Kui taimi kasvatada ei oska, siis äkki kasvataks raha?

Pärast oma väikest haiglaseiklust (millest on täpsemalt juttu siin) on Milo magama mineku osas pigem valiv. Valib ta siis selle, et keegi võiks ta voodi kõrval põrandal lesida. Eelistatult võiks see keegi olla mina. Nii ma siis lebasin seal ennist. Kolm patja külje all, mingi rätik kaela alla keeratud ja mingisugune hõlstilaadne sünteetiline asi peale visatud. Kujutasin ette, kuidas füsioterapeudid käsi kokku hõõruvad ja ootavad, et ma nende kukrut täitma jookseks.

Ja selle kukrumõtte juurest leidsin end hoopis Rahakrati blogi taaskord sirvimast. Ma ei saa öelda, et ma just üleliia palju finantsblogisid loeks, aga Rahakrati oma on üks lemmikutest, sest ta on nii paganama muhe, noh! No kui see tuvindus välja jätta. A siin on juba tegu puhtalt mu isikliku probleemiga, sest minu ja tuvide suhted on kehvemapoolsed. Vähemalt minu meelest. Tuvid ise suhtuvad nii mu autosse kui majaesisesse uskumatult suure kirega.

Aga no asja juurde! Ma saan aru, et paljude jaoks on numbrimaailm see kõige huvitavam, aga mina olen läbi ja lõhki humanitaar. Selline keelehuviline humanitaar. Minu jaoks on numbrid ühed kõige kuivemad asjad siin ilma peal. Seega hindan ma südamest neid, kes suudavad numbritest kirjutada niiviisi, et vahepeal lausa itsitad natuke. Noh ja Rahakratt oskab. On huvitav ja hariv ja meelelahutuslik kõik samal ajal. Kommentaarium niisamuti. Eriti see, et sinna vahepeal tunduvad ära eksivat mõned neidised, kes kupüüride asemel pigem Rahakrati kõhulihaseid kokku loendaks.

Raha kasvatamine on ühesõnaga väga huvitav. Rahapuud olen üritanud kasvama saada küll, aga tulutult. Tulevad õunad hoopis. Neid muidugi annab ka rahaks teha. Loll on see, kes võimalust ei leia. Ühesõnaga tundub mõistlikum siiski jääda natukene efektiivsemate meetodite juurde. Minu viga muidugi ongi see, et ma numbritega eriti hästi läbi ei saa. Natukene olen siia-sinna puistanud. Natukene on kasvanud ka. Tahaks natukene julgem olla, aga mu sees elab 70 aastane vanadaam, kes on veendunud, et ainuüksi pimedas vetsu minek on liialt riskantne, nii et mis me siin siis veel suuremast investeerimisest räägime, eks! Õnneks põeb see vanadaam ka narkolepsiat, nii et vahepeal suudab ta päris kaua vait olla ja siis nendel hetkel saab tegutseda. Nüüd õnneks ei kavatse ma kaks kuud ühtki lennupiletit ka osta, aitab ka paremini reele tagasi saada. Liialt suuri eesmärke endale ei sea. Äkki peaks? Samas ma olengi tasa ja targu tüüpi inimene. Mõnikord küll väga tasa ja pigem üldse mitte targu, aga no elu käibki katseeksitusmeetodil, ei?