Kuidas plaatijast sai endine plaatija ja rahulik kodutunne

Laual on sünnipäevalilled, köögist paistab küünlavalguse kuldne kuma, leedukast plaatija ja ta paarimees on veidi aega tagasi lahkunud ja maja on vaikne. Milo, kelles oli nii palju väsimust, et ei mahtunud enam füüsiliselt ta pisikese keha sisse ära, nohiseb juba üle tunnikese oma toas, ninasarvikust kaisukas ilmselt silmadele tõmmatud ja toa kollased seinad lapse und valvamas. Liisu on kõrvaltoas kaissu pugenud oma vanaemale, kes truult iga päev eri lapse endale kaissu võtab. Hoolimata sellest, et üks läbi une räägib, teine hirmsal kombel vehib ja kolmas iga õhtu täpselt sama raamatut soovib. Ja meil on siin all vaikne ja hea. Eile sai lakke teine lühter. Olgugi, et mõned pirnid on veel puudu. Nii juhtub kui neid on korraga vaja 12. Lihtsalt pole. Siis võtad kuus ja mõtled, et pool võitu!

Meie plaatija (endine) otsustas, et ei saa olla halvem paljudest teistest, kellega remondisaaga vältel kokku puutusime, ja läks oma teed. Töö jättis ta muidugi poolikuks. Samas ei taha talle ülemäära liiga ka teha. Kohal ta ju käis ja tööd tegi. Lihtsalt mitte nii tihti ja nii palju kui lubatud. Ja mitte nii hästi kui võiks. Aga ma lihtsalt ei jaksa ega jõua mingit vimma kanda. Vähemalt ei toonud see vahejuhtum kaasa rahalist kaotust. Ettemaksuks sai ta pigem pisikese summa. Kui nüüd täitsa aus olla, siis see lõpuks tehtud töö määr on sellest summast suurem. Seda ta aga ei küsi. Sai ise ka aru, et pole olukord, kus võiks. Nii jättis ta vuukimata köögiseinad (ja ühe plaadi keset seina panemata, sest ta lihtsalt ei saanud plaatide lõikamisega hakkama – see ülemisel pildil olev plaat, mille keskel on pistikud), ühe tualeti ja ühe vannitoa (kus tal jäi ka kaks rida plaate panemata), plaatimata teise vannitoa vannitaguse ja muidugi pooleli ka dušinurga. Igalt poolt sai tehtud natuke, aga mitte piisavalt.

Uusi plaatijaid otsida oli pigem hirmus. Kui ikka oled nii mitu korda vastu näppe saanud, siis lihtsalt ei oska enam usaldada. Aga samas tahaks ikka, et saaks asjad lõpuni tehtud ja korralikult, nii et tuleb ikka proovida ja endale korrutada, et kõiki ei saa samasse kasti panna. Ja leidsime imetoredad plaatijad, kellest üks on muuseas pärit Leedust. Muidugi kui ta muuhulgas mainis, et ta tegelikult tuli Prantsusmaale pisisuliks, siis mul korra mõtteliselt tahtis kastrul käest lendu minna ja umbes kuskil ta mütsilotu kohal maanduda, aga õnneks prahvatas ta ise sama hingetõmbega juurde, et tal tuli enne mõistus koju ja nüüd on ta siis plaatija. Ja tööd teeb ta hingega. Lausa nii hingega, et paarimehel oli ta eile õhtul peaaegu füüsiliselt vaja me köögist minema vedada.

“Vaata mis kell on. Inimesed tahavad süüa tegema hakata. Väikesed lapsed tühjade kõhtudega ootavad. Jäta nüüd, tuleme homme hommikul tagasi.”
“Jäta rahule, ma ei saa poolikuks jätta ju!”

Lõikekoht oli tõesti keeruline ja ka tema lõhkus 4-5 plaati enne kui hakkama sai. Aga sai. Ja ei andnud alla. Ega kadunud vahepeal paariks tunniks (või paariks päevaks, või noh…üldse).

Nad on alates esmaspäevast olnud siin varahommikust hilisõhtuni ja teinud üle ka endise plaatija tehtud vigasid ning mul on lõpuks süda rahul, et tehakse õigesti, tehakse ilusasti. Jäänud on dušinurga vuukimine ja siis on kõik. Puhas rõõm!

Alustuseks on muidugi need pildid vahvad, aga tegelikult ma tahtsin öelda, et olen elutoa seinavärviga NIII rahul. Tahtsime nii väga tooni, mis oleks piisavalt neutraalne, ei neelaks liialt valgust, aga oleks siiski mõista, et seinas on värv. Mitte, et seisad ja mõistatad, et mis tooni valge see nüüd on. Ja see valik sai meie (!) jaoks vähemalt nii ideaalne. Piisavalt mahe, rahustav, aga samas natukene iseloomuga ja erinevatel hetkedel erineva kumaga. Nendel piltidel tundub see vist pigem hallikas, aga tegelikult on ta pigem midagi roheka-halli vahepealset.

Ja siis vahepeal oli sünnipäev. Selline kolmekümnene. Vaikne, aga armas. Nagu need koroonasünnipäevad praegusel ajal ikka.

Mu unistustes oleks see päev olnud üsna suursugune. Ja toonud kaasa ka ühe toreda peo. Selle asemel oli imetore ja südamlik. Mitte nagu planeeritud (mingisuguses ilma koroonata maailmas), aga nii südamelähedane. Koos toreda üllatuspostitusega siinsamas Brunolt, mis hommikul vara pisara välja kiskus, imevahva albumiga täis lapsepõlvemälestusi emalt, pisarateni liigutava videoga perelt-sõpradelt ja lihtsalt miljoni erineva tähelepanuavaldusega, mis andsid mõista, et olen hoitud ja armastatud. Olgu selleks, siis joonistused või mu lemmikvein või midagi kolmandat. Lihtsalt selline hea ja mõnus tunne, et ma loen.

Sellel nädalal sain lõpuks kätte ka magnetklotsid, mis lastele kingituseks ostsin. Tahtsin neile kolimise puhul ühiskingituse teha ja need klotsid tundusid kõige parema mõttena. Ja kuigi need on meil siin olnud vaid mõned päevad, siis nende päevade jooksul on tüdrukud igal (!) vabal hetkel nendest ehitanud. Ja noh…endal on ka kiusatus. Täiesti suurepärane vahend kujutlusvõime elavdamiseks ja kui tugevad need magnetid on! Praegu on muidugi vara hõisata, aga ilmselt tuleb ühe komplekti näol jõuludel veel üks ühiskink.

Õues on aga taaskord võlumaa. See on tõesti esimene aasta, mil siin on päriselt talv. Kui lund tuleb rohkem kui ühel päeval paariks tunniks. Kui miinuskraadid ulatuvad kümneni. Harjumatu ja kummaline. Just siin. Aga imeilus ja samas kodune. Hommikul köögiaknast valguse käes sillerdavat lund vaadates oli just selline tunne – kodune.

Seda ma vist tahtsingi ütlema tulla. Et on mõnus!