Käisin üleeile koroonatestil. Ma ise arvasin, et mul on kõrvapõletik. Arst arvas, et pigem ikka ei ole. Lisaks arvas arst, et “Love hard” on väga halb film. Mina arvasin, et päris nunnu oli, aga ma ei suutnud terve filmi jooksul üle saada sellest, et meespeategelane nägi välja nagu ta oleks 15 ja naispeategelane mitte. Ja seega oli neid koos vaadata pigem kentsakas. Rohkem me arsti juures ei arvanud. No peale selle, et ma võiks igaks juhuks minna koroonatestile, sest vähemalt meie regioonis on omicron igaühel ja ta kassil. Sealhulgas tervel Bruno venna perel. Teistkordselt. Mitte siis see tüvi, aga üleüldiselt.
Esimesed kaks korda lõin käega, sest parkla oli nii täis, et laboratooriumi ees oli tekkinud mingisugune täiesti uudse liikluseeskirjaga liiklusala, millest ma ei suutnud sotti saada. Rääkimata sellest, et paduvihma sadas ja järjekord oli uksest välja. Kui koroonat pole, siis haige kurgu oleks sealt kindlasti ikkagi saanud.
Kolmandal korral läks õnneks ja pidin õues ootama kõigest 10 minutit. Ühtlasi sain selle aja jooksul teada, et mu jope, mis peaks olema vetthülgavast materjalist, hülgas ainult mu lootusi sellele. Nii palju siis sellest. Olin siis nagu tilkuv kassipoeg, aga kindlasti vähem nunnum (a tõenäoliselt sama kräunuv) ja sain tehtud. Ootasin. Ootasin. Tavaliselt tuleb vastus kümne tunniga. Hommikuks polnud midagi. Õhtuks polnud midagi. Vahepeal suutis Prantsusmaa registreerida peaaegu 300 000 positiivset juhtu. Mõtlesin, kas olen ehk ka üks nendest ja ise ei tea?
Mu enda valud läksid selle ajaga üle. Aga trepist kõndida enam ei jaksanud. Neli astet ja hingetõmbepaus. Mõtlesin, et korras. Raudselt haige. Või siis annab tulenev sünnipäev endast märku. Seda osa ma ei analüüsinud, et ma kolm päeva järjest olen jaksanud trenni teha. Igatahes tuli täna õhtuks lõpuks tulemus: negatiivne! Ma ütlen ausalt, et ma tegelikult võiks nüüd selle asja läbi põdeda küll, oleks tehtud. Eriti, et see konkreetne tüvi tundub enamikel pigem nohuga mööduvat. Muidugi arvestades seda kui tüütu ninarõngas nohuga on, siis vb võtaks pigem köha. Ühtlasi pean ma ära märkima, et kui mu köhal oleks nimi, siis oleks ta raudselt Murphy. Kõikide mu hädade juures mul köha polnud. Mul on viimase nädala jooksul olnud täpselt ÜKS köhahoog. Millal? Eks ikka täpselt enne testimist järjekorras. Ma ei mäleta viimast korda, mil mind nagu pidalitõbist vaadati.
A tegelt on mul väga hea meel, et test negatiivne oli, sest:
- mul on homme LÕPUKS hambaarstiaeg ja ma oleksin vähemalt kaks jõge nutnud, kui ma oleksin pidanud selle aja tühistama
- ma saan laupäeval tõhustusdoosi
- mul on hetkel natuke liiga kiire, et lapsed saaksid lähikontaktsed olla ja koju jääda
- ja üleüldiselt ma tegelt ei taha üldse haige olla, pekki küll
Ma ei ole vist kunagi oma elus hambaarsti nii oodanud nagu praegu. Muidugi ma ütlen kohe ära (nii teile kui arstile), et enne ma pole nõus suud isegi poolenisti avama, kui ma ei näe enda ees süstalt tuimestava ainega. Kuidas ma seda ilma suud avamata ütlen, on eraldi küsimus. Võib-olla kujundan mingi nunnu postri? Võib-olla imiteerin süstimist? Võib-olla satun seeläbi hoopis mujale ja midagi muud ravima??
Igatahes elagu hambaarst! Seda ütlen ma täna. Vaatame, mis juttu ma homme ütlen. Igaks juhuks lähen ja pistan paar iirisekommi nüüd ka põske. Katkise hambaga vist tohib. Uhke ja parandatud hambaga enam väga ei raatsi..
Appi, jaa. Mind ka nii häiris selles filmis, et see poiss nägi välja nagu… poiss
Ma olin siiralt üllatunud, kui hakkas tulema vihjeid, nagu peategelaste vahel midagi enamat kui sõprus olla võiks.
Just. Ja noh, lõpp oli ju tegelikult tore. Ma aimasin, et on rohkem Hollywood, aga tegelt oli päris nunnu. Lihtsalt naljakas vaadata. 😀
Kirjutasid, et Btuno venna pere teistkordselt covidis. Millal nad 1. korda nakatusid? Kas keegi neist vaxitud ka?
Uh, ma ei mäletagi enam, jupp aega möödas juba. Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kas nad on või ei ole. Ei ole huvi tundnud sel määral nende pere käekäigu kohta.
Ma oma suvisest kohutavast hambajuurepõletikust tulenevalt tean, kui väike maa on hambaarsti kartmisest selleni, et lähed tema juurde hea meelega. Kohutav valu ja mitte magamine on selleks piisav põhjus. Ja tänapäeva tuimestused ja vahendid teevad asja üsna talutavaks, kui vaid ei kuuleks neid puure ja muud masinavärki. Ainukene, kes tänaseni hambaarsti kardab, on mu rahakott. 😀 Aga tuimestust nõuan mina ka juba registratuuris.
Nohu ninaneediga=topeltpiin.
Issand, see müra! Mul nüüd viimati kasutati sellist puuri, mille tekitatud helist tulid mul külmavärinad ja silmad hakkasid võbelema.. 😀
Mul vist on nii suur nina ja sõõrmed, et ma nohuga erilist vahet ei tundnud, kas on rõngas ninas või mitte. Ainult pidi kontrollima, et tatikolle ei ripuks selle küljest (ilus kujutluspilt, ma tean )
Hee, ilus või mitte, aga paraku realistlik. 😀