Kui elevus ei mahu ära ja suur tapeedifänn

Kes ootab siit midagi muud peale remondijuttude, see peab pettuma ehk siis jah – ma tahan veel kord heietada ja rõõmustada ja jagada seda ilmatuma suurt elevust, mis on viimaste päevadega nõnda suureks paisunud, et mahub vaevu ära. Ja ruumi ju ometigi jagub. Minus siis. Majas muidugi ka. 😛

Tänane on meie remondisaagas üks hirmus tähtis päev. Miks, tahate teada? Sest täna saab hakata koristama. Ja kui tavaliselt ei tekitaks see minus just üleliia suurt rõõmu, sest koristamine on mu jaoks ebameeldivate asjade topis üsna kõrgel kohal, siis täna olen ma rõõmus. Sest koristamine tähendab, et on valmis. Et saab kogu tolmu ja kastid ja kõik üleliigse kokku pühkida, eemaldada ja seista kesk valmis tuba ning hoida end tagasi, et ei hakkaks üles-alla hüppama, sest mismõttes on see vana ja ajale jalgu jäänud maja muutunud nüüd millekski, mis on meie nägu? Mis on uus ja värske ja mõnus ja nii meeletult ilus (no meie jaoks vähemalt)? Mis mõttes, ah? Kuidas see juhtus? Ehk siis täna tähendab koristamine rõõmupäeva. No ja torumehed tulevad paigaldavad täna ka duši ja wc-potid (ma olen päris kindel, et mul on keskmisest väiksem põis, nii et ma olen seda hetke VÄGA palavalt oodanud) ning põrandaküte pannakse tööle ja nagu päris maja kohe! Kui hästi läheb, siis tuleb plaatija ka. Kuigi tema viimati öeldud “mul on kolmapäevaks kõik” on nüüd rohkem midagi stiilis “tähendab, ma saan aru, et te laupäeval kolite, aga kas see muidu segaks väga palju kui ma pühapäeval ka tuleks?”

Ma olen põhimõtteliselt leppinud sellega, et ilmselt tuleb mu emal, kes meile varsti külla tuleb, meie plaadionuga tuba jagada. Mitte, et mina oleks see, kes sellega leppima peaks. 😀 Ja kui hästi läheb, siis herr Serge ikka ei koli sisse ja suudab oma jalad tagumiku alt välja saada ning unistamise asemel natuke rohkem plaatida. Kuigi praegu on tal vist käsil väikestviisi streik, sest meie teise korruse dušinurka minevad plaadid on ta ajanud ahastuse äärele.

Me küsisime kohe alguses, no ikka täitsa alguses, et kas need plaadid oleks tema jaoks ok. Sest kaks teist plaatijat ütlesid, et nemad nende plaatidega tööd teha ei soovi. Võtab liiga palju aega, liiga palju nikerdamist ja sel juhul ei jõua nad soovitud ajavahemikus valmis ja saavad tulla seda dušinurka tegema paari kuu pärast. Aga Serge ütles, et pole probleemi, teeme ära. Ja siis ütles Serge, et ühe pärastlõunaga saavad kõik kolm seina plaaditud. Ja nüüd on käimas kolmas päev ja vandesõnade arv, mis minutis kostuvad, kahekordistub samuti iga päevaga.

Nende plaatidega on mul väike okas ka hinges. Need plaadid tekitasid meis nimelt kõige keerulisemaid tundeid. Nagu te teate, siis oli plaatide valik meie jaoks üleüldiselt raske, sest kompromissid olid rasked tulemad ja eelarve pole ka kummist ja-ja-ja. Aga teadsime mõlemad, et tahame dušinurka just neid plaate ja ei midagi muud. Aga nendel kahjuks polnud eriti odavamaid alternatiive. Või noh, odav alternatiiv tähendas, et 120eur ruutmeetri asemel oli võimalik leida 112 eur ruutmeetri eest, mis on parem kui ei midagi, aga lõppkokkuvõttes siiski mitte suurepärane.

Ehk siis lõppkokkuvõttes tegime kõik ülejäänud valikud nende plaatide ümber, et need saaksid eelarvesse mahtuda. Küsisime ka üle, et kas plaadid vastavad fotodele ehk siis on segu roosast-beežist. Saime jaatava vastuse. Ja kui nad siis kohale tulid..Avasin esimese paki, millest tuli lumivalge plaat. Mõtlesin, et olgu, ju see ombre läheb lihtsalt heledamaks kui eeldasin. Võtsin järgmise – valge. Järgmise – valge. Terve pakk oli täis valgeid. Tekkis ahhaaaa moment. Ehk on need värvikaupa karpides. Avasin veel ühe paki – kõik valged. Tekkis väike ahastus. Ma ju ei tahtnud valgeid plaate!

Võtsime poega ühendust, küsiti karpidel olevat numbrit ja paluti kindlaks teha, et kõikidel on sama number. Oli. Seejärel öeldi, et kõik on õige ja need plaadid ongi sellised. Öeldi, et me avaks neli-viis karpi ja laoks need päevavalguses maha. Ladusime. Ühest küljest hingasime kergendatult – kõik siiski polnud valged ja oli ka beežikamaid toone. Teisest küljest oli ikkagi veidi nördinud tunne, sest roosast polnud ju haisugi. Pood polnud aga nõus neid omal kulul tagasi võtma, vaid siis kui maksame ise transpordikulu kinni. Viimane oleks aga maksma läinud peaaegu 300 eurot. Ja see oli odavaim pakkumine. Seega otsustasime, et jätame siiski need plaadid, sest ilusad on nad siiski. Lihtsalt heledamad kui arvasime. See on see internetist ostmine. Muidugi oleks me ideaalis ostnud mõnest poest kohapealt, aga selliseid lihtsalt polnud kuskil õiges suuruses. Ühesõnaga ma ei taha öelda, et ma pole rahul. See oleks liialdus. Ma lihtsalt ootasin midagi muud. Aga uskumatult kaunis tuleb ikka.

Aga millega ma olen tohutult rahul (kuigi ostsin ka pigem pimesi internetist), on Eileeni ja Liisu tapeedid (Ella oma ka, aga seda sain ma enne ostmist ka oma silmaga näha). Mul oli ka nende osas hirme – ehk on kvaliteet kehv, ehk pole värvid päris need mis peaks, ehk panin ma mõõtmetega puusse. Peas vasardas vähemalt kümme asja, mis võiks olla valesti. Aga kõik on ideaalne. Liialdamata. Täna hommikul Eileeni tuppa astudes ei jäänud mul üle muud kui ahhetada. Loodan, et ta enda reaktsioon on pärastlõunal sama. Pilti nähes vajus ta suu igatahes lahti ja kostus hämmeldunud “Mulle? See on MINU tuba???? Vau!” Ja mul on täpselt samad tunded!

Eloise on oma emotsioonide väljanäitamisel tagasihoidlikum. Tema küsib iga jumala kord, kas ta voodi on juba kokku pandud. Ja iga kord vangutab eitava vastuse peale pead ning venitab suu kriipsuks. Ella leidis see-eest, et tema võiks tegelikult ka ilma voodita sisse kolida. Ehk siis ootusärevil on need lapsed. Nagu me kõik.

Edit: postituse kirjutamise ajal helistas Bruno suures meeleheites ja andis teada, et Ella tapeedist ei jagu. On ühte rulli juurde vaja. Tahtsin hakata juurde tellima, aga ilmselgelt on poe veebilehel praegu error. Ehk ikka läheb tänase jooksul õnneks!

Eile käisime Ikeas, et leida mõned viimased asjad, aga lõppkokkuvõttes leidsime üsna suure koguse eimidagit. Tahtsime Milole kummutit ja riietekappi. Viimasel ilutses silt, mis andis teada, et selle ostmiseks on vaja müüjat. Olgu. Ootasime viis minutit-kümme minutit-kakskümmend minutit. Ei ainsatki müüjat. Tegin mitu ringi erinevatel aladel – ei kedagi. Lõpuks leidsin ühe müüja, aga tema oli kurt-tumm, nii et meil läks kahjuks omavaheline suhtlus natuke keeruliseks. Kui ta oleks lastetubade alal viibinud, siis oleks ilmselt kergemini hakkama saanud, aga kuskil pottide pannide juures selgeks teha, et tahad laste riietekappi, läks veidi keerulisemaks ja ta nattipidi läbi poe vedamine oleks vast ka ebaviisakas olnud. Lõpuks tuli mul siiski pähe oma soov telefoni kirjutada, et ta seda lugeda saaks. Täpsemini kirjutasin ma palve, et ta juhataks mind kellegini kes saaks meile appi tulla. Edutu, mees vaid kehitas õlgu andmaks teada, et pole kedagi. Pärast ilmatuma pikka aega suutsime siiski ühe müüja leida ja sedagi vaid selleks, et ta ütleks, et laoseis on null. Aga võib-olla, ent tõesti, VÕIB-OLLA tuleb reedel. Olgu. Ohkasime ja otsustasime, et ostame siis kummutigi ära. Vaatasime kummutil olevalt sildilt kuskohast seda laoosast leida ja asusime teele. Ainult, et mainitud kohas ei olnud kummutist haisugi. Olid hoopis köögikapid. Mõtlesime, et ehk on kuskil tehtud viga. Bruno läks ilmatuma pikka järjekorda, et suhelda ainsa seal oleva müüjaga ja mina kõndisin kõik reavahed läbi lootuses, et leian õige asja üles. Ei leidnud. Ja samal hetkel tuli Bruno, kes andis teada, et seda kummutit enam ei tehta ja väljapandud mudelit ka ei müüda, sest nad ei saa olla kindlad kuidas külastajad seda kohelnud on ja kuna see on ühtlasi ka mähkimislaud, siis poleks selle müümine turvaline. Mõtlesin, et olgu. Võtan siis vähemalt lastele riiulid raamatute jaoks. Ainult, et ka need olid otsas ja taaskord “võib-olla tuleb kunagi juurde, aga me ei tea millal, külastage iga päev meie kodulehte ja värskendage seda, ehk millalgi näkkab!”

Üsna muserdatult läksime teise poodi, et osta lambid Ellale ja Milole. Ainult, et ka Ella lamp oli laost otsas ja niisamuti igas teises sama keti poes 200km raadiuses. Tahtsin oma maski eest ära võtta ja seda lehvitada kui valget lippu, aga ei hakanud. Lihtsalt trööstitu – kõik otsas. Võtsin siis Ellale ühe teistsuguse lambi, ise samal ajal lootes, et sobib, sest ise ma ju lubasin talle lühtrit ning asusin autos Ikeast ostetud kaneelikukleid nosima. Vähemalt need polnud otsas!

Kodus üritasime mõistatada mis me oma Milokesega peale hakkama. Need Ikea variandid ju meile meeldisid ning kuskilt mujalt me meeldivaid JA taskukohaseid variante ei leidnud. Lõpuks jõudsin enda meelest üsna heale lahendusele – annan Milole enda kummuti. Praeguses seisukorras see mu meelest küll Milo tuppa ei sobi, on liiga modernse olemisega. Aga see ei tähenda, et seda ei annaks veidi vuntsida! Praegu enne kolimist küll ei jõua, sest lisaks on meil vaja tööd teha Leenu laua ja voodi kallal, aga hiljem! Mu kummuti sahtlid on üsna läikivad ja käepidemed pigem kummalised. Seega lihvime ühel hetkel selle läike maha ja paneme teistsugused käepidemed ning peaks täitsa asja saama.

 

Ühesõnaga lähen mina pärastlõunal põrandaid ja aknaid pesema ning loodetavasti saame homme hakata juba veidi asju majja viima, et laupäeval läheks kiiremini!