Kuidas ma vannituppa hobust tahtsin

Vaatasin ükspäev aknast välja nagu kohusetundlikule isehakanud naabrivalve ülemspetsialistile kohane ja märkasin midagi õige natuke eriskummalist. Seda, et täpipealt iga päev kell 11 meie majast mööda kõndiv ja koera jalutav kiilaneva juuksepiiriga mees oma nina nokib, olin ma ammu märganud. Selles polnud miskit eriskummalist. Veel vähem selles, et ta hoolikalt kaevandatud saagi endale taskusse pühkis. Kes kaevandab krüptot, kes ninakolle!

Samuti polnud enam ammu eriskummaline see kui palju mäkkdoonaldsi burgereid mahub õblukesse noorsandi, kes igal pärastlõunal meie maja vastas asuva brasserie kõrval oleval muruplatsil petanki mängib. Ma olin juba ammu loobunud mõtisklemast kas ta on selle platsi harjutamiseks valinud kuna burgerikoht on mõne sammu kaugusel või ostab ta sealt burgereid kuna muruplats mängimiseks on nõnda lähedal. Või valis ta selle asukoha kuna hekk varjab tänava eest tema mänguoskust. Omavahel öeldes on ta burgerite kiirsöömises natuke edukam.

Igatahes jalutas ükspäev maja eest mööda mitte ninakollikaevur, mitte õbluke petanki,- ja burgerientusiast, vaid hoopis hobune. Just-just.

Ja siis tuli mulle meelde, et ma tahtsin ka väiksena hobust. No kohe hiirrrrmsasti tahtsin. Mul oli lausa suurepärane plaan tehtud kuidas see hobune meie kolmetoalisesse Lasnamäe korterisse ära ka mahutada. Nimelt oli siililegi selge, et hobune peaks kolima vannituppa. Mingil äärmiselt mõistmatul kombel ei arvanud sellest suurt kumbki mu vanematest. Minul oli aga kõik peensusteni välja mõeldud. Isegi see kuidas hobust ülal pidada! Ma sain hästi aru, et raha saamiseks on vaja hakata taksojuhiks. Nii eilane ma polnud, et tahaks hakata müüjaks nagu üks tüdruk mu lasteaiarühmast, kes arvas, et müüjad kogu raha, mis neile antakse, saavadki endale. Ma ju nägin kenasti ära, et see raha pannakse suurde kassasse! Ei sobinud kohe üldse. Aga taksojuhid! Nendele ulatati raha alati peo peale ja kõik. Tundus vaid loogiline, et sealt läkski see nende taskusse. Paraku sain ma üsna ruttu aru, et mind ennast vast keegi taksojuhiks ei võtaks. Pluss jäin ma magama ainuüksi autooust nähes, nii et üks narkoleptiline alaealine taksojuht polnud Tallinna teedelt kindlasti puudu. Olgugi, et liikluskultuur andis mõista, et selliseid oli (ja on ilmselt praegugi) liikvel natuke rohkem kui peaks.

Seega ei jäänud üle muud kui ühel mu vanematest tuli end ohverdada ja taksojuhiks hakata. Aga no võta näpust – jälle ei näkanud. Jube keerulised inimesed. Hobune vannituppa ei sobi ja taksojuhiks ka ei või hakata. Pidin kahjuks alla vanduma.

Mõned aastad hiljem maal vanaema juures olles ja mööda alevit ringi lonkides märkasin vanaema kartulipõllu juures hobust. Mõõtsin silmaga üle ja otsustasin, et mahuks vannituppa ära küll. Jooksin nii kiirelt kui jalad kandsid (ehk siis kõndisin mõõdukas tempos, sest noh ma ja jooksmine..) tuppa, ise röökides: “vanamaaa, tuhlipõlla ääres on obene!”* Mulle piisas vaid paarist Saaremaal veedetud päevast, et mu sõnavara muutuks ja siis läks vaja küllaldaselt rohkem aega, et see uuesti linnastuks. Mu õ tähtedest ei saanudki enam kunagi asja.

Vanaema sidus igatahes lillelise rätiku pähe, sest soliidses eas daam peab esinduslik olema igasuguste uute kohtumiste puhul. Ka siis kui need hobuseid puudutavad. Selleks hetkeks kui me põlluni jõudsime oli hobune juba kuskil mujal kellegi teise põllu ääres. Vanaema leidis, et las ta siis olla ka kellegi teise probleem.

Ühesõnaga pidin ma oma hobuseunistusest lõplikult loobuma ja leppima kodus oleva kassiga, kelle suurimaks huvialaks oli täpsushüpe. Eelistatult täpselt isa supikaussi.

Kass on meil täna ka. Õnneks mitte supikaussi hüppav. Rohkem selline, kes ei lase end millestki heidutada.

Nägin eile toredat videot sellest kuidas üks naine oma koeraga joogat tegi. Koer rullis oma mati lahti ja tegi täpipealt (!!!) omaniku järgi harjutusi. Koera polnud kuskilt võtta, nii et mõtlesin Sädega proovida. Säde seadis end mu mati peale ja keeldus end liigutamast. Samuti on tal kombeks end sättida ukseavadesse või õues olles näiteks keset madalat lauda ja mitte lasta end häirida sellest kui ta kellelgi ees on. Säde on veendunud, et teised on temal ees. Kübeke sellist enesekindlust kuluks kõigile ära! Küll vaid kübeke..

Noh ja kuigi hobust ma ei saanud, siis on meil täna hoopis teistlaadi lemmikloom! Röövik! Leidsin ta elutoapõrandalt ja sattusin veidi kimbatusse, sest kõik targad netilehed andsid teada, et röövik sööb seda kust ta leiti. Bruno leidis, et võib-olla ei peaks parketti rööviku jaoks üles kiskuma ja ehk on ta siiski taimetoidulisemate eelistustega. Läks õnneks ja naabri hekist laenatud (ausõna) lehed sobisid talle hästi.

Ja siis läks nõnda, et Ella tõi talle ka võilillelehti ja ma natuke kartsin, et röövik tegi suitsiidi. Tunnike pärast võilillelehe saamist oli ta end sinna sisse rulli keeranud. Sõber google andis teada, et ilmselt ongi meil spetsiaalne leherullijast röövik, kes teeb endale lehtedest pesapaiga, kuskohast käib väljas pigem öösiti. Ainult, et meie oma ei tundunud sealt kuskil käimas. Kui siis väga salaja. Veel natuke googeldamist ütles, et need röövikud teevad ka oma kookoni just lehe sisse. Kaks päeva pole meie ustav sõber ennast liigutanud, nii et ootan interneti soovitusel kümme päeva veel. Siis on kaks valikut: kas tuleb liblikas või on mul 12 päeva kodus surnud röövik olnud. Loodame ikka esimest. Ausõna tundub, et hobuse elus hoidmine oleks palju kergem!

*see obene kuulub küll Mulgi murde alla, aga ju ma olin siis juba väiksena nõnda mitmekeelne, igatahes oli mul tihtipeale obene mitte hobune