Käisime reedel Miloga dermatoloogil. Tal see nahk vahepeal on selline, et noh…hirmutab. Kirjutasin meie haiglaloole vahepeal jätkuloo ka. Käisime korra ujulas ja saime endale täitsa privaatbasseini. Teised vanemad korjasid teda nähes enda võsukesed kohe kokku ja minekut. Ega ma ei süüdista ka. Tal läks see asi ikka väga ruttu käest ära. Samas jah, ma muidugi saan aru, et see maailma kõige targem valik polnud tõesti ja edaspidi ta basseini ka ilmselt ei saa. Aga no katsume nüüd andeks anda, et korra siiski sai.
See atoopilise naha kontrolli all hoidmine on meil siin suht argielu A&O. Koguaeg ju tiksub kuklas, et kui läheb ägedamaks, siis võib jälle juhtuda see, mis novembris. Ja noh..ilmselgelt ju ei taha. Ei talle ega endale. Aga no see on lingil kirjas, ma ei näe mõtet hakata ümber jutustama. Igatahes arstile läksime jälle, jah. Meil oli endal pandud aeg juuniks. Varasemaks ei saanud. Bruno vanemad suutsid üht teist arsti kuidagi võluda ja saime paari päevaga mujale aja.
Kohale jõudes oli muidugi taaskord tegu hea prantsuse müsteeriumiga. Arst alustas tööpäeva 9.15, meil oli aeg 9.45 ja ometigi ootasid enne meid viis inimest ja oli selge, et arst oli graafikust maas. Alguses juba needsin olukorda, sest Milo pole just maailma kõige kannatlikum inimene. Aga kõik need 40 minutit, mis ootasime, istus ta vaguralt ja vagusi ühe koha peal ning naeratas möödujatele. Mõtlesin juba, et ehk olen mingi vale lapse kuskilt haaranud, aga siis hõikas arst ta nime. Milo hüüdis (vabandust..röökis) otsustavalt “EI” ja hakkas ukse poole kõndima. Eip, täitsa minu laps. Sain kohe kergendatult hingata ja puha. Tal muidugi ka valikut polnud. Haarasin kaenlasse ja viisin kabinetti.
Ta on oma naha suhtes väga kartlik. Ei taha, et keegi teda katsuks. Ka sõimes lubab riideid vahetada vaid kahel kindlal naisel. Seega võite ise ka aimata, kuidas ta tundis selle osas, et mingi tema jaoks suvaline inimene tahab nüüd, et talt riided võetaks ja hakataks inspekteerima. Arst võttis muidugi 1-2-3 sahtlist välja pulgakommi. Ja alles talle seda nina ette pannes uuris, et kas on ok. No ütlen ausalt, et ei olnud. Ma ei kannata pulgakomme silmaotsaski ja sinnamaani polnud ta ka ühtegi saanud. Aga oli selge, et seda olukorda ilusate sõnadega kenasti mööda ei saada, nii et esimene kord on ikka esimene. Toimis ka. Milost sai kohe suur sõber. “Hea komm!”. Ja nii ta siis ilastas seda kleepuvat löga ja lasi samal ajal kõiki oma lööbelisi kohti näppida ja isegi end riidesse panna. Mulle tundus, et hiljem kleepus kõik vähemalt viie kilomeetri raadiuses. Ja muidugi ta hammustas selle paganama kommi nelja ampsuga ka tükkideks.
Arst andis mingit tugevamat kreemi, mis nüüd peaks aitama. Ideaalis tahaks küll, et saaks heade mõtete ja mingi leebema kraamiga asja korda, sest noh..eks need kreemid ravivad sümptomeid, mitte haigust. Aga paraku on Milo jaoks ka sümptomite kontrolli all hoidmine väga oluline, sest ägedam lööve võib tema jaoks tähendada haiglat. Nii et kreemitame.
Ja kuigi pärast seda pulgakommi krõmpsutamist oleks ma tahtnud tema hambaarstile viia, pidin hoopis ise minema. Sain viimase augu kinni mätsitud ja seda üllatavalt kiirelt. Mõtlesin, et jõuan apteegist ka läbi hüpata ja seal…läks 45 minutit. Arthur, kes oli väga meeldiv ja tore apteeker, oli ühtlasi ka maailma kõige aeglasem inimene. Arst kirjutas välja neli kreemituubi. Arthur uuris kui suurele alale on vaja ja kas ma olen kindel, et tahan nelja. Näitasin talle telefonist üht pilti Milo jalgadest ajast kui lööve oli hull. Arthur kohendas prille. “oi..OI…oi, tähendab jah”.
Tuli välja, et seda kreemi enam ei toodeta. Aga arst leidis ikka, et peaks just see kreem olema. Ühesõnaga sain apteegi laost viimase kreemi, mujal 50km raadiuses pole ka ühtki ja nüüd ei teagi, et mis siis peaks tegema. Ülejäänud kaks asja, mis arst välja kirjutas, polnud kindlustusega kaetud. Arthur uuris, kas ma ikka tahan neid. “Proua, olete kindel…see üks pesugeel on 25 eurot..” Küsisin, et kas ta kaks minutit tagasi nähtud pilti mäletab. Mäletas ja sai aru, et see tähendas, et ta oleks võinud minult ilmselt ka neli kaamlit ja ühe neeru küsida ning ma oleks ikka andnud.
Aa ja siis sellesse päeva mahtus veel ka perearst koos Liisu ja Miloga, mis oli nii utoopiline külastus, et ma isegi ei taha enam mäletada. Jätan endale meelde, et laste lõunaune ajaks ei tohiks ühtki arstivisiiti planeerida! Ja ma ise võib-olla ei paneks enam samale päevale kolm erinevat arstiaega. Võttis ikka läbi küll.
Aga no see kõik oli reedel! Täna oli hoopis teine päev. Isegi üsna rahulik päev. Väike ülemus lasi lausa seitsmeni magada. No peaaegu. Natuke siia-sinna (pigem siia). Muidugi üllataval (või mitte) kombel on kodus kergem kui kõik lapsed on kodus. Ühega on raskem. Sest kui nad on kõik koos, siis nad ka mängivad enamasti koos. Või vähemalt kaklevad koos. Igatahes teevad midagi koos. Kui on üks, siis ta koguaeg tahab midagi. Peamiselt tähelepanu. Mis on muidugi ka mõistetav. Igatahes jah, parem on kui neid on korraga palju. Ma olen kõrgendatud helinivoo osas ka küllaltki immuunne juba.
Ühtlasi mind täitsa huvitab, et kas ma jõuan sel nädalal mõne raamatu lugemiseni? Ma reedel tundsin end selle asja suhtes täitsa optimistlikult. Tänaseks olen aru saanud, et mu rahulik aeg algab kaheksast, kella kümneni ma teen neid asju, mida päeval ei saanud teha ja kui ma siis tulen siia ka kirjutama, siis noh..pärast seda ongi uneaeg. Sest ma ju tean, et tõenäoliselt tuleb mul kuuest ärgata. Nii palju siis lugemisest. Samas ega kõike ei saagi. Vähemalt mina ei saa, võib-olla keegi teine kuskil saab. Mina igatahes pean pidevalt midagi ohverdama, et jõuaks teisi asju teha. Enamasti toon ma esimesena ohvriks teistega suhtlemise. Mu sõbrad on esimesed, kes võivad öelda, et ma algatan vestlusi väga harva ja vastan ka pigem kaootiliselt. Rääkimata siis kokkusaamistest. Ja teisena lähebki enamasti kas lugemine või enda asjade kirjutamine.
Ma tegelikult tahtsin vist midagi veel täna kirja saada, aga ma jätan parem homseks. Nii selle meelde tuletamise kui kirjutamise!
Oh need arstid ja arstiajad. Tallinnas pole võimalik üldse laste nahaarstile aega saada. Jaanuaris helistasin, öeldi, et helistage mais jälle. Sinnani võin digiloost vaadata, äkki on aeg tekkinud. Aga ei ole. Vähemalt ma ei ole peale sattunud. Lõpuks kirjutasin arstile meili, et mida ma tegema peaks. Lootust on, et nüüd saame ka aja
Aga oma aeg..eh jah, mis see on?
Milole aga soovin, et ta nahk talle niipalju haiget ei teeks
Loodan, et saate ikka kiiremini aja! Milol on mõne päevaga nahk tunduvalt paremaks läinud. Kuigi eks kreem ole muidugi väga tugev ka..
Juba enda arstile minekud ajavad juba mitu päeva enne ärevile. Sõidame veel tihti 100 kilti ka sinna siis terve tee nö krigista hambaid . Ei mäletagi korda kus ma kodust kaugemale sõitsin niisama ,mitte jälle arstile. Pole ammu seda juhtunud. Õhh isegi mina vihkan pulgakomme,lapsele tõesti ma ka ammugi ei annaks seda siis. Oleks siis kasvõi üks śokolaadi komm olnud ju .
Oi, 100 kilomeetri jooksul jõuab tõesti päris korralikult pabistada.
Kui palju lasteaias/lastehoius on õpetajaid ühe rühma peale? Ja mitu last rühmas on? Kas Milo harjutamine lasteaiaga läks kergelt?
Tead, ma isegi ei tea rühma suuruse kohta, sest seal varieerub see ikka väga korralikult. Väga vähe on neid lapsi, kes käiks iga päev. Mõni on kirjas 2x nädalas (nagu Milo), mõni 2x kuus jne. Kui ma teda viin-järgi lähen, siis mulle neid üleliia palju seal ringi tatsamas ei tundu, aga samas on ka üsna suur ja avar sõim muidugi. Õpetajaid askeldab Milo vanuserühmaga samal päeval 3.
Harjutamine sõimega läks väga kergelt. Meile tehti plaan harjutamiseks, et esimesel päeval tund, järgmine kord kolm tundi jne, aga päris ausalt oleks ta juba teisest korrast võinud terveks päevaks jääda. Ühesõnaga täiesti valutu kogemus õnneks. Eks näis, kuidas sügisest läheb, mil ta “kooli” peab minema. Kuigi samas ta üritab juba praegu end hommikuti Liisuga kaasa nihverdada ja sammub enesekindlalt uksest sisse. Ju paistab kauaks seda entusiasmi jagub. 😀