Ma tahtsin seda postitust kirjutada eile. Jumal tänatud, et ma enne selleni jõudmist magama jäin. Muidu oleks see olnud ilmselgelt liiga dramaatiline. Uus päev ja kõvasti selgemad mõtted.
Lennusõit läks hästi. Kuni hetkeni, mil lapsed said kergema arvutustehtega hakkama ja mõistsid, et nad ei saagi mõlemad mu kõrval istuda. Selle ennetamiseks olingi ma nad kõrvuti istuma pannud ja end koos Liisuga eraldi.
See süsteem toimis umbes tunnikese. Ja seejärel hakkas mõlemil kangesti kihelema. Eks võtsin siis suurema riskifaktoriga tegelase enda kõrvale ja lootsin parimat. Ja mõneks hetkeks isegi oli hea. Liisu jutustas, Leenu joonistas, Ella oli rahulolev.
Kuniks Ellal hakkas uni silma tikkuma ja Eileenile hakkas olukord ebaausana tunduma. Sealt edasi läks asi piisavalt allamäge, et üks tore naine tuli uurima, kas saaks aidata (soovisin vaid seda, et ta meie rea ühe istme võrra pikemaks teeks, aga seda ta kahjuks ei suutnud) ja teine tore naine ütles lennu lõppedes, et tahaks mulle aasta ema medali anda, sest tema ei suudaks nii rahulik olla.
Teate mis? Ma ka ei suuda. Kui ma olin juba kümnendat korda pidanud sama asja korrutama, istekohtade vahet edasi-tagasi pendeldama ja ühele-teisele seletama “tibu, emme istub praegu … kõrval”, siis lõpuks hakkas kihvatama küll. Aga ma teadsin, et on hilisõhtu ja need lapsed peaksid juba voodis teist külge keerama, mitte lennukis olema. Ja ma tean, et hääle tõstmine ei aita muud, kui et müratase tõuseb veelgi. Ka nende poolt. Seega proovisime heaga.
Ja lennusõit sai siiski lõppeda positiivsel noodil. Istusin Leenu kõrval ja Ella oli nõus eluga rahul olema juhul, kui ta Liisu beebisnäkid endale saab. Noh, ohverdusi tuleb kõikidel tuua. Mõnikord ka Eloise’il.
Pagasilindi juures suutsid lapsed võõraid vähemalt kolmel kolmel korral veenda, et suvaline kohver on meie oma ja abivalmis inimesed hakkasidki neid valesid kohvreid kohe maha tõstma. Väikesed valevorstid. Õiged kohvrid saime ka kätte. Üks armas (ja õbluke) naine jäi veel oma abi pakkuma ja pidi nentima, et on ikka rasked küll. Olid. No ma pakkisin ju tuumatalveks ja kuumalaineks. Eesti suvi, nagu ikka.
Autos jäid kõik magama nagu naksti. Ja siit algasid ka probleemid. Sest autost välja võttes ärkasid kaks tegelast mõistagi ülesse. Ja oh seda suurt elevust, kui oled uues kohas ja näed nii palju mänguasju, mida varem pole näinud või millega pole ammu mänginud. Uni oli nagu peoga pühitud. Kui ma kell kaks öösel juba kõiki magama käratama hakkasin, vaadati mind vaid segaduses näoga, et noh, tahaks ju puslet kokku panna.
Kella kolmest sain nad kuidagi pettusega magama. Ent see ei takistanud neid ärkamast tavapärasel ajal veidi pärast seitset…
Ning ütleme nõnda, et see vähene uni kajastus VÄGA selgelt ka nende käitumises. Võtsime hommikul ette pisikese jalutuskäigu ja tagasitulek, mis oleks pidanud kestma 20 minutit, kestis üle tunni. Päädis see sellega, et kõik saime peatäie nutta. Samas võtan süü ka enda peale – neli tundi maganud lapsi ei peakski välja tarima.
Lõunaund ei teinud keegi. Kuigi tuleb tõdeda, et sellest olenemata mängisid nad sel ajal kaunis rahulikult.
Pärast olematut lõunaund otsustasin riskida ja nad uuesti välja viia. Lootuses, et ehk väsitab see neid piisavalt, et jääda vara magama. Viga. Suur-suur viga. 200 meetri kaugusel ärkas Ellas taas Printsess Kõvakisa. Ei saanud me liikuda edasi ega tagasi. Kõvakisa sättis end vankrirattale istuma ja hoidis raamist kinni nagu koaala. Samal ajal suurt hädakisa tehes. Kui ta lõpuks sülle sain, siis jäi ta kahe sekundiga magama. Mis pani meid sõbrannaga mõtlema, kas poleks ehk hea mõte ärandada üks toidupoe käru, et teda sellega transportida ja koju tagasi viia (sest 17 kilo üht lödit ja magavat keha on ikka raske kanda), aga kuuldes, et ostame jäätist, ärkas see uinuv kaunitar hetkega. Seega ei pidanudki me kauem juurdlema, kuidas turvameestele lubada, et me AUSALT toome käru kohe tagasi.
Ja kui te arvate, et pärast väga väsitavat nädalavahetust, kolmetunnist autosõitu (noh, korda kaks, sest lennule eelneval päeval oli tänu ummikutele veel viietunnine autosõit) ja neljatunnist ööd ilma lõunauneta, jäid nad kella seitsmest püstijalu magama, siis te eksite. Oi, kuidas te eksite.
Tramburaid sai keskööni. Umbes kella kümnest tuli Eileen suure kisaga, et Ella on kaks pudelit vett voodisse kallanud ja hüppab märjas voodis väites, et ta on Peppa. Siinkohal sai minu karikas natukene täis.
Ühesõnaga oli väga-väga-väga väsitav päev, mis pani mind umbes kolmel korral mõtlema, kas ei peaks ehk lennupileteid ümber vahetama ja koju tagasi minema. Otsustasin siiski, et häälestan parem iseend ümber.
emotsioon oli tingitud küll sellest, et mu parim sõbranna ei suuda samal ajal beebit hoida ja telefoniga pilti teha (eriti sellist, mis fookuses oleks… sorri, Kadri! :D), aga võtab ka kogu päeva kenasti kokku. Jook on alkoholivaba. Kuigi päris variant oleks võib-olla paremini ära kulunud.
P.S. Kui tunned pildilt ära, et oled mu naaber, siis ära muretse, me ausalt läheme varsti ära.
Täna ärkasid kõik alles üheksast (mis küll arvestades magamaminekuaega on siiski nõks vara, aga olgu) ja vähemalt mu enda enesetunne on juba puhanum.
Saame hakkama küll. Aga millal ma uuesti lastega Eestisse tulen, seda ma ei tea, sest üks on kindel – siia korterisse ma neid enam ei too. Ühel hetkel jääb ruumi väheks ja kui varem oleme sellega olnud piiri peal, siis nüüd oleme piiri juba ületanud. Aga kui panna reisieelarvesse juurde ka mingi külaliskorteri üürimine…noh, siis oleks kogumaksumus juba selline, et sama raha eest saaks ka mõne üsna huvitava reisi kuskile mujale. Tulevikumuusika, enne järgmist suve sellele ei mõtle nagunii.
Et tänane oleks parem. Ja homne. Ja kõik ülejäänud päevad kojuminekuni!
P.S. Kes tahab küsida, miks ma siis nii kauaks tulin ja veel kolmega üksi, siis aja osas ei olnud mul valikut ja lapsi poleks lihtsalt olnud kellelegi jätta, sest Brunol on hetkel ainuke periood aastas, mil ta ei saa puhkust võtta ning ta vanemad ja vennad on kõik reisil.
Sa oled nii vapper! Müts maha su ees.
Praegu ei kujuta ettegi ühe allaaastasega reisimist.
Kas sul on ema ka seal abiks?
Eip, ema pole Eestis. Mis ühest küljest on väga kurb, eriti et lapsed suht otseset nutavad ta järgi ja ei saa aru, miks teda oma kodus pole. Ent teisest küljest – kui ta oleks siin, siis meid kindlasti poleks, sest me ei mahu isegi siia ära. Lisa veel üks täiskasvanu ja see on utoopia. 😀
P.S. Alla aastasega reisimine on minu meelest tunduvalt kergem, kui näiteks kahesega reisimine. 😀
I feel you… Ma olen kolme pojaga suvel maal vanaema juures, mees on linnas tööl nagu tavaliselt. Paneb ikka kannatuse proovile küll.
Loodan, et edaspidi on teie reisike ikka parem
Täna on juba hulga parem. Keegi pole siiani nutnud (Ok, Ella korra, aga ta sai ka kiigega näkku..). Mängime õues ja kõikidel tuju hea ning Liisu magab vankris.
Täna on väheke inimlikum ilm ka, vähemalt aknast paistab
Palavusega on kõigil raske. Ja ma ka nutaks, kui kiigega näkku saaks 
Meil oli eile ka Ok, sest Viimsis on alati tuuline. 😀
Jah, mere ääres on väga mõnus, käisin ka eile sealkandis ja nautisin, et saan lõpuks hingata
Kesklinnas oli aga päris jube leitsak.
Päris keeruline näib see kolme pisi-inimese kantseldamine, õnneks annab kuumus kohe järgi ka, seega vähemalt ei pea kantseldama kolme ülekuumenenud mini-inimest
Olles ise puhkusel, pakuks end appi lapsi kantseldama, ainult et… kui pole lapsi ja pole kogemusi ning isiklikult inimest ei tea, siis võib abipakkumisest rohkem kahju kui kasu olla 😀
Meil õues on okei, sest meretuul. Aga toas on jube, sest pisike korter, kuhu terve päeva jooksul päike paistab ning suur maast laeni aken. Kantseldamises ma oluliselt abi ei vaja, aga kui oled piisavalt julge, et meiega mõnele mänguväljakule või mängunurgaga kohvikusse minna, et niisama jutustada, siis suurima rõõmuga!
Ma tuleks hea meelega kui lahkelt kutsutakse
Ma kirjutan sulle õhtupoole meilile. Saame natuke privaatsemalt koha ja aja kokku leppida.
Oeh! Müts maha tõesti Sinu ees! Ma annaks ka Sulle medali! Kuidas sa suudad olla nii rahulik? Mina olen vahel oma kahe lapsega juba jännis. Tahaks väga ühte last juurde, aga kardan, et siis ma oleks paras närvipundar.
Eehh, alati ei suuda. Eile õhtul pärast seda Peppa intsidenti ma virutasin näiteks magamistoa ukse sellise pauguga kinni, et ilmselt poolel Viimsil jättis süda ühe löögi vahele. No lihtsalt sai küllalt. Ja kui on täiesti metsas olukord, siis ma mõnikord varisen ise ka kokku ja nutan koos nendega peatäie.
Aga üldiselt saan rahu säilitatud kasvõi seetõttu, et ma tunnen neid ja tean, et muu meetod nendega ei toimi. Ainult valaks õli tulle ja venitaks asja veel pikemaks.
Tõesti väärid medalit! Ma never ei julge oma lastega üksi kuskile reisida. Kuigi ilmselt elaksime kõik üle, aga lihtsalt.. anuüksi mõte sellest tekitab juba nii suure stressi, et ma isegi ei hakka seda mulli edasi veeretamagi. Reisime siis, kui abivägi ka olemas on 😀
Ma olen ühe kuueaastase lapsehoidja, kes solvub ja vihastab nii et maa must ja siis ma küsin iseendalt, et kuidas ma nii rahulikuks suudan jääda kui ma ise paras tulehark võin olla 😀 Enamasti ongi nii, et ise juurde vihastamine ei vii kuhugi
ags jõudu ja ilusat puhkust teile!
Ehk veab ja silman Sind linnaski
Ma sain just kolmanda lapse ja oleme kõik koos suvilas. Ma ausalt ei julge mõeldagi, mis siis saab kui mees tööle läheb ja ma pean üksi nendega kodus olema
lihtsalt kodus, reisimisest rääkimata!
Palju õnne! Ma ei tea, kui vanad su suuremad on, aga tead – kõik laabub. Päriselt. Mina ka NII-NII kartsin Bruno tööle minekut. Olin kindel, et nüüd jäämegi aegade lõpuni ainult tuppa ja kõik. Aga tegelikkuses oli palju lihtsam. Kolmas kuidagi kohandus ja sobitus kõigega nii hästi. Olgugi, et kui iseloome võrrelda, siis on ta kõige kapriissem ja keerulisem kolmest. Võimalik, et endal on kolmandaga juba parem oskus asjadega hakkama saada. Sul ka kindlasti! Ja kui sul veel pole ning oled vä-he-gi huvitatud, siis mina kindlasti soovitan mõni kandevahend hankida. Kui keskmine on veel ka alles paariaastane, siis vabade käte olemasolu on vaid õnnistus..
Tänud julgustuse eest! Vanem 5, teine 2 ja kolmas 1-kuune. Lina on ennast juba igati ära tasunud, saab rannas käia jne. Aga kui ikka tuleb nutt peale siis kõigil korraga. Ainult paar korda nädalas tahan veidikeseks metsa joosta 😀 õnneks jah kogemus ütleb, et kõik läheb mööda
Tahtsin ka enne kirjutada, et kui lastega abi tarvis, siis mul on puhkus ja saan ka abistama tulla
Mul veel lapsi ei ole ja isegi kui ma üksi Eestis käin siis on see käik (reis ise) juba piisavalt tüütu. Ma juba kardan ette mis siis veel saab kui laps(ed) olemas ja peab Eestisse minema 😀
Aga võttan siis juba parem ette ära sinust eeskuju ja kui kunagi aeg nii kaugel siis tean, et saab küll.