Vihm tagus öösel vastu aknaklaasi. Vihaselt, rütmiliselt. Mulle võib taskulambiga silma ka sihtida, aga see mind magama jäämisel ei sega. Hääled see-eest küll. Ma ükskord isegi mõtlesin, et Bruno hingab natuke liiga valjult, jube ebaviisakas, teised siin üritavad magada ja tema siis hingab nagu teeks demonstratiivselt mingeid harjutusi. Ühesõnaga ma olen maru müratundlik. Ja ainuke heli, mis ei takista mul magama jäämist ongi vihm. Müristamine ka. Kuigi seda kuuldes ma magama enamasti ikka ei jää. Hoopis jooksen akna juurde, et äikest vaadata. Meeldib. Kui mul uneprobleemid olid, siis palju soovitati igasuguseid meditatiivseid äppe, et paned aga klapid kõrva ja siis miskine tore tegelane jutustab sulle ilusaid asju. Ma paari proovisin ja läksin ainult närvi, et no kuidas sa magad kui keegi muudkui räägib, arumaivõi noh!
Aga vot see öine vihm, see oli kuidagi nii ilus ja justkui paitas mind magama. Ja hommikul elutuppa astudes paistis hommikupäike nii ilusasti söögilauale. Pimestavalt, aga ilusalt. Aknad olid lahti ja kõrvu kostis linnulaul, aias helkis kastemärg muru ja õhus oli tunda värskust ja suve. Noh ja siis ma seisingi seal laua kõrval nagu oleks puuga pähe saanud. Lihtsalt imetlesin hetke. Minu kodu, minu pere.
Lõunal soojendas päike meie vastvalminud terrassi, Milo jooksis eufooriliselt edasi-tagasi, tegi kassile pai ja istus ühel hetkel rahulolevalt toolile, paljad varbad välja sirutatud. Kass viskas tooli kõrvale päikese kätte pikali ja sirutas ka keha pikaks-pikaks ja nurrus rahulolevalt. Ja jälle mõtlesin, et selline hetk siis ongi, jah? Ja peenrast vaatasid vastu esimesed punased maasikad. Meie aia maasikad.
Tõime Bruno vanemate aiast roose ja tegime elutuppa kimbu. Köögis oli juba pojengikimp. Ja ühtäkki oli terve kodu täis lillelõhna. Värsket ja magusat. Mõned lilleõied panin kaussi, kallasin vett peale ja pistsin sügavkülma. Tüdrukud mängisid nagu ägedamat asja poleks olemas. Barbie ja Harry Potter õppisid koos iluuisutamist. Tahtsin nende kujutlusvõimet elavdada ja tuli vist välja küll.
Õhtul istusin terrassil, linnulaul ikka taustaks, magus arbuus kausiga laual ja kirjutasin ühe artikli lõpuni ja tundsin rõõmu, et ma saan nii. Kirjutada õhtul, kirjutada oma terrassil.
Neid hetki on viimasel ajal nii palju. Pojengid ja sirelid ja hommikune udu ja tormituules igas ilmakaares painduvad puud. Väikesed, ilusad, nii olulised hetked, milles ma tunnen, et ma elan ja see on hea.
Muidugi on ka neid natukene teistlaadi hetki. Väga ilusasti ei oskagi öelda. Lihtsalt kaas lendabki pealt ära. Vihastan, kurvastan või avastan jälle, et ei tunnegi midagi. Et ei ole mingit tahtmist millegi jaoks ja ei oska olla. Aga iga nädalaga jääb neid hetki vähemaks ja iga nädalaga õpin neid natuke vähem kartma. Tean, et need lähevad mööda ja ma saan hakkama. Teraapia toimib, hingamine (vaikselt, eks) toimib, kõikvõimalike mõtete üles kirjutamine toimib, rohud toimivad, ma ise toimin. Enamus ajast vähemalt.
Järgmisest nädalast läheb Bruno tagasi kontorisse. Ta on meil nii kaua siin kodukontoris olnud, et natukene kardan. Mu suurte uneprobleemidega on mind suuresti aidanud just see, et saan magada hommikuti. Kardan mis saab siis kui see võimalus kaob. Või siis loodan, et ehk olen varsti nii rampväsinud, et kukun õhtul näoli patja ja ongi korras? See kõlab nii toredalt. Mitte rampväsimus, aga noh see, et heidad voodisse ja magad. Bruno jääb magama vähem kui viie minutiga. Ma tean, sest ma ju olen seal, ärkvel. Ella jääb ka magama ülihelikiirusel. Eileen ja Milo ka. Ainult mina ja Eloise oleme nagu oleme. Üks meist laulab pea keskööni ilma laskmata end häirida, et maja magavaid inimesi täis ja teine…teine proovib kuidagi hakkama saada. Igatahes ma tean, et pean hakkama jälle varajastele hommikutele näkku vaatama ja natuke kardan.
Muidugi koosolekud ka. Praeguste ajal on Bruno siin olnud ja kandnud hoolt selle eest, et Milo müratase oleks enam-vähem mõistlikkuse piirides või vähemalt minust selleks hetkeks kaugemal. Samas eks me teadsime ju kohe, et igavesti ta kodukontorisse ei jää. Aga ühtlasi ka seda, et kui me mõlemad töötame, olgugi et üks pidevalt kodukontorist, siis tuleb mingeid ümberkorraldusi ikkagi teha. Nii Bruno ongi endale palunud minu töötamise huvides endale ka edaspidi kaks päeva kodukontoris, et oleks kergem. Ja ma olen nii tänulik, et ta on nii toetav ja nii entusiastlik ja igaühele, kes vähegi kuulata viitsib (sealhulgas toidupoe juustumüüjale) räägib, et ma ajakirja tööle sain. Kuidagi väga äge tunne kui keegi on su üle nii uhke!
Ja selle uhkusenoodiga ma siin praegu ka lõpetan. Terrassipoolsed aknad on avatud, õues on juba pime ja mul on mõnikord ikka tunne, et peaks end justkui näpistama. Meie ja elamegi siin? Sellises kodus? Tänulik. Nii-nii tänulik!
Võta õhtuti melatoniini, see aitab uinuda. Minu kokteili käivad küll ka magneesium ja l-trüptofaan. Kõik samuti depressioonist ülesaamise toetamiseks.
Proovitud, aga tulutult. Mul olid vahepeal mingid päris kanged unerohud ka, aga need ka ei toiminud. Mu keha on vist lihtsalt otsustanud, et ei jää magama ja protesteerib ka abivahendite vastu..
Mul on veidi kade meel, sest nii väljapaistvalt elad sa mu unistuste elu. Samas on mul nii hea meel lugeda, et kellelgi ongi see minu unistus
suur pere, magavad lapsed, unistuste töö, oma kodu, terass, lillelõhn ja imeline mees kõrval :). See tõesti kõlab nii hästi 
No ma eeldan, et su unistusse vast depressioon, ärevushäired ja krooniline magamatus vast ei kuulu. 😛
See on vahva, et lapsed magavad, aga kui ise magada ei suuda, siis ikka nadi. Aga noh, päeval see lillelõhn ja kõik muu aitab natukeseks unustada. Kuniks siis jälle õhtu jõuab. 😀
Unistusse need tõesti ei kuulu, kuid igapäeva ellu muu peale magamatuse kahjuks kuuluvad
Hoian pöialt, et ühel päeval oleks see igapäevaelu nagu unistus! Ilma kogu selle muu kremplita.
Nii tore oli lugeda, need igapäevaelu pisiasjad on mu lemmikud
Ma olen ise viimased nädalad olnud lõviosa ajast üle töötanud, tuim, kurb ja väsinud, aga nüüd saab jälle lemmiktrenni, aias nokitsemine on lõpuks vilja kandnud ja päike paistab… On ka jälle inimese tunne. Just eile istusin terrassil kodukontoris ja imetlesin oma peenart… Kuni vihma hakkas nii hullult sadama, et hoolimata suurest varjualusest ikka kuskilt arvutile pritsis ja pidin tuppa minema 😀
Oi, ära läbi põle, võta ikka endale rohkem aega kui vähegi saad!
Ja nii tubli oled aias nokitsemisega. Mulle meeldib ainult teoorias. 😀
Nii armas postitus ja need roosidega fotod on eriti idüllilised! Kuidagi eriliselt mõnus suvine meeleolu.
Aitäh!
Olla oma elus õiges kohas nii asukoha/kodu kui unistuste täitumise mõttes on üks üli-imeline tunne
Jaa, on tõesti!
Eks neid muid varjundeid ole ka juures, aga eks peabki natuke tasakaalu ka olema. 😀
On äppe, kus on magama jäämise taustaks ka just erineva tugevusega vihma heli, kui just see sulle uinutavalt mõjub, muide. Iroonilisel kombel on üks sellistest, mida ma kasutasin, näiteks äratuskella äpp Alarmy, kus on eraldi tabis ka need helid (ja ühtlasi sellised äratuskellad, mida endale seada, kui muidu kipub üles ärkamata kinni vajutama, aga seda sul vist vaja ei lähe).
See vihmasabin võiks mind uinutada tõesti, aga ma ei tea kuidas seda lahendada, sest ma kõrvaklappidega ikka magama jääda vist ei suuda, aga kui ma selle taustaks mängima paneks, siis Bruno vist hulluks. A ma usun, et ta proovima on nõus. 😀
See on tõesti väga realistlik hääl ja ma soovitaks katsetada nii, et sa paned selle päriselt vaikseks, timeri peale (see on enamikus sedasorti äppides sees olemas) ja tõstad kuskile enda pea lähedale. Nii on ta Brunole kindlasti vaiksem kui päris vihmasabin, aga sina saad kuulata kuni aju uinub.
Katsetage muidugi!
Mind aitab hullematel hetkedel uinuda üks mäng telefonis – water color sort nimeline. See on piisavalt uimane, et avastasin ühel unetul õhtul kasuteguri. Muidu häälepaelte lõdvestamine jt harjutused abx.
Unetus on kõige hullem, nii on pidev väsimus ja see ei aita positiivsusele ja rahulolule kuidagi kaasa
Toredad momendid ja tänulikkus on niiiii oluline, aitäh jagamast!
Ma suur telefonimängufänn pole, aga tead…puhtalt huvist proovin!
Nii armas lugemine!
Elasin aastaid koos vägivaldse mehega, pääsesin sealt lõpuks minema ja kui tundus, et hakkan juba inimeseks saama, kaotasin ühe enda jaoks kõige armsama inimese. Ma kõlan ilmselt täiesti napakalt, aga et endaga toime tulla, hakkasin surma ja leina vaatama positiivselt – et kui ma selle kaotuse nüüd üle elan, ei murra mind küll enam miski. See aastaid kestnud vägivaldne suhe kaotas selles valus absoluutselt igasuguse tähenduse.
Igatahes.
Täna hommikul, kui olin lapse aktusele saatnud, istusin iseenda seltsis rõdul ja tundsin üle mitme aasta esimest korda, et ma olen lõpuks teinud iseenda ja selle maailmaga (peaaegu) rahu. Nii hea ja kerge on olla, et suisa nutma ajab.
Ja ma soovin kogu hingest, et teisedki seda ilusat tunnet tunda saaksid!
Mul on NII hea meel, et sellesse rahukohta jõudsid ja usun, et sinna jõudmine polnud teps mitte lihtne – seda enam aplaus!