatusin ja mõningaid variante jagasin, siis sel korral las jääda ka see üllatuseks. Eriti, et pikemat nimekirja polegi
Ainukeseks küsimärgiks jäid riided. Kuigi kriiskavroosat on meil vähe, siis see pole mingi saladus, et lilled ja liblikad mulle see-eest väga meeldivad. Ja kuigi ma usun, et üks poeglaps ei saaks hingelist traumat kui ta oma esimesed elupäevad lilledega pidžaamas veetma peaks, siis leidsime ikkagi, et ka kolmas laps võiks esimeste elupäevade garderoobi saada uue. Sest kui tuleb tüdruk, siis saab ta paratamatult üsna palju Leenu ja Ella asju nagunii. Las siis olla mõnedki asjad päris enda omad ja uued. Mälestustekarpi või nii.
Aga kuidas ostad poisteosakonnast ja siis tuleb tüdruk? Muidugi võib alati edasi kinkida Igatahes leidsime, et kõige parem lahendus on esimesed komplektid osta valdavalt neutraalsed ja siis sealt edasi vaadata. Kui tuleb poiss, siis lihtsalt üks kiire tellimus Nextist. Senini on nad tavaliselt ööpäevaga pakid kohale toimetanud, nii et pole probleemi.
Probleem on hoopis ilusate neutraalsete riiete leidmises. Kaasa ei aita üldse see, et rohelist ja kollast värvi ma väga ei armasta. Kollane kuidagi ääriveeri veel, aga roheline mitte. Ja ülejäänud variandid on noh … valged.
Kuna täpp saab endale samuti oma isikliku toa, siis olime alguses hakkamist täis, et teeme juba kevadel ära, aga siis jäime mõtlema, et oot-oot. Tapeet? Värvid? Otsustasime, et ootame sellega kuniks ta sündinud on. Nagunii saab ta voodi esimesed pool aastat suure tõenäosusega meie toas olema.
Ja teate? Ma olen nii elevil. Sünd ise on üks väga eriline hetk ja mulle tundub, et see üllatusfaktor ainult lisab juurde.
Bruno juba itsitab, et ilmselt kui laps alles poolenisti väljas on, pistan ma vahele röökima, et noh … kes on- kes on?
Mõistagi selles valguses, et me ise teada ei taha, on ümberkaudsed kohe eriliselt varmad ennustama Bruno ema ütleb, et tuleb tüdruk, sest ta ei kujuta absoluutselt ette, et meil poiss oleks. Bruno isa arvab, et puhtalt statistika mõttes tuleb poiss. Teised pakuvad üht ja teist tunnuste alusel, mõni sisetunde järgi. Ühesõnaga ennustusi jagub.
Mina ise see-eest sümptomite järgi ennustamisesse ei usu. Ma arvan, et iga naine ja rasedus on lihtsalt liiga erinevad, et saaks mingeid paralleele luua. Tean küllaga tütreid sünnitanud naisi, kellest mõndadel on kogu aeg paha, osadel pole kordagi paha olnud ja kel mitu, siis ühega on teisega pole. Sama poegadega. Rääkimata siis kõhukujust.
Ühesõnaga ennustada on ajaviiteks tore, aga eks ta kõigest ajaviide olegi. Lõplik tõde selgub alles suvel.
Ole sa, täpike, kes sa oled – sind ootavad siin kaks äärmiselt heldelt musisid jagavat suurt õde ja vanemad, kes sind juba praegu kogu südamest armastavad!
Muidugi see riidepoest roosa/sinise paki saamine on päris lahe idee mu meelest 😀 äkki ma kasutan seda tulevikus ise 😀 aga see on muidugi igati arusaadav,et te tahate selle üllatuseks jätta ja tegelikult läheb see aeg nii kiiresti.
Me lasime oma pulmas kõigil vastata kümnele küsimusele ja siis panime need ümbrikusse ja avame ümbriku 10.pulmaastapäeval ja praeguseks on möödas üle kolme aasta ja ei ole veel kordagi mõelnud,et avame ikka varem ja saame kohe teada 😀
Ägeee!
Valisime samuti, et ei soovi teada. Palju oli küsimust, et kas ei näidanud siis või, et ei tea kumb tuleb!? 😀
Meil oli keskmine nö üllatusmõmmik
Me vastasime, et teame täpselt – laps tuleb
Minu meelest igati täpne ja aus vastus teie poolt 😀
Ma miskipärast arvasin, et sa seda ütled, et jätate üllatuseks. Mul endal tädil on 2 last (poiss ja tüdruk) ja nüüd kohe-kohe peaks hakkama kolmandat sünnitama minema (või on juba sünnitanud, aga mitte veel teavitanud) ja nemad ka otsustasid kolmanda lapse soo üllatuseks jätta.
Ma arvan, et eks igal vanemal on sisimas miskine eelistus, aga peamine on ikka see, et laps oleks elus ja terve. Minule nt terve raseduse ultrahelides öeldi, et on tüdruk ja kui laps välja tuli, siis ikka pidin üle küsima, et noo kas on ikka tüdruk või??? 😀 Aga eks minu kahtlemine oli seotud sellega, et esimene nihu läinud rasedus oli ka igas UH’s tüdruk, aga tegelt oli poiss.
Mina ei paku teile midagi, tuleb see, kes tulema peab. Mingit ennustamist kõhukuju või isude või tujude järgi ka ei tee, mu arust suht mõttetu teema. Nagunii on ju ainult 50/50 võimalus. 😀
Kuule, see sinu “kas on ikka tüdruk” on 10x normaalsem sellest mida ma peale Leenu sündi ütlesin 😀
Ehk siis: “Tema ongi siis, jah?” 😀 Umbes nagu oleks naabrinaise oma olnud ja minu oma vupsab järgmisena 😀
Mina leian ka,et pole tähtis kas poiss v6i tüdruk- tähtis on see,et laps tuleb/on terve ja teda ootab terve pere juba avasüli.
Mina tulen ise ka perest,kus peale minu on veel kaks 6de. Ja ausalt ei kujutaks enam ette ka, et mul oleks vend olnud;) Ja täditütred/onutütred ka k6ik plikad ( Vanaema v6ib uhke olla,et tal 7 lapselast on ja k6ik piigad) Seal ei kujuta ka ma enam ette,et oleks ehk keegi poiss olnud- meie mängisime oma mänge, tegime Spice Girlsi järele. Aga ja- kui oleks ehk m6ni poiss ka olnud, oleks mängud teised olnud:)
Eks see olegi see, et ei kujuta teistmoodi ette, sest oli just niiviisi
Oleks sul vend lisaks olnud, siis tõenäoliselt ei kujutaks ette, et poleks teda olnud. See on tegelikult loogiline, et lähtume omadest kogemustest ja oleme õnnelikud selle üle mis meil on 
Väga vahva, ja meeldib just see postitus seda enam, et meie teine laps sünnib juuni lõpus ja kuna kodus pisipoeg olemas, siis oleme väga kindlameelselt otsustanud ka seekord ei soovi me teada sugu (eelmisel korral ju oli sündimas esimene laps ja ei olnud eelistust), vaid oleme rõõmsad, et saame järgmise lapse
Elus on vähe nii suuri ja samas nii vähetähtsaid (ei leidnud paremat väljendit) üllatusi!
See väljend on mu meelest antud juhul täiesti ideaalne! Vahva, et ka üllatust soovite!
Väga lahe, et niimoodi otsustasite:) Olen ka ise seda meelt, et võiks pigem üllatuseks jääda!
Mis kriteeriumite järgi nime valisite seekord? Kas algab E tähega?:D
Noh, et oleks y,z, ja c esindatud ning kindlasti liitnimi. Kontrastiks
Ok, ma loodan, et said pihta mu kehvale huumorile 😀
Arvasid muidu õigesti jah
Ma kujutan ette kui õnnelik Eileen oleks kui tita saaks nimeks Elsa 😛 😀
Ma üldse ei kahtle 😀 Õnneks või kahjuks me nii suurt rõõmu talle valmistama ei hakka 😀
Kusjuures meil kaks tüdrukut ja juba teise tütre katsikul sugulased arvasid, et kindlasti issi on kurb, et poiss ei olnud! No mida! Issi on väga õnnelik oma naistega nagu ta naljatades ütleb ja pesamuna võiks ka kunagi veel tüdruk olla, kuigi ega ka poisi vastu midagi muidugi pole, tervis eelkõige.
Me tüdrukutel vanavanaemade nimed ja kui nüüd tütar sünniks, siis saaks Elsa nimeks vanavanavanaema järgi, sobib õdede ja me perekonnanimega:) Printsess – Elsast on me plikad väljakasvanud, aga tuttavad ilmselt ahhetaksid:))))
Jep, meile on ka palju öeldud, et no Bruno pärast võiks ikka poja ka saada. Samas oleks Bruno enam kui rõõmus ka kolmanda tütre üle 😀 Poja üle muidugi ka, aga no tal ei oleks mingit pettumust ega kurbust.
Elsa on jah selline nimi, et tegelikult ju üsna vana ja ilus teine, aga praegu seostatakse ainult Disneyga 😀
Iseenesest on veidi nukker, et Prantsusmaal emad sellest KVst ei tea midagi. Samas mõtlen, et kas ma isegi teaksin kui beebigrupis poleks esimesega juba olnud. Kindlasti ämmaemand mainis ka eelnevalt, et mis UHsse aeg pannakse jne, aga kas ma oleksin ise midagi täpsustavalt küsinud? Ei tea. Samas meile jaotatakse ju neid Libero raamatuid ja esmarasedana lugesin küll seda.
See paki idee on vahva minu arvates. Aga kui kõik teil nagunii pakuvad, arvan ka, et tuleb tüdruk :).
Ma Leenu ajal nii vara polnud veel kuskil grupis, aga see info liikus kuidagi sujuvalt. Alustuseks tundsin ise huvi, et mis raseduse ajal toimub, mida tehakse. Kuigi minu puhul mängis suurt rolli ka välisriigis olemine. Niigi tundus esimest korda rase olemine veidi hirmutav (olgugi, et tahetud). Aga neil vist väga pole seda uudishimu. Osadel muidugi on. Ühe puuga lüüa ei saa kõiki
Väga lahe. Ja selle Bruno jutu peale, et poole pealt küsid, kes on, seda ma ei usu 😀 meie beebi oli sündinud, tekki mähitud ja rinnal ning meil ei tulnud sugu meeldegi küsida. Lõpuks küsis keegi sünnitustoas, et kes sündis siis? Meil oli nii, et Oi Aga Me Ei Teagi
peale seda piilus ÄE beebi teki alla ning mehe nägu oli hindamatu kui ta uudise sai.
Eks Bruno mõtleb seda ka naljaga
Meie peres on 3 tütart. Kolmas laps sai tehtud, sest nii väga soovisime ja ootasime oma perre veel ühte liiget. Mees isegi ütles, et tema teeb kolmanda ka tütre, et esimesed tulid nii hästi välja. Seega jah, meie saime kolmanda lapse, sest me tahtsime kolmandat last. Ning tõesti oli kurb, kuidas juhututtavad arvasid, et noo nüüd ikka poiss eks, et nagu kolmas tüdruk oleks kuidagi vähem väärtuslikum. Lähedased inimesed loomulikult ootasid ja armastasid kolmandat tüdrukut täpselt samamoodi nagu esimest kahte. Ja kuigi poiss oleks muidugi ka väga oodatud olnud, siis täna vaatan oma kolme tütart ja mõtlen, et just nii pidigi olema, just nemad pidid meie perre ja üksteise eludesse tulema. Aga endiselt kuulen aeg-ajalt, et no PROOVITE ju korra veel…. masendav.
Neutraalseid riideid minu meelest beebidele isegi leiab viimasel ajal, näiteks valge-helehal (triibud, täpid, tähed)l on väga ilus kombo vms.
Mulle ka täpid ja tähed meeldivad!
Ma eelnevat ei kommenteeri, sest see on lihtsalt jabur 😀
Kirjuta kindlasti Prantsuse beebigrupist, nii põnev oleks
Ma küll ei ole väga siinsete beebigruppidega kursis, aga üldiselt on need vist üsna … rahumeelsed? Ja Eesti naised tunduvad hästi teadmisjanulised ka, vähemalt mulle on jäänud mulje, et kohe, kui lapseootele jäädakse, hakatakse palju lugema ja uurima. Kas ka Prantsusmaal?
Grupi rahumeelsus oleneb üldiselt grupi suurusest. Eks see ole loogiline ka
Eesti omad on jah, hästi teadmishimulised ja ratsionaalsed. Kohati võib-olla liigagi. Noh, et võetakse nt. toiduainete nimekiri mis pole soovitatav ja jäetakse igaks juhuks välja ka kõik vähegi seonduv.
Prantslased on see-eest eehhh… no vaata, ma ei saa üldistada, ma saan ainult sellest grupist rääkida. Aga väga-väga suured paniköörid. 9-10 rasedusnädala vahel läksid üsna mitu naist erakorralisse selle probleemiga, et nad ei tunne veel liigutusi. Aga eks see tuleneb suuresti ka sellest, et seal on paar sellist, kes surmkindlalt väidavad, et nemad tunnevad alates 7 nädalast ja kes ei tunne, siis ju neil on katkenud.
Nii lahe, ma ise olen ka mõelnud sellele imalale soo-avastamise variandile, kui järgmise lapse saan. Isegi Jaanusele ütlesin, et kui ultrahelis käime, siis las arst annab sulle teada, mitte mulle ning tehku mingi üllatus, et a la pakis on roosad või sinised sokid. Ja pööran selle koha peal näo ära, kui pepu alla vaatamiseks läheb. Iseasi, kas kõik läheb ikka nii, nagu tahame, sest siinsed ultraheliarstid võivad päris plärtsuvad olla – tuleb ise väga valvas olla ja muudkui hoiatada, et nad sugu ei mainiks vist 😛
Kuigi endal mul on tütre igatsus, siis klišee jah, aga ongi kõige olulisem see, et kõik oleks hästi – laps terve ja mõnus! Soo teadmine ongi ainult boonus. Imestasin, et üks tuttav Iirimaal rääkis, et seal ei mõõdetagi kuklavolti, näiteks. Ainult suurte rahade eest saab põhjalikumaid uuringuid, tuleb välja. Aga see võib olla ka sellega seoses, et abort on seal seadusevastane ja tuleb, nagu tuleb, kuigi võib-olla oleks vaja erilist tähelepanu lapsele ja arengule… ühesõnaga, see selleks.
Mis ma tahtsin öelda, on see, et ma tahaksin juba jälle rase olla ja ei jõua ära oodata, et saaks seda uuesti läbi teha, sest nüüd, kui tean ka seda täisringi (et rasedusest päriselt ka tuleb laps, mitte ei ole ebamugav olukord), siis vaatan asju ikka hoopis teise pilguga. Ja kui esimese rasedusega ei tahtnud erilist tite tilulilu, siis nüüd juba tahaks.
Ahh, mul on ikka nii hea meel teie pere üle – alati tekitab elevust ja rõõmu, kui keegi on rase ning et lapsi ikka tuleb!
Ma saan aru sellest vaatenurgast, et näiteks siin paljud arstid ei taha kv ajal sugu öelda vältimaks sooeelistustest tulenevaid aborte, aga üleüldine abordikeeld on mu meelest natukene palju. Ma arvan, et igal perel (mitte ainult naisel) peaks olema võimalus ise otsustada kas nad on valmis väärarenguga lapse kasvatamiseks. Aga noh, see on laiem teema ja pole mõtet seda vist abordiaruteluks suunata siin 😀
Ma olin juba su raseduse ajal kindel, et küll sa varsti uuesti tahad
Meil tuli üllatusbeebi, kuigi mu sisetunne vist ütles selgelt, et tulemas on poisslaps, kuna ostsin küll enda meelest väga sooneutraalseid riideid, siis pigem olid küll poisilikud ja kui lapsest mõtlesin, siis oma kujutluses kippus ta ikka poiss olema
Sisetunne on jah selline asi, et räägib tihtipeale suuremat tõde kui kõik sümptomid kokku
meie jätsime ka oma mõlema lapsed sood yllatuseks ultraheli arst oli ka nii rõõmus selle üle, et on veel neid inimesi, kes jätavad üllatuseks. Mäletan, et kus hakkas siis teiste poolt ennustamine pihta, kumb tuleb. Küll oli mul olnud poisi kõht, nägin terve raseduse hea välja, arvati jälle et poiss tuleb, kuna tütar pidi ju oma ema ilu endale võtma aga kui oli synnitusele minek, siis oli ikka ärevus sees, et no kumb tuleb ja see tunne kui laps käes ja öeldakse et saite pisikese tydruku siis see on ikka võimas -just see et ise ei teadnud teise lapsega oli täpselt sama teine laps samuti tydruk.
väga äge, et otsustasite samuti yllatuseks jätta. asjade ostmisega oli samuti alguses et oot aga mida ma siis osta saand kui ei tea kumb tuleb aga valisin ka neutraalsed toonid, valge,hall,beez jne.
mul on nii hea meel teie üle, ootan juba järgmisi postitusi. Mõnusat kasvamist
Aitäh! Raatsid sa mulle öelda kuskohast sa riideid ette ostsid, et oleksid neutraalsemad?
Aga riiete ja tapeedi jne variante on ju veel… Beež, hall, valge.
Ja meie ühele sinisilmsele tüdrukule sobib näiteks ülihästi sinine.
Tapeediga on tegelikult see häda, et mul on üks välja valitud, mis väga meeldib. Aga see on pigem tüdrukule sobiv
Midagi muud pole silma jäänud ja siis pigem ootakski, et kas saab selle ära osta või värvime lihtsalt seinad ära 
Aa, kui neutraalsete riiete peale jutt läks, siis ma leidsin mõned
https://www.bonprix.fr/produit/t-shirt-bebe-a-manches-longues-pantalon-en-jersey-bonnet-ens-3-pces-coton-bio-gris-clair-chine-970220/#image
https://www.bonprix.fr/produit/lot-de-2-grenouilleres-bebe-en-coton-bio-blanc-argent-mat-938328/#image
https://www.bonprix.fr/produit/lot-de-5-bodies-bebe-a-manches-courtes-en-coton-bio-blanc-casse-919920/#image
https://www.bonprix.fr/produit/ensemble-en-velours-pour-bebe-2-pces-ecru-taupe-923563/#image
https://www.bonprix.fr/produit/lot-de-2-bodies-a-manches-longues-en-coton-bio-ecru-chine-bleu-menthol-958795/#image
https://www.bonprix.fr/produit/t-shirts-bebe-a-manches-longues-en-coton-bio-blanc-casse-905910/#image
Ma võiks jätkata
Oi, mulle bodid ja pluusid väga meeldivad!
Väga vahva idee! Ma ise teise lapsega ka hetkeks mõtlesin, et äkki seekord üllatus.. kuid siiski ei suutnud :D. Aga need kommentaarid, kui kuuldi et tuleb teine tüdruk… “oh pole hullu, küll järgmine kord tuleb poiss” “noh, eks peate siis ikka ühe poisi ka juurde tegema” jne.. Esiteks mis järgmine laps? Ma hetkel tunnen et kaks on minu piir :D. Ja miks peab üldse poiss olema..? Mu mees on oma printsessipere(isegi kass on emane) üle väga õnnelik ja me ei ole kordagi kurtnud et poiss ei tulnud. Ta isegi enne soo teadasaamist korrutas et tema tahaks hoopis ühte tüdrukut veel 😀
See on lihtsalt mingi iganenud arusaam, et tõelisel mehel peab ikka poeg olema. Mantlipärija noh. Mitte, et siin tänapäeval kuningriigid mängus oleks, aga osadel endiselt auasi. Et poeg on ju see, kes perekonna nime edasi kannab. Tütred üldiselt ühel hetkel loobuvad oma nimest. Iseasi kas ühe nime pärast tasub nii leili minna. No näiteks kui oled Tamm. Mitte halvaga, aga neid Tammesid jagub Eestis piisavalt ja nimi välja ei sure kui üks meessoost Tamm ainult tütreid saab 😀
vot see on eluterve suhtumine! Tähtis on see, et laps on terve
ja kolm plikatirtsu on sama äge kui 2 tüdrukut ja pisivend 
Lapse saamine on ime ning sugu on minu arvates täiesti teisejärguline. Õnne teile veelkord! Ja mul on nii hea meel, et meiega oma õnne jagad (lugesin täna korraga kõik titejutud ära) 
Ma arvan ka, et mõlemad variandid oleksid väga lahedad! Kolm tüdrukut oleks lihtsalt väga vahva ja mis salata – ka see kujutluspilt, mis mul endal peas on pikalt olnud. Teisest küljest oleks üks poisiklutt siin majapidamises täiega teretulnud. Saaks teistmoodi kogemuse ja natukene teise maailma sukelduda
Aitäh sulle ja jagus sul alles viitmist – ma ju avaldasin neid siin nädalavahetuse jooksul üsna mitu
Mina, kahe poja emana tean täpselt seda, mida sa tunned, kui kõik võõrad avaldavad oma arvamust. Pisema lapsega esimesel perearsti vastuvõtul ütles arst. :” no nii vähemalt on kindel, et tuleb veel üks beebi, tütart ka ikka vaja.” Muidugi on ka meil plaanis veel üks pisike tegelane aga meid karvavõrdki ei hirmuta see, et võib kolmaski poiss sündida. Olen isegi mõelnud, et juhul kui viimane rasedus ikka päevakorda tuleb jätaksin soo üllatuseks, sest neid ennustajaid jagub nii ühel kui ka teisel juhul. Viimast last kandes ennustas terve suguvõsa tüdrukut ja ennustused ei lakkanud ka siis kui ultrahelis mitmeid kordi sugu kinnitati. Olevat ennegi olnud juhuseid, kus ultraheli valetab
Igatahes ma olen rahul oma kuttidega ja oleksin õnnelik ka kolmanda üle! Teile aga mõnusat ootusaega ja üllatusbeebile head kasvamist!
Mind hakkas hoopis huvitama, et millest tulenevalt inimesed otsustavad, et kumba sugu ikka teistel ka hädasti vaja oleks. Ilmselt põhinetakse enda ideaalidele. Või võetakse šnitti enda perekonnast. Tundub kõige loogilisem. Samas unustatakse ära, et kõik pole ühe vitsaga löödud
Sellest ennustamise jätkamisest, peale ultraheli kinnitust, ma küll aru ei saa 😀 Kas siis vanarahva tarkused on tõesti vahepeal saanud targemaks kui arenenud meditsiin? 😀
Esiteks palju õnne! Teiseks ma ei suuda ära imestada kuidas sa küll nii tubli oled, et kolme väikese vanusevahega last julged saada Mul endal lihtsalt 1a10k ja 2kuune põnn kodus, mõni päev ei taha kuidagi õhtusse veeredaMõlemad poisid ja seda kolmandat ja plikat vaja juttu kuulen ülepäeviti alates looteanatoomia ultrahelist.
Rasedused olid nagu öö ja päev, esimesega oksendasin 14nädalat hommikust õhtuni, teisega ei oksendanud kordagi, ainult raseduse lõpus kõhugripi ajal. Sisetunne muidugi ennustas mõlema ajal poissi, kuigi sügaval sisimas lootsin mõlema ajal tütrekest saada. Praegu olen aga oma poisipõnnide üle väga õnnelik, oma lapsed kõige kallimad olgu nad siis poisid või tüdrukud – peaasi, et terved
Tegelikult ei mängi siin rolli mitte minu tublidus vaid hoopis laste iseloom. Olgugi, et vanustest tulenevalt on nad mõistagi äärmiselt aktiivsed ja genereerivad võimaluste piires rumalusi, siis üldjoontes on nendega lihtne. On viisakad, kuulavad (enamasti) sõna, magavad hästi, söövad kõike, saavad oma jagelemised surem osa ajast omavahel jageletud. Ehk siis ma tunnen, et siia kompotti pole väga raske kolmandat lisada, sest baas on nii-öelda stabiilne
Ja muidugi on vahe laste vanustes ka. Kui ma olin omadega sealmaal, kus sa praegu, siis ei osanud ma ka veel niipidi mõelda, et tahaks kolmandat järjest. Oli selline harjumise aeg + alles kimpus magamata öödega jne. Ma usun, et nii pooleteise aasta pärast ei imesta sa enam midagi selle üle, et me kolmanda järjest plaani võtsime
Oi, nii tuttav teema mulle. Mul ka kaks tütart: 3a ja 8 kuune. Ja juba teist last oodates olin surve all, kas ikka tuleb poiss, ei tulnud ja olen nii tänulik ja õnnelik oma tervete tütrekeste üle. Surve tuli just sugulaste poolt kuna mu õel on ka 2 tütart ja vennal 1 tüdruk. Tuli ikka ohtralt neil kommentaare, et peate ikka kolmanda lapse ka tegema, et ehk tuleb poiss. Miks peame??? Ei pea me midagi. Õnneks mu oma vanematel ja õel ning vennal polnud selliseid ootusi. Ema ütles vaid, et tüdrukuid pole kunagi liiga palju
Teiste poolt survestamine võib üsna tüütu olla. Meil on selles osas vähemalt vedanud, et lähedased on rahumeelsed 😀
Heh Mina olen ka 3 tütre ema ja igast erinevaid reaktsioone kogeda saand . Kui kolmas neiu ära sündis ja ma heldinult pilte tuttavatele jagasin , siis üks meeldejäävam kommentaar oli -JÄLLE !?
Vat sellisel hetkel ei teadnud , kas nutta v naerda Kuhu jäävad õnnesoovid , terve ja tubli lapse puhul ? Üldse ma ei kannata sellist lahterdamist. Ja kuigi mul on 3 tütart , siis ma lausa jälestan sellist ütlust – loomad POEGIVAD , inimesed saavad ikka tütarlapsi ja õige mees teebki ainult tütreid jne jne..
Aga Teile mõnusat üllatusrohket ootusaega
Minule ka need laused ei meeldi. Olgugi, et mõeldud naljana, on nad siiski kergelt alandava tooniga. Vähemalt mu meelest. Ma saan aru kui neid õiges kohas ja õigete inimestega lihtsalt lõõpimiseks kasutada, aga kui öelda näiteks mitme poja emale peale veel ühe poisi sündi, et ainult loomad poegivad, siis see on õigest kohast ikka päris kaugel.
Aitäh!
Mina jällegi ei leia selles komplektijutus midagi halba, olen isegi mõnel korral seda ôelnud ja üldse mitte halba mõelnud. Loomulikult on vanema esimene soov saada terve laps, aga mingi pisipisikene sooline eelistus on ju ikka ka.
Kui ikka emal on 3 poissi järjest siis mina küll ei usu et ta tüdrukust ei unista, aga see tuleneb võibolla sellest et mulle isiklikult meeldivad tüdrukud rohkem ja nii mina kui mees lootsime väga tütart saada.. ja saimegi.. mis muidugi ei tähenda et me poega sama palju poleks armastama hakanud
Just selles mu meelest komplektijutu häda ongi, et tihtipeale omistatakse teistele hoopis oma ideaalid
Nagu sa ütlesid, siis oled ise rohkem tüdrukuinimene ja seetõttu ei taha uskuda, et kolme poisi ema tüdrukust salamisi ei unistaks. Samamoodi võib see ema jälle mõelda, et ega tema ei usu, et sa tegelikult hoopis poissi ei tahaks. Kuigi tegelikkuses olete mõlemad igati rahul just nii nagu on.
Inimesi ongi mitmesugused. Mõned eelistaksid võimalusel tütreid, mõned poegasid, mõned sooviksid mõlemit. Aga ei tasu eeldada, et kui ise kuulud ühte gruppi, siis niisamuti ka kõik teised.
See pole muidugi otseselt sulle mõeldud vaid üldiselt neile komplekti vajalikkusest rääkijatele
Oi jah, avasin suure õhinaga postituse ja vot sulle kooki moosiga 😀 mina ennast teades ei kannataks lõpuni välja, no et ei tea mis soost laps on 😀 aga teie olete tublid et nii otsustasite!
Arusaadav täiesti. Ma eelnevatega poleks ka kannatanud. Ma ei teagi mis see vormib siin seda kannatust aga kuskilt seda tuli 😀
Eeinevad naised erinevad rasedused – kellel poisiga halb, kellel tüdrukuga.
AGA sama naise erinevad rasedused on teine teema. Ilmselt saad aru, mida sellega ütlen
Ma ei usu
Nt. Bruno emal oli kahe rasedusega halb ja ühega ei midagi – kolm poega 😀
Siit ei tasu välja lugeda seda nagu ma tahaks kindlasti ainult tüdrukut saada, aga lihtsalt seda, et ma ei usu absoluutselt sümptomite järgi ennustamisesse
Mehel esimene laps tütar. (Nooruse ulakus, tibi juba 9aastane)
Kui mina rasedaks jäin, siis ikka köik rääkisid, et poega vaja, saab komplekti kokku.
Hallooo! Mis komplekti? Mul esimene laps ju!? Tundus veits imelik, kuna mehe tütart väga polegi meie elus (pikem teema, las jääda)
Okei, saime siis teada, et poiss tulemas. Kohe “lohutati” et pole hullu, järgmine tuleb tüdruk. Laske ma sünnitan selle esimese ära ja siis vaatame kas tuleb üldse järgmine vöi piirdume selle ühega.
Köige kummalisem kommentaar mis mulle öeldud (ei mäleta enam miks selline jututeema üldse oli..)
“Tütred sünnivad armastusest…”
Ega meil jah armastust pole, niisama elame koos ja saime lapse aga okei siis
Sinu suhtes on see komplektijutt jah veidi kentsakas. Eks jälle selline piiride tunnetamise küsimus. Need ütlejad pole eriti hästi tunnetanud.
Neid sugude kohta käivaid lauseid on ääretult nõmedaid mõlemi soo kohta. Taaskord – ilmselgelt kellegi poolt naljaga loodud, aga kui neid tänitava tooniga või lohutamiseks kasutatakse, siis tekib küll “ah?” emotsioon.
Ühesõnaga külma närvi on vaja 😀
Minul on ka see põhimõtte, et peaasi et oleks terve. KV uuringusse minnes nii kartsin, et kas ikka süda lööb ja kõik korras. Mõtlesin, et kui arst soo teemat ei puuduta siis ei hakka torkima ka. Tehti uuring ära ja siis lõpus ütles soo. Kahju muidugi, et ei küsinud kas soovime teada.
Aga see polnud veel midagi võrreldes LA uuringuga. Samamoodi kartsin, sest beebi liigutusi veel ei tundnud. Olin õnnelik, et saan südamerahu kui näen beebit.
Selle asemel, et arst hakkaks beebit uurima, pani ta aparaadi kõhule ja kohe lajatas teise soo mis enne ennustati. Ma olin šokis. Ma ei läinud sinna, et kohe sood teada. Vaid et see oleks lihtsalt hea boonus. Arst jättis aga endast väga halva mulje sellega.
Nüüd rasedana olen ma nii segaduses sellest soost, et ilmselt järgmise lapsega ütlen kohe kabineti sisenedes, et ei soovi seda teada.
Mhm, mul oli ka meeletu ärevus enne esimesi ultrahelisid. Kartsin, et mis siis kui süda ei löögi? Mis siis kui lööb, aga midagi on väga-väga valesti. Samas muidugi sisestasin endale, et elu käib omasoodu ja ette pabistamine ei muuda miskit.
See kuklavoldi ja järgmise ultraheli vaheline aeg on tõesti päris pikk kui vahepeal liigutusi tundma ei hakka. Ikka tahaks ju kinnitust, et endiselt on kõik ok
Ma arvan, et sellel arstil oli lihtsalt näiteks antud päeval olnud palju kokkupuuteid nendega, kes palju soo kohta pinnisid ja ta siis elas oma turtsumist sinu peal välja kahjuks. Mõned ei oska lihtsalt emotsioone oma tööst eraldi hoida
Mida rohkem sa seda kordad, seda vähem see tundub usutav, et sulle sugu üldse korda ei lähe. 😀
Samamoodi teavad ju kõik, et sina oled naisterahvas, kellel on 2 last, kolmas teel, aga kas sul mõni haigus on, millest sa ei soovi rääkida või kas oled erakordselt terve inimene, sellest sa ju ei räägi. 😉 Rohkem tolerantsust! Ma ei usu, et see maailm nii must-valge on, et nüüd teile läheb korda vaid tervis, aga teistele näiliselt ainult sugu.
Üldse kuidagi palju üldistusi ka. Nt kas prantslased siis keegi ei huvitu lapse tervisest või oli see üksik eksemplar, kes teadis, et ta laps on terve, aga mitte täpset mõõtu kuklavoldil?
Lisaks sellele ongi ju enamasti soo teada saamine lisaväärtus, aga ausõna, praktiliselt mitte kedagi, kes pole lähedane, ei huvita see, et kuklavolt oli 2 mm, küll aga huvitab teda see, et tegu on nt poisiga, sest see on info, mis reaalselt välja paistab, on kergesti aimatav/mõõdetav jne. Ma ei ole ka kunagi mõelnud, et ma peaks jagama, et jeeeee, lapse kuklavolt oli 1mm, Downi sündroomi risk 1:8000 jne. See pole ju isegi teiste asi, kas mu laps on riskigrupis või mitte. Õigemini jagan täpselt nii palju infot, kui soovin.
Muide su blogis ei saa kommentaari saata, kui kommentaar on liiga pikk
Ma ju seletasin kommentaarides eraldi ära ka, et ma ei saa üldistada ja tuginen ikka selles ühes grupis olevale. Aga seal tõesti – jah, neid keda huvitas kv ultraheli puhul ainult sugu, oli palju rohkem kui sa ilmselt oskaksid arvata. Samamoodi oli kurb lugeda kui üks naine kirjutas, et tema kv näit oli üsna kehv ja kommentaarides üle kümne naise uurisid selle peale vaid seda kas ikka sugu ka hinnati. No anna andeks kui on minust ebaaus, aga ausõna väga nõme suhtumine ja vale koht lisaks ka veel.
Ja eks siin ilmselt olegi asi selles, et inimesed on erinevad. Nt. nendes eesti gruppides, kus ma olen olnud, on küll enamik senini kirjutanud palju kuklavoldi mõõt oli. Ja minult on ka tuttavad (st. mitte pere/lähemad sõbrad) küsinud, et mis riskimääraks tuli. Aga nagu ma ütlesin, siis inimesi ja lähenemisi ongi erinevaid. Minu jaoks on lihtsalt hästi suur kontrast.
Oma tervisest olen ma siin blogis ka päris palju ju rääkinud. Ning samuti ei üritanud ma luua must-valget näidet. Sa vist natukene paned ridade vahele seda, mida seal pole. Küll tõenäoliselt tahtmatult
Ma lihtsalt tõin välja näite, et nüüd, olles otsustanud, et me ei soovi sugu teada, sest see pole KÕIGE olulisem, on mulle silma hakanud kuidas paljudel on prioriteedid teistpidi. Mis ei tähenda, et neile oleks tähtis vaid sugu. Lihtsalt seda, et oma tähelepanu suunatakse ainult ühele asjale. Aga taaskord – ma keskendun siinkohal enda silmaga nähtavale näitele Prantsusmaa osas. Sa ju ei saa öelda kas on must või valge kui sa pole ise näinud ega tunnistanud 
P.S. Kui mulle sugu sel määral korda läheks, siis ma oleksin selle juba teada saanud. Muu las olla nagu on, aga ära kirjuta minu arvele seisukohti, mis mulle ei kuulu
Ei kirjuta, aga häiris lihtsalt natuke, nagu teisi tervis ei huvitaks või et nad ei pööra sellele tähelepanu esmajärjekorras. Mina nt käisin spetsiaalselt eraldi ultrahelis, et sugu teada saada, mis ei tähenda, et tervis korda ei läheks. Ikka see on esmatähtis ega tähenda, et ma ei teaks, mis on ultraheli eesmärk. 😉
Loodan ja usun, et ikka need prantsuse naised ka huvituvad, et lapse tervis on korras. Võib-olla mõnda lihtsalt mõõdud väga ei huvita. Teisalt prantsuse beebigrupi kohta… see tundub tõesti väga kummaline, kui näit korrast ära ja uuritakse ikka, mis sugu oli. Aga eks selliseid uudishimutsejaid ja kohatuid kommentaare on kõikjal. Ka Eesti beebigruppides uuritakse ja puuritakse riskigrupiema käest selliseid küsimusi, et häbi hakkab!
Ei-ei, see polnud üldse mitte mu jutu point, et kui lähed nt. eraldi ultrahelisse soo jaoks, siis tervis üldse ei huvita. Kui sulle selline mulje jäi, siis ilmselgelt vabandan!
Mu frustratsioon tulenebki pigem sellest, et siin tundub üleüldine haritustase raseduse/sünnituse kohta väga madal. Jah, taaskord, ma ei saa üldistada. Aga kui võtta grupp, milles on üle saja liikme millest neid, kes nii-öelda baasteadmisi omavad, on kümneringis, siis paneb kukalt kratsima. Võimalik, et ma ise olen Eestiga ära hellitatud, aga mul lihtsalt jääb tihtipeale suu lahti. Muidugi võib öelda, et tule tulema. Üleüldine atmosfäär on samas sõbralik ja meeldiv ning mulle tundub, et seal olemine aitab mul ka paremini mõista neid mõningaid negatiivseid kogemusi, mis mul nt. siinsete naistearstidega on olnud.
Aga lihtsalt tundub müstiline, et tõsimeeli arvatakse, et ultraheli ongi ainult soo teadmiseks ja mida seal nii kaua üldse mõõta on? Et riskigrupi määramine ennustab kas tuleb raske/kerge sünnitus. Et väikestesse rindadesse ei tule piima, sest see ei mahu ära. Et epiduraalita sünnitamine suurendab sünnitusel suremise riski. Ma ütlen sulle ausalt, et ma ei liialda ega ürita siin poindi tõestamise nimel kellegi sõnu väänata. Ja kui selliseid asju arvabki suur grupp naisi, kellest mitmed juba 30+ ja mitmendat last ootamas, siis paratamatult tekib küsimus, et mis õige toimub?
Ehk siis täpsem oleks öelda, et mu meelestatus ei põhine mitte niivõrd soole ja ultrahelile, vaid üleüldisele teadmatusele.
Sorri, et ma nüüd nii pikalt siia vastu jorisesin!
Jorise-jorise, huvitav arutelu ju. 😀 Nüüd kui rohkem näiteid tood ja pikemalt põhjendad, siis saan ju kõigest hästi aru.
Ilmselt lugesin ise algul enamat välja, kui seal oli, kuna ise käisin ka eraldi sugu teada saamas. Aga nüüd saan aru, mida mõtlesid selle all. Ja isegi esmarasedate puhul on need küsimused tõesti piinlikud… guugel on ju ka olemas. Endalgi tuleb vahel mõni kohutavalt rumal küsimus pähe, aga pigem guugeldan kui end kuskil grupis lolliks teen. 😀 Aga no mõnel ei olegi üldse mingisugust piinlikkusmeetrit ega ilmselt ka haridust või laiemat silmaringi. 
Mhm, ma ütlen veel, et tahtmises sugu teada saada ei ole mitte midagi halba. Ma ju ise ootasin ka esimese kahega väga, et saaks teada! Peamine ongi mu meelest lihtsalt see arusaam, et esmane on kõige vajaliku kontroll ja siis alles sugu. Ning kui kõik on tip-top, sugu ei näe ja järgmise plaanilise ultrahelini ei jaksa oodata, siis miks mitte teha vahepeal üks eraldi.
Ma just mõtlengi selle aspekti all, et näiteks naised seal grupis pole mitte ühestki otsast rumalad. Nad on vaimukad, headel töökohtadel, üldiselt laia silmaringiga, aga just kogu lasteteema peal on nagu mingi loor. Aga noh, kui sa oled siin pikemalt lugenud, siis oled ehk isegi aru saanud, et see siinne kohatine kallutatus neil teemadel, on mul veits südameasi. Sellepärast ma praegu ise imetamisnõustaja pabereid ka teen, et saaks natukenegi ise kaasa aidata selle maailmapildi avardumisse. Iseasi paljud sellest huvitatud on muidugi 😀
Oh, no sa ausõna ajad titeisu peale
või õigemini kolmanda lapse isu, sest 9kuune on veel tegelikult piisavalt titt 😀 Tegelikult oleme me mehega otsustanud, et meile 2 tütrest piisab, (pluss mehe poolt veel 3 tüdruk). Eelkõige juba vanuse tõttu (mina 33 ja mees 41). Ja kuigi ma ise olin veel 5aastat tagasi vägagi kindel, et mul saab olema vaid max 1 laps, siis nüüd oleks see isegi täitsa okei, kui nt ups tuleks ka kolmas 😀 Ja ma reaalselt naersin päris mitu korda su postituse ajal 😀 Aitäh, et sa pole kade ning jagad oma “avokaadot” ka meiega! 😉
Ma sellele avokaadole pean mingi mõistliku nime leidma. Puuviljadena ka ei taha jäkata kutsumist ja raseduse lõpus kõlaks arbuusitäpp kah kentsakalt. Mis täpp see neljakilone ikka enam on 😀
Eks ta nii kipub olema, kui peres on sama soolised lapsed, et küsitakse, kas poiss/tüdruk ka ikka juurde tuleb. Minul on 3 poiss väikese vahega ja nii mõnigi ikka ütleb, et nüüd tuleb neljas ka teha, et ikka tüdrukut ka vaja. Aga neljandat ei tule, sest 3 on minu jaoks piisav ja mees ütles kunagi juba meie tutvuse alguses, et temaga ma saan ainult poisse (tal suguvõsas on kõik poisid). Ma küll muidugi tookord ei uskunud teda ja pean tunnistama, et kolmanda puhul ootasin ikka väga tüdrukut. Ma isegi suutsin hakata ultrahelis nutma hakata, kui mulle öeldi, et teile tuleb kolmas poeg. Aga nüüd on kolmas poeg juba varsti 2-kuune ja tegelikult on ju tõesti oluline, et peaasi, et laps on terve. Ja majanduslikus mõttes on isegi hea, kõik poisid riided/mänguasja olemas.
Kolm poissi on ju tegelikult päris vahva! No ma Bruno ja ta vendade pealt või vennapoegade pealt vaatan kasvõi
Mul on nii hea meel teie üle! See kolmas beebi oli ju väga oodatud ja teda on ootamas nii palju armastust. Kui esimesed kuud on raske, siis nüüd kui kolmas mul 8 kuune, siis iga päev silmad vesised, kui õnnelik ma olen, et ta just nüüd sündis. Suuremad õed armastavad teda nii palju. Mu süda sulab iga päev. Ja muidugi aitab mu rõõmule kaasa see et ta mu kõikidest beebidest kõige rõõmsam. Ainult naeratab, ka siis kui haige. Edu sulle rasedusega.
Ma usun ka, et peale keerulist algust läheb kindlasti paremaks. Pluss pole mul sel korral nii suurt hirmu. Ma ei tea miks aga mu loogika järgi on algus kõige keerulisem kahega. Alles õpid oma aega jagama, mõistma kuidas elu kahe lapsega toimub. Suurem samamoodi õpib tajuma, et ta pole enam üksi, jagama jne. Samas kui kolmandaga on juba mingi baas olema, et kuidas end jaotada, suurem on juba veidi targem ja väiksem pole saanud kunagi ainus olla – jagamine (nii tähelepanu kui asjade) on tema jaoks loomulik. Eks paistab kas sel teoorial tõepõhi kah all on 😀
Hästi palju kirjutatakse oma kogemuste põhjal, muide, et kui kahega on keeruline korda kaks, siis kolmandaga astmes kolm, ehk et see on hoooopis suurem elumuutus ja palju keerulisem pusle, mida kokku saada. Noh, nii ettevalmistuseks. 😀
Ma ei karda enne kui häda käes pole 😀
Ma ka ei kardaks 😀
ma lugesin sirvides ja midagi läks sassi mõtetes. te tahtsite, et poemüüja teab sugu ja pakib õige komplekti ära ja siis lähedased teavad ja teie ei tea? või alles sünnitades saate teada ja see oli aint algne varjant pakkimise asi? mul on ka lähitulevikuks ostetud neutraalsed beebiriided(sobiks nii ühel kui teisel kanda, mis iganes soost), aga veel pole lapsi ega planeerinud seda:D:P. veidi võib imelik tunduda, et vahel olen mõelnud, kasvõi haige laps peaset eluaeg tema eest hoolitseda. Samas, eks kõik soovime tervet last, väike puue ei riku elu, samas on see keeruline, kuid terve laps on suurim õnnistus ja ka talle on kergem täiskasvanuna tulevikus elu nautida, elada. nagu ühel reporteril oli downi sündroomiga laps, millest hiljem sai meedia teada ja ei olnudki nii hullu.
Me alguses plaanisime jah teada saada koos lähedastega. Ehk siis õige komplekti oleks ära pakkinud müüja ilma, et me teaks mis värvi riided sees on. Hiljem koos perega oleksime lahti teinud. Aga nüüd jäime selle juurde, et saame kõik teada siis kui laps on sündinud
Mul õde ja õemees ka ei tahtnud teise lapse sugu teada ja sünnitusel siis alles ämmaemanda suust kuulsid, et said poja. Kui praksis olin, rääkisin selle ämmakaga ja ta ütles, et nii lahe oli nende üllatunud nägusid näha ja et tänapäeval seda ikka nii väheks jäänud, et sugu ei teata kuni sünnituseni
Vist on väheks jäänud tõesti
Heh H. on nii palju tekkinud ,panin siis ühe tähe juurde . Meil juba teise lapsega oli mehe peres kõvasti pettumust kui oli poiss .. tehti ikka väga nägusid ..mulle läks küll hinge ..laps on laps ning peaasi ,et terve. Eks muidugi kui ämmal 10 lapselapsest ainult 1 tüdruk siis ikka oodatakse veel neid.Aga te olete jube ägeda ,et jätate üllatuseks ! Me mehega vaatasime LA hing kinni ,sest poisse me juba tunneme ära ..aga hetkel ei paistnud miskit
Mulle väga meeldib hall toon ning beez aga jah sellised neutraalseid tõesti raske leida ..HMis vahepeal ikka oli.
H ja K on siin läbi aegade popimad ühetähelised pseudonüümid 😀
Hehe, mind võttis nii muigama see “poisse me juba tunneme ära” 😀 Ma vist pean ka järgmises ultrahelis paluma, et kui läheb jalgevahele uurima, siis annaks mulle käsu mujale vaadata. Olen päris kindel, et näeksin ka ära. Ei taha üllatust nii tobedalt ära rikkuda 😀
No just ma ise mõtlesin sama ,et mis moodi te seal LA olete ja vaatate. Sest seal ju ikka näha ,ok esimesel korral vb ei saa aru aga no 3 kord on kõik selge 😛
Eks ma olen ette valmistanud ennast jep, et palju vaadata ei saa. Aga arst on väga lahe ja usun, et eks ta mõõdab need asjad mida vaja lähedalt + üldplaanis kiirelt ära ja siis saame muudele asjadele keskenduda
Ilus otsus! Minu arust teeb selline valik raseduse ja selle lõpu eriti maagiliseks!
Kui nende esimene laps aastaid varem sündis, polnud issil probleemi katsikulauas öelda, et noh ta tegelt lootis poissi, kellega motikat koos remontida. Et jah… masendav! Nad on siiani koos aga mina olen täheldanud küll, et poja ongi olulisem kahjuks.
Mõistan neid kommentaare, oi oi teile oleks piigat/poissi ka vaja jne. Omalt poolt pakuks hoopis kaks väga inetut lugu issidelt.
1) Töökaaslane jäi teise lapse ootele (esimene oli tüdruk). Juba väga alguses prognoosis arst poissi. Issi oli seitsmendas taevas. LA uuringu ajaks oli täiesti kindel, poiss mis poiss. Ja mida tegi issi? Maksis kinni veel kaks tasulist UH uuringut ja käis peale, et arstile koos minna. Aga ei! Mitte et lihtsalt tibukest näha, vaid veenduda lõpuni, et ta jumala eest tüdrukuks ei muutu
2) Sõbranna esimene rasedus. Peale triipude saamist oli mees kohe hakanud pojast rääkima, mida nemad kõike tegema hakkavad: kalale ja jalkat ja autod ja rongid ja… jne jne jne.
Jõudis kätte UH, kus pidi ka soo teada saama. Kabinetis – issi pilk on kleebitud ekraanile. Sõbranna valas õnnepisaraid iga näpukese ja varbakese peale ja siis… “palju õnne, pisike tütreke tuleb teile”, sellel järgnes tohutu ohe mehe huulilt. Isegi tema kehakeel muutus toolil istudes ebaviisakaks ja see metsik pettumus tema näos. Ta ohkis ja ähkis seal mitmeid kordi. Sõbranna rääkis, kuidas tema õnnepisarad hetkega valupisaraiks muutusid. Kuidas teda tabas jälkus inimese vastu, kellega ta 15 min tagasi käest kinni kabinetti jalutas. Ja ma ei räägi, et selle mehe hetkeline emotsioon oli selline, vaid ta oligi pettunud et tüdruk. Nad läksid lahku, kui laps oli paari kuune, ei saanud isa endale ju kahjuks jalkameest.
Ma ei saa aru, mis värk nii paljudel meestel poegadega on. Laps on laps. Ja see laps on ju sinu laps!? Uuuh, mind ajavad sellised asjad nii kurjaks. Mina küll ei eelistaks kunagi ühte teisele.
Meie peres kasvab 1 väike tütreke ja issi jaoks on ta maailma parim! Minu jaoks muidugi ka
Täpselt sama oleks ka pojuga olnud.
Mul oli nii kurb neid näiteid lugeda. Üks asi on pettumus. See on inimlik emotsioon. Aga tähtis on sellega toime tulla ja üle saada. Lapse suhtes on see väga ebaaus kui teda ei armastata ainult “vale” soo pärast
Mul kaks last. Ja mõlema soo sain teada sünnitusel. Esimese puhul pandi ta juba rinnale ja siis alles uurisin, et kumb siis on – arstid/ämmakad olid hämmingus, et kas te siis ei teadnudki 😀 Teise puhul oli päris tugev sisetunne, mis ei petnud.
Minumeelest neid sooneutraalseid riideid just vastsündinutele on niiiiii palju ilusaid (ise otsin pigem 104 suurusele neutraalseid asju – no see on juba kõvem pähkel). Instagramis muutkui vaatan ja imetlen ja mõtlen, et kui osta, siis kellele küll kinkida, endal pole ju vaja. Nt mulle meeldib pruun, mis nt tüdruku puhul roosaga kombineerides on väga ilus ning poisi puhul metsarohelisega kombineerides on samuti hea kombo.
Nii vahva!
Ma olen ka avastanud end pruunilainelt isegi. Enda suureks üllatuseks 😀
Minu arvates on see nii lahe otsus. Minu esimene laps sündis suvel ja otsustasime tema soo jätta üllatuseks ja see oli nii ainuõige otsus, et otsustasime ka järgmise puhul samamoodi toimida kui see laps ükskord tuleb
nii saime just kogu raseduse olulistele asjadele keskenduda ja minuarvates andis see ka sünnitusele niipalju juurde. Nagunii on ärevus enda lapsega kohtuda, aga siis oli asjal nagu veel mingi lisapõnevus ja ärevus juures. Rääkimata sellest, et ka minuga tegelenud personal läks väga põnevile kui kuulsid, et saame soo teada alles lapsega kohtudes. Ilmselt oli see ka neile pigem harva ettetulev. Igatahes põnevat ootusaega 
Mul on jällegi just kaks poissi ja kui kunagi peaksin jääma kolmandat ootama teeksin täpselt nagu sina – jätaksin soo üllatuseks! Peaasi, et on terve laps.
Kuulge, see ei käi ju ainult niipidi. Samamoodi (ja ma ütleks isegi, et vaadatakse palju kaastundlikuma pilguga) käib asi siis, kui on 2 poega ja “kindlasti soovitakse nüüd 3. last, et printsessi saaks”.
Siis vaadatakse ema kahetsusega, et näe, jälle läks aia taha see soov
Mu arust kohtab seda palju enam.
Mulle jäi üks asi selgusetuks – kui ütled, et oskad 12. nädala UH pildist sugu välja lugeda, siis sa peaksid seda juba teadma, ei?
Ei, sest arst jättis spetsiaalselt selle koha pildilt välja mu palumise peale
Ekraanilt samamoodi ei näe nagu pildilt, sest noh … kõik liigub. 20 nädala paiku muidugi juba näeb, sest siis on juba välised sootunnused välja arenenud. Eks ma olen juba arvestanud, et ma järgmisel ultrahelil saan palju kõrvale vaadata 😀
12 nädalal on poisid ja tüdrukud samasugused, lihtsalt selle “asja” (ei leidnud rutuga õiget sõna) kaldenurk on erinev
Samas isegi no proffid eksivad. Mu tuttavale ennustas Šois 12 nädal tüdrukut ja 20 nädalal tõdes ,et siiski on poiss 😛 nii et never know
Ma olen vist kuskilt kuulnud ka, et tüdrukutega on eksimisvõimalus suurem
St. kui alguses tundub, et on tüdruk.
Väga tore mõte jätta lapse sugu üllatuseks. Muidugi sisetunne võib natuke miskit ütlema hakata. Mina tundsin ära, enne kui ametlikult lapse soo teada saime.
Ma ei tea kas keegi võtab väga tõsiselt selle lapse tegemise ette just nimelt, et saada kindlast soost last… Aga miskipärast inimesed arvavad seda päris tihti. Kuidagi ei mõisteta seda, et tuli lihtsalt soov saada veel üks laps. Meie peres on kaks suuremat last poisid ja pesamuna tüdruk. Ma pean igakord kui see esimest korda jutuks tuleb seletama, et me ei võtnud seda ette tüdruku saamise nimel. Loomulikult on meil kõigil iga päev hea meel meie väikese tulesädeme eest. Aga poisslaps oleks samavõrra armastatud olnud.
Mul oli ka Ella ja Eileeniga väga kindel sisetunne, mis õigeks osutus. Aga ma mõtlen, et ehk see sisetunne tekkis ka seetõttu, et ma väga soovisin sugu teada? Just see paneb mind mõtlema, et sel korral pole mul vähimatki sisetunnet. Ei kisu kummalegi poole. Esimest kahte hakkasin juba algusest peale oma peas tüdrukunimedega hüüdma – tundus loomulikuna. Samamoodi nägin ka unes, et olen tüdrukute ema. Praegu ei midagi. Et äkki see sisetunne vaikibki seetõttu, et alateadvus on aru saanud me soovist mitte teada? 😀
Minu ema kunagi ammu ütles, et enne olgu 7 poissi kui 1 tütar. Ja nii nüüd ongi, et kui vennapere, tädipere ja minu pere mu ema juures kokku saame, ongi lastetoas mängimas 7 poissi vanuses 1-9. Viimane tüdruk meie sugulaste seas sündis aastal 2001. Mu vennal on 3 poega, minul 1, mu emal poisse kokku 3, mu tädil 2. Sõprade laste seas on ainult 2 tüdrukut hulga poiste seas. Suguvõsa on kõik tüdrukulootused meie peale pannud, niiet kui meil läheb tegudeks, siis jamh, pole mingit survet
Uhh … selline surve võib päris väsitav olla
Bruno peres kõik poisid, aga õnneks meilt keegi spetsiaalselt midagi ei oodanud. Pigem oldi kindlad, et ju me ka poisse saama hakkame, et siin peres nähtavasti muud moodi ei osata 😀 Ja nüüd oleme siis fanfaaride kõla taustal ainukene “printsessipere” 
Elliot passiks poisipõnnile 😛
Käis meil korra peast läbi, aga sõelale ei jäänud
Elias ka tore variant 😀
See käiski mul tgelikult esimesena peast läbi, aga nö kohaliku variandina ehk hakkasin kahtlema kas prantslaste keel ka väänduks seda ütlema 😀
Mina oma teise lapsega ei saanud teada enne UH’s kumb on, ta lihtsalt ei näidanud. Kuna suur vend oli kodus ootamas, siis oli teisel olemas oma “kojutoomiskomplekt” ja ülejäänud asju oli plaanis vennalt laenata. Peale sündi küsis ämmaemand, et kas me teame kes on ja suur oli tema üllatus, et meil ei olnudki teada. Üllatused on toredad
Väga lahe otsus! Peaasi, et terve inimlaps on eksole 😀 Muu polegi seni oluline, kuni väikseke kõhus peesitab, kuigi tegelikult ega ta ei peesita, näeb rasket vaeva, et ilusti sirguda 😉 Ma vahest mõtlen, et miks seda peesitama terminit üldse kasutatakse, kui teine peab hullult vaeva seal nägema endale varvaste ja kõige muu kasvatamisega 😀
Mina soovisin ka, et lapse sugu jääks saladuseks, aga mees oli liiga uudishimulik ja tahtis kindlasti teada. Minu jaoks ei olnud see lihtsalt väga oluline teadmine ja kõik esimesteks kuudeks vajalikud riidedki olid juba neutraalsetes toonides ostetud enne soo teadasaamist. Asjade ostmine oli lihtne, sest mulle just meeldivad väga roheline ja kollane värv.
Nii nagu sa kirjutasid, et poisile teil varasemalt polnud ühtegi nimevarianti, siis meil oli sama tüdrukunimedega. Sündis poiss ja sai kena nime. Hirmuga olen mõelnud, et kui kunagi tütre saame, siis jääbki nimeta. Järgmisele pojale on aga see eest mitu nimevarianti ootamas.
Ja siis tahan veel lisada, et suurimad õnnesoovid teile kolmanda põnni ootuse puhul! Minu jaoks kangelaslikud vanemad, kes soovivad väikeste vanusevahedega lapsi. Ei kujuta seda hästi ette, sest pole ise peale on 11-kuuse poja sündi veel ühelgi ööl korraga kauem kui 3 tundi magada saanud. Seetõttu enne järgmist põnni kavatsen vahepeal paar aastat magada. 😀
Sinu blogi mulle väga meeldib, sest tundud emana soe ja armastav. Kusjuures Bruno ja minu abikaasa teevad sarnast tööd (vähemalt selle põhjal, mis sa blogis oled tema tööst kirjutanud).