Käisin täna ühe ürituse jaoks otsimas midagi, mis passiks selga panna. Jõudsin järeldusele, et kui keegi annaks mulle viissada eurot ja ütleks, et davai, mine ja osta riideid, siis ma annaks selle raha sama targalt tagasi. Tähendab, olgu…mul oli üks kuni väga mitu kriteeriumit otsitavale. Aga kui võtta ka niiviisi, et lihtsalt ilusad asjad, mis silma jäävad. Ei olnud. Mitte midagi ei olnud. Olid ainult neoonvärvides kampsunid ja siiruviiruliste mustritega sinepitoonides asjad. Silme ees võttis virvendama.
Mina tahtsin kas:
pükstükki, mis oleks pikkade varrukatega ning mille sääred poleks alt laienevad ja mis oleks kindlasti ühevärviline ning V-kaelusega või jätaks õlad paljaks
või
kleiti, mis oleks põlvedest nõks allapoole, must või heleroosa, ilma igasuguse mustrita, poolvarrukatega, V-kaelusega või jätaks õlad paljaks, jätaks selja ülaosa veidi paljaks
Emma-kumma eest oleksin olnud valmis maksma kuni 90 eurot. Kas oli? Kas oli? KAS OLI? Mitte midagi ei olnud.
Siis oleks mul vaja olnud kõrvarõngaid. Lihtsaid. Pisikesi rõngaid. Jõuludeks saadud kingiraha eest. Leidsin ilusad, aga ei suutnud ära osta. Tundus tarbetu kulutamisena. Samaväärse summa jätsin 30 minutit hiljem raamatupoodi, et osta lasteraamatuid.
Flying Tigerist tõin mingil põhjusel kaasa pulga otsas dinosauruse pea. Mõtlesin, et Milo rõõmustab. Milo mõtles, et see on hari ja pühkis pool õhtut dinosaurusega põrandat. No peaasi, et rõõmustas.
Vahepeal tegime Eileeniga koduseid ülesandeid. Juttu oli erinevatest meeltest. Pidi kirjutama, mis on ta lemmiklõhn. Tema lemmiklõhnaks on see, kui ma bolognese kastet teen. Kes tahab arvata, milline sõna selles lauses (eesti keeles) tema jaoks kõige keerukamaks osutus? Ei, mitte bolognese. Selle kirjutas ta õigesti. “Kastet” oli selline pähkel, et muudkui mõtles ja mõtles. Ma ei saanud aru, et kuskohas see probleem nüüd on. Igati lihtne ja loogiline asi, mida kirjutada. Kuniks ma sain aru, et mu vaene kakskeelne laps kuuleb hoopis midagi muud. Ta saab aru, et selles kontekstis räägime me kastmest, AGA mida ta kuuleb on “casse-tête”, mis hääldub samamoodi ja tähendab muuhulgas näiteks rasket ülesannet (sellele on õigem vaste ka, aga sellisel kellaajal….ei meenu). Ühesõnaga sõna kastet oli paras casse-tête. Just.
Vahepeal on hakatud blogisid tasuliseks muutma. Mind ei üllata. Just selles võtmes, et vähemalt Prantsusmaal on see tegelikult juba üsna tavapärane. Ja ma usun ise, et maksimaalselt viie aasta pärast on internetis tasuta sisu pigem minimaalselt. Youtube’is on juba võimalik videosid avaldada vaid maksnud jälgijatele ja ma kaldun arvama, et sama võimalus tekib ka Instagramis. Kas igaüks peaks oma blogi tasuliseks panema puhtalt seetõttu, et tal on blogi – vaevalt. Ma arvan, et see oleneb blogist. Ma arvan, et inimene, kes kirjutab hästi ja ehk lausa ilukirjanduslikult või kirjutab millestki olulisest, veedab aega infot otsides ja jagab seda oskuslikult…miks ta ei võiks? Öeldakse ju, et aeg on raha. Ma arvan, et ta võib kulutatud aja eest raha küsida küll, kui vastukaaluks keegi sellest midagi saab. Infot, tuge, meelelahutust. Seda juhul, kui asi on tehtud kvaliteetselt ja hingega. Sest sel hetkel, kui sa küsid raha, ei saa enam asja teha põlve otsas. Ega loota mõjusatele pealkirjadele. Seal taga peab siiski midagi olema. Ma arvan, et Eestis on selliseid blogijaid küll. Ühtlasi usun ma, et just nemad on need, kes seda varianti kunagi ei kasutaks. Kelle õnn või õnnetus see on, ma ei tea. 
Mina otsustasin, et maksan Eveliisi blogi lugemise eest. Põhjus lihtne – ma tean teda veidi ja mind huvitab ta käekäik. Pluss meeldib mulle see, kuidas ta oma argielust kirjutab.
Kas ma ise ka sama teed läheks? Vaevalt. Ma ei tunne, et ma loon siia kirjutamisega mingit väärtust või sisu. Ma kirjutan end tühjaks siis kui õige tunne tuleb. Aga see ei anna kellelegi midagi juurde. Lisaks siis mu töö…Mis siis tähendabki seda, et suur osa asjadest, mida ma kirjutan, on internetis maksumüüri taga. Ja igati õiglaselt. Seega mu enda blogipesa võib vabalt mitte olla. Ma ei jaga midagi intrigeerivat, et ma peaksin lugejaskonda piirama. Ma jagan mingeid hetki, aga jätan olulisemad endale. See on hea tasakaal.
Ise maksan praegu trenniprogrammi ja Elisa Raamatu kasutamise eest. Ellut kasutan küll ka, aga Elisa puhul meeldib võimalus lugeda ka ilma internetiühenduseta. Ja teadmine, et loen millal tahan. Ei ole kindlat ajalimiiti. Vaatasin just, et olen jaanuaris viis raamatut lugenud, mis on aastale päris hea algus. Kui saaks kuu lõpuks selle numbri kaheksale oleks äge. Tegelikult tahaks rohkem ise kirjutada selle asemel, et lugeda teiste ritta seatud sõnu, AGA mulle tundub, et ilma lugemata on raske kirjutada. See annab nii palju juurde. Hindamatu.
Aga vot praegu panengi selle akna kinni ja kirjutan ise. Natukenegi.
Ma avastasin ükspäev ühe tekstifaili, kuhu olen pika aja vältel kirja pannud ideid, millest kirjutada. Üks oli välja kirjutatud kohe eriti detailselt. Ja kusjuures jupp aega tagasi. Ning kui enamik ideid olid lahtised, siis sellel oli ka lõpplahendus. Tegu on olukorraga, mis mu enda elus nüüd eksisteerib. Nagu ma oleks midagi ette ennustanud. Hakkas kõhe ja tänasin ma ei tea keda, et ma mõrvamüsteeriumit lahti ei kirjutanud hoopis. Aga siis ma mõtlesin, et äkki see on märguanne? Et see ongi nende kümnete ideede seast see, mis vajab pikemat lahti kirjutamist? Nüüd kui ma oskan. Sest ma olen selle sees olnud. Ja ma siis proovin. Nagu alati. Kasvõi iseendale. Nagu ikka.
Aa ja juuksuris sain ka käidud ja juuksed on nagu enne. Raske on olla loll! Aga vähemalt on korras.
Üks tiktokker rääkis, et ta ei saanud teismelisena üldse aru, et miks täiskasvanud inimesed pole üldse moekad. Miks nad ei lähe lihtsalt poodi, mis on moekaid riideid täis, ja ei osta sealt ükskõik mida. Ja nüüd 30-aastasena läheb ta ise poodi, sirvib neid moekaid riideid: ei meeldi, ei taha, ei, ei, KOHE KINDLASTI MITTE, ei.
Nii et mitte poes pole midagi saada, vaid tere tulemast vanadusse 😀
Ma siis see veider 30+, kes pigem fännab praegust moodi. Olin pikalt kahe lapsega kodune ja vaatasin, et garderoob täiesti läbi omadega ja mingi hetk tegin suuremat shopingut. Pidulikud kleidid on eraldi teema ja mu meelest kahjuks neid niimoodi tellimise peale väga ei leiagi. Mul on paar komisjonipoodi, kuhu ikka aeg-ajalt piilun selle tarbeks ja siis kui midagi leidub, siis kohe ostan ja nii see kollektsioon täieneb. Selliseid kokteilikaid veel leiab aga just maani kleiti kui sellist ikka keeruline kui ei ole kohe sadu eurosid disainerile käia.
Tänavamood mulle praegu meeldib, see mingi 1970-date hõng, mis 90-date asemele tuleb vaikselt. Sekka samas mingit nostalgiat igaltpoolt mu enda noorusest. Muidugi ei pea kõiki asju kordama ja nt madalat värvlit pükstele tagasi ei igatse aga no altlaienevad ostsin siiski ja megacoolid on, valisin lihtsalt sellised, et maas ei lohiseks ja mõõdukalt laienevad. Paar kuud igasugust Eesti ilma on olnud ja liigun peamiselt jalgsi – null probleemi mingitest vettinud pükstest. Ei olegi kui maas ei lohise.
Mugavus meeldib ka, noorena sai ikka liiga palju aega moeka tibina veedetud ja igapäevaselt ja iga ilmaga kontsadel kakerdatud, nüüd peab ikka väga pidulik see üritus olema või mul mingi veider tuju. Suvel käisin nt kolmes pulmas, ka mõisas… ja kontsadeni ei jõudnud.
Seoses riietega. Prismasse tulid müüki täiskasvanute muumi kollektsiooni retuusid. Ostsin omale proovimata ning kodus selgus, et need sobiksid vabalt ka kahe meetristele jalgadele. Siis tulid meelde kohe sina- kunagi kirjutasid kuskil, et sa pikk naine ning pükse raske leida. 😀
Lisaks Elisa Raamatule ja Ellule võid proovida kasutada näiteks sellist appi nagu on Libbyapp, läbi Tln Keskraamatukogu kasutaja saab sealt päris palju erinevaid raamatuid leida, küll aga on seal minu teada ainult inglise keelsed raamatud valikus.
Riietest nii palju, et juba 4-5 aastat olen tellinud riideid vaid Zalandost ja lapsele H&M-ist. Päris poodides olen ostelnud selle aja jooksul vist ainult 2-3 korda (+ kaltsukad kui Eestis käin), sest tavaliselt ma tean üsna täpselt, mida ma tahan ning selle õige leidmiseks peab pm kõik poed läbi käima. Viimati mantlit otsides käisin vist…kümnes. Ja noh… soodukate ajal on veel eriti hull, sest rahvast on meeletult, järjekorrad on kilomeetrised ja no ei viitsi mingi 5€ topi eest kellegi kakelda. Seega Zalando on suurepärane valik – palju erinevas hinnaklassis brände, igale vanusele, kasutajate tagasiside, kiire saatmine ja mugav tagastamine kui ei sobi. Lapsele tellin H&M-ist tavaliselt soodukate ajal kohe ette. See kõik kõlas küll nagu reklaam aga no mulle üldse ei istu poodlemine aga riideid on vaja (ja ma olen see, kees leiab sobivad teksad ja ostab kohe mitu paari, et ei peaks jumala eest neid jälle otsima).
Tasulistest blogidest aga nii palju, et 100% nõus. Ise küll loen vähe neid..aga Eveliisi blogi on küll ainus, mille eest oleks valmis maksma (ja kui oleks tasuline, siis sinu ka). Mõlemad nii mõnusad, ilusad, siirad, elulised. Just lihtsalt elulised – ei ole üle võlli keeramist, draamat, pingutatud koomilisust. Selline lugemine, mis sobib iga tujuga ja paneb mõtlema.
Saan nagu igati aru, et kui blogisse panustatakse oma aega, et siis võiks tasu küsida. Aga.. Ise ausalt pigem ei maksaks. Lihtsalt seetõttu, et ega tegelikult pole vaja lugeda. Loen, sest saan (tasuta) ja kui ei saa, siis pole midagi katki. Hoopis aega jääks üle millegi muu jaoks. Peaks tõesti mingi väga spetsiifiline teema/valdkond olema, mida süvitsi lugeda vaja oleks. Mainin, et elan ka telekavaba elu, seega pole mingi probleem järgmisest veidi nagu “rämps-meelelahutusest” loobuda (sh instsgram).
Jep, mul ka suuresti telekavaba elu. Ma lihtsalt olen liiga laisk, et midagi järjepidevalt vaadata. Aga vot instagramita küll elu hästi ette ei kujutaks. Või noh, kujutaks, aga see lihtsustab mu elu NIII palju. Üsna paljude inimestega suhtlen läbi selle, saan sealt häid ideid mis raamatuid lugeda, leian retsepte, panen mingeid reisimarsruute paika jne. Täiesti asendamatu abiline mu jaoks.
casse-teste (sajanditetagune ortograafia, sest ei jaksa praegu tsirkumfleksi taga otsida) võiks olla ka ee. k peamurdmine või ajude ragistamine või veel metafoorilisemalt öeldes paras pähkel.
Vot, just! Paras pähkel oligi see vaste, mida ma algupäraselt otsisin, aitäh!