Kuna me hakkame varsti kolima, siis mõtlen ma üsna tihti kodutundele üleüldiselt. Kodudele, mis mul on olnud. Kuigi kolinud olen ma palju, siis kodusid on mul olnud vähe. Pigem on olnud korterid. Kohad, kus on mu asjad, aga mis pole kodu. Olgugi, et ütled sõbrannaga hilisõhtul veiniklaasi taga “vist peaks koju minema”, siis on see lihtsalt mugav asi mida öelda. Tähistamaks kohta, kus on kõik sulle eluks vajalik. Aga see kas mingi koht on kodu ka südames, on teine küsimus. Prantsusmaal on mul siiani olnud üks kodu nendest viiest kohast, kus elanud oleme. Aga ilmselt on paljudele kõige armsam ikka see kõige esimene kodu. Nõnda ka mulle. Nende esimeste kodudega on niiviisi, et need ei pruugigi olla uhked või millegi poolest paremad järgmistest. Nendel on lihtsalt teatud sentimentaalne väärtus.
Minu sentimentaalsesse väärtusesse lisavad oma osa kindlasti sinakad pingviinikardinad, tõenäoliselt liiga kitš fototapeet suurelt üle elutoaseina ja naksuv diivan köögis.
Eks see kortermaja oli nagu iga teine kortermaja Lasnamäel. Selline mille ette paned ühe vaese välismaalase seisma, viid ta lähimasse poodi, palud tal tagasi esimese maja juurde minna ja ilmselt on ta viie minuti pärast mõnda keldripoodi viival trepil istumas ja ahastusest juukseid kakkumas, sest pagana päralt – kõik need majad on ju ühesugused! Meie oma oli ka. Üks paljudest.
Selline, kus naabripoisiks oli alguses väike potisoenguga Dima, kes ei rääkinud sõnagi eesti keelt, aga kellega me sellest hoolimata mängitud saime. Kus trepikojas oli pidevalt mõni suitsetav naabrimees – mõnikord veidi peidus, enamasti mitte. Kus allkorrusel elav vene noormees kuulas õhtuti vene tehnot aga päeval Vanilla Ninjat. Maja, mille lähistel olevas bussipeatuses oli putka, kus müüdi nätse, mille vahelt sai kleepeka ja šokolaadisigarette. Maja, mille lifti mahtus heal juhul kaks inimest ja mille puhul ei saanud kunagi kindel olla, kas jõuad oma korrusele välja või jääd lifti kinni. Või avaneb lift kahe korruse vahel.
Hoolimata kummalistest naabritest ja prussakatest köögikappides oli see mu jaoks Kodu. Suure tähega. Selline, mis jäi südamesse. Kuniks tuli uus.
Igal korral Eestis käies olen tundnud kiusatust minna tagasi. Seista maja ees, vaadata neljanda korruse akendesse proovides saada aimu, mis elu nende taga nüüd käib. Mõista kas need kolm tuba on kellegi jaoks kodu või lihtsalt koht, kus on nende asjad. Kõndida mööda teed, mis viis lasteaeda. Minna sealt edasi ja jõuda välja koolini. Jalutada mööda kunagise klassiõe majast. Aga ma ei läinud kunagi. Ma üritasin endale küll enamasti väita, et mul pole lihtsalt aega, aga tegelikult ma teadsin küll, et ma ei tahtnud. Mõned asjad on mälestustes paremad ja neid ei tasu torkida, sest siis võib neis olev maagia lihtsalt kildudeks puruneda. Ja üks eriline lapsepõlvekodu ühes tavalises Lasnamäe kortermajas võib osutuda lihtsalt päevinäinud paneelmajaks, mille nurgal mõni purjus mees kuseb ja samal ajal möödujatele keskmist sõrme näitab.
Aga viimasel korral ma läksin. Kristi pärast. Kristi on üks tore naine, kes teeb pilte. Hästi ilusaid. Ja kuigi perepiltide osas olen ja jään ma igavesti truuks Marisele, siis Kristi teeb muuhulgas pilte Lasnamäel. Ma olen neid pilte paar aastat vaadanud ja mõelnud, et oleks ju tore, aga eelmainitud põhjustel selle mõtte maha matnud. Kuniks ma sain aru, et ei õnnestu. Mul oli vaja uut mälestust. Midagi värskemat. Sest minu viimane mälestus sellest kodust on üksinda korteri näitamine inimestele, kes seda osta soovisid. Ja ma mäletan kuidas ma tahtsin teeselda, et mind ei ole kodus. Ust mitte avada. Sest miks ma peaksin laskma sisse inimesed, kes mult mu kodu “ära võtavad”? Ma mäletan kuidas nad käisid toast tuppa, noogutasid, teineteisele naeratasid ja minul samal ajal pisarad silma tulid, sest mu kodu libises iga sekundiga mu käte vahelt ära. Ja kuigi ma polnud sellel hetkel enam üldse mitte laps, siis ei mäleta ma sellest ajast palju. Ma ei mäleta kas me olime tol hetkel juba välja kolinud. Ma ei mäleta kas ootasin istudes tühjas korteris või mitte. Veel vähem kas ma sinna hiljem veel tagasi läksin. See on mu viimane mälestus, nende naeratused ja minu pisarad.
Küsisin Kristilt kas tal oleks aega minuga ka minna. Olla minuga koos kui ma uuesti selle üheksakorruselise maja ees seisan. Olla mu kõrval kui ma lõpuks nendesse akendesse vaatan. Ja Krisse tuli. Ja pildistas. Nõnda me jalutasime tollel pühapäeval vihma käes Lasnamäel. Inimesed tulid-läksid mu kunagise kodu trepikoja uksest. Kuskil eemal olid kaks joodikut, kes meid muigega piidlesid, aga maagia ei läinud katki. Ja kuigi maja on päevinäinud, siis oli ümbrus muutunud ilusamaks. Puhtamaks. Ja köögiakendel olid ilusad kardinad ning mina sain selle kodu oma südames lõpuks pakkida väikesesse karpi ja siidlehviga kinni siduda teades, et ma ei kõnni sealt seekord ära nuttes vaid naeratades.
Pildid: Kristi Kullerkupp
Nii ilusad pildid.
Kristi tegi tõesti head tööd!
Sa kirjutad nii hästi ja südamesseminevalt!
Oi, aitäh, nii ilus kompliment!
Esiteks – need šokolaadisigaretid! Milline mälestuslaks! 😀
Teiseks, nii ilusad sõnad. Silma tõmbas ikka märjaks.
Minul oli Kodu kuni 15-aastaseks saamiseni. Siis läksin teise linna keskkooli ja see paneelmaja korter väikelinnas muutus aina rohkem mu vanemate koduks, aga mitte MINU koduks. Oma Kodu tunnet pole mul aga tekkinud kusagil. Ja kuigi mõnda aega meeldis mulle olla see veerev kivi, siis nüüd on hing hakanud igatsema OMA kodu järele, kohe väga. Aga ilmselt nii pea seda veel ei saa, sest üksinda kodulaenu saamiseks läheb raha kogumiseks ikka üsna mitu pikka aastat. Aga ehk kunagi…
Onju! Ainult, et osadelt oli NIIII raske seda paberit ümbert ära saada! Ja ma tõesti loodan südamest, et ikka ühel päeval (mitte liiga kauges tulevikus) on ikka sul ka täitsa su enda pesu, oma kodu.
Nii hästi ja südantsoojendavalt kirja pandud tekst! Ja tõesti, mõned asjad on mälestustes paremad ning neid on mõttekas mitte torkida, et mitte rikkuda seda maagiat. Minul on ka üks kodu, õigemini talu, kus elasime koos 3 põlvkonda ja kust on mul lapsepõlvest alles hiiglama toredad mälestused. Kui mõlemad vanavanemad olid läinud puhkama pilvepiiri taha, kolisime ka meie sealt ära ning talu jäi tühjaks. Oleme emaga seal mõned korrad käinud, aga kohutavalt raske on tegelikult vaadata seda maja, mis seisab tühjalt. Ja ühel hetkel ma loobusingi sinna minemast, sest ma pigem mäletan neid ilusaid mälestusi ja maagiat, kui vaatan tühja ja kõledat maja, mis tuletab meelde probleeme, mille tõttu sealt ära tulime.
Mõnikord on jah niiviisi, et mälestused muutuvad ajaga ilusamaks. Kahju, et talu tühjalt seisma peab!
Ka mulle on mu esimene kodu kuidagi nii armas, kuigi kolisime sealt korterist ära, siis kui sain 7aasataseks. Olen nüüd oma lastega seal maja juures käinud ja kõik on väikseks jäänud, või olen ise suureks kasvanud. Just tihti näen seda kodu unes ja vahel mõtlen et kui saaks ostaks selle korteri ja teeks nii nagu oli siis…. aga arvan, et see pole enam see… Ma olin küll väike kui sealt ära tulime ja paljut ei mäleta, aga see oli ja on mu sünnikodu, kus me olime neljakesi ja kass. Aitäh ilusa loo eest , lugesin ja mõtlesin oma kodu peale
Mina tahtsin ka tänada selle eriliselt hingemineva loo eest! Mõtlesin ka oma esimese kodu peale seda lugedes ja suundusin mälestuste radadele…
Loodan, et oli ilus retk!
Esimene kommentaar? Lugeja vast juba..mis aastast, ei teagi. Ehk Ella sünni paiku tulin teie seltsi.
Aga!, sest alati on aga 😀 kas keegi veel loeb Briti kirjutisi Briti intonatsiooni ja käitumisega? 😀 kõik need üles vaatamised ja natuke liiga järsud (kuid armsad ja omased) käeviibatused ja natukene liiga pehme (prantslasliku)keelega öeldud sõnad, mis vajavad teravamat kõrva, kuid “omadele” siiski nii tuntavad on..
❤
Nii tore, et selle esimese kommentaari jätsid! Ja nii vahva kommentaari – ma kusjuures teen sama! Kui olen kellegi hääle-näoilmetega harjunud, siis hakkab selle inimese tekst mu peas ketrama just nii nagu too inimene seda vestaks.
Super postitus:)
Elasin 23 aastat kortermajas Lasnamäel. Suved veetsin kortermajas Kohta-Järvel – vanaema juures
Mõned venekeelsed mängukaaslased olid ka – lõpuks sain ka keele tänu sellele selgeks. Kui mängukaaslased ära kolisid siis hakkasin vene naabrinaistel külas käimas ja nendega suhtlemas. (Kommi sai ka!)
Väliselt oli ikka kõik jube vana ja räämas – Kohtla-Järve eriti. Väiksena olles ei häirinud see üldse..aga mäletan, et kui olin 18 ja mulle tuli külla üks kirjasõber Sveitsist (tema kodu oli reaalselt järve ja mägede vahel), siis põdesin küll. Tema sai ka vist korraliku kultuurishoki 😛
Aga kodu jääb siiski koduks, isegi prussakad oli kodused!
Vot, prussakatega mul sama sooja suhet ei tekkinud. 😀 Pigem iga kord kapiust avades kartsin veidi, et kas nüüd jookseb midagi vastu või mitte. 😀
Kuna ma olen nii ,,omamaja ,, inimene siis minu jaoks jääb kuidagi see oma kodu tunne kuidagi sinna maa maja aegadesse ning sinna küla minnes on alati hinges rahu tunne . Väikses külas maa maja mida veel hing ihkaks . Jahh meil on mehega olemas nn oma kodu aga see on hetke raha seisude tõttu korter jah see on linnast 20 minuti sõidu kaugusel aga nagu ütlesin olen nii ,,omamaja ,, inimene siis hing ootab ikka seda rahu tunnet ehk kuniks see omamaja tuleb me ellu siis tõenäoliselt saan uuesti öelda ,et jahh ma armastan oma kodu täielikult.
külla*
Loodan, et see hetk saabub varsti!
Sul on ikka tõeline anne nii ilusti kirjutada. See läks nii hinge. Ja pildid on ka väga ilusad:)
Aitäh sulle!
Ma olen kah umbes siiani arvanud, et minu kodu on seal, kus mu müts nagis on, aga järjest rohkem olen kah hakanud oma maja igatsema. Aga ei tea, kas see kunagi tõelisuseks saabki, sest tunnen, et kui hakkan oma maja peale mõtlema, siis realiseerub ta justkui iseenesest ikkagi kuskil Eestis.
Aga Sinu teksti ja kommentaare lugedes mõtlesin justkui natuke kahetsusega, et minu lastele jääb kõige tähtsamaks see kodu siin ja ma olen teda ikka veidi ajutisena võtnud, sest on üürikas ja ei taha väga palju raha remontimise ja kalli mööbli alla panna. Tean, et lastele see tähtis pole, aga siiski lähen ja tellin nüüd seinavärvi.
Eks need lapsepõlvekodud on erilised jah. Ja lapsed ei oska sama pilguga vaadata kui täiskasvanud. Ning ma usun, et sul on täitsa õigus, et nende tulevasi mälestusi see seinavärv ei muuda, tähtsad on hoopis need emotsioonid ja seal koos veedetud aeg.