Nagu öeldud, siis on mul reedel sõidueksam. Ja nii naljakas, kui see ka poleks, siis ei ole ma ärevil üldsegi mitte eksami pärast. Ma olen hoopis ärevil, sest kardan teisi alt vedada.
Tobe hirm, eks?
Kõik räägivad mulle muudkui:
“Muidugi saad hakkama!”
“Sa oled ju nii tubli, ilmselgelt saad tehtud.”
“See pole ju isegi variant, et sa võiksid läbi kukkuda. Miks sa peaksid? Sa oled ju nii tubli.”
No saate aru küll. Mina tahaksin see-eest kuulda midagi sellist:
“Küll sa hakkama saad ja kui ei saa, siis pole ka midagi.”
Praegu on mul lihtsalt tunne, et mind on mingile pjedestaalile asetatud ja oodatakse suurepärast tulemust. Muidugi ma tean, et keegi ei pahanda, kui ma hakkama ei saa. Aga ma tean, et minust eeldatatakse seda, et ma saan hakkama.
Ma saan aru, et paljudele sobibki see ülioptimistlikus võrdes kaasaelamine. Minule meeldib see-eest, kui on arvestatud kõikide erinevate stsenaariumitega.
Üritasin seda Brunole ka seletada, aga pärast 30 minutit kestnud dialoogi vaatas ta mind suurte silmadega ja ütles, et ta ei saa aru, miks üldse vastupidist situatsiooni ette kujutada, kui ma nagunii läbi saan. Ma ei teadnudki, et valikuline kuulmine ka 30+ aastaste meeste seas levinud on. Ehk on nakkushaigus? Meil juba kaks sellist kodus on. Valikulist kuuljat siis, mitte 30+ aastast meest. 😀
Minule lisab see igatahes ainult pinget. Ma tahan ju ennekõike hästi teha enda pärast. Ja minu jaoks on ka läbikukkumine okei. Tähtis on anda endast kõik. Ja kui sellest ei piisa, siis teha uuesti. Soovitatavalt vaid ühe korra. Kalliks läheb muidu. 😀
Kas ma olen ainuke, kelles selline kaasaelamine vaid stressi tekitab?
Sajaga nõus! Kogesin täpselt samu tundeid kui ARKi oli vaja sõidueksamile minna. Kõik kaagutasid takka, et muidugi teed ära ja pole mingit kahtlust jne. Aga kui esimesed kaks korda läbi kukkusin, siis oli paha tunne just selle tõttu, et kõik arvasid teadvat, et ma oskan (ja üritasid lohutada sellega, et sa ju tegelt oskad ja need ARKi inimesed lasevad tuju järgi läbi jne), aga päriselt ju ikkagi ei osanud…
Mul täpselt sama teema: kõik kiitsid takka, et nagunii teed ära, küll teed ära jne. Noh…jah…juulis lähen siis kolmandale katsele. Jube vastik tunne on ikka nendele kaasaelajatele öelda, et ei läinud hästi…
Läheb palju katseid läheb. Igavesti ei jää neid eksameid ikka keegi tegema!
Jaa, tekitabki paha tunde. Tegelikult ongi asi selles, et nad tahavad head, aga nad lihtsalt ei oska objektiivselt hinnata. Nad pole sinuga sõidutundides kaasas, nad ei tea milline su sõiduoskus on, millised asjad sulle raskusi valmistavad. Alati on ka stressifaktor jne. Nad hindavad sind lihtsalt selle alusel, et nad armastavad sind väga. Mis on muidugi suurepärane. Lihtsalt see pole alati kõige õigem kriteerium, millest lähtuda.
Tean täpselt, mis tunnete ning A, Liisi ja sina selgitate olukorda, milles ma olin natuke rohkem, kui kuu tagasi. Sain neljanda korraga allrs tehtud, seega mõelge, kui palju ma pidin seda läbi elama.
No nüüdseks on vähemalt läbi!
Sama siin! Sellepärast teavadki ainult mul mees ja ema, et mul varsti eksam. Ema peab last hoidma tulema, muidu ei ütleks tallegi.
Oled ärevil ka?
Kusjuures mulle ka ei meeldi see, kui öeldakse, et nagunii saad hakkama 😀 Näiteks gümnaasiumis mataga võideldes ja enne suvetööd ütlesid kõik, et nagunii teed ära ju. Ma ütlesin siis hoopis kõigile, et ei tee ära, nagunii kukun läbi. See pole üldse mõistlik asi, aga ma ei tahtnud, et teised minus pettuksid, kui ma ei saa hakkama. Kõigile kinnitasin, et ma ei suuda seda teha jne, lisaks viskasin õpikut vastu seina ja väitsin kõigile, et ma isegi ei õpi seda, sest ma nagunii ei saa läbi. Tegelikult salaja õppisin küll ja lootsin läbi saada, aga ma tahtsin, et mulle jääks see tagala, et kui ma läbi kukun, siis teised on sellega arvestanud. Tegin loomulikult mata ära ja valasin lausa õnnepisaraid, aga see oli tegelikult suht kukepea võrreldes järgneva eluga, sest see oli lihtsalt korraks kättevõtmise asi.
Ma küll hilisemas eas olen rohkem optimistlik, aga pigem räägin asjadest siis, kui need juba õnnestunud on. Mulle lihtsalt ei meeldi see, et kõik loodavad ja ootavad ning siis pettuvad, kui asi halvasti läheb. Ma tean, et see on halb suhtumine, sest ebaõnnestumisi tuleb ikka ette, aga ma ei talu neid eriti hästi. Oleneb muidugi, mis teemal ebaõnnestunuda. Aga jah – saan su mõttest täiesti aru ja samastan end sellega
Haa, hea taktika! 😀
Aga ma olen samasugune selle ebaõnnestumise osas. Lihtsalt mul ei õnnestu eriti midagi salajas hoida. Eriti siin linnakeses. 😀
Mina ei öelnud kellelegi (va peiks ja parim sõbranna), et eksamile lähen. Õnneks mul oli omajagu aega autokoolist möödas ka ja ega keegi ei teadnud ega arvanudki, et ma vahepeal sõidutunde võtan ja eksamit teha plaanin. Peale eksamit helistasin kohe emale, et jeeee ma sain load 😀 ma ei olnud üldse kindel, et esimese korraga läbi saan ning seetõttu ei tahtnud kellelegi öelda, aga vedas
Ma ideaalis poleks tahtnud ka kellelegi öelda. No Bruno eest ma nagunii ei saa varjata ja kuna tema on ju iga asja üle nii meeletult elevil, siis tema ei saanud ka jagamata jätta ja lõpuks teavad kõik. Ega see mind otseselt ei häiri, aga ma tahaks lihtsalt, et nad vait oleksid natukene. 😀
Minul on viimastel aastatel tekkinud harjumus enda jaoks olulisi proovikivisid jagada vaid üksikute lähemate inimestega – kolm aastat tagasi astusin ülikooli, uuele erialale, üks baka oli juba lõpetatud. Uue eriala sisseastumiskatsed hõlmasid endas kolm päeva kestvaid füüsilisi katsed + vestlust + kirjutamisülesannet + kodus ette valmistatud asja, lisaks siis see asjaolu, et riigi raha eest olen juba ühe hariduse saanud, eksole. Ma nii-nii tahtsin sisse saada (minu jaoks oli selle erialavahetuse näol tegemist lükkega, mille võtsin ette, kuna ei tahtnud end kujutleda kunagi lapselastele rääkimas, et oi, mina oleks ka tahtnud, aga siis tuli olla ratsionaalne ja elu ja värki…), ja tegemist oli minu jaoks meeletult olulise asjaga, mis tähendas, et mitte sissesaamine olnuks piisavalt pettumustvalmistav löök iseendalgi taluda, rääkimata sellest, et pidanuksin kümnetel erinevatel kordadel selgitama: “Oi jah, kahjuks ei saanud… no ma tean jah, et pole hullu… ei ma tegelikult ei tea, mis ma edasi teen…”. Nii ma siis rääkisingi vist vaid 2-3 inimesele ja neilegi klausli all, et edasi seda infot jagada ei tohi. Viimane lisamärkus osutus äärmiselt vajalikuks, sest on imekspandav kui igapäevane on ülikooli lõpetavale inimesele küsimus “Ja mis sa siis edasi teed kui ära lõpetad?”. Seda küsivad pereliikmed, lähemad sugulased, kaugemad sugulased, kui sa nendega kokku juhtud, sõbrad, trennikaaslased, tuttavad, keda viimati nägid aastaid tagasi, võhivõõrad, kellega misiganes põhjusel jutustama satud… Ja ma olin vististi hämamise meister, “ei tea… vaatab… eks ma kandideerin kindlasti magistrisse ka, aga eks näis, kas sisse saab ja kas ma tahan…” Otseselt ei valetanud, aga vastust ka ei andnud ja oi kui magus oli parem rõõmustada koos kõigi nende inimestega siis kui sissesaamine kindel ja enam hämama ei pidanud, aga seda, kuidas linta-lönta saba jalgevahel pidanuksin tunnistama, kuidas kehvasti läks ja sisse ei saanud ja siis taluma neid kaastundeavaldusi ja lohutamisi… ma ikka üldse ei oleks tahtnud ega suutnud.
Eks laias laastus olen sellist strateegiat ka edaspidi rakendanud, aga enam pole nagu enda jaoks nii olulisi asju olnud. Tööle kandideerimised näiteks, aga nendega ei ole nagu nii palju kaalul… tahad ju ikka tööle saada ja enamasti lausa väga-väga, aga laias laastus ei lähe midagi katki kui sel korral ei saa ja peab uut võimalust ootama. Tookordne kooliasi oli aga vähemalt sel eluperioodil minu jaoks murdepunktilise tähtsusega ja saan täiesti aru sellest liigse kaasaelamise valulikkusest.
Selle eest “minu jaoks oli selle erialavahetuse näol tegemist lükkega, mille võtsin ette, kuna ei tahtnud end kujutleda kunagi lapselastele rääkimas, et oi, mina oleks ka tahtnud, aga siis tuli olla ratsionaalne ja elu ja värki…” SUUR aplaus!
Ma arvan nii öeldakse selleks, et julgust sisestada ja enesehinnangut tõsta. Hullem oleks kui keegi räägiks, et ei saa jah hakkama.
Nagu Maris ütleb siis 90% on inimese enda peas kinni
Ei-ei, ega seda ei eelda vast keegi, et hakataks enesehinnangut mutta trampima. Pigem on probleem selles, kui inimene ise (enda näitel siis) üritab rääkida, et KUI ei lähe nii nagu plaanitud ja seda varianti üldse ei kaalutagi selle asemel, et lihtsalt öelda “no siis pole hullu”.
Oh kui tuttav tunne, mul on lõputöö kaitsmine reedel ees ja ikka öeldakse, et teed ära ja raudselt saad 5, aga kui ei saa läbi või saan kehvema hinde? Ise olen ükskõik, mis hindega rahul, aga teiste altvedamise tunne on
Kuigi nad ju tahavad head, tekib endal aint veel suurem hirm ebaõnnestumise ees just, mitte kaitsmise enda.
Oh, soovin sulle palju edu ja külma närvi!
Mul näiteks nii ema kui mees olid täiesti veendunud, et ma ei saa eksamilt läbi, kahjuks siiski arvas eksamineerija, et oskan ikka sōita küll
Uhh. See on teistpidi niru olukord muidugi. Lähedased peaksid ikka toetama. Lihtsalt oleks hea, kui see toetus poleks lämmatav. Mul on hea meel, et eksamineerija nendega ühel nõul polnud!
Mina olen viimasel ajal palunud igasugused “oi-kui-tubli-sa-oled” jutud pausile panna. Niimoodi hästi konkreetselt olengi öelnud ja just sellepärast, et ma olen hakanud tundma, et oota kelle ootuste täitmiseks ma nüüd pingutan…? Ikka enda ju. Pidev kiidulaul ja utsitamine tekitab aga tunde, et ma olen kellelegi teisele mingeid tulemusi võlgu. Hästi halb asi, mida niigi suure pinge käes tunda. Keelasin kiitmise ära ja lubasin seda uuesti teha äärmisel juhul siis, kui reaalsed tulemused (st konkreetne paber) käes. See kõlab võib-olla jube imelikult, aga nii mõnigi kord on siiralt tunne olnud, et MINA ei taha seda asja enam teha, tahan puhata, aga kõik teised ümberringi ootavad tulemusi ja kuidas ma siis tõstan käed püsti ning astun sammu tagasi. Ei ole kordagi olnud tunnet, et mul see valik on. Kui keegi poleks süvenenud sellesse, mida ma teen või ei tee, oleks valikuvabaduse tunne ilmselt suurem olnud. PS! Vahepeal kadestasin siiralt neid enda kursakaaslasi, kellel oli vabadus lõputöö järgmisse aastasse lükata. Totter värk, mis ühes inim-ajukeses toimub.
Natuke “so what” suhtumisega minnes saad paremini sõitmisele keskenduda ja teed suurema tõenäosusega asjad enda soovitud moel ära 😉
Sulle soovin rahulikku meelt! Maakera ei hakka teistpidi keerlema, kui üks-kaks korda rohkem mõnd eksamit teed
Just, selline võlgu olemise tunne ongi!
Ma üritan juba oma peas mõelda, et eksaminaator on mu vana sõber, keda ma sõidutama pean. Reaalsuses ma ilmselt veedan pool aega aknast oma kassi otsides hoopis, nii et ma ei tea kui hästi see lõppeda saab. 😀
Minu “küll sa selle eksami ära teed” lõppeski sellega, et kukkusin ühe tobeda kuid suure vea tõttu läbi. Endal oli niigi nõme olla kuna muudkui küsiti, et no kuidas siis läks… Teisele katsele minekust ei rääkinud kellelegi. Otsustasin, et saavad siis teada kui sooritatud on. Endal oli pingevabam kuna teadsin, et mul on täitsa mitu võimalust ja teistele ütlesingi siis kui tehtud oli, et käisin eksamil ja load käes
Kas ma tohin küsida, mis see tobe viga oli? Äkki on kasulik info. 😀
Karm tõde aga kas keegi reaalselt hakkaks ka (näkku) ütlema, et “Sa ei saa läbi nagunii.”?
Eks see 50-50 ju ole… Mina sain ARKis esimese korraga läbi ( mitte ühtegi viga), aga teoorias kukkusin kogemata läbi Peale seda kohtusin emaga ja läksime lõunale ja oiiii kuidas ma löristasin nutta, sest olin endas nii pettunud
Kusjuures ma ei kujuta ette. Ma usun, et mõni sõiduõpetaja võib küll niiviisi öelda. 😀 Vähemalt ma olen neid lugusid kuulnud küll. Enda lähedane vast nii karmilt ei ütleks. Samas on lähedasel ka raske hinnata seda läbisaamisprotsenti. Ta ju pole sõidutundides kaasas. Seepärast ongi selline ülioptimistlik lähenemine mu jaoks ülepaisutatud. Eriti kui inimene ise ütleb, et on nii ja naa (hetkel ei räägi endast) ja vastu öeldakse ikka, et ahhh, nagunii on super. No kuidas saab hinnata nii. 😀
Mul oli kooliga nii. Magistriõpingud täiskohaga töö kõrvalt iga õhtu ja nüüd kevadel oleksin pidanud lõpetama, aga ei teinud seda. Kõige nõmedam ongi see, et küsitakse kogu aeg, kas hakkad juba lõpetama, kuidas koolis läheb, kuidas lõputöö edeneb. Ja kui ütlen, kuidas on, siis vastatakse, aa…okei. Jube kehv tunne on. Endal on ju ka kahju, et ei lõpeta (pakutud teemad ei sobinud ja lõpuks ei suutnud midagi “õiget” välja mõelda) ja kui teised veel uurivad ja siis vait jäävad peale vastust…
Minu meelest oled sa ikkagi tubli! Ja ega need õpingud ju eest ära ka ei jookse. Lõpetad lihtsalt hiljem ja kõik.
Pidin kaks korda autokooli koolieksamit tegema. ARK teooria ja sõit õnnestus esimese korraga. Lubade tegemine võttis muidugi head mitmed-setmed aastad aega, sest kartsin kohutavalt seda suurt vastutust autoga sõites.
Soovin Sulle edu eksamil!
Vastutuse kartmine on tuttav teema! Kui ma peaksin nüüd tehtud saama, siis ma ei teagi, et kas tuleks öelda, et lubade tegemiseks kulus 10 aastat (alates hetkest, mil Eestis autokooli läksin) või neli kuud? 😀
Kuna mulle ei meeldi enne hõisata kui kõik ilusti valmis on, siis pole ma kellelegi peale oma kaaslase ja ema öelnud, et mul on tulekul kooli sisseastumiskatsed. Samuti ei tea ka peale nende keegi, et hetkel on autojuhilubade tegemine pooleli. Põhjus on väga lihtne – minu jaoks puhutakse sellised asjad nii suureks ja see tekitab ebamugavust, nagu muud nüüd siin ilmas enam ei toimukski. Seepärast olen otsustanud suu kinni hoida selliste suuremate isiklike asjade koha pealt.
Ma tahaks niiviisi osata, aga ma olen olemuselt juba selline üsna avatud raamat. St. kui on mulle midagi väga olulist, siis ma ei oska kellegi eest peita isegi.