Kuna kolmanda trimestri ultrahelil hinnati, et ehk kasvatan ma enda sees üht hiiglaslikku arbuusi, siis peeti vajalikuks seda kaaluasja korra veel vaadata. Noh, et inkubeeritav ei kasvaks oma emast juba kõhus olles suuremaks. Tean-tean, ei kõla tõenäolisena. Aga kui te näeks, mis mõõtmeid mu kõht aeg-ajalt võtab. Ja kui nurgeliseks see muutuda võib. Õhtuti on tunne nagu tegu oleks kaheksajala võistluskunstide tunniga.
Igatahes pigistati reedel mulle plärtsti taaskord külma geeli kõhule ja saime beebit ekraanilt vaadata. Kõik õhtused tamburaid said seletatud. Tal on ju lihtsalt maru igav! Teine ainult haigutas, haigutas ja haigutas. Vahepeal lutsis pöialt kah. Leiti, et kaaluga on kõik siiski päris okei. Pidi mahtuma samadesse kabariitidesse, mis Ellagi. Või siis tulema naaaatukene suurem. Ei midagit, mis välja ei mahuks.
Küll tekkis hoopis teine probleem. Nimelt on see tegelane võtnud omale pähe, et elu võiks võimalikult keeruliselt elada ja keeranud end põiki. Ei mina tea, mis häda tal on, kui ta mõned nädalad varem passis kenasti pea all nagu peaks. A vot nüüd on pea küljel ja jalad küljel ja … no saate aru küll. Mõistatuseks jääb ainult see, mis mulle pidevalt jalgevahele hoope annab, kui tema seda ei tee. On ta endale mõne sõbra leidnud? Kasutab mõnd mu organit kui ping-pongi palli?
Ja vot siinkohal muutun mina natukene murelikuks. Peaseisus lapse sünnitamises pole küsimust. Korrektses tuharseisus last annab kah sünnitada. Aga mis sa teed põiki oleva lapsega? Loomulikul teel tema välja saamine on kaunis võimatu.
Nõnda olengi ma esimest korda päriselt silmitsi variandiga, et ma ei saagi ise. Ei saagi seda prantslaste mõistes “hipisünnitust”. Mõistagi olen ma ka enne eelnevaid sünnitusi võtnud arvesse fakti, et midagi võib alati minna valesti. Ja olnud tänulik, et siiski pole läinud. Aga esimest korda tundub see variant nii reaalne. Ja nii hirmutav.
Nädalavahetusel oli mul justkui tunne, et keegi võttis endale aru pähe ja suskas oma pea sinna, kuhu vaja. Tänahommikune ämmaemanda visiit näitas päris hästi, et oma tunnetuse võin ma umbes samasse kohta toppida.
Nõnda lähengi ma homme ja lasen mingil toredal vanaonul oma väikese varba küüne alla nõelu toppida ja kolmapäeval võimlemisseansile. Ikka lootuses, et laps tahaks end ümber sättida. Ning kui kumbki neist ei aita, siis ootab mind järgneval neljapäeval valik, kas minna välisele pööramisele või mitte.
See on miski, mis minus äärmiselt kahetisi tundeid tekitab. Ühest küljest mõtlen, et kui on mitut asja proovitud ja ta end ei keera ning ta on juba õiges asendis olnud, ent siiski muu kasuks otsustanud, siis ehk on sel põhjus. Ehk on tal teisiti halb ja just nõnda hea? Õnnestumisprotsent on 50. Ning keegi ei anna garantiid, et ka peale õnnestumist ta end uuesti tagasi ei keeraks.
Samas tundub kohe keisri valimine mu jaoks ka äärmuslik. Kui ma võrdlen mõlemaga kaasnevaid riske ja üleüldiseid tegureid, siis ütleb mu mõistus siiski, et keiser võiks jääda viimaseks variandiks.
Ja teate mis? Ma tunnen end üsna nirult. Ma suudan tavaliselt kõiges leida positiivsust ja end optimistlikult häälestada, aga miskipärast ma tunnen, et see beebi on nõnda, et jääda ja välja tuleb ta nii või naa keisriga. Muidugi nagu natuke eespoolt lugeda, siis mu tunnetus on äärmiselt kaheldava väärtusega asi nii või naa.
Pigem üritan endas juurutada mõtteviisi, et kui keiser on ainuke variant ta välja saamiseks, siis nii on. Ja see ju ongi peamine – beebi tervena välja saamine. Ma muidugi ei hakka üldse laskuma sellesse, kui äärmiselt ema-lapse “sõbralik” siinne keisriprogramm on, sest sellele ei taha ma keskenduda enne, kui miski kindel pole.
Loodan hoopis, et mu tähtajast üle minna armastav keha ei otsusta nüüd mulle ninanipsu teha ja hoopis varem sünnitama hakata. Paari päeva pärast on tal ju raamatute järgi roheline tuli olemas. Oodaku kuni kõik on proovitud.
Ja seni võite ise ka mu arbuusibeebile mõttelist epistlit lugeda, et ta võimaluse korral selle peakese alla pistaks!
Meie väikemees otsustas samuti 3 nädalat enne tähtaega ennast tuharseisu keerata. Välisele pööramisele jõudsime, kuid beebi oli juba ennast ise õigesse asendisse keeranud, kuid sünnitusel selgus, et oli ta küll pea all, aga nägu üleval ja ikka tuli keisriga siia ilma.
Ai
Puhtalt huvi pärast: kuidas Eestis keisriprotsess on? Kas saad beebit kohe peale keisrit näha ja hoida? Kas beebil lastakse öösel samas toas olla sinuga?
Minul oli eestis keiser ja laps pabdi korra rinnale ja siis viidi issi juurde mõõtma ja kaaluma. Mees võis peale protseduure lapsega meie palatisse minna, mind hakati õmblema. Ja peale seda viidi mind intensiivi, kus pidin niikaua olema, kui oma jalgu tundsid. Seni käis mees beebiga mu juures külas ☺ .Jalgu hakkasin tubdma 4h pärast ja siis lubati mul oma tuppa minna ja sinna kõndisin juba ise arsti toetusel. Mul tuli erakorraline, kuna 12h oli avatus 8cm ja midagi ei muutunud. Haiguslukku läks kirja kitsas vaagen. Mina olen igati rahul keisriga ja mul oli terve rasedua tunne, et ma ise ei sünnita. Olen siiani väga õnnelik ja ära sinagi karda seda, tuleb see, mis tulema peab ja tee mis sa teed, kuid saatus teeb oma töö nagunii ise ära ☺
Seda ma tean jah, et lõpuks tuleb, mis peab
Minul oli erakorraline keiser 2015 aastal. Sain lapse natukeseks rinnale ja kui mind n-ö kokku hakati õmblema viidi beebi isa juurde. Ca pooltundi võttis õmblemine aega ja seejärel viidi mind intensiivi, kuhu toodi kohe ka beebi. Veetsime ca 5 tundi intensiivis ja edasi saime perepalatisse. Perepalatisse viimise eeltingimuseks oli, et jalgu peab tundma ja ise peab ringi liikuma.
Mul oli laps tuharseisus, asendi nime enam ei mäleta, aga mitte sellises, kus antakse võimalust ise sünnitada.
Keeramisse ei läinud, poisslaps, tal vähe ruumi, õnnestumise võimalus liiga väike, et see valulik asi ette võtta. See pole mitte ainult emale vääääga valus, vaid ka lapsele jõhker. Ta pead lükatakse ühelt poolt, teised arstid suruvad teda tagumikust/seljast. Ja see ei ole selline surve või pushime kergelt.
Loe ja uuri teistelt selle kohta.
(Poisslastele on välimine keeramine ohtlikum kui tüdrukule).
Tuharseisu kohta on eesti ämmakad öelnud, et ju siis lapsel ikka mingi põhjus on, miks nad tava asendisse ei pöördu.
Ning on ka võimalus, et sünnituse käigus kui teed avanevad-keerab ta ise end paika.
Mul oli lõpuni välja istuv beebs
Ma olen uurinud ja lugenud, aga päris sääraste kogemuste peale pole sattunud. Mu enda tuttavatest pole valu keegi tundnud. Ebamugavustunnet küll, aga see vist paratamatu. Ja siin viib seda läbi üks arst
Ühesõnaga ma veel ei tea ja loodan, et ehk akupunktuur ja võimlemine aitavad, sest see keeramine versus keiser valik tekitab juba täna mulle peavalu 
Seda ka, et miks poisslapsel vähem ruumi keeramiseks? Või võtad lihtsalt selle järgi, mis kaalus su laps oli :)?
Poiste keeramine on ohtlikum ikka nende varustuse tõttu . Mingi veeni(nime ei mäleta) võib kinni suruda.
Ruumi oli vähe minu emaka tõttu, pidi teine nii pisike olema.
Mina tean enda lähedastel ikka juhtumeid kus 4 arsti keerasid ja lükkasid, naine pisarais juba.
Ja siis ühel kutsuti kõige turskem meesarst,ja tema siis jõuga surus, õnneks sellel emal lõi häirekell tööle ja ütles et ei ole enam nõus!
Netist leiab ka võimlemisharjutusi, mida ma ikka usinasti tegin, aga tulutult.
Mina enda keisri plussiks(kui üldse sellist saab olla), et sünnitus hakkas ise pihta enne määratud operatsiooni aega, ja laps sai ilmale tulla siiski sel ajal kui tal oli õige aeg, mitte lihtsalt arsti poolt määratud kuupäeval.
Lisan veel seda, et Tallinnas pannakse opi aeg samal ajal kui TA või peale seda, ning sellel põhjusel, et sünnitus hakkaks ise pihta,lapsel pehmem tulemine.
Ning minu omal oli tõesti pehme keisri teel sünd. Koheselt lõppes nutt kui mulle näo vastu pandi ja mulle silma vaatas. Viidi oma issi kaissu niikauaks kuniks mind lapiti. Ja siis palatisse jõudes sain ta kohe rinnale. Ise tõusin istukile 6h peale oppi, ja sama päeva õhtuks ajasin end jalule ja tegin paar sammu. Järgmisel päeval kõndisin jne täitsa ise.
Keisrit kartsin hullult, kõige rohkem seljasüsti. Ja kuna mul tuhud olid juba haiglasse jõudes ikka viimases staadiumis, siis tuli hirm suurem. Et kuidas ma valudega suudan end kägarasse ajada. Aga narkoosiarst oli supper- selgitas uuesti kõik asjad, kiitis valude aeg mind. Pani kõik asjad valmis, et kohe kui valude vahe tuleb, siis keeraksin nii kerra kui võimalik-tema on valmis. Ja see süst oli kergelt ebamugav, aga mitte valus. Tahtsin teda pärast kohe kallistada .
Kindlasti on loomulikum teel sünnitamine parem kui selleks on kõik soosivad olukorrad olemas.
Niisama vabatahtlikult keisrit ise nuruma ei läheks. Aga sellel hetkel tundus see meile õigem variant, ja tagant järgi saan öelda, et südant tuleb kuulata.
Ning kui otsustad keeramisele minna, võta haigla asjad kaasa-suur võimalus on, et hakkad peale seda sünnitama.
Mul läks laps tähtajast ikka väga palju üle, ja kui lõpuks sünnitust esile kutsuma hakati, ei tahtnud ta kuidagi alla sünnitusteedesse vajuda. Ja hea oligi, et ei vajunud. Ta oli küll peaseisus, aga laup ees ja nabanöör mitu korda ümber kaela. Ise sünnitamine oleks võinud päris halvasti minna, seega tehti erakorraline keiser. Last nägin korra kui kõhust välja võeti ja seejärel viidi isa sülle. Kohe kui olin kokku lapitud, anti laps minu juurde
ainuke jama keisri puhul oli see, et järgmised 24h ei tohi peadki padjalt tõsta, sest muidu võivad epiduraali tagajärjeks olla kohutavad peavalud, mida ei võta ükski valuvaigisti. Õnneks mul seda ei juhtunud ja haav paranes kiirelt. Ei tasu seda keisrit karta nii palju 
Ega ma keisrit kui sellist ei kardagi. Või noh, epiduraali kardan küll. Ainuüksi mõte ajab juba ihukarvad püsti. Samas alternatiiv ehk narkoos pole ka kuigi rohkem meelt mööda, nii et mis ma ikka pirisen. Minu jaoks on murekoht pigem kõik, mis keisrile järgneb. Taastumine, hilinenud esmane kontakt (nagu ma aru saanud, siis siin nad ikka venitavad sellega, et beebi emale näha tuua või sülle anda) ja valdavalt süstemaatiline keisribeebide ööseks emast eraldamine. Pluss siis kogu rinnapiima teema, millega siinmaal niigi kehvasti ja mille osas mu meelest keisriemad eriti nõu ja tuge vajaks, aga millest siin vajaka jääb. Need on need asjad, mis panevad mind keisri osas üsna suurt vastumeelsust tundma.
Mina kartsin ka epiduraali, aga see polnud tegelikult üldse nii valus. Tuhud iga paari minuti tagant olid kordades hullemad. Õnneks piima tekkimisega mul probleeme polnud ja sai edukalt poolteist aastat rinda.
Hmmm.. mul oli keiser, aga ei mainitud sõnakestki mitte-liigutamise kohta, nii et ma seda väga raudreegliks ei nimetaks..
Mul endal oli ka keiser, sest 2 luhtunud esilekutsumist ja peale keisrit ilmnes, et pea oli ‘eitavas asendis’ ehk küljele suunatud.
Igatahes.. peale keisrit näidati mulle last ja sooviti õnne ja viidi mehe kätte nö opijärgsesse ruumi. 45 minutit hiljem viidi mind ka sinna, laps rinnale, natuke putitati mind üles (vererõhk langes nii palju, et väriaesin seal jubedalt ja keha paigal ei püsinud). Ja ja ja egas muud ei olnudki. Saime peretuppa (pelgu haigla) ja laps oli koguaeg meie juures.
Esimese öö olin opi järgses voodis ja järgmisest alates kolisin tavalisse voodisse ümber (kahjuks liiga pehmed voodid, vähemalt inimesele kelle kõht ja lihased on just lahti lõigatud..).
A muus osas 4ndal päeval sain juba sääredki siledaks tehtud 😀
Huvitav mulle ämmaemand ütles, et ei tohi tõusta järgmised 24h. Kuigi jah, olen kuulnud, et paljud juba jalutavad samal õhtul.
Mulle rääkis räägiti et emad aetakse ikka kohe kui võimalik jalule. Mida kiiremini püsti saad, seda kiirem pidi taastumine olema
Britt, sulle aga.. kui peaks see keiser juhtuma, siis laps on ikkagi sinu oma, mitte riigi ega haigla. Kui arstid hakkavad teda ööseks teise tuppa vedama, peab Bruno neile seda siiski ütlema ja laps jäetakse teie juurde.
Igal juhul, riputa see kelluke nööriga kõhu alla ja äkki beebi tuleb selle hääle peame alla. Samas äkki see kõlin hoopis häirib teda ja ta ei tule kuskile ..
Loodan et beebi keerab end, olge musud!
Ma olen ka kuulnud, et mida kiiremini püsti, seda parem. Brunol pole paraku suurt öelda, sest oleks suure küsimärgi all ka see, kas temal lubatakse üldse jääda. See värk pole siin üldse mitte nii paindlik
Loodame ka esialgu ikka sellele, et teeb mis vaja ja paneb pea paika!
Pehmed?! 😀 Ise sünnitasin küll Tartus, aga terve see aeg, mil sees olin igatsesin oma pehmet voodit. Perepalatit ei saanud, sest kõik olid täis. Paarispalatis magasin ja olin nagu kongis platepeal (ei ole küll kunagi olnud, aga eeldan, et tunne sama) Kondid olid nii kanged ja valusad lõpuks, et voodist välja tulles olin nagu miski vanake hoidsin seljast kinni ja kõveras. Kuigi meenub, et sama oli ka sünnituspalatis 😀
Minu kaksikud sündisid keisriga. Lapse saad kohe enda kätte ja kui kõik OK, siis jääbki sinu juurde. Nagu tavasünnitusega.
Minu lastel kõik OK polnud ja läksid öösel teise haiglasse, aga mured olid kerged ja alguses musitada ikka sain.
Aga lõikusjärgses palatis oli minu kõrvalvoodis naine, kelle lapsel oli kõik hästi ja tema oli kohe lapsega koos seal. Minu meelest ei ole keiser eriti hirmus. Kõige hirmsam on seljasüst, see tundub lihtsalt nii rõve. Tekitab samasuguseid vastikusvärinaid nagu mõte sellest välisest pööramisest. Aga need on minu kiiksud.
Igal juhul julgustan, et kui ka peaks keiser vajalik olema, siis see pole sugugi õudne.
See oli siis vastuseks küsimusele, et kuidas Eestis keiser on, tahtsin tegelt eespool kommentaarile “reply” panna
Jah, mul oli sama lugu, et laps sai kohe kõhust välja võtmist minuga nahk nahale kontakti korraks. Siis viidi isale kaissu.
Ja mind viidi suht kohe tavapalatisse ootama millal jalgu tundma hakkan. Ja sain lapse enda kaissu tagasi. Ja ööseks ikka endale. Eestis ilma tervise mureta lapsi ei eraldata vanematest. Ning keiser pole selleks põhjuseks. Abistama ikka tullakse kui vaja, aga me magasime õndsalt beebi meie keskel voodis.
Mulle tundub ka seljasüst jube, nii et sa pole teps mitte üksi selle “kiiksuga” 😀
Seljasüsti puhul meeldis mulle eriti nende sõnastus ‘palun tõmmake end kerra nagu kiisu’. Hmmmmmm.. ma olen phmst 42+3 rase, suur nagu maailm ja kuidas ma siis nüüd kerra tõmban. A liigutasin oma õlad ettepoole ja sain kiita Kiisu kiisu kiisu..
Jaa, siin seletati mulle samamoodi 😀
Minul keerati laps kuskil 34.-36. nädala paiku peaseisu, enne seda oli tuharseisus. Protseduur oli väga valulik, suruti ikka tugevalt ja instink on end kaitsta ka, mitte lõdvaks lasta. Kõige keerulisem selle juures oligi minul end lõdvaks lasta, et nad saaks rahulikult keerata. Veitsa hirmutav oli ka. Tegutses korraga kaks keerajat, pluss kaks inimest veel UH aparaatidega jälgisid last samal ajal. Pool tunnikest peale keeramist olin ikka väga rahul et selle kasuks otsustasin mitte keisri. Usun, et keiser ikka kordi hullem.
Jõudu ja jaksu sulle
Kas ütlesid ka, et on valus? Ma olen siiski aru saanud, et kui on valus, siis on midagi valesti ja tuleks protseduur vajadusel katkestada.
Esimest last oodates,.. igas uh oli laps tuharseisus. Käisin pööramas. Väga valus ja ebamugav tunne, hiljem kahetsesin ja lubasin et mitte kunagi enam. Pööramine ebaõnnestus ja laps sündis plaanilise keisriga. Mõni aasta hiljem ootasin teist last. Algusest peale samamoodi tuharseis. Käisin ka teise lapsega pööramas. Jällegi ebaõnnestus. 38 nädala kontrollis oli laps peaseisus. Ehk kõik on võimalik 😀
Vahva, et teine end siiski lõpuks õigesse asendisse vinnas!
Mul oli erakorraline keiser, emakakael ei avanenud ja lapsel hakkas halb. Epiduraal oli imeline, sest olin 10h non-stop valudes olnud. Raske oli küll suure kõhuga valude ajal põlvi vastu rinda suruda, aga Svetlana, turske ja tugev naine, tuli appi. Teisel sünnitusel tehti ka epiduraal, aga kuna sellel korral kontrollisin ise olukorda läks see kergelt. Mis teha kui mu emakas ei oska sünnitada. Last näidati mulle ja viidi isale. Siis tehti mind korda ja viidi nende juurde.Laps pandi kohe rinnale sööma. Kuna me mõlemaga oli ok, siis laps oli koguaeg minu juures.
Väga meeldis kirjeldus Svetlanast 😀 Miskipärast see nimi üksi tundub juba kuidagi jõuline 😀
Minul oli laps ilusti peaseisus, kuid 36. nädala kontrolliks oli end tuharseisu keeranud. Äe andis mulle nädala, et võimelda beebi teistpidi
ei olnud tolku ning 37. mädalal läksin välisele pööramisele. Kohe alguses leppisime arstiga kokku, et kui on näha, et beebi ei taha pöörata, siis lõpetame ja üle 1-2 korra ei proovi. Süstiti siis mulle lihaseid lõdvestavat ainet ning kärutati ultraheliaparaadiga varustatud kabinetti. Hingasin ise rahulikult (lõdvestunult) ja pööramine toimis esimesel korral (kulus max 5 min). Tundsin vaid suurt ebamugavustunnet (tugev surve kõhule, millest sain ka esimesed ja ainsad venitusarmid kõhu alaossa). Veed tulid ära 40. nädalal ja peale 30 tundi tuhusid ja kõigest 8 cm avatust saadeti mind siiski erakorralisele keisrilõikele, kus selgus, et lapsel oli pea kuklas ning ei surunud emakakaelale, et see avaneks. Plika pandi korraks mu näo juurde, misjärel viidi isa juurde ning kohtusin nendega peale kinni lappimist intensiivravi palatis, kus pandi laps kohe rinnale. Paar päeva oli pea võimatu kõndida ja ka viodis külge keerata. Nädala pärast tundsin juba inimesena
Olen ka mõelnud tagantjärgi, et äkki beebi sooviski nii sündida ja mina segasin oma otsuste ja arstidega vahele Võibolla oli nii kõige parem
Loodame, et sul pole vaja seda rasket otsust vastu võtta
Ma loodan ka, et pole vaja, aga valmistun siiski
Ja kahju, et asi siiski erakorralisega lõppes! Aga eks peamine ongi ju tegelikult see, et kõik oleks enda ja beebiga okei!
Ka minu tirts sündis erakorralise keisri teel,küll aga olin üldnarkoosis. Laps sai isale rinnale,kohe kui mind palatisse viidi,sai piima nosida. Mina oma lapses mingeid emotsionaalseid erinevusi teiste,loomulikul teel sündinud beebidega küll ei näe.
Keisrist taastumine oli kökimöki, mõni ei saa pärast loomulikku sünnitustkinädalajagu jalule.
Minu jutu mõte on julgustada Sind mitte kartma,tegelikult ju tulgu mis tuleb,peamine et beebiga kõik korras ☺️Oled sa ju kaht erinevat sünnitust kogenud,saad selle kolmandagagi sama hästi hakkama,olgu ta siis milline tahes.
Seniks hoian aga pöidlaid (ja varbaid) et põnn paar joogaharjutust teeks ning end ise paika venitaks☺️ (Ja no niii panustan pisikesele härrale,tooks printsessilossi väheke autosid ja Mikisid nukkudele seltsiks )
Meil pole autode ja Mikide jaoks poega vaja, meil on sääraseid mänguasju juba praegu
Ja mina olin muidugi see, kes peale tavasünnitust jalule ei saanud 😀 Kuidas sul peale keisrit rinnaga toitmine läks? Kuigi peale erakorralist on vist kergem? Juhul, kui sünnitustegevus juba ise alanud?
Minul oli laps kõik arstivisiidid tuharseisus ja ma ikka võimlesin kuid ja kasutasin erinevaid alternatiivmeetodeid (suitsuküünal, nõelad, taskulamp- et laps pea valguse poole paneks näiteks) oma ämmakaga. Välimisele pööramisele ei läinud sest laps oli koguaeg tuharseisus ja ju tal oli siis põhjus. Alguses anti isegi lootust et saan ise sünnitada- vahetasin isegi haiglat, sest meil igas haiglas enam ei ole neid vanakooli arste kes tuharseisu-beebit vastu võtta oskaksid. Aga lõpuks oli tal mingi imelik asend ja tuli keisriga leppida(mis mulle emotsionaalselt ilmatuma raske veel tükk aega peale lapse sündi oli- olin ju minagi omale “hipisünnitust” ainuvõimalikus variandiks pidanud).
*lapse sain kohe nahk-naha kontakti kui mind kokku lapiti ja pärast saadeti ta koos issiga palatisse mind ootama kuniks mina varbaid liigutada sain (kaisutasid seal ca. Tunnikese issi palja kõhu peal).
*rinnale saamine oli probleemivaba
Aga kui ta vahepeal oleks pikalt peaseisus olnud, kas siis oleksid välist pööramist kaalunud?
Jaa,sünnitus kestis kolm päeva,keha punnis aga vastu ja avatust ei tekkinud. Rinnaga toitmine läks ludinal, piima oli kõvasti ja laps haakis end ilusti külge. Väidetavalt pidi ka plaanilise keisriga piima teke kenasti toimuma (vastuväitena teistele arusaamadele).
Noh,lihtsalt,lohutada tahaks et tulgu mis tuleb, iga asi on elus põhjusega ja peamine ju et lasega kõik hästi oleks
Kohe asun nõelravi posti lugema,loodetavasti aitas
Ma jõudsin juba lugeda jah, et piima teke on seoses platsenta irdumisega ja tollest tuleb ju nagunii lahti saada – sünnita kuidas tahad
Võib-olla pigem probleem selles (vähemalt siin), et beebi on esimesed elutunnid emast eemal ja mitmetes haiglates hakatakse kohe rpa’d andma.
Sellega olen mõistagi nõus, et kõige tähtsam on see, et beebiga kõik ok oleks!
Ma arvan et ma oleks seda rohkem kaalunud. Aga see tundub kuidagi nii vägivaldne. Ma loodan et su beebi ennast ikka ise tagasi keerata otsustab:)
Kusjuures mulle tundub, et see oleneb vist hästi palju arstist. Enne Brunoga vaatasime üht Kanadas tehtud pööramise videot ja see oli ausõna nii-nii hell! Arst pigem paitas kõhtu ja nii-öelda juhtis beebit, mitte ei pressinud/vajutanud/teinud mingeid hirmsaid jõu- ja ilunumbreid. Ma mõtlesin, et peakski kaks videot omale salvestama: tolle hella ja ühe jõulise ning neid siis arstile näitama ja uurima kumba varianti ta praktiseerida kavatseb, et oleks kergem otsustada 😀
Esimene laps tuli plaanilise keisriga. Oli tuharseis, üritati välist pööramist aga ei õnnestunud( koooohutavalt halb ja valus kogemus oli aga olen kuulnud, et mõnel tõesti ei ole valus olnud). Peale keisrit selgus, et nabanöör oli kaks korda ümber kaela ja kahtlustan, et ju ta seetõttu tuharseisus oligi. Teine laps oli erakorraline keiser. Tahtsin teise ise sünnitada aga pelgasin, et äkki on ka tuharseis. Oli ilusti peaseis, lubati ise sünnitada. Valutasin, avanesin aga kuna valud kestsid kaua-kaua, kuidagi edasi ei avanenud ja veed hakkasid roheliseks minema, palusin juba ise seda keisrit, ei jõudnud enam kannatada. Ja peale keisrit selgus, et oli küll peaseis aga ikka midagi seal pea asendis oli valesti ja ei olekski ta ise välja saanud. Natuke nagu olen ka haiglas pettunud, et nad mulle( riskirasedale, sest eelmine oli keiser) ühtegi UH-d haiglas valutades ei teinud, oleks ehk säästnud tunde roppu valu. Lisaks oli sees ka mingi emaka rebend vms.
Samas mu sõbranna beebil oli tuharseis, sai juba keisri paberi ja päev enne keisrit tegi ilusa loomuliku sünnituse, laps pööras ja vupsas kenasti välja
( välise pööramise paberi sai ka, sinna ta lihtsalt ei läinud).
Head mõtted arbuusi poole teele :).
Kas nabanööri asukohta ja olekut ultrahelis ei tuvastata? Ma olen aru saanud, et välist pööramist vähemalt siin tehakse nõnda, et samaaegselt on ka uh kontroll ja beebi südametöö kontroll tegemaks kindlaks, et kõik on ok.
Arbuusile kuluvad kõik head mõtted ära, aitäh!
Kui pööramine oli, siis UH-d enne ei tehtud, ainult KTG ja peale pööramise ebaõnnestunud katset siis tehti KTG ja UH-s kontrolliti, kas laps tunneb hästi end( aa nüüd meenub, siis vist mainitigi alles midagi nabanööri kohta ümber kaela). Ja üldse jäi see pööramine hiljaks, sest ämmaemand igas tavakontrollis katsumise järgi arvas, et on peaseis aga ala viimases UH-s selgus, et ei ole ja kuna pööramist edasi lükati, siis lõpuks üritati pööramist teha ala 38 nädalal( tegelikult peaks seda tegema vist 35-36 nädalal? enam täpselt ei mäleta). Kuidagi mitu halba asja langes kokku aga lõpp hea, kõik hea :).
Esimese lapsega käisin välist pööramist tegemas. Õnnestus hästi ja valus polnud. Enda kogemuse põhjal soovitaksin seda kindlasti proovida. Kolmanda lapsega uurisin seda teemat põhjalikumalt ja sain teada, et lapsed ei keera ennast peaseisu siis, kui nad seda millegi pärast teha ei saa. Minul näiteks oli emakas alumises otsas väike vint sees. Aitas see, et kiropraktik tegi selle korda. Laps pööras selle peale ennast ise peaseisu. Sama lugu oli neljanda lapsega. Soovitaksin asjatundliku kiropraktiku juures käia.
Jaa, ma ka juba leidnud palju soovitusi kiropraktikute osas! St. mitte konkreetsete praktiseerijate vaid üleüldise soovitusena, et võib aidata
Kuumutame mu varbaid siin paar päeva, käin homme võimlemas ja kui reedeks on endiselt põiki, siis katsun kellegi juurde aja saada 