Ema avaldas täna natuke nördimust, et ma lastest siin niivõrd palju vähem kirjutan. Või noh, kas just nördimust, aga niiviisi mööda minnes. Kui ma juba jupp aega tagasi kuskil välja tõin, et eelistan edaspidi laste osas mitte detailidesse laskuda, tekkis mu postkasti laviin ärritunud inimestest.
“Aga ma olen juba su esimese lapse sünnist alates sind jälginud, see on mulle ja teistele pikaaegsetele jälgijatele näkku sülitamine!”
“Nojah, mina siis enam oma aega siin ei raiska. Edu!”
“Natuke lugupidamist võiks ikka jälgijate vastu ka olla, aga eks sa ise tead siis mnjah”
Ja ma olin segaduses. Siiralt segaduses. Ma polnud nimelt kunagi arvanud, et ma röövin kelleltki mingit olulist inimõigust. Küll aga olen ma sellest hetkest saadik tõesti üritanud keskenduda vähem sellele, millised on me järeltulijad lastena ja natuke rohkem sellele, milline olen mina emana. Mis me teeme, kus me käime, kuidas me argielu kulgeb.
Võõras internetist võib küll esmapilgul tunda, et ma jagan ikkagi palju, aga tegelikkuses ei tea ta mu lastest suurt midagi. Ei seda, mis neid ärritab, mida nad kardavad, mis neil silmad särama paneb või mida nad kõige rohkem väärtustavad. Ta ei tea neid isiklikul tasandil, sest see tasand ei eksisteeri internetis.
Ühel hetkel lugesin ma ühe enda jaoks võõra inimese* tegemiste ja argipäeva(m)elu kohta. Ühel hetkel tabasin end pead vangutamast ja mõtlemast, et minu närvid ei peaks nii ära hellitatud lapsega koos elamisele ilmselt vastu. Ja siis tundus mulle äkitselt nagu keegi oleks mulle ämbritäie külma vett pähe valanud. Mul oli tekkinud enda jaoks võhivõõrast lapsest negatiivne visioon. Aga ma ei tea ju seda last päriselt. Ega ta ema. Ega kõiki neid sadu ja tuhandeid hetki, mis jäävad internetist välja. Mina, nagu paljud teised, olin oma pildi loonud imepisikeste kildude põhjal. Aga neid kilde, neid piisavalt detailseid kilde oli piisavalt, et see narratiiv saaks mu peas hakata oma elu elama. Et see võib-olla imetore ja empaatiline laps oli mu peas muutunud ärahellitatud jõnglaseks. Ja ma tundsin, et see on nii uskumatult ebaaus. Ja samamoodi tundsin seda, et ma ei taha, et see juhtuks minu lastega.
Või noh, paratamatult juhtub see meie kõigiga. Olgu siis toimumispaigaks blogi, Instagram või päriselu. Me kõik loome ühe või rohkemate kildude abil endast mingi mulje. Vahet pole kas ja kui palju see tõele vastab. Aga ma sain aru, et ma ei taha oma lastest mingist hetkest alates rääkida niivõrd intiimselt, et neist tekkivaid narratiive seeläbi suunata. Ma tahan, et nad saaksid neid ise suunata.
Jah, muidugi on ka minul mööndusi ja Milo koerustükke olen ma siin-seal maininud küll. Minu jaoks ongi vahe selles, et ta on alles kahene. Muidugi saan ma aru, et kellegi teise jaoks jookseb piir kuskilt mujalt ja juba varem. Aga mulle (!) endale tundub, et sellised kuni kolmesed ongi pigem sellised natuke naljakad pea laiali tegelased, kellel jalad-käed tegutsevad kiiremini kui pea järele võtab. Ja see on paljudel pigem sarnane joon ja midagi, millega enamus suudab samastuda. Aga sealt edasi muutuvad need väikesed totud (kuigi kohati uskumatult arukad) aina iseseisvamaks, iseteadlikumaks ja kujuneb välja see “päris mina” – ja see on see osa, mida ma enam jagada ei taha. Mis ei ole minu asi jagada.
Samas jagan ma pilte. Palju pilte. Suuremate puhul on kõik läbi räägitud. Nii see, kas tohib pilti teha kui ka see, et kas ja kus neid jagada. Muidugi saan ma aru, et nad ei hooma internetti veel nii nagu täiskasvanud. Eriti, et nad ise siin ringi ei askelda. Küll aga annan ma pidevalt endast parima üritamaks neile seda seletada. Nii seda, et mis siia pandud saab, siia ka jääb kui ka see, et ka internetis võivad kõik asjad hakata oma elu elama. Minu lähenemine piltidele on väga lihtne: ei midagi, mis võiks last alandada. Mul poleks vähimatki rõõmu sellest, kui keegi jagaks pilti minust potil, niisiis ei ole ma ka oma lastest ühtki sellist jaganud. Ükskõik kui nunnud nad ka poleks. Ja kuigi mul on ühest tegelasest enda tarbeks mustmiljon pilti spagettide söömisest, siis ei tundu mulle, et ka need oleksid päris need ülesvõtted, mida teistega jagada. Aga taaskord: need on minu isiklikud piirid. Kellegi jaoks on sedagi palju, teine ei mõista üldse miks neid piire vaja on.
Kui Milo sügisel haiglasse sattus, olin ma uskumatult nõutu. Ma teadsin, et kui ma oleksin perearsti kuulanud ja lihtsalt oodanud, oleks asi päädinud eluohtliku olukorraga. Ma ei tahtnud, et keegi peaks kunagi veel sarnasesse olukorda sattuma. Ma tahtsin seda lugu jagada. Samas tundus see niivõrd isiklik. Sest täpselt nii palju nagu ma ei taha näidata midagi lapsi alandavat, ei taha ma näidata ka neid haavatavas seisukorras. Aga haiglaravil olev laps on väga-väga abitu ja haavatav. Siin lahendasin olukorra enda jaoks kompromissiga, kus juurde läinud pilt oli ilma näota ja endale rõhutades, et terviseteemadel tuleb mõnikord lähtuda ka kasutegurist teistele. Kui üks ema kuskil loeb ja oskab seeläbi tulevikus reageerida, siis on selle jagamise väärtus hindamatu.
Samas ma tean, et kõikide jaoks pole see võrrand alati nii lihtne. Puutun tööalaselt tihti kokku situatsioonidega, kus inimesed väga tahavad ja loodavad, et üht või teist teemat kajastataks rohkem, sest peavad seda infot hindamatuks, aga samas ei ole ka ise nõus otsa lahti tegema, et seda infot jagama ja kellelegi teisele seda päästerõngast viskama.
Ja siin ma nüüd siis olen. Üritades navigeerida, et mis on okei minu jaoks ja mis mu laste jaoks. Ma nüüd ei kujuta ette, kas see läheb aja jooksul kergemaks või raskemaks.
Lõppu üks pilt, mille Laura Strandberg minust ja Liisust tegi. Neid pilte jagan ma teine kord hulgim. Liisu lõi neid vaadates käsi kokku ja leidis, et küll said ilusad. Olen nõus.
*Ennetamaks seda, et keegi end puudutatuna tunneb: tegu polnud eestlasega
Megad juuksed! Vauvauvau, tahaks ka selliseid endale. Ja super ilus meik sul. Kaunid olete.
Aitäh, aga ma disclaimerina ütlen, et pooled juuksed on võltsid ja meigi tegi ka proff. 😀
Môned aastad tagasi oli minu perest “Pere ja kodu” ajakirjas artikkel, kus rääkisime oma multikultuursest perest, lastekasvatamisest, erinevustest, prantslastest…Tagasiside oli positiivne, kuid oli ka inimesi, kes ütlesid, et nad oleks tahtnud rohkem actionit lugeda, et noh kui suured erinevused siis ikka prantslastega on? Kuidas ma ikka bürokraatiaga vôitlen…? Raskused, pinged…emotsioonid…AGA kui ma oleksin öelnud, et jah vahest on ka raske, asjad nôuavad harjumist, igatsen koju…oleks kohe olnud tagasiside, et no mida sa teed seal siis, tule ära… ! AGa ma ei môelnud seda ju nii! Mida pingelisema olukorra sa pûstitad sest sel hetkel on ehk emotsioonid laes, seda emotsioonilisem vastukaja tuleb. Mida ma ju tegelikult ei soovinud. Ennast saad ehk veel kaitsta aga kui lapsed on mängus siis kuidas sa neid kaitsed… keegi on lood neist juba enda omaks lugenud, nagu Pipi vôi Tjorveni vôi Marta.. vôi… Tegelikult tunneme ise selle piiri ära, kuhu minna vôime eksju.. ja muu pole enam kellegi asi:)
Minu lapsed on küll juba tunduvalt vanemad ja bloginud olen samuti lühemat aega, kui sina, aga mulle tundub see kuidagi loogiline asjade käik, et mida suuremaks/vanemaks lapsed saavad, seda rohkem tuleb mul nende privaatsust austada, sest nad ei ole osa minust, vaid nad on täiesti omaette inimesed. Meil on samuti kodus läbiräägitud see, kui palju ja milliseid pilte võin neist jagada. Kui mõni mu postitus keskendub nendega seonduvale, siis lasen enne avaldamist läbi lugeda ja kui neile sõnastus ei sobi, siis muudan seda. Ja lapsed on väga erinevad selles osas, mida nad lasevad endast kirjutada ja mida mitte.
Kusjuures olen sama tundnud, et mõne blogija või suunamudija postitused oma lapsest kujundavad minu arvamust sellest lapsest ja nende peredünaamikast, mis, nagu sa väga õigesti välja tood, ei pruugi ju ilmestada tervikut. Ise ma ju ka elan pigem on frustratsiooni blogis välja, sest mul on vaja end maandada, aga kui kõik on hästi, siis kiitma ei kiirusta. Kuigi vist võiks ja peaks.
Need tsiteeritud reaktsioonid lihtsalt… mul on väga kahju, Britt, et sellist tagasisidet saad. Saan aru, et need inimesed on kuidagi pettunud või pahased, ja vbl pole sinu poolt jagatav isegi põhiteguriks – see peaks olema tegelikult neile mõttekohaks, mis üldse paneb nii karme sõnu kasutama.
Ma ka kahjuks ei saa mitte mingil moel aru miks inimesed sellist jaburat tagasisidet andsid. Sest mina olen kahe käega poolt,et lastel peab olema oma privaatsus parjäär. Vähe sellest ma ise tahan olla väga ,,privaatne,, sotsiaalmeedias siis ammugi ma ei tahaks oma tulevasi maimukesi igal pool üles riputada seega mõistan täiiesti. See pilt on tõesti super ilus.