Milline ema ma olen?

Pille vastas oma blogis posule toredatele küsimustele. Olen ahvipärdik.

Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega?

Kui ma suudan kolm last samal ajal magama saada, siis veedan ma selle lõunaune aja endale medalit meisterdades, sest keegi teine seda ju nähtavasti ei tee. Kui medal on tehtud, siis teen ma tööd, sest medalitarvikud tuleb nähtavasti ka millegi eest osta.

Okei, väike liialdus, sest enamasti on mul samal ajal vaja magama saada kaks last. Paraku pole kumbki neist sellest pühast toimingust alati eriti vaimustuses.

Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have?

Ausalt öeldes mitte ükski. Oleks kõikideta hakkama saanud. Ainuke, millele suurt väärtust omistan on selline, mida poest ei saa (no saab, aga pulbrikujul) ehk siis mu enda rinnad. Hindamatud beebitarvikud.

Nimeta üks asi, mille enne lapse saamist ostsid, ent mida kordagi ei kasutanud.

Kõike, mille oleme ise ostnud, oleme ka kasutanud. See-eest on meile kingitud asju, mida parima tahtmise korral ka ei oskaks kasutada. Valetan – hälli ostsime. Sellise, mida kiigutada saab. Ma pakun, et Liisu on seal sees olnud viis korda ja maganud seal täpselt null korda.

Kuidas sa oma lapsi distsiplineerid?

Piitsa ja präänikuga. Nali.  Tegelikult olen lihtsalt järjepidev ja järgin alati samu reegleid. Ehk siis, mis kehtib täna, see kehtib ka homme. Lastele seatud reeglid ei olene minu tujudest, tähtede seisust ega sellest, kuspoolt tuul puhub. Igal teol on tagajärg ja tagajärg on alati seoses tehtud pahandusega.

Kas sa oled alati lapsi tahtnud? Kui mitte, siis millal tundsid, et nüüd oled laste saamiseks valmis?

Üldse mitte. Kuni Brunoga kohtumiseni olin ma ilmselt keskmise perekooli käo mõõtu, kes leidis, et põhimõtteliselt võiks lapsi täiskasvanueani kodus hoida, et nad kuskil kellelegi jalgu ei jääks. Ei olnud suur lastesõber.

Ja siis käis mingi klõps ära ja hakkasin viisijuppi ümisema. Maa tuuuleeeeb tääitaaaa lasteeega. Ma nüüd siis täidan. Ja nad on päris ägedad.
Valmisolek on keeruline küsimus. Ma arvan, et selleks ei saagi kunagi 100% valmis olla. Võib ju teoreetiliselt olla, aga tegelikkus on siiski tihtipeale erinev.

Kas üldse ja kui jah, siis mitut last veel tahaksid?

Ma arvan, et meie kvoot on täis. Nii rumal ma pole, et mingit absoluutset tõde kuulutama hakkaks, sest jumal seda teab, mida meie tulevikuversioonid mõelda võivad. Antud hetkel leiame siiski ühel, teisel ja ka kolmandal põhjusel, et meie pere on sellises koosseisus ideaalne ning ei näe vähimatki põhjust seda täiendada.

Kas sinu suhe partneriga on peale laste saamist muutunud?

Suhe on kindlasti muutunud, aga ma pole kindel, et asi on just lastes. Mul on tunne, et see on lihtsalt aja möödudes muutunud veelgi tugevamaks ja kindlamaks. Muidugi laste saamine on aidanud paremini teineteist tundma õppida ja näha, mitu magamata unetundi teine suudab vastu pidada. Ei, nali naljaks, aga vähemalt oleme aru saanud, et oleme mõlemad suhteliselt raudsete närvidega ja olümpiaväärilise kannatusvõimega.

Millised on sinu suhted sõpradega peale laste saamist?

Minu sõpruskond läbis sorteerimisringi juba pärast seda, kui ma Prantsusmaale kolisin. Kes alles jäid, nendega pole midagi muutunud.

Milline on su unistuste puhkus koos lastega? Aga lasteta?

Ilma lasteta – ma siin jorisen juba VÄGA mitu aastat, aga Tiibet. See on reis, mida ma tahaks teha täitsa üksinda. Koos Brunoga tahaks ma minna Islandile ja terve perega ükskõik kuhu. Ma leian, et iga reisi saab teha selliseks, et kõikidel on mõnus ja vahva.

Kõrvaaugud beebile – ei või jah?

Ei. Las igaüks otsustab ise, mis auke ta kehasse torgitakse. Võimalik, et ma olen lihtsalt nõks konservatiivne, aga mulle ei meeldi. Igasuguseid auke osaku nad ise küsida. Mis küll ei tähenda, et nad oma tahtmist saaksid. 😀

Vann või dušš? Ja millal selleks tavaliselt vaba aja leiad, kas päeval või hilja õhtul?

Dušš. Hommikul ja õhtul.

Kas oled tagasi oma raseduseelses kaalus?

Jah. Ma olen samas kaalus nagu ma olin 16 aastasena. See ju ka raseduseelne aeg, ei? Paraku olin ma tol ajal kaunikesti raskem kui vaja. Ühesõnaga ei, ei ole veel. Töötan selles suunas. Vahepeal töötan endale vastu ka.

ausõna, mul ei olnud püha missiooni üritada oma telefoni ära kaotada 😀

Kas eeldad, et su lapsed lähevad kunagi ülikooli? Või lased neil ise otsustada, mida nad teha tahavad?

Ei eelda midagi. Kuigi see on mõndade jaoks ilmselt kummaline, siis olen ma tegelikult vägagi ülikoolihariduse usku. Samas olen ma korduvalt veendunud, et ülikoolipaber üksi ei anna suurt midagi. St. sa võid olla ükstapuha kui haritud, aga kui sa oled inimesena pehmelt öeldes jobu, siis on ikkagi suht kehvasti. Ideaalis võiksid lapsed olla suurepärased inimesed, kellel on ka vastav haridus. Aga kui peab valima, siis eelistaksin, et saaksin uhkust tunda nende loomuse, mitte mapi vahele pandud paberite üle.

Lõpeta lause: Sa tead, et oled ema, kui…

üksainus naeratus lapselt võib sind panna unustama kõige kehvemat päeva üldse.

Kas tunned enamasti, et saad asjadega hakkama? Lastega tegelemise kõrvalt koristamise, pesu pesemise, iseenda korras hoidmisega jne?

Jah, sest ma ei pea neid asju üksinda tegema. Muidugi ennast korras hoida tuleb küll ise.

Kas sätid iga päev oma juuksed soengusse või paned need lihtsalt hobusesabasse?

Mul on juuksed kas lahti või suvaliselt krunni visatud. Kumbki ei kvalifitseeru soenguna, aga mõlematega näen inimväärne välja.

Kui tihti saad sa täiesti üksi olla?

Millal tahan. Tavaliselt käin iga õhtu natukenegi üksinda jalutamas, et omi mõtteid mõelda. Kui tahan vaikust ja rahu kirjutamiseks, siis kamandan kõik teised õue.

Millise nõuande annaksid esmakordselt emaks saanud iseendale?

Kõik muu võib oodata. Kõik muu on ebaoluline.

Mida sa mäletad neist päevadest, kui su lapsed sündisid?

Leenu puhul seda, kui pikk võib olla paarisajameetrine autosõit ja suurt hirmu tundmatuse ees. Ella sündimisest kõikvõimast tunnet, et ma olen valudest üle. Liisu sünni järgselt kõige suuremat rahulolu. Ma ei tahaks seda sõna kasutada, aga kasutan ikka. See hetk oli ideaalne. Kiire sünnitus, ei ühtki õmblust, ei mingit verekaotust (nagu eelmistel kordadel). Ma tundsin end suurepäraselt, mul oli suurepärane ja hea tervise juures beebi. Ma tahtsin, et see hetk kestaks kauem.

Mida sa armastasid raseduse juures? Mida vihkasid?

Ma armastasin ideed sellest, milleks mu keha suuteline on. Kasvatada enda sees üks laps eluvõimeliseks. Täiesti müstika. Vihkasin…ootamist vast? No ja seda kõhus toimuvat akrobaatikat ma ka väga ei fännanud.

Milliste hüüdnimedega oma lapsi kutsud ja kuidas need nimed tekkisid?

Eileen – Leenu. Eloise – Liisu. Lihtsalt nimedest tulenenud. Ella on Ella. Pikalt oli ta sõstrakene, aga ühel hetkel muutus ikka Ellaks.

Milliste momentide üle lapsevanemaks olemise juures oled kõige uhkem ja millised hetked panevad sind end läbikukkununa tundma?

Ma olen uhke pisikeste hetkede üle, mis on minu jaoks nõnda suured, sest näitavad, et oleme nende kasvatamisel õigel teel.

Ma olen uhke, kui Eileen märkab mänguväljakul, et väike tüdruk tahab liumäest alla lasta, aga suuremad lapsed lükkavad teda muudkui eest ja trügivad vahele ning läheb ja aitab tal enda eest seista.

Ma olen uhke, kui Eileen märkab mänguväljakul nutvat last ja läheb teda lohutama.

Ma olen uhke, kui Eileen kannab haiget saanud Ellale ette kasvõi kõik enda lemmikmänguasjad, et teisel natukenegi lohutust oleks.

Ma olen uhke, et nad ütlevad alati aitäh ja palun. Ma olen uhke, et nad oskavad enda eest seista, aga on siiski alati viisakad. Ma olen uhke, et nad alati teisi (sh. teineteist) aitavad. Ma olen uhke, et nad on uudishimulikud ja teadmisjanulised. Ma olen uhke, et nad niivõrd vabalt oma tundeid väljendavad.

Ma ei tunne end läbikukkununa. Mõnikord on lihtsalt sellised päevad, et tahaks valge lipuga lehvitada. Enamasti on probleem siiski selles, et ma olen ise kuskil mingi lühise tekitanud ja pean tagajärgedega tegelema.

Mis on emaks olemise juures kõige raskem?

Hirm. Hirm absoluutselt kõige ees. Ma ei räägi isegi hirmust stiilis, et äkki nad kukuvad, äkki nad saavad haiget – need on sellised asjad, mida juhtub nii või naa. Hirmust selle ees, et neid koolis kiusama hakatakse. Hirmust, et mis siis kui nemad lähevad kiusamisega kaasa selle asemel, et sellele vastu hakata. Hirmust, et nad ei õpi õigel ja valel vahet tegema. Ja siis muidugi need suuremad hirmud. Mitte lihtsalt sinikate ja marrastuste osas, vaid suuremate õnnetuste.

Kumb meeldib sulle rohkem, kas lapse beebi- või väikelapseiga?

Mõlemal on omad head ja vead. Beebid on armsad, aga nad magavad tihtipeale kehvemini, neil võib rohkem kakastroofe juhtuda ja mõistlikkuse osas noh…ütleme niiviisi, et ega nad suurt aru ei saa ja kümme korda päevas on suht nüri korrutada, et palun ära pane kassi saba omale suhu.

Väikelaps on iseseisvam, valikuliselt mõistlik (st. tal on see oskus, aga ta on üsna valiv selle kasutamise osas), aga nendega on muud hädad. Minapildi kujunemine, piiride testimine.

Ühesõnaga ei taha valida. Kõik etapid on mõnusad ja ega ühestki pääsu pole nagunii.

Millist nõu annaksid oma lastele, kui nemad ühel päeval lapsevanemad on?

Meeles pidada, et lapsepõlv on üürike ja lapsed kasvavad meeletult kiiresti. Võtta igast hetkest maksimum, mitte jääda lõksu keerukamate päevade emotsioonide vangi vaid võtta endaga kaasa kõik hea. Mitte minna magama pahasena, olla kannatlik. Mitte lapsi tagant kiirustada ja olla hetkes kohal. Päriselt. Mitte telefonis, mitte oma mõtetega kuskil mujal. Just seal, lapse kõrval.

mängisid, et teevad teineteisest pilti