Ma olen viimase kolme päeva jooksul söönud umbes pool mandariini, ühe banaani ja mingis meeltesegaduses joonud kaks klaasi proseccot, sest pakuti. Ütleme niiviisi, et kui tervislikul toitumisel oleks vaja illustreerivat pilti või kõneisikut, siis mina selleks ei sobiks.
Igatahes tundsin ma täna, et ma võib-olla juba julgen süüa. See-eest polnud mul jaksu, et konkreetselt süüa teha või veel vähem – seda kuskilt tuua. Ja siis ma avastasin, et meite väikses linnakeses on nüüd ka igast popid äpid, mis süüa koju toovad. Alustuseks oli koht, mille nime ma unustasin, aga seal olid koos sõnad snäkk ja Türgi. Ja pärast 20 minutit nende menüü lugemist olin ma rohkem segaduses kui keskkoolis keemiatunnis. Põhimõtteliselt pakkusid nad nii kebabi, burgerit, tacosid, paninisid, pizzasid kui jäätisekokteile. Ja teate mis? Ma ei usalda mitte ühtegi (!) toidukohta, mis korraga nii paljusid asjasid pakub. Nope. Nada.
Unustasin korraks Uber Eatsi ära ja hakkasin tellima oma kõige lemmikumast toidukohast, mis pakub nii häid samoussasid. Suu jooksis juba vett. Ja siis…esmaspäeviti suletud. Kurat küll. Peaaegu läks meelest, et siin on iga teine koht esmaspäeviti kinni. Tagasi Uberisse.
Lõpuks andsin alla ja otsustasin, et kui ma juba ebatervislik olen, siis ma võin burgerit ka süüa. Tellisin endale hoopis Burger Kingist menüü. Ja kaarti vaadates ahhetasin, sest noh..ma ei hakka seda siia illustreerimiseks panema, aga ühesõnaga kohaletoimetamise eest maksmine oli küll natuke nagu raha põlema panemine. Aga ma ei jaksa. Ja mul on suus õmblused, eks. Ma tegelt tean, et ma ilmselt umbest homsest ei saa seda iga asja vabanduseks kasutada. Tegelt isegi täna ei sobi enam. Aga las ma proovin! Ütlesin endale, et sel päeval kui ma endale mäkist süüa koju tellin, siis tuleb küll abi otsida (ütleme nii, et ma seda mäki M’i näen aknast..).
Igatahes tiirutas see Mohamed, mis ta tiirutas, aga söögi ma just sain. Kuigi Mohamed ei saanud hästi aru mu soovist, et ta koti mulle ukse taha jätaks. Esiteks panin ma selle märke arvestades sellega, et ma ülakorrusel mõmm-mõmm laulan ja teiseks ma võib-olla ei taha kedagi näha? Isegi mitte kullerit?! Ja siis saadab Mohamed mulle sõnumi, et ta ootab maja ees. Krt, lihtsatest juhistest ei saada ka enam tänapäeval aru.
Nüüd on igatahes mõmm-mõmmitamised tehtud ja burks on ees ja telekast hakkab kohe hea sari ja nii see esmaspäeva õhtu läheb. Ma seda burgerit küll kahetsen umbes tunni pärast. Mu keha läheb alati šokki. Et mis krdi rasv ja töödeldud kräpp see kõik olgu. Ilmselt seetõttu, et ma tegelikult söön lõviosa ajast pigem juurikaid ja mingeid kergeid asju. Ja siis siuke kiirtoit ajab nats paanikasse selle keha siin. Aga ma unustan a-la-ti ära. Ja tegelt on hea ka. No kasjust toiteväärtuse osas hea, aga nagu…lihtsalt mõnikord tahaks. 
Mohamed tahtis ilmselgelt tippi saada. Kui lihtsalt ukse taha jätta, ei saa ju midagi.
Ikka saab. Tippi jätad ju ka äpist! Ma jätsin nii või naa, aga kui ta oleks krt sõna kuulanud ja ukse taha jätnud, oleksin rohkem vajutanud. 😀