Kuidagi on nüüd niiviisi läinud, et üks teatud pesamuna on saanud juba 2-kuuseks.
Ja tuleb tõdeda, et see väike inimene elab hetkel vist onu Heinode unistuste elu: kõik tema puuksud ja krooksud võetakse vastu rõõmuhüüdega, piisab vaid küsimisest ja kohe tõstetakse pluus üles, keegi ei narri teda kiilaspäisuse tõttu ja mõned voldikesed jalgadel on ka vaadeldavad millegi armsana.
Kuigi väljanägemiselt on Liisu üsna jalustrabav Bruno koopia (ma tõesti ei arvanud, et on võimalik veel rohkem Bruno nägu olla, kui Ella ja Eileen aga võta näpust), siis on tal ka midagi minust. Näiteks vastupandamatu soov end kuuldavaks teha, kui nälg näpistab. Või kui peab ootama. Või soov jutustada just siis, mil kõik teised magada tahavad. Vaene Bruno teab hästi, millest ma räägin. Nimelt on mul a-la-ti vaja tähtsaid maailmaasju hakata lahkama just siis, kui temal kõige suurem rammestus peal. Seega peab ka Eloise oma “äärrrrõõõõõh” monolooge just kell viis hommikul, kui meil uni kõige magusam.
Kuigi Eloise on olemuselt üsna rahulik beebi, on nimekiri asjadest, mis talle ei meeldi siiski üsna pikk. Sinna kuuluvad muuhulgas ka autosõit, vanker, üleüldiselt kuskil mujal peale süles olek ja vaikus. See beebi ei kannata vaikust. Mistõttu olime sunnitud (no peaaegu) ostma ühe natukene ülehinnatud karukese, mis teeb katkise teleka häält. Mul käis küll peast läbi lihtsalt olemasoleva lõhkumine (nali-nali) aga Bruno poleks vist seda DIY projekti väga hinnanud ja eriti kompaktne poleks ka olnud. Nii et tuli karu. Õnneks on karu üsna intelligentne ja sisseehitatud sensoriga, mille tõttu hakkab see oma katkist häält tegema iga kord, mil Eloise. Ma polegi veel läbi närinud, et kas see hääl peaks teda rahustama või hoopiski tema nuttu peitma. Üks lärm kõik ühesõnaga. Igatahes on karu oma hinda õigustanud ja üllataval kombel muutunud üheks tänuväärseks abimeheks. Teine selline on meil päikese/kuu kell, mille abil saime kunagi lõpetatud Eileeni öised ringikondamised.
Minnes tagasi Eloise’i juurde, siis õnneks jagub siiski ka asju, mis talle meeldivad. Näiteks naeratamine. Ja see hambutu naeratus (ning katsed kõõksudes naerda) on selline, et võin küll andestada selle, kui hommik otsa on üks kisa kisa otsa olnud.
Naljakas, et juba kolmas beebi, aga ikkagi tundub kõik nii uus ja värske. Ja eks ta mõneti ju olegi. Mul ei ole varem olnud kolme last, Ella pole olnud suur õde, Eileenil pole olnud kahte väikest õde. Meil pole olnud meie Liisut. Ma ei otsi temast sarnasusi ta suurte õdedega. Ja ma ei võrdle. Katsun lihtsalt ta pehmeid põski, vaatan ta siniseid silmi ja olen rõõmus, et meil kodus selline äge beebi on. Sest see beebiaeg läheb mööda lausa lendleva kiirusega. Eriti, kui beebi kõrval on veel teisi tähelepanu vajavaid tegelasi ja tegemisi. Ehk siis varsti on beebi asemel hoopis üks isepäine tirts, kes küll kaks jalga samasse püksisäärde topib, ent sellest hoolimata agaralt pead raputab ja hüüab “ÜÜKKKKKSSSIIIII TEEEN”. Sest see “üksi teen” oli ka alles kaks silmapilgutust tagasi väike ja abitu beebi, kes nii hästi pikali mu sülle mahtus.
Kiirelt-kiirelt läheb see kõik. Ja ühtki hetke ei saa enam tagasi.
Selline ta on, meie mõnus Eloise. 60cm, 5kg, üks pisike topeltlõug ja paar voldikest täis puhast õnne ja rõõmu <3
Ikka jätkuvat õnne ja rõõmu teie igasse päeva! See varahommikune jutuvestmine ehk läheb varsti üle, aga need naeratavad sõstrasilmad hakkavad peagi Sinu silmi otsima ja voldikestega käed paisid ja kallistusi jagama. Nii et koos- ja ühtekasvamiserõõmud aina suurenevad! ☺
Ma ühest küljest juba nii ootan seda hetke, mil ta esimest korda mulle musi teeb või käed ümber kaela põimib, aga teisest küljest… see tähendab siis ju seda, et siin majas polegi enam beebit. Ehk siis naudin veel neid varahommikusi hetki
Pole siin ammu kommenteerinud, aga nii südantsoojendav on lugeda teie tegemistest, seega aitäh, et võtad aega, et blogida. Need tunded on ka kohati nii sarnased, ka meie peres on ju 3 tüdrukut ja tõesti igakord oli ju olukord omamoodi uus ja kahju on tõesti, et mida laps edasi, seda kiiremini tundub aeg mööda lendavat.
Olge tublid ja terved!
Aitäh! Selle ajaga on niiviisi, et ma võtaks seda suurima heameelega lausa rohkem, aga samas tekivad mingid süümepiinad, et selle asemel võiks ju seda või teist teha hoopiski
Spotifys ja kindlasti ka Youtubes on olemas playlistid nn “white noise” kõikvõimalike häältega alates pesumasinast ja lõpetades tolmuimejaga 😉
Ma tean ja ma kasutasingi youtube’i senini, aga ma ausalt öeldes pole oluliselt vaimustuses sellest, et telefoni pidevalt beebi pea juures hoida
Tõmba tasuta app. Palju parem ja ei söö akut ka eriti.
Asi pole ju äpis/youtubeis või akus, vaid selles, et ma eelistaks telefoni mitte beebi läheduses hoida
Millise karu sa soetasid? Olen ka mingi white-noise masina otsingul ja tuli meelde, et sinul on üks ja nüüd kui loen seda postitust, panin tähele, et sa pole nime kirjutanud. Pliis pliis jaga!
Ostsin Liisule selle: https://whisbear.com/?lang=us (fun fact: kommentaari kirjutamise ajal magab ta kenasti karukese kõrval). Ma ei mäletagi, miks ma just selle valisin, aga meeldis sisseehitatud mürasensor. Ehk siis kui müra läbi saab, aga laps uuesti häält tegema hakkab, siis läheb karu uuesti 20 minutiks tööle.
Muidugi imevahend see pole. Maha rahustada saan ma lapse sellega endiselt, aga öösel võluväel see teda magama ei pane. Samas ega sellist asja vist polegi, mis teda öösel magamas hoiaks, nii et 😀
Ühesõnaga lõppkokkuvõttes ütlen, et rahast kahju pole ja meie jaoks päris vajalik vidin.