Täna pärastlõunal tabas mind täiesti vastupandamatu kihk. Selline, mille vastu ei saanud ühegi väevõimuga. Ilmatuma suur isu kartulisalati järgi! Kujutasin siis ette, et nii kui tekib jõud oma taguots püsti ajada (no sest ma olesklesin tol hetkel, ka väga vajalik tegevus), siis panen kartulid keema ja hakkan muud vajalikku hakkima. A võta näpust, tuleb välja, et kogu ülejäänud seltskond harrastab siin aktiivset eluviisi. Mis olesklemine??? Aga kui ikka viistuhat (peaaegu) silmapaari vaatab sulle anuvalt otsa, et tule ka, siis ajad selle tagumiku diivanilt lahti ja lähed liigud. Oleks ma muidugi teadnud, et nende arusaam vaiksest jalutuskäigust hõlmab 200m mäkketõusu (väga lühikese distantsi peale), siis võib-olla oleks ikka kartuleid keetma jäänud.
Aga no kuidas sa jorised, kui isegi neljane kõrval tatsub vapralt üles. Muidugi eks ta vähemalt iga nelja minuti tagant andis teada, et see läheb inimõigustega vastuollu, aga ma ise tundsin seda iga 30 sekundi tagant, nii et… Tähendab, ega ta päris nõnda end ei väljendanud, aga niiviisi kõlab lihtsalt kaunimalt.
Jõudsime täpselt päikeseloojangu ajaks. Kodulinn vaatas kaunilt vastu, lapsed hullasid ringi, tegelikult päris tore. Alla saime muidugi juba tulla pilkases pimeduses ja need reied veel homme tulitavad, ma ütlen teile.
Kartulisalatit oli siiski vaja. Kõrval muidugi üks jauras, et ei söö sibulat, teine et õun ei käi salatisse ja kolmas, et kus krt on salat, kui asja nimi on salat. No mingi kapsaline värk ühesõnaga. Kõik ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Te ei saa aru, et teile praegu siin eesti klassikalist pidupäevarooga tehakse või? Ja meil isegi pole kellegi sünnipäev!
Laua taga õnneks unustati suuremad pretensioonid ja salat pugiti rõõmuga ära. Hommikusöögiks jäi mulle ehk kolm supilusikatäit, aga ega need õnnetud lusikatäied õhtul enam kellessegi mahtunud poleks ka.
Ja siis ma sain aru, et vot, kartulisalat on üks hirmsal kombel polariseeriv teema. Päriselt ka. Olen internetis jube koledaid sõnasõdu näinud. Ei ole siin midagi, et ainult koroona lõhestab ühiskonda. Kartulisalat tegi seda juba palju varem! Kes ütleb, et munata pole õige kartulisalat ja kes selle peale hoopis kaks korda minestab, et mis paganama muna – mine prae omletti omale. Teisel hüppavad silmad peast välja, kui näeb, et keegi õuna lõikelauale paneb ja kolmas ei saa aru, et miks vorst pole juba sisse tükeldatud. Ma räägin, kartulisalat ajab tülli! Meil siin peres õnneks suuri spetsialiste pole (peale selle ühe, kes ei saanud aru, miks õun soolasesse toitu läheb), nii et kartulisalat võrdub nende jaoks täpselt sellega, mida mina teen. Jäägu nii!
Ja siia lõppu kamaluga telefonipilte, sest siinkirjutaja on viimasel ajal liialt laisk, et suurt kaamerat kaasas tassida. Peaaegu tahaks lubada, et parandan end õige pea, aga samas hästi ei julge ka.
Hehee, mul õnneks kartulisalatiga lihtne, härra abikaasa kiitleb kõigile, et ma pidavat maailma parimat tegema, ja ilmselgelt käib sinna ohtralt muna, null õuna ja mitte mingil juhul grammigi sibulat 😀
Aga meie perekonda lõhestab hoopis ananass ja pitsa. Suured on team ananass ja lapsed on team #ananassivabapitsa
(mis tuletab meelde, et tahtsin halloweeniks kõrvitsapitsat teha, aga unustasin)
Mul läheb sibulat ja õuna rohkem kui kartulit. :’D
Mis puudutab seda pitsateemat, siis mul ideeliselt pole selle ananassi vastu seal midagi, AGA ainult siis, kui pitsa on külm. Soe ananass..võeh. 😀
Jeee! Ma pole ainus, kelle kartulisalatis on õuna sama palju või rohkem kui kartulit 😀
Minu kartulisalati sees ei käi keeduporgand aga muidu on seal kõike: muna, sibul, kurk, hapukurk, õun, kartul, vorst, hapukoor ja majonees. Vist sai nüüd kõik kirja 😀
Mulle lihtsalt väga meeldib, kuidas õun salati mõnusalt krõmpsuvaks teeb!
Kurk ka ju krõmpsub… niisama mainin.
Krõmpsub jah, aga õun krõmpsub paremini ja kui nad mõlemad seal salatis on, siis on kohe eriti tore krõmps. 😀
Minu omas vaid kartul, sibul, till ja kapparid või marineeritud kurk (vahel harva ahjulihatükid, kui saada on)
Kindlasti “ei käi” kartulisalati sisse õun ega konservherned. Ükskord läksin parima sõbrannaga lausa tülli, sest tema ütles, et tema kartulisalatit üleüldse ei söö, kui seal konservherned sees pole.
Hee, vot seda herneasja pole ma varem kuulnudki. 😀
Minu salatis on kindlasti kartul, keedu- ja suitsuvorst, porgandikuubik, hernes, värske kurk, hapukoor-majonees-sinep. Ülejäänud on nii nagu asju on. Õun kui on, marineeritud kurk kui on tuju ja munad kui õigel ajal oli meeles keeta. Aga enam mitte kunagi sibul. Me suhte algul väitis mees, et sibul peab olema. Mulle ei maitse. Ükskord tegin 2 salatit – ühes oli sibul, teises mitte. Minu salat söödi ära, tema oma läks hapukski.
Mäletan isegi… Äkki mu teine suvi mehe vanematega kui käratasin, et ma ei pane sibulat salati sisse ja äi vaatas mind üle laua nagu hullumeelset.
Hee, minu omas on ka sibul see asi, mis peab olema. Enne jätan kartuli ära. :’D Ilmselt on asi muidugi selles, et mul käibki sibul absoluutselt igale poole ja kartulit ma väga ei armasta. Pluss ma teen salatit tavaliselt nii väikese koguse, et saabki kõik kohe ära söödud.
sibulaga salat läheb kiiremini hapuks, porgand on pehme nagu kartul aga mahlasem. õun on krõmps, st massist erinev. et mu vanaema, kes oli käinud ka kodunduse kursustel jne, tema pani kartul-porgand-konservhernes salatisse, kusjuures porgandit oli rohkem kui kartulit. Oi , see oli ikka tõeline lapsepõlvetrauma… aga ega ma ise kah väga palju asju sinna salatisse ei pane – kartul, porgand, konservhernes, vahel muna, vahel mingi lihaline kraam aga ei kunagi sibulat või õuna, sest need krõmpsuvad hamba all (lapsepõlvetrauma, sugulased panid õuna) ja ma ei taha. liha panen vaid siis kui salat on eraldiseisev toidus, muidu kui miskit muud sinna kõrvale tarbida, siis ei taha. noh kui panen vorsti salatisse aga kõrvale söön viinereid või kana, no ei taha mingit miksi, et erinevat sorti liha korraga sisse ajada. ja see palju koostisosi, sh sibul, õun, erinevad lihad…. see rohkem venelaste teema, vähemalt oma suguvõsa näitel ütlen seda. eestlastest sõbrad ja sugulased tegid vähemate koostisosadega varianti.
mida vähem koostisaineid, seda parem – nii tuleb iga asi omaette esile. less is more
ega mulle siiamaani ei meeldi ka muud toidud, kus on liiga palju erinevaid koostisosi.
Mulle just see krõmps meeldib! Ma ise küll mingit lihalist värki ei pane, aga seda loogikat täitsa mõistan, et erinevaid kokku pigem ei miksiks, et liha salatis + liha salati kõrvale.
Ma annaks ma ei tea mida ära,et saaks süüa kartulisalatit Kuskile mälusopi on see maitse ainult jäänud. Kuna on tärklise talumatus peab lepima makaroni omaga.
Noh, aga samas saab ju sinna panna ka kõiki samu asju, mida kartulisalatisse. V.a kartul ise muidugi siis. Aga mu meelest segunevad need maitsed nii korralikult, et ega ma ise ei märkakski kui kartul puudu oleks. 😀
Seda küll ja aga tead vahest ikka tunned puudust asjadest kus võiks kartul eksisteerida
Proovi teha kartulisalatit nii, et paned kartuli asemel keedetud lillkapsa. Uskumatult maitsev ja petab täielikult ära.
Õun ja konservherned kohe kindlasti kartulisalatis ei käi. Porgand ka mitte. Seal käib kindlasti marineeritud, mitte hapukurk ning lihaliseks eelistatult ahjuliha. Munaga nii ja naa, oleneb, kas keeta viitsin. Ja salatikastmeks hapukoor ning törts majoneesi (ja sinepit), kindlasti mitte ainult majonees.
Mulle väga meeldib see kui mitu korda kõlas kommentaaris sõna “kindlasti”. Ilmestab hästi, et see kartulisalat on ikka üks püha asi. 😀
Väga püha ikka:)))
Ma söön ainult enda ja ämma tehtud kartulisalatit.
Õunaga mul lapsepõlve trauma- meil tehti alati ilma ja sõbranna sünnipäeval ei saanud tükk aega aru, mis see siis nüüd mu lemmik salati sees on.
Aga muidu on kartulisaltiga nagu kaneelirulliga – kui ikka isu tuleb siis tuleb teha, enne rahu ei saa.
Oeh, kaneelirullid..nüüd on ju neid ka vaja!
Kartulisalati osas on sul õigus. Mis ühele püha, see teisele pühaduse rüvetus. Lugesin kommentaare ja tahtsin kahe käega peast kinni haarata. Ei, ei ja veelkord EI!!! Mida te ometi sinna salatisse panete? Uhh. Õudne. Aga see pani mind mõtlema, et huvitav, kuidas on temast saanud toit, mida tähtpäeval, üritustel, pidustustel lauale pannakse, kui kõigil on nii erinev ettekujutus kartulisalatist? Ja millal need eriarvamused salati koostisest tekkisid? 30a tagasi vist tegid kõik sellest, mida poest saada oli. Kellel oli oma aia õuna lisada, see lisas?
Ma oma kartulisalati koostist siia ei hakka kirjutama, et säästa lugejaid neist õõvastustest, mida ma teiste kommentaare lugedes tundsin. VÕehh. Siiani võtab judisema.
Mulle väga meeldib su kirglikkus teema suhtes! Mul endal on vist ainult kahe koostisosa suhtes siin lugedes tekkinud küsimus, et…miks?! Aga samas neist üks on juba muna, nii et ilmselgelt ma sellest kõige traditsioonilisemast kartulisalatist lugu ei peagi. 😀 Mitte, et selle munaga mul probleem just salati osas oleks, ma lihtsalt ei söö muna. 😛
Minul käib kartulisalatis (lisaks kartulile) kindlasti vorst, marineeritud kurk, muna, konservherned, enamasti ka keeduporgand, kastmeks 3/4 majoneesi ja 1/4 hapukoort. Õun ja värske kurk võib käia, ära ei sure, sibul ei või käia, suren. Mees tahaks, et salat oleks ainult hapukoorega, mille peale mina leian, et ta võib endale eraldi salati teha 😀
Ma olen nõus, et tehku oma salat. :’D
Polariseerin ja polemiseerin siis ka:) Minu kodusesse kartulisalatisse, lapsepõlvest tuttavasse, ei käi kunagi sibulat, õuna, porgandit ega ka konservherneid. Klassikalise meie pere kartulisalati komponendid on: kartul, keeduvorst (lastevorst), hapukurk, muna, hapukoor, majonees, (vajadusel soola). Õige maitse tunnen ilmeksimatult ära. Ema vahel teeb värske kurgiga, aga see pole üldse see. Siis ma vingun ka:) Seda rõõmsamad ja nauditavamad on hetked, kui tajun – täpselt, see õige maitse!
Kusjuures ma pole vist kunagi mingi muu kui värske kurgiga proovinudki. Nüüd juba täitsa huvitab see vahe, mis salatis tunda olla võib.
Hehee!:) Nii on!
Eks see Sul ju üks provokatiivne postitus oligi:):) Ja teadupärast maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse:):):)