Kümne aasta suurim lumesadu

Mu telefon on juba viimased kaks nädalat vahetpidamata andnud teada, et õues sajab lund. Pole vahet, kas õues on tulnud uduvihma, paduvihma või paistnud sulaselge päike – mu telefon raiub vankumatu järjekindlusega, et sajab lund. Elaks Ameerikas, siis kaebaks või ilmateateäpi arendajad kohtusse – moraalne kahju siiski! Ärkad hommikul, vaatad telefoni mis näitab, et õues on paks lumesadu, teed akna lahti ja vastu vahib mingisugune hall ja vihmane ollus. Mu meelest lõhnab küll moraalse kahju järgi.

Igatahes hakkasid paar päeva tagasi ka teiste telefonid lund näitama, mis ajas ilmselgelt kihevile kohaliku prefektuuri, kus leiti, et kuigi ühtainsatki lumehelvest pole veel nähtud ja viimase kümne aasta jooksul pole siinkandis üleüldiselt lund sadanud rohkem kui natuke ja sedagi pooleks tunniks, siis tuleks kindluse mõttes elu seisma panna. Anda inimestele teada, et parem on püsida kodus ning ühistransport (ja eriti koolibussid) ka pausile panna. Prantslased on juba õppinud küll, et pole vaja paanikat tekitada kui sentimeeter lund maha tuleb. Nüüd on nad palju efektiivsemad ja tekitavad paanika juba ammu enne seda kui kuskil lund näha on. Igaks juhuks. Muidugi kui ma nüüd natukene arhiivides kolan, siis ma näen, et tegelikult ongi nad neid hoiatusi juba paar nädalat välja jaganud ja busse nagu polegi viimasel ajal õieti sõitnud, sest koguaeg on olnud hirm, et ÄKKI tuleb lumi. Üleeile õhtul oli see hirm ilmselt veidi valjema volüümiga.

Hommikul ärkasime Brunoga ootusärevalt ja olime kindlad, et ruloosid avades näeme muinasjutulist võlumaad. No ei näinud. Bruno torises midagi omaette ja leidis seejärel sekundiga põhjuse rõõmustamiseks – kuigi tavaliselt käib ta tööl ratta ja rongiga, siis just eile tahtis ta võtta auto, aga lumesajuga poleks temagi autoga tööle läinud, sest kiirteel toimuv oleks olnud 20km/h liikuv hullumaja. Aga uued värvid ootasid poest ära toomist. Kuna lund kuskilt ei paistnud, siis sai ta vähemalt autoga värvidele järgi minna.

Ja kui mina kõik oma neli väikest kompanjoni sain sisse pakitud ning hellalt õue lükatud, hakkas sadama laia valget lund. Sellist imeilusat ja jõulutunnet tekitavat lund, mis aitas korraks unustada, et ma tegelikult juba vaasi tulpe osta plaanisin ja paar päeva kõrvaltänaval õitsevast kirsipuust möödunud olen.

“Nautige, sest rohkem te sel aastal lund ei näe,” ütlesin ma ennastki ehmatava pessimistiga lastele, kes seejärel koolini kõndisid peopesad ettesirutatult ja suud lahti. Et saaks ikka iga lumekübeme kinni püütud.

Ja sadas ka tunni pärast. Ja sadas lõunal. Ja pärastlõunal. Valgeks muutusid nii katused, puud kui tänavad. Mööda voorivate autode hulk jäi tasapisi aina väiksemaks ja ümberringi kostus kõikide suust sama “Sellist lumesadu pole aastaid olnud.” Saate nüüd aru miks ma olin nii puhast ja kõikehõlmavat rõõmu täis, kui mõned nädalad tagasi lund otsimas käisime, jah?

Et mul oli lõunal tõesti tõsine hirm, et iga hetk võib temperatuur nalja teha ja tõusta suvekraadideni ning kogu lumi vaid sõrmenipsuga haihtuda, siis suunasin lapsed lõunal hoopis õue mängima ja kutsusin nad tuppa sööma päris viimasel hetkel, nii et pidin neid vahepeal tagant utsitama, et nende suud veidi kiiremini käiksid.

“Ise sa ju ütled, et söömine pole mingi võistlus,” targutas Eileen, kellega üks mõistlik vanem, kes tõepoolest igapäevaselt nõnda korrutab, oleks pidanud nõustuma. Mõistlik vanem. Paraku polnud vaesel Eileenil hetkel ühtki sellist võtta, mistõttu see vanem, kes tal käepärast oli, saatis talle lihtsalt pilgu mis andis mõista, et targutada võiks eelistatult pärast söömist.

Selle üürikese mänguajaga said Eileen ja Ella tehtud kaks lumememme ja kaotatud kolm porgandit. Ma pole päris kindel kuhu, aga mu nina haistab, et siin võib mängus olla üks viieaastane, kes väga porgandeid armastab. Eloise leidis, et lumi on tunduvalt meeldivam ja kuivem ja soojem kui seda vaadata aknast.

Ka õhtusöögiajaks polnud lumesadu lakanud ja tüdrukute poolt peaaegu olematuks tallatud lumi oli taaskord paksu valge vaiba all peidus. Ja kuigi me peame üldiselt magamaminekuajast üsna rangelt kinni ning veel rangemalt sellest, et enne magamaminekut peaksid mängud olema pigem rahulikud, siis eile viskasin kõikidele pärast magustoitu üleriided sülle ja tegin ukse lahti. Sekund hiljem ajasin endale jalga Bruno isa suusapüksid ja Bruno enda suusajope, sest endal mul lumeriideid pole ja mul oli lihtsalt vastupandamatu soov end lumme pikali heita ja lumeingleid teha ning teksastes ei tundunud see miskipärast mõnusa ideena. Ja nii me siis jooksime aias ringi, raputasime okstelt endale (või teistele, pigem ikka teistele) lund pähe, võtsime mõõtu lumesõjas (minuga võib luurele küll minna, aga kui seal luurel on muuhulgas ka vaja keegi rajalt maha võtta, siis võib mind pigem koju jätta, sest ma ei suuda sihtmärki tabada ka siis kui ta must kaks sammu eemal on), ehitasime veel paar lumememme, tegime lumeingleid ja lihtsalt naersime-kilkasime ning ilmselt jätsime mulje nagu aias oleks vähemalt kümme nelja-aastast, mitte üks peaaegu kolmekümnene ja kolm last.

No hirrrrmus tore oli. Mitte just kõige rahumeelsem asi, mida enne magamaminekut teha, aga siiski tore. Sest olgem ausad – me ju ei tea, ehk tuleb uut sellist lund jälle kümme aastat oodata.

Hommikul otsisin aga garaažist välja kelgu ning viisin lapsed sellega kooli. Vahepeal Eloise ja Ella, siis Eileen. Ühtlasi selgus, et kelk on ilmselt suurepärane jäämurdja, sest absoluutselt kõik täiskasvanud kellest me möödusime, uurisid kas ma neid ei tahaks kelgul vedada. No ja siis kõik need lapsed, kes käed ristasid ja oma vanematele natuke pahuralt otsa vaatasid ja vanemad, kes käsi laiutasid “Aga meil ju isegi mitte pole kelku!!!!”

Ka praegu on kõik veel paksu ja ilusa lumekihi all. Vähemalt aias. Tänav on vaikselt muutumas halliks lörtsiks, mis annab märku, et varsti on kõik. Meie loodame lihtsalt, et öö oleks külm ja lumi püsiks hommikuni, et saaksime mõnele künkale natukeseks kelgutama minna. Ja siis võib küll juba kevadet ootama hakata. Nagu ikka.