Klann kasvab: teistele teavitamine

Ma hoiatan teid ette, et järgmised 3-4 postitust (see kaasaarvatud) keskenduvad praegusele rasedusele, sest need on mul valmis kirjutatud ja senini oma aega oodanud. Ehk siis vähemalt hetkeks saab mu kord nädalas postitustihedus katkestatud. Hiljem lähme ilmselt tavapärase rütmiga edasi ja natukene rahulikumalt rasedusteemadega

Enne kui me jõuame selleni kuidas see ootusaeg senini möödunud on, peatume hetkeks sellel kuidas me teistele sellest rääkisime. Või noh, alustuseks üldse kuidas Bruno teada sai.

Eileeniga ootas ta vannitoa ukse taga kuni ma testi tegin. Ellast teada saades toppisin ma üles-alla hüpates talle testi põhimõtteliselt ukselävel näkku kui ta koju jõudis. Ja kuigi need mõlemad olid üsna emotsionaalsed hetked, siis ma teadsin, et sel korral tahaks end veidi taltsutada, sest kui kõik läheb selle rasedusega hästi, siis rohkem neid teavitusi ei tule. Kolm on meie ideaal ja piir.

Ja kui ma siis seal testil positiivset vastust nägin, oli mul muidugi tükk tegu, et ma sellest talle pilti ei saadaks. Selle asemel rikkusin hoopis me rebasepreili hommiku ära (ja maksin õhtul selle eest täit hinda mõistagi). Ehk siis sel hetkel, mil tema oleks tahtnud juba mugavalt esimest und tegema minna, toppisin mina ta ustavasse tõlda ja läksime hoopis arstile, et saaksin saatekirja vereprooviks. Sealt edasi teise linna otsa, et vereproov anda ja koju jõudsime täpselt sel hetkel, mil oli vaja juba Eileenile järgi minna. Selline kena väntsutamine siis.

Järgnevad tunnid uuendasin ma mõistagi laboratooriumi tulemustelehte. Ise olles täiesti teadlik, et lõunapausil keegi neid tulemusi ei sisesta. Ikka uuendasin. Lõpuks (hehe) neli tundi hiljem oli vastav fail olemas. Ja siis ei söandanud ma sellele vajutada. Mul oli neid hetki juba läbi tehtud küll, mil mitu testi on positiivsed, aga veretest ütleb põhimõtteliselt “cool story bro”. Pidasin maha ühe sisemise epistli, et vana sa õige oled, võta end kokku ja maailm ei saa otsa. Ei saanudki. Vastu vaatas ka sealt positiivne tulemus. Ma siis nutsin õigenatuke veel, Ella oli veidi segaduses, et mis kuramuse päev see selline on. Aina nutab ja väntsutab ringi.

Peale positiivset veretesti olin valmis Brunole ütlema. Idee oli mul olemas juba mõned kuud varem. Meeldib ette valmistuda või nii. Ehk siis kirjutasin talle kirja. Aga mitte enda poolt Kirja saatis hoopis Tigrou. See on nimi, millega me mõlemat last kõhus olles oleme hüüdnud ja ka praegust. Kui Bruno rahus süüa tegi, hüüatasin ma äkitselt, et talle tuli päeval kiri. Selles pole midagi ebatavalist, sest mul on kalduvus kõik kirjad ära unustada ja umbes kaks päeva hiljem need kuskilt välja kaevata, et ahhaa, sulle tuli ka midagi.

Bruno muidugi rikkus üllatuse natukene ära sellega, et nähes kirja ametlikku algust, läks ta kohe silmadega lõppu nägemaks kes selle saatnud on. See oli paras muigehetk mulle.

Bruno ilma igasuguste emotsioonideta ja segaduses: “See on Tigroult …”
Kaks sekundit hiljem lööb lambipirn pea kohal põlema: “SEE ON TIGROULT!!”

Tegelikult on see mul (äärmiselt halva kvaliteediga) videopildis ka aga täna ma sellest rääkida ei taha, sest mu vlogikaamera mälukaart andis hommikul otsad. Mis oli mõistagi vajalik lisa peale seda kui telekas pauguga eile oma otsa leidis ja veel nipet-näpet on manalateele läinud. Ma tõesti arvan, et tehnikajumalad on mu peale needuse pannud.

Minnes tagasi kirja juurde, siis Bruno sai selle küll prantsuse keeles, aga ma ei hakka teid kiusama sellega, et te google translate’i teenuseid kasutama peaks. Tegin lihtsalt emakeelse variandi ka.

“Lugupeetud hr. Ernewein

Pöördun selles kirjas teie poole lootuses, et mõne kuu pärast võiksite olla mulle suureks abiks.

Olen äsja kolinud uude ja hubasesse korterisse. Minu esimene kodu! See on küll pisikene aga sellegi poolest kõikide mugavustega: küttesüsteem on vapustav, toitlustus tasuta ja mis peamine – ma ei pea üüri tasuma! Kas pole mitte mõnus?

Ometigi leidub ka selles meepotis üks tõrvatilk – mu üürileandja, võluv noor naisterahvas, andis juba sissekolimise päeval mulle teatise lepingu lõpetamiseks. Selle järgselt on mul siin elada jäänud kõigest üheksa kuud.

Omanik väitis kindlalt, et ma muutun ühel hetkel liiga lärmakaks ja püsimatuks. Teate, mul pole nendes asjades mingitki kogemust, aga minu meelest kõlab see veidi ülbelt. Tema otsus on see-eest lõplik. Nagu ta ütles, ajan ma juba praegu ta pea valutama. Ta on nõus mu lepingut pikendama vaid kahe nädala jagu ja kui ma selleks ajaks kolinud pole, sekkuvad asjasse professionaalid.

Omamata erilist iseseisvust ja olles teadmatuses kuhu minna, pöördungi alandlikult teie poole lootes teie külalislahkusele.

Ma ei taha teie headust kuritarvitada, aga kui te saaksite kanda hoolt selle eest, et mul oleks oma väike nurgakene, mõned riided, pehme voodi, süüa ja palju hellust, oleksin ma lõpmatult tänulik.

Muidugi pean tunnistama, et ma pole tõepoolest unistuste üürnik: ma ei tasu midagi, ent nõuan mõningaid väljaminekuid, mul on kalduvus olla vali, ma olen öise eluviisiga ja kipun suhtlema äärmiselt nõudlikul toonil.

Lõpetuseks, ma tean, et kõlan ehk veidi nõudlikult, aga luban selle kõik kümnekordselt tasa teha. 

Ma ei pea vist isegi ütlema, et ootan teiega kohtumist meeletult! Mu praegune üürileandja on mulle teist palju rääkinud ja tundub, et teil on ta südames suur koht.

Näeme varsti!

Tigrou”

Bruno vanematele plaanisime teatada jõuludel. Meil oli mõte võtta kaasa enda tehtud hiina õnneküpsised, mille sees olevad ennustused oleksid meie uudist jaganud. Sellega läks küll veidi nihu.

Natukene enne jõule teatas Bruno vennanaine, et nende pojal on tuulerõuged. Kui teistes see erilisi emotsioone ei tekitanud, siis minul küll. Mina polnud oma immuunsuses teps mitte kindel. Seetõttu ei soovinud ma ise temaga kokkupuudet ega tahtnud seda kokkupuudet ka tüdrukutele.

Kui esialgu oli nende seisukoht, et üks neist jääb lapsega koju, siis peale Bruno ema pikka veenmist, et tegelikult võiks kõik me lapsed selle korraga läbi põdeda, leidis ta sama. Kes selle kõige peale end väga ebamugavalt tundis? Eks ikka mina.

Arutasime Brunoga veidi ja otsustasime, et jätame ise ühise jõulupidustuse vahele ja läheme päev varem. Leidsime, et kuna ta vanematele tahame ikkagi jõuludel öelda, siis ütleme Bruno vennanaisele vähemalt, et ta saaks aru miks me niipidi otsustame. Tema oli mõistev.

Sealt edasi läks asi veidi hapumaks. Vaadake, Bruno pere on VÄGA kokkuhoidev ja peres on kaks püha, mil kõik peavad koos olema: jõulud ja ülestõusmispühad. Seega võite ette kujutada, et neile väga ei mõiganud meie mõte teistest erineval päeval tulla. Eriti, et nende silmis ju olulist põhjust vältimiseks polnud. Ja meile kõigile meeldibki koos olla ning olulisi probleeme sellega ka pole, sest noh … minu pere elab kaugel, ühel vennanaisel pole enam kahjuks kedagi peale õdede ja nemad on peale isa surma kutsutud kõikidele Bruno pere koosolemistele. Koos peikadega. Ehk siis ka osa perest. Ja teine vennanaine oma vanematega neid pühasid ei tähista. Niisiis polegi tavaliselt mingit konflikti. Kui meie jõuludel Eestis oleme, siis peame lihtsalt kõik koos kokkuleppeliselt jõule hoopis Püha Niklause päeval.

Igatahes otsustasime suurema solvumise nimel, et räägime ikkagi neile ka varem ära. Kena üllatus läheb raisku, aga vähemalt on rahu majas. Võtsime hoopis õhupalli numbriga kolm ja läksime õhtul neile külla. Said kohe aru ja arusaamatused ka klaaritud.

Mina läksin ja tegin igaks juhuks ka vereproovi saamaks teada kuidas selle immuunsusega siis on. Lootuses, et ehk saame ikkagi kõik koos jõule pidada. Peale mu kolm korda torkamist, teatas tädike, et ega need vastused saab alles kahe nädala pärast. Tänks!

Tegelikkuses läks küll niiviisi, et kaks päeva enne jõule sain tulemused ja immuunsus on siiski olemas. Bruno vennapojal olid ka selleks hetkeks juba kõik täpid kuivanud ja kadunud, nii et lõppkokkuvõttes olid siiski jõulud täpselt nii nagu pidid.

Oma siinsetele (sest mul on eesti ja prantsuse) parimatele sõpradele teavitasime kukliga. Kuna naispool on elanud Londonis ja me Brunoga oleme ainsad inimesed keda ta siin teab, kes ka inglise keelt oskavad, siis tahab ta tihtipeale just inglise keeles rääkida. Seda ma ka ära kasutasin. Kuna mul oli magustoiduks plaanis teha kringlit, siis sealt taignast napsasin natukene kõrvale ja vormisin kukli, mille veidi enne nende tulekut ahju panin.

Kui nad kohale jõudsid palusin sõbrannat hetkeks kööki appi.

“Why is the oven on? Sam, can you please check what Bruno has put in the oven?”
“It’s hmm. Bread! No wait, it’s like a bun. Wait .. A bun. ARE YOU PREGNANT?????”

Ja siis nägime me umbes minutijagu välja nagu algklassilapsed, kes teineteisel kaelas kõõluvad ja rõõmust üles-alla hüppavad. Minu üllatuseks see rõõm ainult jätkus, sest kui ta jooksis elutuppa seda oma abikaasale teatama, kisendasid nad peaaegu ühest suust, et ka nende pere on kasvamas. Ja meie tähtaegadel on ainult neli päeva vahet

Kõige raskem oli mul enda vanematega. Eelistatult oleksin tahtnud mõlemale öelda näost näkku aga vot … keeruline. Emps tuli siiski külla ja talle lasime öelda Eileenil.

Isale tahtsin ma alguses spetsiaalselt disainitud pusle saata aga siis sain aru, et ta vist ei oleks vaimustuses kui ma talle ühtäkki puslesid saatma hakkaks. Selle asemel tegime hoopis telefoniga ühe pisikese video. Loodan, et ta ei pahanda, et siin ka jagan

Mul oli vaja sinna subtiitrid panna, sest Leenu ikka miksib kahte keelt mõnuga. Aeg-ajalt on need laused nii multikulid, et ise ka ei usu. Viimase aja parim näide: “Mina je veux juua et apres ma tulen” (je veux – ma tahan, apres – pärast). Samuti on ta iga sõna lõppu hakanud lisama “t”. Aga las see olla. Pole üldse selle postituse teema

Oma lähematele sõpradele ütlesin päris vara ja ilma igasuguse teatraalsuseta. Lihtsalt jagasin uudist. Nüüd viimasel ajal kui olen kellegagi jutustanud ja on uuritud, et kuidas meil selle teemaga läheb, siis olen vastuseks saatnud oma 12 nädalast pärit kõhupildi. Ehk siis nimme kellegi eest varjanud pole.

Ellale ütlesime juba samal õhtul, mil Bruno teada sai. Põhjus lihtne – ta pole selline lobamokk ja ilmselt sai ta asjale pihta alles siis kui Eileen teada sai. Kuigi üsna suur võimalus on, et ta lihtsalt imiteerib Eileeni

Leenule ütlesime enne Bruno vanematele teatamist. Näitasime talle ultrahelipilte ja üritasime seletada, et pildil on pisi-pisike beebi ja see beebi elab emme kõhus ning kasvab seal suureks-suureks kuniks on piisavalt tugev, et ka tema ja Ellaga mängima tulla. Ütleme nii, et ta oli esialgu päris skeptiline. Mõne hetke pärast tõi oma beebinuku ja uuris, et kas samasugune. Leidsime, et pole mõtet mingit mustikat sügavkülmast otsima hakata ja seletada, et ei – praegu pigem selline. Seega noogutasime, et just. Selline. Peale seda on tal täiesti igapäevaseks traditsiooniks käia mu kõhuga rääkimas, seda musitamas ja paitamas. Kõigile, kes vähegi huvi tunnevad (ja ei tunne …) räägib ta pikalt kuidas mu kõhus on väike beebi, kes ei oska veel rääkida ja kui mul on suuuuuuur kõht, siis beebi tuleb välja ja hakkab nutma.

Ella käib mõistagi järgi ja korrutab “beeeebee, beeeeebbbbee” ning musitab mu kõhtu. Kõige vajalikum on see keset õhtusööki. Ma ei hakka isegi mainima, et ma iga jumala kord tõotan endale, et tomatipastat ma enam ei kasuta. Sest kui see väike vunts ikka musitama tuleb, siis on musitatud ka

*Kõik rasedust puudutavad postitused saavad edaspidi pealkirjas omama algust “Klann kasvab”