Ma tunnen end täna nii tujutuna. Käisin eile õhtul veel kiisut otsimas, aga tulutult. Panin ööseks äratuse, et veel korra minna. Äratust polnud küll vaja, sest esiteks ei suutnud ma nagunii magada ja teiseks olid pilved pahandust teinud ja taevas kurjustas (Eileeni versioon äikesest ja müristamisest). Ühesõnaga tõstis pead üks väike tormikene. Allkorruse aknad olin sunnitud kinni panema, sest keravälku kardan kui tuld. Ja niiviisi istusin keset ööd üksinda diivanil ja mõtlesin sellele, kuidas Säde müristamise ajal alati sülle poeb.
Hommikul tegin veel ühe tiiru ja seejärel istusin aknal, et postiljon rajalt maha võtta ja talle kiisust pilt ning meie number anda.
Ütlengi suur-suur aitäh kõikidele, kes eile toetust ja häid soovitusi jagasid. See on teist ausõna ütlemata armas ja läheb mulle väga korda.
Bruno üritab siin rumalate naljadega mu tuju tõsta, aga eriti ei õnnestu. Ometigi olen ma talle väga tänulik. Ta pole eriline kassiinimene. Ometigi oli ta minuga nõus, et Säde Prantsusmaale elama toomine oli tema jaoks parim valik. Ta ei armasta kasse, aga tegeles ja mängis Sädega ikkagi absoluutselt iga päev. Ja täna tegi omal initsiatiivil veel eraldi pisikesed teated, mille naabrite postkastidesse pani.
Täna õhtul ootavad mind ees kaks sõidutundi (tahtsin enne sõidueksamit veel paar tundi võtta) ja mul on tunne, et ma veedan need lihtsalt kassi otsides. Õnneks on mu sõiduõpetaja ka paras kassifanatt.
Aga eks ma annan endale muidugi aru, et ma ei saa siin täitsa musta masendusse ka langeda. Teen nii palju kui võimalik. Lihtsalt vastikult abitu tunne on ja sees kiheleb.
Üritan Liisu ristimisega oma mõtteid mujale saada.
Lõpetasin just missalehtede ümbriste disainimise ja eile õhtul said viimased dražeekarbid kokku volditud-liimitud. Olen tehtud tööga väga rahul. Ilusad ja helged toonid nagu meile meeldib. Loodan, et sellest tuleb üks hea päev ja, et Eloise ise ka koostöövalmis on.
Ja kui ristimisega ühele poole saame, siis oleks vist aeg siinset elamist kokku pakkima hakata. Tasa ja targu. Jeerum, kuidas ma vihkan pakkimist. Samas on see heaks võimaluseks olemasolevat taaskord minimaliseerida. Lihtsalt tüütu protsess.
Mul on tunne, et see suvi saab mööduma natukene liialt kiiresti. Kuu aja pärast kolime, nädal pärast kolimist läheme Pariisi, seejärel Eestisse, tagasi tulles peame Liisu sünnipäeva ning läheme Itaaliasse ja hops – ongi sügis ning Ellagi läheb eelkooli.
Ma pole kindel, kas enam emotsioonitumat teksti annab kirjutada. Mul lihtsalt on vaja praegu kirjutada, et mõtted mujale saada.
Mul on postitustes üks mustand kehakaalu kohta. Või noh, kas just kaalu. Keha üldiselt. Ma ei avalda seda veel, sest ma tahaks väga midagi koos teiega teha. Vähemalt nendega, kes tunnevad samamoodi, et midagi on ikka natukene nihu. Lihtsalt ma ei tea veel mida. Mingit ühisgruppi ega kommuuni ei taha – mul ei ole aega ega jaksu, et teisi sel määral motiveerida. Isegi kui tahaks. Aga mingi väljakutse oleks tore. Ainult, et milline? Ja mis võiks auhinnaks olla? Kõige lihtsam oleks muidugi jalutamisvõistlus – iga päev teatud arv samme. Aga need mulle väga ei meeldi, sest nendega on liiga lihtne petta. Vana skeptik nagu ma siin olen. Bruno aktiivsusmonitor loeb sammudena näiteks ka võimlemispallil hüppamist. Pani ükspäev Liisut magama ja seejärel murdis pikalt pead, et kuidas ta sellise rekordarvu samme küll teinud on. Ehk suurim kaotaja? Kes kaotab rohkem sentimeetreid? Samas pole ka see kõige ausam, sest eks igaühel on need sentimeetrid kogunenud erinevatesse kohtadesse ja ka nende kaotamine toimub igal kehal erinevalt. Kui kellelgi on mõni hea idee, siis mina olen igatahes üks suur kõrv. 
P.S. Eelnev lõik ei tähenda, et ma ootaksin pea kõhupatsutusi, et oi-oi, Britikene, pole sul häda miskit. Muidugi pole – ega’s ma rumal pole, ma ei pane endale lihtsalt liibuvaid riideid selga. Sardelle on toidupoes kah. Ei, olgu, nii dramaatiline asi ka pole. Aga homme saab igatahes kümme kuud Liisu sünnist ja täpselt kümme kilo on ka minu turjal üle. Või siis pigem puusadel, käsivartel ja mõnisada grammi näos ka. Ma ei pea end ühestki otsast paksuks. Ma olen üldiselt oma peegelpildiga ikka rahul. Aga mingist vormis olemisest ei saa siinkohal rääkida. Aga sellest kõigest siis ühes teises postituses.
Praegu tõmban otsad kokku ja üritan hoopis natukene korda luua. Liisu pürgib nimelt sisekujundajaks ja harjutab seetõttu varakult. Ta on endale südameasjaks võtnud allkorruse dekoreerimise. Stiil mida ta viljeleb ei ole isegi mitte organiseeritud kaos vaid katastroofiline kaos. Pidi sügis/talv 2025 trend olema. Päriselt. Oleme lihtsalt ajast ees.
Mina, kui suur kiisufanatt, hoian pöialt, et Säde koju tagasi jõuaks!
Kui sul aega ja jaksu, siis sa võiksid teha eraldi postituse ( või video) Prantsusmaa traditsioonilisest ristimisest. Meile, eestlastele, on see maailm väga võõras, aga minu arvates väga huvitav.
Mul on vist raske, sest meie lastel pole neid traditsioonilisi ristimisi.
Üldiselt on ristimine selline, et mitu ristimist toimuvad korraga. Pärast pühapäevast missat preester loeb oma tekstid ja siis kõik lapsed ükshaaval järgemööda ristitakse ja kogu moos.
Meie õnneks on Bruno perekonnal oma pisike kabel ja üks preester on nende hea sõber. Seega oleme kõik ristimised teinud seal kabelis ja ainult oma pere keskel. Natukene on muidugi tulnud bürokraatiat väänata, sest ilmselgelt ei saa me sel põhjusel ristimisi teha pühapäeval vaid laupäeval jnejne.
Ristimine iseenesest on aga väga tähtis sündmus. Oleme käinud ristsetel, kuhu oli kutsutud peaaegu 100 inimest, muusikud, toitlustas catering jne.
Ühesõnaga tähtis pidu. Meie oleme eelistanud võimalikult vaikselt teha. Sel korral tuleb veidi suurem, sest ei ristiema ega ristiisa pole valitud peresiseselt. Seega koos nende perekondadega lisandub juba üle kümme inimest laua taha.
Väga põnev igatahes!
PS! Nii äge, et kiisu tagasi on! Säde ikka teab, kus hea olla on!
Jaa, mul on süda rahul kohe!
Kõige parem trenn pidi plankimine olema, nii et tee nt plankinguväljakutse: mõõta aeg, kui kaua igaüks alguses planki teha suudab ja siis nt nädala/kahe/kuu pärast. Kelle progress kõige parem on, see saab … kõige paremad kõhulihased. Jee!
Mulle meeldib su auhinnaidee! Ma ise mõtlesin, et ehk mõne spordiklubi kaart? Mingi aktiivsusmonitor (ma küll ei kujuta ette, kas ma leiaks mõne firma, kes nii lahke oleks :D)? Jooksutossud? Trenniriided? Eratreener? Ma ei tea, mida inimesed vajavad sportimiseks? 😀
Kõige rohkem oleks vaja motivatsiooni
Ma olen muidugi maaaaaailma kõige trennikaugem inimene, aga ma ei kujuta ette, mis mind innustaks trenni tegema. Aa, minu meelest oleks hästi hea auhind mõni tervisekontrollipakett, mida nt Synlab pakub.
Hea idee!
See on tõesti ülihea auhinnaidee 😀
endomondo challenge näiteks ,väiksema lapse fbi grupis tehti ja no nii hea motivatsioon oli 😀
Jaa, see on ka üks mõte!
Mina olen see vana hea jalutaja ja sellised asjad on mulle motiveerivad küll. See petmise teema, no… eks iga asjaga saab petta kui vaja aga samas lolliks jääb ju see, kes petab ja kui petab iseennast, siis noh.. palju õnne.
Jooksmine ja plankimine mulle ei meeldi. Lihtsalt ei tee ja kõik. Pigem võtan tõesti koera või lapse või mõlemad ja teen mingi kiirema jalutustiiru looduses, üldiselt olen lihtsalt oma igapäevase elu ümber korraldanud ja proovin lihtsalt kõik oma käigud nii planeerida, et autot ei kasuta. Niimoodi saab oma soovituslikud 10 000 sammu ilma erilise vaevata kokku. Vajadusel saab alati õhtul veel ühe kiire tiiru koeraga teha vms. Lisaks hindan seda vabas õhus veedetud aega, mida on varasemast kordades rohkem.
Seda tahtsin ka veel lisada, et minu meelest on see tervitatav, et hakatakse endaga tegelema enne kui asi on päris kriitiline. Ei pea ootama vaikselt kuni 30kg on kaelas (ei tule ka üleöö) ja siis end suure surmaga kätte võtma. Igaühel meist on oma hea kaal, milles tunneme end mõnusalt, kui 10kg on juures (lühema inimese puhul võib tegelikult ka 5kg määrav olla), siis ei olegi muidugi inimene nüüd kohe paks aga samas ei istu ju riided enam samamoodi ja ega enesetunne ka enam sama ei ole ja ongi õige tegutseda ja midagi ette võtta, mitte alla anda ja lasta kilodel rahus koguneda.
Peaks ikka peegliteta elama, kui +30kg ei märkaks. 😀 Aga just, enesetunne on teine, riideid istuvad teisiti. Lihtsalt mugavuse küsimus. Mul ei ole praegu oma kehas eriti mugav.
Joosta ei meeldi mulle ka. Plankida see-eest küll. Kunagi jaksasin mitu minutit, praegu tahaks kümnenda sekundi juures nutta. 😀
Lugesin täna su kurvast kiisuloost ja nüüd hoian kõvasti pöialt, et teie kiisuke kiiresti tee tagasi koju leiaks. Ma ise ei ole tegelikult üldse kassiinimene, aga oma kassi kaotuse pärast läheks ma küll täitsa hulluks ja nutaks nagu oleks oma lapse ära kaotanud. Loodetavasti on teie juhtum siiski õnneliku lõpuga.
On! Kiisu on kodus tagasi.
Kui tuleks koos vormi saamise challenge, mida saaks kodus kaasa teha, oleksin käpp ( ma usun) ,sest endalgi on motivatsiooni puudus üksinda. Ja elan siukses väikses paigas, kus pole fitness klubisi jne. Auhindade kohapealt ei oska kaasa lüüa. Toidu jälgimise kohapealt, hm, võib minna raskeks piiratud rahalise poolega. Aga eks vaatame, kõhtu ja mõned kohad tahaks siledamaks saada ! 😀
Loodan, et kiisu tuled varsti varsti koju!
Ei, mingit dieedilaadset asja ma ei taha teha. Noh, et jäta see või too välja. Ma endale olen küll selliseid väljakutseid esitanud, et terve nädal 100% vegan näiteks. (no ikka sigaraske – pun intended, oli). Mõtlesin, et ma ju liha nagunii ei armasta, juustu ei söö, muna ka mitte. No aga kurja, koogi sisse läheb muna, kastmeid teen koorega. Võttis natuke mõistatamist, et kõike asendada ja hakkama saada. Aga grupiviisliselt ma pigem ei teeks. Sellistest asjadest on raske kinni pidada ja ma pigem ikka tahaks, et asi oleks kõikidele tehtav.
Auhind sinuga kooki sooma
Jah, et kõik kaotatu tagasi saada kohe. 😀
Kes tahab, see annab ette teada ja koogitame. Kuigi pärast teist kooki ma vist eelistaks juba õunasid süüa. 😀
Ma arvan, et minuga koogitamine pole nii eksklusiivne, et seda auhinnana võtta saaks.
Kuidas oleks ühise # loomine. Ja siis oma igapäeva saavutuste üleslaadime kas siis video, blogi v pildi näol. Oleks lihte teisi näga (klikides ühisele #) samas ajakulu minimaalne. Nt. Võiks teha down counts #armastaomakeha30 #armastaomakeha29 jne või hoopis lihtsalt üks # nt. #vormiükskordsaame
See pole üldse halb mõte! Ma ainult mõtlen, et paljudele on vist insta feed väga tähtis ja tahetakse mingit kindlat joont hoida. Mul endal on sellest muidugi ükskõik. 😀 Üritan pühapäeval täpsemalt mõelda ja järgmise nädala jooksul mingi auhinna tekitada.
Loodan, et kassike leiab tee koju.
Meil oli kass kadunud 18 kuud ja leidis tee koju või õigemini, keegi hea inimene viis varjupaika ja kuna on kiibitatud kass siis saime tagasi. Nii, et oluline kõigile, kel loomad uuendad oma andmeid, kui telefoni nr peaks muutuma, et ikka kätte saaks omaniku. Kusjuures inimene, kes viis varjupaika, elas meie paralleel tänavas, et ei tea, kas kass oli teel koju või kuidas ta kodule nii lähedal leiti. Hästi kõhna oli, kerge nagu udusulg. Peale seda hoiab väga kodu ligi. Nii, et ära kaota lootust.
Leidis!
See on hea, et teie kiisu leidja oli piisavalt tark kassi varjupaika viimaks. Meil siin läheduses ühtki varjupaika pole, kõige arukam on kass loomaarstile viia kiibi kontrollimiseks, aga paljud kahjuks ei tulegi selle peale.
Viimane lõik oli väga hea 😀
Muidu kaaluteemal, vaatasin just mõni päev tagasi ühte TEDTalki, kus üks mees rääkis, et ta ei võtnud eesmärgiks kaotada x kg, vaid jalutada aastaga x arv matkaradadel. Aastaga käis kõik need matkarajad läbi ja hoplaa – kadus ka ülekaal. Seega ma soovitan seda võistlust ka ikkagi akiivsus-põhiselt teha, sest tõepoolest need cm kaovad erinevalt ja mul on siuke tunne,et mul pole aastaga üle 5 cm kadunud, ometigi on kaalunumber väiksem 😀 veiderveider
muidugi see jama jah,et aktiivsusmonitorid ei pruugi lugeda kõiki samme korrektselt. ma ise kasutan praegu ainult telefoni sammulugejat, ent ma jällegi ei kanna seda taskus, vaid kotis enamasti ja seega kõik sammud loetud ei saa. Muidugi isegi kui sa 10000 sammu kõndimise asemel 5000 korda pallil end hüpitad ja 5000 korda kätekõverdusi teed ja aktiivsusmonitor näitab sama tulemust, siis noh, aktiivne oled ju olnud igal juhul 😀
Igatahes väga põnev ja ootan kaalu-langetamis-võistlust 😀
Muide, ma isegi ei teadnud,et keravälk saab aknast sisse tulla. Hakkasin kohe guugeldama, et kas see ongi põhjus,miks äiksetormi ajal peavad aknad kinni olema.
Matkaradade läbimine on täiega hea mõte! Mul on nii kahju, et mul siin läheduses ühtki raba pole. Nii tahaks rabamatka teha.
Ma sain kunagi suure tulemuse samme kontserdil käies
Plaksutamine noh…
Aga muidu on väljakutsed toredad. Tänu ühele sellisele sain omale uued botased ja kohe hea jooksmas käia – ma vana asfaldifoobik aga väidetavalt peaksid botased põrutust vähendama, nii et jooksen ka asfaldil, sest siin muudmoodi ei saa. No kui just auto või rattaga jooksma ei sõida.
Auhinnaks koogisööming Sinuga – see kõlab hästi.
Jaa, korralikud jalanõud on väga tähtsad!
Ma nüüd pole kindel, et see koogitamine just kõige eesmärgipärasem oleks. Ja kes end Viimsisse vedada jaksab, see võib niisama ka kooki süüa minuga. Ei pea ühtki väljakutset võitma. 😀