Mõnikord mõtlen, et…miks ma end väsitan?

Tihti öeldakse, et väikesed lapsed – väikesed probleemid, suured lapsed – suured probleemid. Ja teate mis veel vanuse lisandudes kasvab? Helinivoo!

Täna olin ma mingil kummalisel põhjusel kutsunud meile õige mitu last, kes pole meie omad, sest kui sul on neid juba neli, siis tundub miskipärast, et võiks olla ka 40. Süüa teed nagunii tervele armeele ja ajad nimesid sassi. Need lapsed olid vanusevahemikus 4-8. No Milo ka, jah. Pange nüüd tähele, et maja oli täis täiesti kõrvulukustavat lärmi ja ühel hetkel hakkasin ma kartma, et üks elutoas olevatest lühtritest kukub selle trampimise peale küll alla. Ja olgu siinkohal öeldud, et need kõige väiksemad sellest seltskonnast mängisid täielikus rahus ja vaikuses. Oli poisse, oli tüdrukuid, aga kurja küll – nii kenasti asjatasid nukkudega ja vaatasid raamatuid. Kõik 6+ inimesed arvasid aga miskipärast, et kõik teised on kehva kuulmisega või etendasid stepp-tantsu tegevaid elevante, aga hirrrrrmus lärm oli.

Bruno tahtis miskine surnuvärgendus olla (no polnud zombie, polnud muumia, mingi kummaline elukas pigem) ja maalisin tal siis silmade ümbert mustaks. Hiljem ütles, et ta nühkis pool tundi ja alles siis sai aru, et tal olidki sellest lärmist silmaalused tumedaks tõmmanud (olgu, me natuke liialdame ka).

Tegelikult ei kurda üldse, sest väga vahva oli. Lapsed olid küll valjud, aga väga-väga viisakad ja armsad. Muudkui aitäh-palun-nii tore. Üks väike tüdruk küsis, kas ta võiks meile ööseks jääda. Eeldasin, et ta tahab siis Liisuga pidžaamapidu pidada. Tuli välja, et hoopis minuga. Ma pidin nii vahva olema.

Midagi ekstravagantset välja ei mõelnud. Ikka lasin vanal rasval liugu. Juustu-soolapulga nõialuuad, muumiateks tehtud viinerid ja muu kraam. No mis sa hakkad retsima asja, mis hästi toimib, onju. Ise olin mingi kaslane. Ma tegelikult tahtsin olla piraat, aga tuli välja, et mul polnud ainsatki punast ega musta rätikut, mida pähe siduda ja münte ka polnud ja üldse midagi polnud. Pudel rummi ainult. Et olin siis mingi näuguv tegelane. Tüdrukud olid kõik nõiad. Eloise küll natuke kass ka. Milo oli rüütel. Mitte küll kuigi õilis, peaks ütlema. Varastas laualt kogu koogi ära ja puges peitu. Koogipudi teerajana järgi looklemas.

Alguses suunasin lapsed laua taha kõrvitsatele nägusid ette uuristama. Tühjaks olime need enne juba ise teinud. Seemned röstime ära, saab maru hea hambaaluse ja sisust endast üsna mitu head suppi. Mõtlesin, et kena vaikne tegevus, Milo saab magada. Viis minutit hiljem inspekteeris Milo ka, et mida siis ikka tehakse. Hiljem kuulasime erinevaid kollilaule, mängisime jõledate nägude tegemise võistlust ja vaatasime, kes kõige kiiremini sõbra mumifitseeritud saab.

Mõned kollid käisid ukse taga ka. Üks väike kõrvitsapoiss koos ema-isaga. Pakkusin kolmest erinevast kommipakist. Poiss valis kahest. Isa kõrval utsitab, et võtta ikka kolmandast ka. Väike kõrvits ei taht mitte. Isa ikka utsitab, et kuule, raudselt on head kommid. Panin selle paki siis isale endale nina ette, et kui ma ei eksi, siis talle vist meeldivad need. Viskas korra pilgu maha, muigas ja siis pugistas rõõmuga naerda ja noogutas. Oli komme võttes hulga vähem tagasihoidlik kui ta (silma järgi hinnates) kolme-aastane poeg. Natuke hiljem tulid teismelised tüdrukud. Välimus hirmuäratav, aga suhtumine jälle armas ja viisakas. Ütlesid aitäh, et maja väljast dekoreeritud on. Oli hea ja lihtne aru saada, et siit võib kommi küsida. Ise kuskil küsimas ei käinud. Või noh, eks me nii või naa käime ainult sõprade-tuttavate juures. Aga meie peoke lõppes nõnda hilja ja siis kallas juba vihma ka, et pigem pugime neid maiustusi, mis meil siin juba on.

P.S See närtsinud kimp, mis ühel pildil näha, on närtsinud täitsa meelega. Meile tundus, et sobib teemasse. Võtsime nõnda, et kreatiivne sisekujunduselement!