Mul on lausa natuke naljakas, et ma sellel rasedusel niiii vähe peatun, aga teate mis? Mul lihtsalt pole teile rääkida midagi, mida te juba ei teaks 
See on lihtsalt siiani (üle kumma õla nüüd sülitama pidigi?) üks lihtne ja võrdlemisi nauditav rasedus. Ja teadupärast on ju rasedusest palju rohkem kirjutada, kui on vaevusi, mille üle kurta.
Küll mõtlesin ma täna rääkida natukene liigutustest. Seda just seetõttu, et alates eilsest on mu kõhus avatud sambafestival. Kõigest ühele külalisele, aga mis seal ikka. Festival on festival! Ei lase tema end kõigutada sellest, et ta seal üksinda on.
Liigutusi hakkasin ma (kolmanda raseduse kohta) tundma küllaltki hilja. Laiskloom minus on liialt tugev selleks, et ma suudaks tuua telefoni ja kalendrist täpset märget vaadata, aga kui mu karupeake nüüd täitsa mööda ei pane, siis vast 21-rasedusnädala paiku. Võite oma pead ja pepud panti panna, et ma olin juba kena kuuke varem ootamas. Räägitakse ju, et iga järgneva rasedusega varem. Säh sulle siis …
Kuigi ega ma väga hästi ei tea, miks ma üldse ootasin. Eelmistest rasedustest meenub mulle liigutustega vaid see kuidas ma tahtsin üles puua kõik, kes kasutasid loote liigutuste kirjeldamiseks sõnu “õrnad liblika tiivasiputused”. Ja-jah. Minule jagati selles osas kehvad kaardid. Mingitest liblikatest polnud haisu ka. Hoopis akrobaatilised kaheksajalad on mul kahel korral kõhus olnud. Siputustest on asi kaugel olnud. Teise raseduse lõpus veetsin ma suurem osa ajast neljakäpukil aeledes ja end kõigutades, sest see oli ainuke asend, milles lapse liigutused ei tekitanud minus tunnet, et mu kõhunahk rebeneb ja ribid purunevad.
Et siis taaskord: miks ja mida ma sel korral ootasin? Aga teatud ärevus on ju ikka. Justkui esimene kontakt beebiga. Nagu ta viskaks seespoolt patsu: “Tsauki, ma siin ja mul kõik ok!”. Ja see on päris rahustav. Ausalt.
Ühesõnaga lõpuks need liigutused ka tulid. Vaikselt ja sujuvalt. Ning siiamaani on need selliseks ka jäänud. Pole kordagi tekitanud ebamugavust (väljaarvatud mõned äkilised vajutused mu põiele, khmkhm) ja mingist meeletust rabelemisest ei saa me ka rääkida. Või siis ei saanud.
Selle rasedusega pole mul plaanis ühtegi sünnituseks ettevalmistavat loengut külastada, sest sellest “epiduraal päästab päeva” jutust on mul umbes kõrini ja ma olen päris pikk noh …
Küll lugesin ma beebigrupist ühe teise huvitava asja kohta. Nimeks on sel haptonomie ja ma liihhhhtsalt ei ole suuteline seda teile ära tõlkima. Tegu on seansiga, mis läheb samuti sünnituseks ettevalmistuse alla ning mida viib läbi ämmaemand. Seansist võtavad osa nii tulevane ema kui isa ja asja põhimõte on õppida beebiga suhtlema, tema poolt saadetud märguandeid lugema ning neid ka omalt poolt saatma. See kõlas siinses äärmiselt medikaliseeritud keskkonnas kuidagi eriti värske lähenemisena ja tundsin huvi. Natuke kartsin küll, et äkki on liiga “puukallistamine” (no ma ei oska paremini öelda).
Ämmaemand seletas meile ilusasti, et beebi tajub kõhus olles meie puudutusi tunduvalt paremini kui arvata oskame. Ta palus meil silmad sulgeda ja lubas, et näitab seda meile. Sulgesin silmad ja mõned hetked hiljem tundsin kuidas keegi mind katsub. Ämmaemand oli mu peast lihtsalt ühe juuksekarva haaranud ja seda hellalt hoidnud. Liigutus oli õrn ja peaaegu märkamatu, aga ma tundsin seda täielikult.
Ta palus mul uuesti silmad sulgeda. Sel korral järgnes hoopis ebameeldivam sensatsioon – ta tõmbas mind juustest (mõistagi mitte vägivaldselt, aga piisavalt, et tunda oleks).
Ta seletas meile, et just niiviisi käituvad ka paljud rasedad (ning nende partnerid) – soovides saada beebiga kontakti, hakkavad nad kõhule vajutama, seda patsutama ja tegema liialt tugevaid liigutusi, mis loodet hoopiski hirmutavad ja saadavad talle signaali vaikselt olla ning end peita.
Ämmaemand küsis meilt, kumb meie jaoks kutsuvam on? Kas õrn paitus või tugev sakutus? Mõistagi valisime esimese. Sama pidi kehtima ka beebi puhul. Nii nagu tunneme ka meie kõige õrnemat meie suunas tehtud liigutust, tunneb seda temagi.
Ma läksin poolistuvasse asendisse ja ämmaemand palus mul näidata kuidas ma tavaliselt beebiga suhelda üritan. Mis seal ikka. Panin oma käe kõhule ja togisin natukene. Arvake ära, kas sain vastuse? Ei. Seepeale võttis ta oma peopesa, asetas sõrmed üksteisele võimalikult lähestikku ning pani käe õrnalt ja sujuvalt mu kõhule. Kaks sekundit hiljem sai ta peopesa ühe võimsa vopsu. Samuti õpetas ta meile, et käsi tuleb kõhult ära võtta sama õrnalt ja aeglaselt kui see sinna asetati.
Ta lasi proovida nii minul kui ka Brunol ja peaaegu esimest korda juhtus niiviisi, et beebi andis meile tõesti patsu kohe kui käed kõhule asetasime.
Lisaks õpetas ta meile midagi, mille peale ma ise pole tulnud ja mis ilmselt oli ka suur põhjus, miks ma Ellat oodates kannatasin. Loodet tõmbab sinnapoole kus on soojus. Kui ta surgib näiteks paremal pool ribides, siis tundub ju loogilise refleksina samasse kohta ka oma käsi asetada. Tegelikkuses tuleks käsi panna hoopis kuskile mujale, et beebi sinna kutsuda.
Proovisime ka enda nahal (kõhunahal, hehe) järgi. Kui alguses olid liigutused tuntavad vasakul, siis Bruno pani oma käed hoopis paremale. Arvake nüüd ära kummalt poolt vopsud tulema hakkasid! Ja sama proovisime ka vastupidiselt. Beebi järgnes!
Juurde saime ka selle tarkuse, et soovi korral, et beebi endast märku annaks, peaks käed olema vaid ühel pool, sest asetades ühe ühte kohta ja teise mujale, on see liialt segadust tekitav.
Kogu see külastuskäik mõjus niiiiii … rahustavalt. Ma ei ole see inimene, kes suudaks oma kõhus oleva lapsega suurt rääkida. No teate küll, et “tere hommikust! täna on nii ilus päev!”. See lihtsalt ei ole mulle. Kuna ma ei tea ka sugu, siis on see kontakti loomine olnud kuidagi … vaevaline?
Ma olen ilmatuma rõõmus, et ta seal on ja ei jõua ära oodata, et ta juba meie keskel oleks, aga just praegune suhestumine on olnud natukene keeruline. Ja nüüd pärast eilset on tunne hoopis teine. Mul on tunne, et ta tõesti kuuleb mind, tõesti tajub. Et ma oskan tema poole pöörduda.
Ning ta ise? Nagu ütlesin, siis üks lakkamatu sambafestival
pilt tehtud mõned nädalad tagasi
Kui hakkasid tundma hiljem siis vôib asi tôenäoliselt olla seotud platsenta asetusega. Mina hakkasin ka varem ootama teisega aga selgus, et platsenta eesseinas. Selgituste kohaselt on siis nagu vatikiht sinu ja lapse vahel.
Mul kõigi kolmega täpselt sama asetus
Iga järgneva rasedusega ikka hiljem neid tundma kuna emakas on juba korra/kordi veninud ja kokku tõmmanud. Ehk alguses ei ole emakas nii pingul kui esimese raseduse puhul.
Aga mõeldakse srda, et esimesed liigutused tunneb paremini ära kuna oled korra/kordi neid juba tundnud.
Väga-väga lahe lugemine, eriti see samba festival. Ja veel rohkem eriti see osa kuidas kõhuelanikuga kontakti luua! Wow wow wow! Tundub niiiii loogiline aga miski pärast ikka tegin risti vastu.
Saadan õe ka lugema. Kurtis teine, et enam pole isegi naljakas kui kõvasti väike tegelane seal kõhus rapsib
*sülitama peab 3x üle vasaku õla
Nii tore lugemine oli
Mitmes nädal sul juba on?
28, ehk siis 29 nädal jookseb
Nii hea on lugeda, et sul ootusaeg kergelt ja vaevata kulgeb!
Vaatan enda kõrval Unemaale liuglevat 4-kuust Täpikest ja meenutan tema kõhusolekuaega. Sinu ämmaemanda tarkadest seletustest oleks paljudele abi, minu jaoks väga huvitav lähenemine. Suur tänu, et jagasid! Mul oli, vastupidiselt sinuga, väga mõnus ja meeldiv suhelda oma Täpikesega siis, kui ta veel südame all kasvas. Aga no ma olen ka päris suure kiiksuga vist, sest võin rääkida ka lauanõude või pesumasinaga. 😀
See on nii kasulik, mis ämmaemand õpetas, ja nii äge, et need õrnad liigutused kohe päriselt toimisidki nii
Ma saan nii targaks Su blogi lugedes 😀
Me näeme täpselt kuu aja pärast!!
jaaaaa 😀 jeeeeee
See oli väga huvitav postitus, aitäh! Oleks taht siit neli aastat tagasi midagi kõrva taha panna 😀 Nüüd nats hilja juba. Või noh… fingers crossed, eksole…
Hästi vahva lugemine! Ja väga äge, et selliseid asju õpetatakse, ei ole enne kuulnudki
Kõlab kuidagi nii loogiliselt, sellest võiks normaalsus saada. Mind huvitab, et kas sealkandis sünnitoetajaid ka sünnitustele kaasatakse? Või on see sama tundmatu maa kui Eestis? Ja kuidas on sünnituste pildistamisega?
Rõõmu!
Sünnituse pildistamine on päris tundmatu asi
Millest mul isegi natuke kahju on. Sünnitoetajad eksisteerivad, aga nende teenust kasutavate naiste protsent on kahjuks veel madal. Samas tundub, et siin üleüldine teadlikkus on tõusuteel (vaikselt …), nii et ilmselt 5a pärast on olukord juba selles osas positiivsem 
Teemast mööda, aga oleks huvitav lugeda sinu muljeid presidendivalimistest, mida nt teie pere ja sõbrad arvavad ja üldised muljed kahest kandidaadist. Kas on reaalne võimalus Le Peni võiduks ja millised muutused sellega kaasneksid? Kuna Brexit ja Trump juba juhtusid, siis oleks põnev lugeda
Ma ausalt öeldes ei taha sellest väga kirjutada. Ma olen üsna pikalt üritanud hoida seda joont, et see blogi keskendubki rohkem meie igapäevastele tegemistele, mitte niivõrd meie vaadetele. Interneedus on täis tuliste aruteludega kohtasid ja mulle meeldiks kui see siin oleks lihtsalt üks mõnus ja soe pesa. Kuigi mul on tunne, et paar rida ma õhtul siiski kirja panen. Kas just päris selles võtmes, et mida kellestki konkreetselt arvame, aga veidi üldisemalt.
See-eest võin sulle siin kommentaaris otse vastata, et kui vahetult peale esimese vooru tulemuste avalikustamist tundus seis tasavägine, siis praeguseks on Le Peni võiduvõimalused siiski kahanenud. Ta on lihtsalt viimase nädalaga end ise meedias täiesti ebameeldivaks teinud. Ta oli muidugi varem ka, aga viimase kuu jooksul suutis end päris kenasti kokku võtta ja lausa sümpaatne intervjuudes tunduda. Debatt oli muidugi viimane tilk karikas. Küsimustele konkreetselt ei vastanud, ainult ründas vastast ja jagas mingeid ebamääraseid seletusi. Üsna nigel oli ühesõnaga.
Mis puudutab meie eelistusi, siis usun, et meie seisukohad on üsna selged ilma selleta, et neid peaks kirja panema. Või nii ma loodan vähemalt!
Le Peni võidu korral tulevatest muutustest pole mõtet rääkida, sest see langeb rohkem “suuga ehitan suure linna” kategooriasse. Tal on väga radikaalsed vaated ja meetodid ning enamikke neist ta suure tõenäosusega ellu viia ei saa
Mida sa hüpnosünnitusest arvad ja kas selliseid kursusi on Prantsusmaal?
Mulle jäi kuidagi silma see mõte, et kui ei tea lapse sugu, siis kontakt raske tekkima…Huvitav. Mul hakkavad kohe kummitama peas gender-teooriad (näiteks lihtsalt http://www.estherperel.com/breaking-free-from-gender-expectations/).
Endal mul seda mitteteadmiskogemust ei ole, kuigi mul polnud ka mingit erilist või selget või tugevat kontakti “kõhuelanikuga”.
Oleks tore, kui kirjutaksid rohkem, kuidas see soo mitte teadmine mõjutab mõtteid sündivast lapsest. See on põnev. Mis baasil ja mõtetega selle otsuse tegite, et sugu teada ei taha ja kas see otsus on olnud seda väärt?
Me lihtsalt leidsime, et see teadmine ei ole nii oluline. Valida ei saa ju nagunii. Lisaks on see esimene kord, mil meil nimi juba algusest peale mõlemile soole olemas. Ühesõnaga ei näinud vajadust seda teada saada ja leidsime, et palju toredam oleks saada hoopis üllatus. Et see emotsioon kaaluks varem teadmise üle. Ja absoluutselt ei kahetse seda otsust
Muidugi on sellevõrra keeruline, et kui Ellat ja Leenut ma kutsusin juba kõhus olles kindlate nimedega, siis praegu tuleb ikka kasutada mingeid neutraalseid hüüdnimesid. Tuba ei saa hakata korralikult ette valmistama, üldse asjade ostmine on natuke keeruline jne, aga ma ei näe seda tingimata negatiivsena.
Nii et mõjutabki peamiselt ainult sel määral, et ma ei oska temaga veel suhestuda sel määral nagu kindla inimesega. Ma tean, et ta on seal olemas, aga tal pole minu jaoks nime ega sugu. Ta lihtsalt on … keegi. Seda on väga raske seletada. Ühest küljest on ta ju nii oma, aga teisest küljest nagu natukene võõras.
Tore, et vastasid!
Aga kas ei teki niimoodi mingit hoopis uut taset kontakti saamisel? Et ei mõtle nimele või soole… vaid hoopis iseloomule.. Mis sellele tegelasele meeldib või ei meeldi…
See küll hoopis teise nurga alt, aga lugesin hiljuti ühte mina-vormis kirjutatud raamatut, kus alles raamatu teises pooles sai teada, et tegu on naisega, kes kirjutab. Kusjuures olin ise täiesti veendunud, et minategelane on mees. Kummaline,et ma ju ikkagi juba esimestel lehekülgedel tegin selle otsuse, et tegu on mehega, mitte ei jätnud seda soo teemat oma ettekujutuspildist välja.
Muidugi mõtlen! Aga samamoodi mõtlesin Leenu ja Ellaga ju ka. Et mis värvi silmad, juuksed, kas viimased lokkis või sirged. Kas tulen hulljulge laps või pigem arglik. Aga kuidagi kergem on suhelda, kui on nimi mida kasutada. Ma ei oska seda seletada